Читать книгу Suveigatsuse ja talvekülma vahel - Leif G. W. Persson - Страница 6

13-aastane Kalle päästis 55-aastase Vindelni elu. Igatahes niimoodi kirjeldas asja esimesel ülekuulamisel Vindeln ise.

„Kui Kalle ei oleks üles vaadanud ja mind eest ära tõmmanud, oleks ta mulle otse kaela kukkunud ja siis ma siin ei istuks.”

Lugu oli algusest peale veider ja seda ennekõike kolmel põhjusel.

Esiteks peeti Kallet mõlemast kõrvast kurdiks. Kurdiks pidas teda kahtlemata ka Vindeln ise, kes oli täiesti veendunud, et viimasel ajal sai Kalle aru ainult pilkudest, viipekeelest ja puudutustest. Muidugi, ta rääkis poisiga nüüd rohkem kui kunagi varem, aga nii ju peabki, kui mõni su lähedane vanaks ja viletsaks jääb, ja Vindeln oli Kalle vastu alati kena olnud. Kahtlemata.

Teiseks on läänemaises empiirilises füüsikas juba ammu omaks võetud arusaam, et vaba langemise puhul liigub heli, mis tekib keha hõõrdumisel atmosfääris, keha järel. Tollesama füüsika kohaselt ei oleks seega tohtinud kosta üldse mingit tajutavat heli.

Kolmandaks, ja see nüanss oli veel kõige kummalisem. Kui Kalle tõesti oleks midagi kuulnud, ohtu märganud, Vindelni eest ära tõmmanud, päästes sel moel tema elu… Kuidas siis oli võimalik, et ta ei kuulnud ohvri vasaku kinga heli, mis kõigest mõni sekund hiljem teda otse kuklasse tabas ja ta kohapeal surmas?