Читать книгу Räestu raamat - Lauri Sommer - Страница 11

Setomaal 1934. aastal, laulatati Satserinna kirikus, kui vanaisa oli 24 ja vanaema 22. Esimene Paalist poig syndis õige pea, 1935. Ikka saunas. Saanud nii, et “punanõ päiv tulĺ vällä ja lats sündü aŕkina”. Ei olnud noorpaarile seda paikset elu antud. Vana Maks suri, tõusid pärimise kysimused, kus eelistatud oli Hedot. Ka Lõunalaagri lähedus ei olnud mõnus ning kaks peret otsustasid otsida kohta kaugemale. Hakati otsima, kuulati pakkumisi laatadel, loeti kuulutusi ajalehtedest ja käidi mitmel pool vaatamas. Tartumaa neile meeldis, aga seal olid taluhinnad liiga kallid. Uuriti siis Võromaad. Yhelt hobusekauplejalt Võro turul saadi suusõnaline soovitus kuhugi paika Sännä taga, kus hind oli teistest odavam … no peaaegu jõukohane. Tulid esimest korda yhel kolmekymnendate talvel. Kysisid alt orust teed: “Kuis taha Räestü-Hansulõ saia’?” Sepp rehmas nõgitumeda käega lähima mäe taha ja ytles paar juhatavat sõna. Varsti sõitsidki reega õue. Talu oli võlgades. Yle-eelmine peremees Tamm ja edasi kaks joodikust venda Samaryytlit olid seda tasapisi laostanud, kuni myyk vältimatuks sai. Tamme kaudu on Räestut ainsa korra eesti kirjanduseski mainitud. Muidugi teeb seda meie kandi mees Juhan Jaik, aga sellest hiljem. Vanaisa ja Vanaema said siia ja nägid, et hooned on natuke laokil, metsad maha myydud, suure, seest saviga tihendatud rehielamust vanatare juures ainus uibu, laudad lagunud, katussõ’ kakõnu ja põldudel lume all mingid kuhjad. Vanaisa siis vanema Samaryytli käest pärima, et “a mis naa’ tah omma’?”. “ńoo … õõõ … kardohkavarsi uniku’ jäiva’ lumõ ala, mi süküse jovva-as kuigina aŕ vita’.” See oli muidugi vale myygi huvides. Kevade tulles nägid uued asukad, et põldudel oli kivi kivis kinni. Maa kaudu vaeva sai. Mis ikka, käidud ja otsitud oli juba palju. Kaubad löödi kokku ja kuigi hiljem seda vahel ka kahetseti, jäi valik jõusse. Võib-olla said siin kaalukeelteks kaks natuke ylemõistuslikku asja. Yks vend oli jutu sees ytelnud, et siin kohal elavad inimesed kaua, siin olla maa sees vastav vägi. Ja vanavanemate puhul, kes ainsatena päris paigale jäid, läks see tõeks. Vanaemal 92, Vanaisal 96. Tehke järgi. Mulle tundub, et veidi luges ka see, et tolle talu maad olid looduse poolest veidike Setomaa moodi, tuttavlikud, koduhõngused. Siingi mäel maja ja orus vesi voolamas, ymberkaudu liivapinnal kasvav okasmets. Sama jääaja jäljed.