Читать книгу Kolmas silm. Essee ilusast maastikust - Juhan Maiste - Страница 7

Kui keegi tahab kogeda ilu, on parim alustada roosiaiast; imetleda Maarja roosi; tunda, kuidas terendab igatsus põlvitada altari ette, kuni – nii nagu Assisi Franciscuse igatsustes – vastu hommikuudu hakkab voolama neitsi rindadest valget ja puhast piima. Et mõista maastikku selle sügavamas tähenduslikkuses, vajame midagi enamat kui lihtsalt ettekujutust. Vajame religiooni, mis seda kinnitab – olgu selleks siis kristlus või ükskõik mis muu, millesse inimene on otsustanud uskuda. Kummastav, kuidas seejuures maailm on meile antud suhteliselt ühelaadsena: erinevad küll ikoonid ja viis, kuidas ehitame oma maja ja millise pildi riputame seinale, põhikomponentides on aga meie poolt konstrueeritud ruum suhteliselt sarnane. Põhjusi selleks võib olla kaks: esiteks on meile kaasa antud enam-vähem sarnane tekstiriba. Või siis on asjade visuaalsed kvaliteedid tõesti asjade eneste küljes, avades end suhtes nende vaatleja meeltega.

Ja siiski ei luba ainult tõsiasjad, et maailmal on kuju ja värvid ning meil silmad, nautida looduse ülevat ilu. Üksnes tänu võimele seda ära tunda, ja mis üllatus – seda ka ise luua, muutub maailm meile mõistetavaks. Asjad saavad külge kuju ja värvi ja sunnivad meid peatuma üksnes selleks, et imetleda roosi ilu. Ilu kaudu saame me aru ümbritsevast ruumist: perspektiivist ja proportsioonist, mis seovad meid looduse poolt kehtestatud korra ja võimega sellega samastuda. Ilu on partner teadmisele, ilma üheta ei oleks teist, ilu sobib matemaatilise tõestuse kriteeriumiks just samahästi kui abstraktne valemite keel. Oma maailma mõistetavaks tegemiseks vajame kogemust, mis lisaks kaasasündinud eeldustele näha asju nende loomulikus asendis peidab end meie inimliku mälu salajastes sahtlites, on sinna kogutud lihvitud ja läikima löödud pärlitena, kujundades kaelakeesid ja käevõrusid, pakkudes võimaluse kunstiliseks elamuseks (mis võib, aga ei pruugi samastuda iluga), näha valgust mitte üksnes kiirtekimbu, vaid sajandeid küpsenud kultuurilise kokkuleppena meie, maailma ja selle vahendajaks oleva ilu vahel.

Ilu kaudu saame teada. Ilma ilu aktiivse toimeta lööksime end hommikul sängist või maast õlgedelt tõustes ära vastu esimest teravamat nurka. Ilu muudab valguse käes väljajoonistuvad kontuurid nähtavaks, koondades meie silma võrkkestale pildi, mis annab meile eelise nende kõrval, kes ilust on ilma jäetud. Just sellepärast toome päris valgusest ilmajäetule kultuurivalgust, seletame ja õpetame kannatlikult, missugused asjad siis päriselt on. Nii elab loodus meis üha uuesti saadavate impulsside kui ka mälestusena, millegi sellisena, mis uue liidab kokku juba olemasolevaga, moodustades sellest inimeseks olemise ühe vääramatu aluse.

Ja siiski – kust saavad asjad alguse; mis oli kõige enne; mis on meie elu ja maailma tegelik tähendus? Küsimuste „Kuidas?” ja „Mil viisil?” kõrval on pea alati otsitud vastuseid küsimusele „Miks?” ja „Mida asjad tähendavad?”. Mida siis ikkagi tähendab kreekakeelne sõna semeion?

Maailma kohta võib muidugi jäädagi küsima. Kas asjad on olemas iseeneses või üksnes meie meeltes? Kas maailma, mille üle ma juurdlen ja mõtisklen, kõrval (taga) eksisteerib veel üks ilm, kus kartesiaanlik tahe ei väljendu mitte ettekujutuslike kujundite, vaid tegelike asjade tegelikus loomuses? Küsimus Jumalast ja meid inspireerivast peegelpildist, st tõest, valest ja pettusest, on üks neid kontseptuaalseid seisukohti, mida võttes määrame end juba ette kuuluma ühele või teisele poole piiri, ühte või teise leeri – idee või siis mateeria poolele.

Kummale poole seda nähtamatut seina kuulud Sina, armas raamatu lugeja, on täiesti ja igas mõttes sinu enda otsustada. Usk, et asjad ongi tehtud ainest ja ainuüksi sellest, on lõppkokkuvõttes sama kui usk, et mateeria on üksnes idee, millest asjad on tehtud, et nad võtavad vormi vastavalt meist kõrgema soovidele ja meie eneste ambitsioonidele. Et mõista loodust ja iseennast selle sees, vajab inimene kedagi kolmandat. Vajab kohtumõistjat väljastpoolt iseennast. Et mõista oma olemise sügavamaid tähendusi, vajame Loojat, olgu siis Jumala või kunstniku tähenduses. Kedagi, kes kunagi aegade alguses lõi tuhandest fantaasiakillust esimese suure narratiivi – maailma, mis oli sinnamaani alateadvuses idanenud; sulatas kusagil alateadvuse hämarates soppides olnud ebamäärased ja vormitud kujundid kokku üheks ja jätkuvaks kestvuseks, ajaks ja ruumiks, mis kunagi ega kusagil ei lõpe, mitte enne, kui me ise oleme siirdunud viimsele teele. Jumal tähistab osa meis olemasolevast teadvusest, mis keeruka ja läbinisti äraseletamatu hingelise substantsi kaudu seob inimest tema eksistentsi kõrgemate põhjustega.

Siitpeale on küsimuste kõrval, kuidas mäletab suur loodus ennast ise või kas ka kividel on mälu, hoopiski olulisem küsimus, kuidas neid mäletab ja neist kõneleb inimene. Märgistades ja nimetades looduseobjekte, täidab homo sapiens looduses eksisteeriva ürgse soovi saada teada, mida asjad tähendavad. Niisamuti, kui meie otsime nime kaljurünkale, ootavad ka kaljurünk, jõgi, järv ja puudesalu kedagi, kes neid ära tunneks, eristaks üldisest ja annaks suure ja jagamatu kõrval igale üksikule osale konkreetse tähenduse. Kui idee oli kõige enne, siis kas pilt tähistab looduse loomise ja sellest teadlikuks saamise loos järgmist tasandit, on küsimus, millele jäämegi otsima vastust. Mis poststrukturalistliklingvistilise analüüsi kõrval viib meid seiklema visuaalsemiootika meetodite väljas, kinnitama tähelepanu nii meie unenägudele kui ka virtuaalsele koodide süsteemile arvutimaailma sinisel ekraanil, mis tõsi, ähvardades küll laieneda ja paisuda, on siiski vaid kahvatu peegeldus sellest, mida inimene on suutnud „oma” miljonite ja tuhandete aastate pikkusel teel varem. Oleme osa algusest lõpu poole voolavast ajast, rändajad meie enda poolt loodavas ruumis, kus meie ülesandeks on märgistada asju ja seada neid ritta, anda verstadele ja kilomeetritele valgete postide läbi tähendus; luua lõppkokkuvõttes lugu, kus meie, inimesed – „minu pere ja muud loomad” – oleksime peategelased.