Читать книгу Räestu raamat - Lauri Sommer - Страница 7

Kollases majas ja selle ymber elasid need vanad, kes olid siis juba pensil, kui ma syndisin, keda ma veidi yle kolmekymne aasta mõistatasin. Nende eluajal olin ainult inimese hakatus, kes “om elost ynnõ und nännü’”. Või kuidas see Vanaisa ytleski. Osa inimeseks saamist tuli tänu kokkupuutumisele selle maailmaga, kuhu nad kuulusid. Osa on nyydki tulemata. Paik ja nemad andsid otsa kätte. Kui elu proovile paneb, tuleb ikka kodu meelde. Millestki tähtsamast mul praegu rääkida pole. Neis aastates on liiga palju sõnu raisatud sellele, mida on sobiv öelda, mis on öeldud töö korras, hetkega aeguvatele tyhiasjadele, kirumisele ja kurtmisele. Selleks pole ju keel antud, vaid ikka hoidmiseks ja aitamiseks. Kõige raskem on inimese moodi rääkida just lähedasest. Sest mis on keegi ilma kodu ja kodutundeta – allakäija, keda on raske jalule aidata. Paik settib inimesse aastatega ja inimese olemus imbub maastikku ja hoonete seintesse, nagu jääks kivi pinnale kerge tuulejoon. Ta on seal alles kuni ilma otsani, lõpmatult või ylestõusmise päevani, nagu keegi seda nimetab. Kuni Maa on veel Maa ja inimene inimene. Tõepoolest peaksid maal elavate inimeste eeskujuks olema muistsed vitsamehed ja loonatargad, kes leidsid yles head veesooned kaevudele ja näitasid ära kohad, kuhu ehitada maja, mis kiiresti ei kõdune ja kus inimestel on rahulik elada, joonistasid käeviipega saagikate põldude piirjooned, mida peremees harima asus ja nii edasi.

Maastiku tunnetus ja lugemine on algseim tarkus, millest lähtudes avanevad selle osade (rohud, puud, kivid, loomad, veed, inimesed, linnud, muld) mõistatused. Nagu iga salandu, on ta kangekaelse, meist enestest tehtud lukuga suletud.

Koduga võib kimpu ka jääda. Vahel on kukil võlg või syy, vahel arvad, et asud kitsas ja kehvas kohas. Vääriksid palju paremat. Ja siis vaatad, et kui teine saab kätte selle parema, mis ta siis teeb. Muudkui pabistab selle pärast, rygab ja kindlustab, ei ole tal rahu seal. Mõnesse hoonesse asudes kohtad võõrust, mis ei lahtu. Kodustad ruume, nagu oskad. Aga maja tõrgub, tuba ei taha. Nad hoiavad endas midagi, millesse Sina ei sobi. Siis tuleb minna ise. A ku om kodo kullanõ sys om miil iloline. Siis saab telefoni öelda: “Ma olen kodus praegu …” ja teha seda täie rahu, õdususe ja rõõmuga. “No mis Sul on seal kodus siis?” kysib kiusaja vastu. Proovi sa ära rääkida. Ei ole ju ainult tuttavad asjad ja vaade aknast. Väga lähedalt ei paista ka hästi. Mingi võbelus paremas nurgas. Vahel ma märkan siin midagi, mis tekib siia ainult minu aegu ja mõnikord ei näe pini pussugi. Ma olen siin olnud oma elu kõigil aastatel, peaaegu neljakymnel suvel, aga mäletan tegelikult ylekohtuselt vähe. Kusagil pidi olema see hetk, mis eelnenut kustutama hakkas, aga ma ei tea, kus. Kerin tagasi linti iseenese mustas kastis. Ootan. Aeg-ajalt jälle kerkib miskit nagu veepinnal lõhkev mull, kui vaadata kesksuvel vanade puuhiiglaste all vabalt käänleva Verioja punakaspruuni põhja. Või istuda kevadel mõnel kivil kesk kiiresti mööduvat vahuvett seal tasapisi laiali vajuva tammi juures. Vesi sumatab väikesest kosest pea ees alla ja kohin kostab mäele välja. Vool pyhib peast ära selle, mida sinna vaja ei ole. Suur vahulaam jääb seisma ojasoppi. Ja siis on vaikus. Mälestus maigutab suud. Kärbes ajab mu vara hommikul yles ja kõnnib targa näoga mööda Kafka sõbrakirjade raamatu kaant. Tema taga on uimased päevad, milles otsin tuge mäluvaiadest, piltidest, inimeste häältest ja mõnedest leitud paberilehtedest. Tuleks tunnistada, et ma ei tunne kedagi, aga on mõned oletused.

Sadadel juhtudel märkab laps ajapildis põhiliselt iseennast. Ta pilk on nutuhooski esmaselt õnnis. Need teised seal taustal, keda puudutab kordumine, kel on vastutus tema eest ja omaenda slepp, näevad teravamalt. Neisse on elu juba sisse lõiganud. Ja kord tuleb lapse juurde miski muutev, millel polegi kindlat nime. Võib-olla teada saamine, et maailm jätkub haaramatusse igas suunas. “Kas minust piisab?” Kodust välja minek, inimeseks teiste inimeste sekka koos kõigega, mida see tähendab. Sada imet ja inetust. Ekslemise ja enesekaotuse ilmingud. “Enne ju piisas.” Oma veri kõneleb selgelt, aga ei kuule. Ise pannakse segajad peale. Kui nad vaikima saad, hakkab kostma sisemine läkitaja. Nendes teadetes on miski, mida vahel peitma hakkame ja endas taga otsime, kui ka paistame otsivat hoopis midagi väljas. Algus enne katkiminekuid. Rahu endaga, sõprus, mõistmine, koostöö. Nende abiga lähevad natuke selgemaks ka kõik teised, kes nad ka võisid ja võivad olla siin yyrikeses elumängus.

Põlvkondade kett ei ole Sinu loomuse kett, kuid seal on mingid seosed. – Millised? – Põlvkonnad surevad samamoodi kui Su elu hetked. On seal mingit vahet? ^[2.]

Esivanemais võiks näha elu variatsioone. Geenidena on nad meis nagunii kohal nagu osad kõrvaltegelased raamatus, mida aasta-aastalt kirjutavad igayhe mõistus ja fyysis, mõtted ja teod. Esimestel lehekylgedel või päris lõpu eel ootavad saatused ja bioloogia yhevõrra mõistmist ja peegeldavad siis tagasi midagi … nii-öelda peategelasest. Sellest tundmatust. Kaugema minevikuga on ehk lihtsamgi. Saab vaadata mõnd vana päevapilti, mille juurde kuulub paar lauset. Rohkem sellest inimesest ei teata. Rahustav settinud minimalism. Kõige suurem proovikivi on aga just eelmine ja yle-eelmine põlv. Neist on teada päris palju, kuid see detailide ylikyllus kipub ähmastama tervikpilti. Mine siis ja võta kinni, sest seal on suurema pinnaga peeglid.

Minu põlvnemine on jõnksuga. Kesk-Eesti jäi vahele. Olen mulkide seas elanud, aga see tõug ja nende maailmamõistmine on võõraks jäänud. Pärinen äärtest. Isapoolne liin läheb Harjumaale ja Kullamaale, kohe päris randa välja, Loksa, Kolgakyla ja Tapurlani. Esimene kirikukirjadest leitav nimi on sealt Tammiku Jyri (1753-1807), kes 1782 elas Harju-Jaani kihelkonna Kambi mõisa Vaasa kyla Klementi talus ja liikus 1795 Uuekyla Tammiku tallu. Ta naine Ello synnitas 7 last. Neist esimene, Mikk (1779), sai perenime Sommer. Neid andmeid kirjutades ei tuksata mus midagi, aga nime võbelust tundsin kyll. See võis olla õ-eelses eesti keeles sakslasest kirjutaja poolt võlsisti yles tähendatud “sõmer”. Kui seal liignimi oma võtta oli, siis võis kruusliivase maa peal põldu tegev ja tera ootav mees sellise ju hõlpsasti endale kysida. No mine tea. Vana sõnaga “sommerlane” kutsuti vene soost rändkaupmehi või pooliti hulkureid. Viimased kolm põlve meesliini pole kauplemise annet nagu enam ilmutanud. Ja ega mul selle vastu ka midagi pole, kui ta saksa keelest peaks pärinema, sest selliseid perenimesid pandi eestlastele ju päris palju. Ei tea kyll, miks pidi kedagi just Suveks kutsuma? Oli väga päikseline tegelane või? Ylikoolis käis minu kursusel Margit Herbst. Ju leiaks otsides ka kaks teist aastaaega ja saaks kasvõi yheskoos Vivaldit esitada. Nime enda võtsin pärast keska lõppu riigiarhiivi dokumentidele tuginedes tagasi. 1940-1991 oli meie haru nimeks olnud Soomere. Tavaline romantiline eestistus, milliseid paljud tuttavad rahulikult kannavad, aga ma tahtsin endale ikka seda iidsemat. Muudad nime, muudad saatust, teadsid juba indiaanlased. Isapoolne, tolleks ajaks juba lahkunud Vanaisa Robert Sommer oligi see mõjutaja. Rannapoiss, madrus, tyyrman ja edasi kapten. Talupoegliku suguvõsa esimene tõeline maailmaavastaja. Kroonlinna jungade kool teise revoljuutsija päevil, eksiil Soomes, ootamised Rotterdamis merimeeste kodus ja siis kaugesõiduga ringi laevatamine: Kaplinn, Brasiilia, Põhja-Ameerika, vaese aja piiritusevedamine jne. Tast jäid järele põnevad memuaarid ja mõned meremehelaulud, nõukast väga teistsuguse maailma jälg, isapoolne muinasjutt. Kirjutasin tast maruromantilise keska proovikirjandi. Jorutasin yhte ta laulu Piritast, kus “puhkeranda viib autobussi tie ja reisilaevad yle lahevie”. Uurisin ta albumite uskumatuid postkaarte ja fotosid. Paljaste rindade, rõngaid täis ja venitatud kõrvade, fantastiliste kaelaehete ning rasvtagumikega suulu naised naeratamas valge rassi jaoks mõistatusliku avameelsusega, potid seksikalt pea peal.

(“Maailma ilusaim vaatepilt on alasti neegritar valgel linal,” öelnud yks tema sõber, kuid pole teada, millise suguharu kaunitari ta silmas pidas.) Vanaisa istumas Kaplinnas rikšal, mille aisasid hoidis kahvatuks võõbatud jalgade ja uhke sulgedest kulikrooniga pikk neeger. (Aasta oli 1928. Nyyd vaadates paistab see rikšamees tagandatud hõimupealikuna.) Kuni Ylikooli keskpaigani leidus Roby elu alal unistamise ainet. Kuid Põhjas polnud paika, kus tõeliselt olla. Moldaavia poe peal asuvasse elamisse sattusin korrakese päris väiksena. Vanavanemate kauane korter aguli puumajas oleks jätnud hoopis teised mälestused ja need viinuks teistsuguse minuni. Too mina ei saanud tõeks. Paar korda aastas tädi juurde Õismäe yheksakordse korterisse sattudes tundsin vaid urbanistlikku põnevust. Iga tuba oli seal justkui eri ajastust. Soome televisioon, kust tulid popsaated, ulmeline reklaamindus ja ka esimene rustikaalselt erootiline film, milles kena nooriku käelise tegevuse näitel kõrvutati lehmalypsmist ja handjob’i (asja sisu võis paika pidada, aga laps ei saanud sellest ju aru). Vanaisa vanad mängukaardid, mille tagakyljel oli kanuus ujuv indiaanlane, diivan ja klaasvitriiniga kapp tädi toas. Singeri masin, muistne riidekapp ja suur laevamaal Vanaema omas. Täditytre moodsa pliksi kamber (makidvärgid). Töö juurest toodud Pepsi pudelid köögis mullitamas. Vanaema Maria, õmblejanna, kes oma Robyt pikki aegu merelt ootas, lapsi ja lapselapsi hoidis ja kes enne oma lõppu roomas ust avama põlvili. Ja varsti läks sealt, jalad ees. Ma ei saanudki teada, kes ta oli. Tegelikult sain kyll, sest ta hoidis mind ju syles ja rääkisime, aga see teadmine pole mulle praegu kättesaadav. Pärast Vanaema surma olevat seal täditytre juures suur teokarp yle toa lennanud. Arvati, et nii väljendas Maria halvakspanu sellele, et Innal poisid kylas käisid. Ja yhe esikus musutamise peale olevat kõland nagu hauatagune tankikõmakas ning teisel ööl raputatud kaua ja sihikindlalt voodit, millel täditytar ja tädi magasid. Vanaemal oli iseloomu. Ja täditytar heastas nooruse vallatused. Teine staap oli kesklinnas. Lennarti pisike tuba Olympia hotelli lähedal, kus käisin vahtimas Eestis ainult “Soome pealt” nähtavaid Los Angelese olympiamänge, oli pisike ja armas. Seinu katsid vanad maalid ja fotod, kapis nahkköites raamatud, Krossi poeemist nime saand nukk Tuule-Juku. Öösel yle kantud lõputseremoonia raames maandus olympiastaadionile UFO. Lennart ajas tukkuma jäänud minu yles seda vaatama. Sai unine yllatus. Kui köögis söömiseks läks, siis pakkus ta mulle magustoiduks “luuletaja rooga” (hapukoor, punane ploom ja suhkur). Vaimusugulus loeb tihtigi rohkem kui veresugulus. Lennart Jyrgensonis loksub tuntav annus naissaarlaste rootsi verd (mis on yks huvitav fluidum), kuid tema ilmavaate kujundas rohkem siiski ta vaimne isa, humanitaar, õpetaja ja tõlkija Voldemar Metsamärt. Minule oli ta samal kombel onuks, kelle elukunst, huumor ja mõned haikud on minusse jäänud. Ja mängud temaga – peitus, kus ma tugitooli sisse pugesin ja pärast hästi välja ei saanud, või igasugu omaleiutatud, nagu saia tegemine, kus ta mulle näppudega kõdirosinaid peale pani, siis teki sisse mässis, saia ahju jättis ja kööki Isaga-Emaga juttu ajama läks. Mul hakkas seal igav ja palav ning lapse tähelepanuvajadus togis takka. Varsti hyydsin siis köögi poole: “Ma olen valmiiiis!” Lennart tuli, proovis ja ytles, et ei ole veel valmis midagi ja läks veel natukeseks juttu ajama. Vahel nõudsin rosinaid juurde, vahel ei tahtnud enam kypseda. Nyyd olen valmim (vähemalt raamatute ja plaatide kaudu saab mind maitsta) ja jahune –

Ja veel olid seal lollakad luuletused. (“Kui Winnetou nägi Bohumili / siis lehmad haksivad jooksma Kieli” jms.) Ja improviseeritud jutud tänaseni. Mu pärisonu, suguvõsa ainsa loovisiku, helilooja ja varase Pärdi-uurija Uno Soomere maailm avaneb paraku alles takkajärele tema teoseid kuulates. Aga kuidagi kumas see linn, mille agulis Naeri tänaval mu Isa Illu oli kasvanud neil vaesevõitu ja naturalistlike detailidega sõjajärgsetel aastatel. Imikuna Roberti syles lennukitelt langevate pommide eest pagenud ja edasi teiste poisikestega suure köie otsas yle naabri aia kiikunud. Sealsamas yhe oma maja lahke anniga naiska kirja tahtja kätte viinud. (Poisike toob kutse seksile.) Muusikakooli lõpul viiulil Prokofjevit mänginud. Aga ega ma Isa elust siis peaaegu midagi ei teadnud. Nagu tuhanded noored väikelinnades, unistasin tollal ikka kohast, kus alustada “oma elu” ja kus mind võib-olla keegi ootaks. Algelise grafiti killud ja bändinimed seintel tundusid märkidena mingist saladuslikust eluviisist. Brõnza. 15-aastaselt huvitas Moskvaesine ja Lollidemägi. 17-aastaselt olin lummatud vanalinna tänavatest ja mõtlesin, et oleks tore neil hulkuda ja kuuluda Toompeal Pika Jala baaris käivasse hipilikku seltskonda. Sõitsime sinna kord soojal ajal sõprade Ramo ja Mäiduga, Sundays autos mängimas. Kohtasin Kunstiinsta sööklas ja yhikas põgusalt sarnaseid tyype, istusin pärast kolmanda korruse aknalaual munakivisillutise kohal, Johansonide kassett toas mängimas. “Kes tuleb alla mööda kõrgeid tänavaid.” Idyll. Proovisin astuda loodavasse Humanitaarinstituuti. Oleks võetud vabakuulajaks, aga kuhu lähed, kui keskkool alles pooleli. Ja praegu tundub, et see spekulatiivne haridus ja loengutel moenimedega lehvitamine poleks mulle sobinud ka. Ma ei vaja kõigepealt teist või kolmat tõlgenduslikku korrust, vaid ikka alusmyyri. Linnast ma ei tea, mis seal oleks saanud. Tallinn oli mu jaoks tollal Vanaisa, Lennart, Soome TV, pingelised pinksivõistlused Rataskaevu tänavas ja Kosmose taga, esimene Rock Summer, kus sai lava ees näppu visatud, boheemluse myyt ja luiskelugu uutmoodi haridusest. Yhesõnaga, mitme kõrvalhoonega õhuloss. Põhja-Eesti geneetiliseks kokkuvõtteks oli loomulikult Isa Ilmar, kellelt saadust ja kelles eitatust võiks kirjutada omaette raamatu. Minusse on kindlasti jäänud tema huvi valdkonna vastu, mida parema sõna puudusel võib kutsuda “yleloomulikuks” ja mille ookeanidesse ta kummaliselt ratsionaalse allveelaevana sukeldunud on. Mina ju ka, ainult natuke teisel kursil. Mõned aastad pärast vanemate lahutust hakkasin pöörduma näoga Lõuna poole ja olen nii jäänudki. See polnud vastuseis. Isa jäi armsaks, aga tekkinud kuristik tuli millegagi täita. Lõunas on olnud tunnetuslikku konkreetsust ja sobivat meelelaadi. Põhi andis põhjalikkuse sellega tegelemiseks. Suguvõsa isapoolsest osast tahaks veel kunagi kirjutada … Esialgu räägin Lõunast …