Читать книгу Kolmas silm. Essee ilusast maastikust - Juhan Maiste - Страница 6

Kuidas kõik sai alguse, ei ole teada. Enne kõike oli idee, väidab Platon. „Vaid Jumala vaim hõljus vete kohal”, öeldakse Vana Testamendi algusridades (I Ms 1:2), otsatu ja piiramatu tühjus, sündimatu ilmaruum, kus aeg mõõtis aastamiljoneid, mille puhul sekundid on samavõrra pikad kui minutid ja minutid samavõrra lühikesed kui aastad. Sest kuni pole kedagi, kes ütleks, milline näeb maailm välja väljastpoolt, ei ole kõigel sellel, mida peame ajaks ja ruumiks, tähtsust. Eksistentsi jätkumine nõuab kedagi, kes eksisteeriks, ja sellest, mis olemas, aru saaks. Ma oletan siis, et mitte Jumal, kes on ühtlasi tõe allikas, vaid mingi kuri deemon, kes pole vähem võimas, kui ta on petlik, on rakendanud kogu oma jõu minu eksitamiseks; ma mõtlen, et taevas, maa, värvid, kujud, helid ja kõik muud välised asjad pole muud kui pettekujutelmad ning unenäod, mille on loonud kuri deemon selleks, et püüda lõksu mu kergeusklikkus; ma mõtlen, et mul pole käsi, pole silmi, pole liha, pole verd ega meeli ning ometi usun ma vääriti, et mul on kõik need asjad.^[1.]

Küsimusele, kas maailm eksisteerib väljaspool meie ettekujutust, võiks vastata Maurice Merleau-Ponty sõnadega – eksisteerib suure tõenäosusega. Maailm on olemas enne meiepoolset analüüsi.^[2.] Mateeria saab mõistetavaks hetkel, mil pidevalt muutuvast kaosest sünnivad kehad; mil alalises rahutus liikumises olev aine omandab kuju, ja mis veelgi olulisem – silma ja mõistuse poolt äraseletatava tähenduse. Maailm on kera, meist lõputult kauge ja kättesaamatu, osa ürgsest planeetide süsteemist, mille algus juhatab meid tahte juurde anda ideele konkreetne kuju, sulandudes ise seejuures Looja poolt loodud tervikusse. Maailm annab meie olemisele reaalsuse ja mõõtmed, tehes end nähtavaks ruumina, mida tunneme, millel on lõhnad ja värvid ja palju muudki, mida me ei näe ega kuule ja mis oma keerukate suhete kaudu avab end lõpmatult mitmekesise loodusena – süsteemina, mille suhtes osa inimesi on veendumusel, et see toimib kellegi teise, meist kõrgema tahte kohaselt. Ja kus kõik on kellegi poolt ettemääratud ja kus inimese võimalus on sobitada end talle a priori etteantud raamidesse. „Kaks asja täidavad südamemeelt üha uue ja kasvava imetluse ja aukartusega, mida sagedamini ja püsivamalt järele mõteldes nendega tegelda: tähistaevas minu üle ja moraaliseadus minu sees. Mõlemat ei tohi ma otsida hämaruses varjatuna või ülemäärases väljaspool mu nägemiseringi ja paljalt oletada; ma näen neid enda ees ja ühendan nad vahetult teadvusega oma eksistentsist.”^[3.]

Täita moraalset kohust, mis ehk järgmises elus teeb temast ingli või kellegi sellesarnase, vabastades ta inimeseks olemisega kaasnevast kohustusest seda maailma tundma õppida ja selles maailmas elada; pääseda vabaks värvide ja helide müriaadist; näha kõike „päriselt”, ilma et teda eksitaksid välised impulsid ja muljed. Elada maailmas, kus puuduvad aja ja ruumi mõisted, kus eksistents tähendab olemise asemel mitteolemist ja kus maastik avaneb hiilgava lõpmatusena. Umbes nagu tähistaeva kuppel ookeani kohal, mis kauge ja kättesaamatuna sünnitab üha uusi maailmu.

Maailma võib aga ette kujutada ka teisiti. Kuuluvana mitte kellelegi teisele. Üksnes minule ja sinule ja meile ja nendele, mis kõik koos – liites kokku paljude arvamused ja pildid – sünnitab isikliku meelekujundi kõrval kollektiivse pildi, mida peame tõeseks, kuna nii on arvanud kõik teised. Nii need, kes selle maailma kusagil Ida-Aafrika sinise maailmamere kaldal rajasid, kui ka need, keda nende nahavärvi tõttu peeti vääriliseks maitsma vilju hea ja kurja tundmise puust; kes pagendati paradiisiaiast Tigrise ja Eufrati vahel tänases Iraagis, andes kaasa kohustuse leida oma elule mõte ja eksistentsile moraalne tähendus. Oleme Jumala poolt äravalitud. Ja samas üksi jäetud. Võimelised vastutama nii iseenda kui ka maailma eest, valima loomalike ja olümposlike osapoolte vahel, tegema omaenda intellektist lähtudes inimeseks olemist kinnitavaid otsuseid.

Eksistentsi põhjused peituvad eksistentsis eneses, millel on omad eesmärgid ja ehk ka seadused, mis teevad klorofüllist puudelehed ja puudelehtedest puu. Mis kusagil, nagu ahvileivapuu Serengetis, ootab kaelkirjakut, kes, astudes ette juhuslikkusest, haarab oma pehmete ja kaunite huulte vahele värskeid vilju, mida mina inimesena ei küündi haarama. Küll aga olen võimeline vaatama tema lõpmatult pruunidesse silmadesse, kust nagu allikast niriseb rahulolu – oleme olemas! Mina ja kaelkirjak – mõlemad olulised ja mõlemad valmis saama osa maailmast, kus iga hetk on eriline ja kus meile paljuski arusaamatuks jäävate põhjuste tõttu iga päev, tund ja minut ometigi midagi juhtub. Kus tõuseb ja loojub päike ja kus punaseks ja violetseks tõmbuvate Aafrika haljaste küngaste taga seavad tähniline ja imeliselt sire leopard niisama kui maailmavalitseja lõvi end jahile.

Loodus eksisteerib kahel tasandil: esimesel omaetteolevana – millegi seesugusena, mis toimib meile paljuski mõistetamatute printsiipide kohaselt, „asjana iseeneses”; teisel aga olevana, käegakatsutavalt reaalsena meie enese jaoks. Mille kinnituseks on avar loodus – kõik need mäed ja jõed ja pilved ja olendid, kes täidavad ruumi, sünnitavad meis vajaduse neid mõista, teada mitte üksnes seda, kus üks või teine asi asub, vaid anda igale asjale – ükskõik kui suur või väike see ka poleks – oma nimi. Kanda maailm kaardile, lahutades see enne üksikuteks osadeks ja märgistades sobiva ikooniga. Laotada oma maailmapilt laiali tasapinnalisele atlasele, mille saame Aafrikasse minnes seljakotis kaasa võtta.

Hetkel, mil loodus ilmub kujutluspildina meie teadvusesse, on ta saanud teistkordselt olevaks. Objektiivse maailma heiastumine teadvuses annab välispidisele seespidise tähenduse, talle saavad omaseks mitmed meie aistingute ja meelte kaudu vahendatud ja aru poolt kirjeldatud kvaliteedid, mis nn füüsikaliste parameetrite ekvivalendina omavad võimet olla suur või väike, pikk või lai, asuda meie vahetus läheduses või kaugel eemal. Võib küll oletada, et maailm on tervik, ilma et meid oleks talle hädasti tarvis. Kassil on oma, hiirel tõenäoliselt kassist erinev maailma- ja maastikupilt. Kellele meeldivad mäed, kellele orud, kes harib põldu ja kes on seadnud purjed vastu tuulele, et jõuda piraatidest mööda ning seilata mussoonidest kantuna Tseilonile. Ja küsida teed koju.

Hiire kodu on urg, inimesel maja – peavari vihma ja lume eest, samas aga ka kolmedimensiooniline ettekujutus kosmosest; ülim saavutus, mille müürimeister ja puusepp on jätnud imetlemiseks järeltulijatele. Selleks, et me võiksime ta ära tunda. Ilus torniga maja – kas ei ole see mitte kirik? Järv nagu peegel. Staadion nagu ringtee, kus ilusad sihvakad mehed ja naised mõõdavad kilomeetreid. Selleks, et temast aru saadaks, vajab maailm kedagi, kes teda mõistaks, kes oleks valmis teda ära kuulma ja kirjutama alla lepingule, kus mõlemad pooled on neile etteantud eeskuju kohaselt nõus käituma korralikult ja andma Väikesele Printsile võimaluse kasta oma rohelisest kastekannust kõrbelille. Et fennekrebasel oleks, mida imetleda.

Kui ilu on ettekujutus, miraaž kõrbeliival, mis kaugeneb meist igakord, kui meie sellele läheneme; või siis vastupidi – ainus ja jääv tõde, printsiipide printsiip ja absoluut, mis on kogu meie eksistentsi kõige suuremaks põhjuseks, jagamatu ja alati ja kõigile kohalolev, siis mida arvab Tema meist, kes me ainult teatava tasemeni oleme võimelised ilu ära tundma? Ilu muudab oleva olevaks. Võimalik, et ilu on see ainus ja tegelik põhjus, miks oleme üldse olemas. Meie, inimesed, kes me kõnnime mitte neljal käpal, vaid kahel jalal; kes me seirame maad oma horisondi kõrguselt kahe terava silmaga. Näeme, kuidas tõuseb ja loojub päike, kuidas lõhnab kullerkupp, kuidas jaaniööl puhkevad meie peas sõnajalaõied. Idee nõuab enda äratundmiseks vormi, mille põhjus on põhjapanevam kui see asi ise, mille põhjuseks ta on. „[...] ilu eksisteerib igavesti, ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane; edasi, et see pole kaunis ainult mingi ühes suhtes ja inetu teises suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja pärast mitte, et sellega võrreldes on see kaunis, aga tollega võrreldes inetu, et see pole kaunis ühes ega inetu teises kohas, nagu oleks see ühtedele kaunis, teistele aga inetu. Ka ei ilmu ilu temale mitte mõne näo, käte või mingi muu kehaosa kujul, samuti mitte mingi kõnena või teadusena ega milleski muus eksisteerivana, olgu siis mõnes loomas, Maa peal või taevas või veel milleski muus, vaid iseendana, alati endaga ühetaolisena, kuna kõik muud ilu liigid on temas osalised umbes sel viisil, et kuigi nad tekivad ja hävivad, ei eksisteeri ilu ei rohkem ega vähem ega saa ilule osaks ka muid kannatusi”.^[4.] Platonist on raske kaugemale vaadata. See, mis jääb „muutumatu” ja „püha” mõiste raamidesse, on oma olemuselt mõistusele käsitamatu ja meil ei jää muud üle, kui selle üldtuntud tõsiasjaga leppida. Leppida, et ideed määravad olemise ning nende valguses sündinud mõtteline maailm loob eelduse mateeria eksisteerimiseks. Inimene adub ideede poolt sünnitatud tõde läbi oma võime saada osa valguse kui kõikide protsesside alguse poolt edastatava peegelduse. Tõde ilmub vaataja ekraanile läbi meelelise ja intellektuaalse tahte, andes nii aluse mateeria definitsioonile kui ka pidevale aistinguvõimalikkusele.

Kes oleks sellest paremini kirjutanud kui Platon ja kes oleks oma õpetaja seisukohti paremini täiendanud kui Aristoteles. Ideede prevaleerimise õpetuse pöördvõrdeliseks tulemiks on usk asjade sisemise kiirguse võimalikkusesse ja nende iseeneselikku püsimisse. „[…] aga kui midagi on olemas, siis eelkõige see, kes käib või istub või on terve. Nad on puhtamalt olemas seepärast, et substraat on neil midagi määratletut; see on olemus või üksik ese, mis on sellistes väidetes esindatud, sest ilma sellise substraadita me ei räägi „heast” või „istuvast”.”^[5.] Mis on metsaandide mõte? Miks on lille kroonlehtedest põimitud pärg ka üllataval kombel kaunis? Kuidas talletab loodus kogemuse kasvada ja õitseda kõigi esteetikareeglite kohaselt? Kas ilma talle kaasa antud sisemise tahteta saada ilusaks viitsiks toomingas õide puhkeda? Ikka ja uuesti, jätkates elu ja õitsemist nagu mõnd rituaalset mängu tõmmu naise seelikuvoltidel. Ma ei tea, kas peaksime selleks, et mõista, miks kogu ümbritsev pürgib millegi parema, õnnelikuma, ilusama poole ja miks pidusöögile lookas täis laudade ääres järgneb paratamatult hääbumine ja surm, väljuma omaenese kestast ja astuma kellegi kolmanda kohale. Ehk tuleks meid endid uurida koos sipelgate, hiirte ja kaladega klaasi taga akvaariumis? Just nii nagu seda teevad teadlased, tuletades oma arvukate kogemuste pinnalt reeglid, mis seletavad iga üksiku lille ilu tema enese küpsemise geneetilise tulemi ja sellest lähtuva universaalse seaduspärasusena.

Aristotelese järgi ongi üksik olemas seetõttu, et pakkuda võimalust üldise ilmsikstulekuks, mis lähtub küll materiaalsetest põhjustest (umbes nii nagu linnumunast ei arene midagi muud kui ikkagi lind ja puu juurtest ikkagi puu), on aga oma kaugemas plaanis ometigi seotud sügavamate põhjustega: „[...] puu ei tee voodit ega pronks skulptuuri, muutuse põhjus on milleski muus, Otsida seda põhjust tähendab otsida mingit teist põhjust, seda, mis on liikumise allikas.”^[6.] Maailmas valitseva korra olemasoluks, ja mis veelgi olulisem – selle korra mõistmiseks, vajame inimest, kes oma eksistentsi ja toimimise lõpp-põhjuse kaudu on küll seotud Jumala, absoluudi kui printsiibiga, kuid on sellest ometi suhteliselt sõltumatu ja võimeline looma maailma enda ümber omaenda näo järgi. Püsiva ja liikumatu kõrval on iga asja põhjustajaks selle toimiv põhjus, avades tee sellele, „[...] mis on saamas olevaks, on selleks juba saanud, ja midagi sellest, mis on üldse muutumas, on juba muutunud”.^[7.]

Tõenäoliselt on Aristotelese õpetus asjade ja ideede ühisest loomusest üks Lääne maailmavaate fundamentaalsemaid seisukohti. Antes res asemel tajume me maailma post res (ideed enne ja faktid pärast asju), koosnevana mitte üldistest ja igikestvatest, vaid paljudest väikestest tõdedest, mis asjades enestes peitudes on osaks nii meie maailmapildist kui ka meist enestest. Juba loodusesse endasse on sisse kirjutatud vajadus saada millekski – kalast saab ju ikkagi kasvades kala ja õunapuust viljuvad õunad, kirsipuu kasvatab magusaid punaseid marju. Sõnas dynamis, millest tuleneb meie poliitilises veres juurdunud mõiste dünamiit, sisaldub vajadus liikuda, saada millekski või kellekski, võimalus pürgida tegelikkuse poole. Õpetust materialismist kannab edasi ratsionalistlik filosoofia, leides omale koha Euroopat kloostrikultuuri kõrval uue võrguna katvate ülikoolide kateedrites.

Idealismi ja materialismi gigantlik heitlus kestab, see on üheks viimaste sajandite tõenäoliselt suurimaks diskussiooniks, mida peetakse arutelu kõrval poliitilise võimu printsiipidest ja meetoditest. Idealismi ja materialismi vastuolu kaudu defineeritakse filosoofia põhiküsimust, unustades seejuures aga sageli tõsiasja, et nii üks kui teine peitub ei kuskil mujal kui meie enese teadvuses, andes kinnitust meie olemasolule ja inimliku eksistentsi võimele sellest kõigest, mis sünnib väljaspool meid – olgu see siis põhjustatud vaimsetest või „lihalikest” põhjustest, meile teada anda ja jutustada. Sest nii nagu ei saa füüsikalist maailma olla ilma vaatlejata, ei saa poeemi olla ilma sõnadeta. Need mõlemad tulenevad aga meist ja on meiega seotud meie teadvuse varjatud ja varjamatute kanalite kaudu, avanedes – nii nagu sellest kirjutab 20. sajandi lingvistiline filosoofia – sõnade ja nende tähenduste, keele ja selle loogilise süntaksi kaudu.

Maailm on nii olemasolev kui ka olematu, nii materiaalne kui ka mittemateriaalne, liikuv ja liikumatu. Logos, mis toimib üheaegselt kahel erineval tasandil. Alati kohalolevana ja kogu aeg uuesti sündivana. Tema (Jumala) ja minu (inimese) oma ühekorraga. Loodus on just samapalju huvitatud inimesest, kui inimene on huvitatud loodusest. Sest vähemalt visuaalses mõttes ei oleks kumbagi teineteiseta olemas. Tõenäoliselt on inimene esimene ja ka ainus, kes üritab maailmast aru saada, kirjeldada seda oma abstraktse mõistuse abil, muutes vahetu ja juhusliku reeglipäraseks; harutades lahti päikeselilled ja sirelipungad; küsides, millest koosnevad kivid ja kuidas neid on võimalik ette kujutada keemia ja füüsika keeles. Mis siis ikkagi moodustab aluse meie maailmale, millest visuaalne kujundikeel on traageldanud, kudunud, sõlminud, heegeldanud kokku tervikpildi, mida kunstnikud tunnevad alates 17. sajandist maastikuna (hollandikeelne landschap) ja millele vastab ladina tüvest pagus (maatükk, kus elatakse) välja kasvanud itaaliakeelne peasaggio ja prantsuskeelne paysage? Selleks, et maastikku ära tuntaks, vajab ta kedagi, kes teda mitte üksnes mõistaks, vaid ka ette kujutaks. Kes paneks kokku pildi, kus kaelkirjaku silmad on kõrgel ja hiire omad sellest hoopiski madalamal, kus hirvejahile suunduv lõvi ilmub savannis vaatevälja üksnes hetk enne saaklooma viimast hingetõmmet. Inimene on osa lõppematust, me ei tea kelle poolt käima lükatud teatrist.

Hetk, mil maast saab maastik, on fundamentaalse tähtsusega tsivilisatsiooni ja sellest lähtuvalt ka meie enese arengus. Erinevate rahvaste müütilises teadvuses sünnivad kehad kaose korrastamise tulemusena. Hetk, mil mittemiskist saab midagi, on otsustav meie kõige sügavamas mälus. Kulus igavik, et seni eraldi elavad algelemendid – tuli, maa, õhk ja vesi – liitusid kokku üheks pikaks ja katkematuks narratiiviks, mis on täis nii jätkumist kui ka kõige ootamatumaid pöördeid, ettekujutusi ja mälukatkeid, mille kaudu olematus sai olevaks, mil õhust sündisid pilved, veest mered ning maast ja tulest mäed, mille tippu ronides oleme me võimelised kõnelema jumalatega. Jumalatelt võtavad teatepulga üle inimesed, kes varastavad tule ja asuvad ehitama templeid. Ja nende juurde võistlusareene. Ikka selleks, et iga järgmine sooritus oleks eelmisest parem. Inimese päralt on oskus hinnata oma edusamme, näha maailma õnneoru või järsu kaljuseinana, mille varjus kotkas on asunud nokkima Prometheuse maksa ja Sisyphos tõukama mäest üles kivi, mida ühe lõputu ja lootusetu tööna on kirjeldanud nii Aischylos kui ka Albert Camus.

Küsimus, kas meie maa oli olemas enne, kui ilmus selle mõtestaja, on samahästi küsimus sellest, kas kividel on eneseteadvus ja kas kalad kõnelevad. Maailma algusest kõnelevad müüdid. Kõik, mis tuleb selle järel, on seotud meile üha tuttavamaks saava ruumi üha täpsema uurimise ja mõtestamisega. Kuni ükspäev avastame – maailm annab endast teada üksnes niipalju, kui ta arvab meile olevat vajaliku. Räägib lähematest asjadest, mida oleme võimelised silmaga nägema ja teleskoobiga vaatlema, pakkudes pildi maastikust, millest meile võib olla meie ajalikus elus kasu. Jättes seejuures õhku küsimused, kas ilu saab alguse koos inimese ilmumise, tema pegasusliku lendu tõusmisega Parnassose mäelt, või on tulevik olnud kirjas juba ammu enne, kui ilmusime suurele ekraanile meie. Kas kultuuri kui narratiivi ja ajaloo kui ühe võimaliku müüdi üles kirjutamisega oleme saanud osaliseks ümbritseva kosmose eneseteadvusest? Kas kõneleme üksnes meie või kõneleb samavõrra ka loodus? Kes on vastutav maailmapildi eest, mida peame omaks?

Selleks, et oma maailma ära tunda, on tarvis sündida mitte hiire ega taevalinnuna, vaid kõneleva kahejalgsena – homo sapiensina, olendina, kes on võimeline ületama nii vetevälju kui ka metsaavarusi, avama lukus värava, nägemaks, et miljonite sipelgate kodu pole midagi muud kui väikene küngas. Et Suur Munamägi on kõige kõrgem tipp Eestis ja Kilimandjaro kaob sellele tõustes pilvedesse. On siis maastiku puhul tegemist kaasasündinud võimega välispidist seespidiselt reprodutseerida, kasvatades oma aru seesmistes kodades suure ilma väiksema koopia, või hoopiski luuleteosega, mis seatud kokku paljude üksikfaktide kokku liimimise näol – see on probleem, millele meie seas paljud annavad väga erineva vastuse ja mille alusel on kujunenud erinevad filosoofilised koolkonnad. Veendumus, et mateeria ilmneb meile meelte kaudu koopia või mimeesliku reflektsioonina, on seejuures üks lihtsamaid, paraku aga ka arusaamatumaid seletusi nii maailma kui ka selle visuaalse peegelpildi – maastiku – mõiste avamisel.

Maastik on maastik on maastik, ei midagi rohkemat ega vähemat. Pilt, mis kõneleb meile asjadest mitte sellisena nagu nad on, vaid nagu nad meile ilmnevad. Nii on küsimus maastikust küsimus meie usust sellesse. Sellest, kuidas ja kuivõrd me oleme valmis maailmast aru saama, võtma omaks normi, mida kantiaanlik filosoofia seostab meis eksisteeriva võimega tajuda asju mitte üksnes erineva, vaid ka sarnasena, leida samadele nähtustele samasugused nimed, leppida kokku, mis on maastik ja veelgi enam – mis on ilus maastik. Maastiku mõiste lahti mõtestamisel oleme seotud nii psühholoogia poolt kirjeldava teadusega kui ka sotsiaalsete normide ja kultuurikonventsioonidega. Värvipime inimene tajub värve erinevalt, on aga ometi võimeline oma arvamusi vastavalt talle teadaolevatele kokkulepetele korrigeerima. Autojuht, kes näeb punase valgusfoori tule asemel rohelist, on võimeline olukorda enda jaoks vastavalt vajadusele ümber hindama.

Et minust aru saadaks, tahaksin juba oma käsitluse alguses rõhutada kahte olulist aspekti. Esiteks seda, et maailm, milles elame, on tinglik ja kätt südamele pannes lõpuni arusaamatu. Üksnes rumal või silmakirjalik inimene võiks arvata teisiti. Ja teiseks, pilt mida selle maailma kohta jagame, on osa meie inimeseks olemise eeldustest. On ennekõike kokkuleppeline, sõlmitud Olümpose ja allkirjastatud Siinai mäel, tulenedes meie jaoks, kes me ennast kutsume Lääne tsivilisatsiooni jätkajateks, paljudest põhjustest, millest üksnes osa on üheselt läbi nähtavad ja kirjeldatavad. Et näha tervikut kogu selle ulatuses, kogu universumi lõpmatus lõplikkuses, peab olema sündinud suuremana, ilusamana, tugevamana, kellenagi, kellele on antud võime tajuda meid ümbritsevat hoopiski kõrgemas perspektiivis, kui seda võimaldab meie enese ajalik loomus. Et maailma tundma õppida, ei piisa ühest ainsamast elust. Kust võiksime aga saada uue?

Teame seda, mida näeme. Kujundipilt maailmast on üks esimesi muljeid, mida ümbritseva kohta saame, pertseptsioon, mis meie viibimise nende asjade keskel muudab üldse võimalikuks. Oleks raske ette kujutada maailma, mille oleksid loonud näiteks pimedad. Et rajada teid, püstitada maju või ehitada niisutussüsteeme, mis muudavad kõrbed viljakandvaks põldudeks, peab olema sündinud nägijana. Võime võtta maailma vastu silmaläätsede abil ja mis veelgi olulisem – kujundada sellest toimiv pilt, tähendab vähemalt sama palju (ja oletatavasti palju enam) kui kõik muud meie käsutusse antud eeldused. Nägemise meel on primaarne. Ehkki näeb ka loode, saavad valgus ja varjud tema jaoks kuju alles emaüsast väljudes. Maailm omandab tähenduse sellest esimesest hetkest, mil valguse kiirtest hakkame kokku seadma oma ema kuju, seejärel üha laiemat ruumi – maailma ja kosmost, et näha, kuidas öösiti taevavõlvilt pudenevad alla tähed. Siis on aeg midagi soovida. Palvetada, et meie illusioon kestaks.

Iga päikesetõus on eriline ja iga loojang muudab meid rahutuks täiesti omalaadsel viisil. Nii nagu viljastamine on püha, on püha ka viljumine, sünd, küpsemine ja surm. Kõik algab inimeseks saamisega. Inimeseks olemine tähendab kokkulepet, looduse ande ja neist andidest elava ja elatuva olendi astumist suurele näitelavale, poodiumile, kus maajumala Uranose ja maajumalanna Gaia ühtest sünnib Kronos ja temaga koos võime maailma jagada üha väiksemateks osadeks. Et need siis kleepida taas kokku oma abstraktse mõistuse abil. Inimene märkab seda, mille kohta tal on olemas seletus. Kõigi rahvaste loomise müüdid jutustavad meile igavesest ringkäigust, ikka ja jälle aset leidvast imest saada osaks maailma imelisest sünnist, surmast ja jätkumisest. Olgu selleks siis lood Osirisest ja tema kadedast vennast Sethist, kes tükeldab oma võistleja Niiluse kärestikes ja saavutab võimu, kuni noore kuninga õde ja naine korjab oma armastatu keha kokku, põimib ja seob tervikpildiks, mis tähistab loodusel luba tärgata mullast ja inimesel tõusta taas kord aujärjele.

Mis Isisel leidmata jäi, oli fallos. Elu allikas ja soo jätkamise vahend, mille siis venna ja armastatu kaotanud naine valmistas esimesest kättejuhtunud materjalist – puust, ja mida rituaalsetel viljakustseremooniatel antakse peorüüs osalejate poolt käest kätte edasi tänaseni. Müüdid elu tärkamisest ja kadumisest on tähenduslikemad, mida ajalugu pakub. Küsimus – kuidas oli kõik enne ja kuidas sai kõik alguse – sünnitab kultuuri, mille kaudu taltsutamatu substants saab endale ümber koore, kujunedes osaks teadusest, mida määratletakse mälu normatiivse aluse – ajaloona.

Maastik, mida täna eurooplasena ilusaks hindame, on suures osas kreeklaste loodud. Sest mitte kuskil ei ole inimene kujude valmistamise, templite püstitamise ega põllusiilude rütmistamisega heksameetri salajase korra kohaselt jõudnud nii lähedale loodusele, see on keskkonnale, mida 17. sajandi natuurfilosoofia ja 18. sajandi valgustusliku looduskäsitluse järgi oleme harjunud kutsuma loomulikuks. Sest maastiku mõistmisel kõneleb loodus meile inimese poolt raami paigutanuna. Maastik on meie valikute ja eelistuste tulemus, niisama võrra kultuuriline autonoomia kui meelte oaas, intellektuaalne kontseptsioon ja subjektiivne kaemus, tähistades nii mitte igasugust ümbritsevast pildist välja rebitud tükki – osa metsikust metsast, põllusiilu, kvartalit linnas, teed, mis ühendab kaugusi –, vaid ennekõike meie kujutlust sellest, silma ja meelte poolt vastu võetud ja mõistuse poolt korrastatud kultuurilist paradigmat, mille puhul esteetika diktaat kehtestab prioriteedi maastiku teiste ja kahtlematult oluliste kvaliteetide ees.

„Maastik on kokkulepe”, on öelnud Hannes Palang. „Geomorfoloogil on oma maastik, arheoloogil oma, kunstiajaloolasel ja maastikuarhitektil oma.”^[8.] Annan igaühele tema õiguse. Sekkumata siinkohal maastiku kui üldmõiste määratlemisega paratamatult kaasnevasse diskussiooni, võtmata endale otsustaja või kohtuniku osa maastiku kui üldmõiste konkreetsemal väljendamisel, valin selle tundmaõppimiseks kunsti, selle, mis võimaldab mõõta mõõdetamatuid kaugusi, süüvida sügavamale, siduda kokku meie loomuse varjamatud ja varjatud võimed. Kunst on tihane, kes lendas poeedi aknale, kaela alt valge, kõht kollane (Juhan Liiv). Või siis: „nüüd tuli pääsu, suve kaunima tuues ning aastadki kaunid: kõhu alt helevalge, selja pealt aga mustjas!”^[9.] Luule põgeneb iga kord, kui temaga kokku puutume, teeb avatust teosest suletud teose, mis „kord autori poolt looduna, evib teatud jäikust, nii-öelda kristallilikku jäikust”^[10.], mis ei luba luuletekste käsitleda üheski teises võtmes kui luule ise. Sest kõigi oma mõõdetavate ja analüütilises keeles käsitletavate parameetrite kõrval kujutab maastik poeetilist teksti, mis Juri Lotmani parafraseerides on saanud iseseisva, enesesse sulguva ja liigendamatu terviktähenduse, moodustades semiootilise üksuse, mis on teatavas kultuurisüsteemis suletud ja kodeeritud retoorilisena, mille puhul iga tema üksikelement on samuti kodeeritud, olenemata, kas ta isoleerituna näib kandvat iseseisvaid retoorilisi tähendusi.^[11.]

Teejuhiks sel ettevõetud rännakul oleme valinud esteetika ja sellega paratamatult kaasnevad kreeklaste poolt avastatud ja kehtestatud normid. Siis lootuse, et harmoonia ja sellest sündinud kaanonid lubavad looduses olevat korda mingilgi määral projitseerida inimese mõistuse peeglis, et nii siin- kui ka sealpool ekraani eksisteerivad üldised reeglid, mille tähendus lubab end avada väljaspool emotsiooni hetkelist tulva, väljaspool konkreetse indiviidi konkreetset elamust, mis on ühine nii universumile kui ka selle ühele valitsejale – jumalate näo ja kõne pärinud kreeklasele, meile enesele. Müüt, mida maastik eneses kannab, on visuaalse dokumendina traageldatud kokku võõrastest maadest pärit lausetest. Meil, kes me end kutsume eurooplasteks, on olnud võimalus leida võõrast keelest üles sobivad sõnad, paigutada oma hingemaastik raami, mille kunagi kord leiutasid rahvad, kes laskusid alla pilvedesse varjuvatelt mägedelt, ehitasid esimesed sisalikena pikad templid, mille katuse toetamiseks ja kaugete vaadete kaunistamiseks seisid jässakad savijalgadel mehed ning kandsid Atlasena õlgadel koormat. Maastikupildi, mida täna eestlasena sageli ürgselt enesele kuuluvaks peame, oleme tegelikult suuresti pärinud meist esimesel pilgul geograafiliselt ja vaimulaadilt üsna kaugele jäävatelt rahvastelt. Olgu siis tegemist linna- või mõisamaastikuga. Lüüriline pilt Eesti taluõuest, nii nagu seda tunneme Johann Köleri maalilt, ei ole midagi muud kui kunagi kord unistasid Ovidius ja Horatius ning kirjutasid Cato vanem ja Plinius Noorem oma „Epistlites”. Kuldne valgus kõrgete harimalkadega kaetud katuste kohal pärineb „väikestelt” hollandlastelt, kes ühena esimestest kandsid „Kreeka ime” üle lõuendile; roog ja õled pärinevad oma põllu- ja mererannalt.

Raske on öelda, milline oleks olnud eestlase koda ilma selgeks õpetatud ja õpitud grammatikareegliteta. Visuaalkultuur ühendab Euroopat ehk enamgi kui ükskõik milline teine tarkus. Kontinendi maastikupilti sisse kirjutatud väärtused lubavad kõneleda identiteedist, mis võrsununa Vitruviuse poolt ühe arhitektuuri ülima metafoorina kirjeldatud kauni neitsi Korintose maakitsusele unustatud korvist, on akantuslehtedena löönud kauni kapiteeli ümber õitsema. Korvi korjatuna ja käest kätte antuna on arhitektuurivormid, mida tänaseni imetleme ja ühena maastikumüüdist hindame, tõestuseks mineviku varjamatust paisumisest ja laiali laotumisest ikka suuremast keskusest väiksema poole, metropolist perifeeriasse. Eesti pärandmaastik koosneb mitmest erinevast stratigraafilisest kihist, mida arheoloogina on võimelised eristama nii täppisteadlased kui ka meie südame- ja kultuurimälu sügavikest palveid pomisevad kunstipreestrid – heliloojad, luuletajad ja maalikunstnikud, kes ehk värsiridu paberile või värvi lõuendile kandes mitte alati ei mõtle, kust pärinevad taktimõõt ja kompositsioon; rütm, mis kujundab inimkonda ühtsesse kultuurimaastikku siduva tamtamide tumeda kõla, vetepritsmete helina käilakuju päikeses sillerdavates lainetes, orjade koori, mille lihaste ja laulu jõul liiguvad paadid edasi.

***

Käesolev raamat on raamat kultuurist. Ja see on raamat inimesest, kes juba loodule on võimeline andma tähenduse, võttes Looja poolt loodu lähtekohaks oma loomingule. Meid huvitab, mis on maa, loodus ja maastik, milliseid looduspilte on inimene endas kandnud ja edasi andnud läbi aastatuhandete ja milliseid ta ehk veel võtab kanda. Meie teemaks on nii passiivne mälu kui ka fantaasia, nii „objektiivne reaalsus” kui ka selle subjektiivne kaemus; pilt, mis on kujunenud esimese saakloomaks püütud karu rituaalsetest matustest ja piisonikarja kujutamisest koopaseinal Kreeka templini, mis on meie esteetilise mina aluseks ja mida oleme valmis kunstilise kujundina – siis ka maastikuna – ette kujutama. Selleks, et mõista maailma enda ümber, oleme sunnitud varje koopaseinal mitte üksnes mõistma, vaid ka kirjeldama. Saama aru, millised on ilu allikad ja kuidas me seda oleme võimelised mõistma. Mida siis ikkagi tähendab mõiste „ilus maastik” ja mis on ilu maastikus, mida me näeme ja tahame näha.

Seda raamatut kirjutades juhib autorit siiras veendumus kujundi kui ühe inimese kultuurilise mina kesksest rollist. Võttes endale kohustuseks ilusa maastiku mõiste kirjeldamise, võtab autor seejuures ülesande kirjeldada seda, millega ehk keegi end enne teda ei julgenud siduda – kirjeldada maastikku kui üht meie maailmapildi põhikriteeriumit. Võttes endale ülesande, millega tegelikult ei ole võimalik päriselt toime tulla. Nii nagu me ei saa olla kindlad, kes oleme ise. Kas peegelpilt minust, mis ripub seinal, on ikkagi sama, kes olen ma ise? Me ei saa olla ka lõpuni kindlad, kes keda siis ikkagi silmitseb. Kas meie loodust või siis vastupidi – loodus meid? Nähtavasti oleme siitmaalt jõudnud ühele piirile, rajajoonele, kust edasi juhib üle elu ja surma siin- ja teispoolsust ühendav üksnes kitsuke rada, mis kõikudes tormis ja muutudes eluohtlikult libedaks äikesevihma või talvepakaste aegu, sünnitab meis äkilise äratundmisrõõmu – oleme ise osa sellest, mida kirjeldame. Otsekui päikeseloojang meres või lumi sinetavate kuusemetsade varjus. Oleme eksinud oma äratundmise esimesse algusesse. Vabad nägema seda, mis aitab eksinul leida tagasitee teadmise enese juurde. Maailma juurde, millel on hing ja mis koputab meist igaühe aknale. Ükskõik siis kunas – kas päevastes argitoimetustes või öösiti, kui meie üle siravad taevatähed. Sest tabamatu imena helkleb tõde laguuniveel, süttib koos taevatähtedega, mille abee Suger on lasknud maalida katedraali võlvidele. Päikeseloojangut ei analüüsita, vaid kogetakse tundmuslikult ja nauditakse. Looduse ning kunsti kõige suurepärasemaid teoseid on sedavõrd võimatu mingite reeglite järgi mõõta, sest nad ise on aluseks omaenda seadustele, mille kaudu kriitilise vaimuga uurijad üritavad neid mõõta.

Meist igaühel on oma maastik – ühelt poolt nii erinev kõigest sellest, mis on teistel. Ja teiselt poolt nii sarnane. Kokku traageldatud Platoni kaheteistkümnest siilust hõljub maa kosmoses, ärgitades ikka ja jälle küsima – mis on selles kujundite poolt loodud maailmas tõene ja mis on ettekujutuslik. Millele isegi siis, kui sellele ootamatult leiame vastuse, järgnevad üha uued küsimused, avanedes uurija ees nagu väravad kutsuvasse tundmatusse.

1 Rene Descartes, Principia philosophiae (1644), tsiteeritud: Oets Kolk Bouwsma, „Descartes’i deemon”, tõlkinud Bruno Mölder, Akadeemia, 12 (2004), 2668– 2669. [ ↵ ]

2 Maurice Merleau-Ponty, „Preface”, Phenomenology of Perception (London-New York: Routledge Classics, 2002), VII. [ ↵ ]

3 Immanuel Kant, Praktilise mõistuse kriitika (1788), tsiteeritud: „Praktilise mõistuse kriitika. Lõpetus”, tõlkinud Eduard Parhomenko, Akadeemia, 5 (2011), 844. [ ↵ ]

4 Platon, Pidusöök, 211 a–b, tsiteeritud: Platon, Teosed, I, tõlkinud Astrid Kurismaa, 224. [ ↵ ]

5 Aristoteles, Metafüüsika, VII, 1028 a. [ ↵ ]

6 Aristoteles, Metafüüsika, I, 984 a. [ ↵ ]

7 Aristoteles, Ibid., IX, 1049 b. [ ↵ ]

8 Hannes Palang, „Maastikest siin raamatus”, Maastik, loodus ja kultuur. Maas-tikukäsitlusi Eestis, toimetanud Hannes Palang ja Helen Sooväli, Publicationes Instituti Geographici Universitatis Tartuensis, 91 (Tartu Ülikool, 2001), 9. [ ↵ ]

9 „Rahvalaul: pääsukese ehk vareselaul” (fr. 848), tsiteeritud: Vanakreeka kirjanduse antoloogia (Tallinn: Varrak, 2006), tõlkinud Janika Päll, 108. [ ↵ ]

10 Umberto Eco, Lector in fabula, tõlkinud Ülar Ploom (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005), 14. [ ↵ ]

11 Lotman, Kultuurisemiootika, 202. [ ↵ ]