Читать книгу Suveigatsuse ja talvekülma vahel - Leif G. W. Persson - Страница 7

Reedel, 22. novembril kella 19.56 ja 20.01 vahel ühendati Stockholmi politsei häirekeskusega hädaabinumbrilt 90 000 kolm kõnet.

Esimene kõne tuli pensionil juristilt, kes oli toimunut oma Valhallavägen 38 asuvalt rõdult täpselt pealt näinud. Jurist tutvustas end nime ja tiitliga ega tundunud sugugi endast väljas olevat. Tema kirjeldus oli sõnaohter, süstemaatiliselt struktureeritud ja sisuliselt täiesti ajuvaba.

Kokkuvõttes oli tema sõnum, et pika musta mantliga vaimuhaige, kõrvalapatsitega suusamüts peas, oli just maha lasknud ühe vaese koeraomaniku ja tema koera. Nüüd jooksis vaimuhaige muudkui ringiratast ning karjus seosetult, ja põhjus, miks jurist külmakraadidest hoolimata oma rõdul viibis, oli see, et tema naine kannatab astma all ja et sigaretisuitsul on ebameeldiv omadus kardinatesse imbuda. „Kui inspektorit peaks see asjaolu huvitama?”

Teine kõne tuli taksodispetšerilt. Üks nende taksojuht oli pidanud aadressilt Valhallavägen 46 peale võtma ühe vanema daami ja kui ta ust lahti hoidis, et reisijat tagaistmele aidata, märkas ta silmanurgast „üht õnnetut, kes kukkus alla selle pilvelõhkuja katuselt, kus kõik need üliõpilased elavad”. Juht oli 45 aastat vana ja kahekümne aasta eest Türgist Rootsi saabunud. Lapsena oli ta hullematki näinud ja aegsasti ära õppinud, et igal asjal on oma aeg ja koht. Seetõttu võttis ta raadio teel dispetšeriga ühendust, rääkis, mida oli näinud, ja palus neil politseisse helistada, samal ajal kui ta ise sõidutas vanadaami tolle tütre juurde, kes elas Märsta lähedal talus. Sõit kulges kenasti ja elu läks edasi.

Kõne number kolm tuli mehelt, kes hääle järgi otsustades võis olla nooremas keskeas. Ta ei öelnud oma nime ega seda, kust ta helistas, aga tema erutustase viitas mingisuguse stimulandi manustamisele. Pealekauba oli tal varuks hea nõu: „Nüüd on jälle üks neist hulludest tudengitest katuselt alla hüpanud. Kui te talle järele tulete, siis ärge ämbreid maha unustage.”

Häirekeskuses kulges kõik mööda sissesõidetud rööpaid. Kui vastutav operaator raadio teel piirkonnahäire andis, oli ta juba eelistanud taksojuhti sõnaohtrale juristile ja erutatud tüübile, kes oli soovitanud ämbrid kaasa võtta, ning jättis välja nii tulistamise, koera kui ka ämbrid.

Lühidalt seisnes tema teade selles, et keegi oli kukkunud või alla hüpanud Körsbärsvägenil asuva „Kibuvitsa” ühiselamu katuselt ja lebas nüüd parkimisplatsist pisut kõrgemal asuval kõnniteel Valhallavägeni ja Frejgatani ristmiku vastas. Seal peaks olema surnukeha ja üks endast väljas meesterahvas, kellel on seljas must mantel ja peas nokkmüts ja kes kõnnib sealsamas edasi-tagasi. Kas ligiduses on ehk mõni patrullauto, kes asjaga tegeleks?

Üks auto oli kõigest saja meetri kaugusel Valhallavägenil. See kuulus Östermalmi valvepiirkonnale VD2, ja samal hetkel, kui raadiohäire anti, peatus see Roslagstulli haigla sissesõidutee juures asuva vorstiputka ees. Autos oli kaks Stockholmi politsei Parimatest Poegadest. Juhikohal istus politseipraktikant Oredsson, 24 aastat vana. Oredsson oli blond, siniste silmade ja laiade õlgadega. Ta tegi oma viimast praktikat ja kuu aja pärast pidi temast saama tõeline politseinik. Tema hinges leegitses veendumus, et võitlus üha kasvava kuritegevusega on just jõudmas otsustavasse järku, kus hea pääseb viimaks võidule.

Kõrval istus tema otsene ülemus, politseikonstaabel Stridh, kes oli Oredssonist peaaegu kaks korda vanem ja keda vanemad kolleegid hüüdsid Rahu Iga Hinna Eest^[1.]. Kui nad kahe tunni eest oma vahetust alustasid, olid tema mõtted tiirelnud ainuüksi sardelli, kartulipudru, kurgi- ja krevetisalati, sinepi ja ketšupi ümber, mis pidid tema närusesse ellu vähemalt ajutist turgutust tooma. Nüüd tundis ta juba toidu lõhna, ja võitluses mikrofoni pärast, mis asus tema ja Oredssoni vahel, jäi ta loomulikult päästmatult alla.

„Siin 235. Kuuldel,” vastas Oredsson. Reibas ja hakkamist täis nagu alati.

*

Umbes samal ajal, kui pensionil jurist sai ühenduse politsei keskjaama naissoost raadiooperaatoriga, väljus ülemkomissar Lars M. Johansson, keskkriminaalpolitsei juhi kohusetäitja ja M nagu Martin, oma Södermalmil Wollmar Yxkullsgatanil asuva kodu välisuksest. Johansson eemaldus mööda tänavat kiirel sammul ja parimas meeleolus, suundudes esimesele kohtumisele naisega, kes oli tema teada silmale kena vaadata ja küllap ka meeldiv vestluskaaslane. Kohtumine pidi aset leidma lähedases nurgapealses restoranis, kus oli niihästi suurepärane kui ka mõistliku hinnaga toit. Õhtu oli külm ja tähine, ilma ainsagi lumelaiguta tänavatel ja kõnniteedel – peaaegu ideaalne kombinatsioon igaühele, kes soovib pea selge, tuju kõrgel ning samal ajal jalad kuivad hoida.

Lars Martin Johansson oli üksildane mees. Juriidilises mõttes oli ta seda olnud alates sellest päevast kümme aastat tagasi, kui tema esimene ja seni viimane naine lahkus tema juurest, võttis kaks last kaasa ja kolis uue mehe juurde, uude ellu uues majas. Hingeliselt oli ta olnud üksildane terve elu, kuigi kasvas üles kuue õe-venna ja vanematega, kes olid kohtunud rohkem kui viiekümne aasta eest, olid ikka veel abielus ja on seda niikaua, kuni surm neid lahutab. Johanssoni üksildus ei olnud tema pärisosa. Lapsepõlves polnud tal puudust turvalisusest, lähedusest ja suhtlemisest. Seda oli olnud rohkem kui küll ja võimalus selleks oli veel nüüdki alles, kui ta oleks soovinud, aga kui ta hakkas täiskasvanueas otsima oma teadvusest õnnelikke lapsepõlvemälestusi, siis leidis ta sealt üksnes hetked, kui teda oli täiesti rahule jäetud. Kui ta seisis laval üksinda, etenduse ainus näitleja, ainult tema.

Väide, et Johansson oma üksindust nautis, oli ilmselt liiga leebelt sõnastatud. Inimeste kooseksistentsi harjumuspärase malli järgi oli asi märksa hullem. Üksindus oli hädavajalik ja määrav eeldus, et Johansson üldse toime tuleks; nii lihtsas inimlikus mõttes, kus oli tarvis kõik need päevad ontlikuks eluks ritta seada, kui ka ametialaselt, kus ta pidi lihtsalt katsuma teiste ees oma olemasolu õigustada, sõltumata sugulusest, sõprussidemetest või üleüldse tunnetest. Ning sellest vaatenurgast oli tema elu peaaegu ideaalne, pärast seda kui naine ta maha jättis ja lapsed kaasa võttis.

Kaks aastat pärast lahutust oli ta oma toona seitsmeaastaselt tütrelt saanud jõulukingiks Elton Johni vinüülplaadi „A Lonely Man”, ja hoolimata sellest, et ümbrise teksti lugedes oli keegi või miski tema südant pitsitanud, oli ta mõelnud, et see andis tunnistust, et seitsmeaastase lapse kohta oli tegu ebatavaliselt hea inimestetundjaga. Ning et sellest inimesest saab täiskasvanuna kas väga tugev ja iseseisev isiksus või ähvardab teda lömastumine omaenese tarkusekoorma all.

See, mis kogu võrrandi, selle kindla, kontrollitud, etteaimatava elu segi lõi, oli Johanssoni huvi naiste vastu: nende lõhna ja nende pehme naha vastu, kuklaõnaruse vastu juuksepiiri ja peene kaela vahel. See jälitas teda öösiti unenägudes, kui ta ei saanud end kaitsta millegi muuga kui voodi keskele higisesse rulli sõtkutud linadega, ja see jälitas teda keset päeva, kui ta ilmsi, täiesti kainena ja selge peaga võis kaela paigast ära keerata ühe sirge selja ja kahe pruuni sääre pärast, mida ta enam kunagi uuesti ei näe.

See, kes teda nüüd jälitas, istus poole käsivarre kaugusel samas lauas nurgapealses restoranis, kus pakuti suurepärast ja mõistliku hinnaga toitu. Ta oli naisega kohtunud kaks päeva varem, kui pidas rühmale juristiharidusega politseijuhtidele ettekande keskkriminaalpolitsei tegevusest. Naine sõi oma kooriklooma- ja seenepastat silmanähtava vaimustusega, mis Johanssoni rõõmustas. See oli hea märk. Kui naine toitu niisama surgib, on see halb märk, mis räägib millestki muust kui toidust.

Esimest korda olid nad omavahel juttu ajanud Johanssoni kahe loengutunni vaheajal. Igavusest, mis kaasnes loomulikult Stockholmis hotellis elamisega, kui elu, kodu ja sõbrad on Sundsvallis. Seejärel asja juurde.

„Kui sul reede õhtul midagi targemat ees ei ole, siis minu kodu lähedal on üks suurepärane restoran.” Johansson noogutas kinnituseks ja vaatas alla oma valgesse plastmassist kohvitopsi. Tema Norrlandi murrakut oli tavalisest pisut rohkem kuulda.

„Ma ei uskunud, et sa julged kutsuda. Kus, millal ja kuidas?”

Ja nüüd istus see naine siin. Poole käsivarre kaugusel.

Tegelikult peaksin ütlema midagi oma üksinduse kohta, mõtles Johansson. Teda hoiatama, kui ma peaksin juhtumisi temasse ja tema minusse tõeliselt kiinduma.

„Pasta, oliiviõli, basiilik, tomatid, koorikloomad ja natuke seeni. Mis kartulikotletil ja praetud sealihal häda on? Ma olen selle peal üles kasvanud.”

Johansson noogutas ja pani kahvli käest.

„Seda sa minu arvates tead. Muidu ma siin ei istuks.”

Naine oli kahvli käest pannud ja tema ilme väljendas elevust.

Hea küll, mõtles Johansson. Vangutas pead ja tõstis oma veiniklaasi.

„Mul ei ole õrna aimugi. Olen lihtne maapoiss. Räägi.”

*

Seitse minutit pärast kaheksat, kõigest kaks minutit pärast häire vastuvõtmist saabusid Stridh ja Oredsson sündmuskohale. Oredsson oli sõitnud kõnniteele, mis kulges parkimisplatsi taga mäeküljel, Valhallavägeniga paralleelselt, ja enne auto peatamist lülitas ta täistuled peale. Autost paari meetri kaugusel istus vanem meesterahvas nokkmütsi ja musta mantliga. Ta õõtsutas ülakeha edasi-tagasi ja kiigutas süles koera, kes nägi välja nagu väiksemat sorti lambakoer, ega paistnud nende kohalejõudmist tähelegi panevat. Kümmekond meetrit eemal, täpselt kõnnitee ja maja seina äärse muruplatsi vahel lebas elutu keha. Pea ümber oli ligi poolemeetrise raadiusega vereloik, mis sätendas autolaternate valguses nagu sulatina.

„Ma võin järele vaadata, kas ta on elus.” Oredsson vaatas küsivalt Stridhile otsa, samal ajal turvavööd lahti klõpsates.

„Kui see sinu meelest ebameeldiv on, võin seda ise teha.” Stridh noogutas oma sõnadele kaalu andmiseks. Lõpuks oli ju tema ülemus.

Oredsson raputas pead ja avas autoukse.

„Pole midagi. Ma olen tegelikult hullematki näinud.”

Stridh piirdus noogutusega. Ei küsinud, kust võis 24-aastane praktikant niisuguseid kogemusi saada.

Aga küllap kusagilt siiski. Kui Oredsson mõni minut hiljem juhtimiskeskusega ühendust võttis, rääkis ta lühidalt ja selgelt ning häälest ei kostnud vähimatki erutust. Sündmuskohal oli surnud mees, nii et kiirabi tarvis ei olnud. Ulatuslike vigastuste ja keha asendi järgi otsustades paistis ülimalt tõenäoline, et kõnealune meesterahvas oli kukkunud või hüpanud alla naabermaja mõnelt kõrgemalt korruselt. Hoonel oli vähemalt kakskümmend korrust, seal olid tudengite ühiselamutoad ja mingil ähmasel põhjusel kutsuti seda „Kibuvitsaks”. Kohapeal oli üks tunnistaja. Vanem mees, kes oli oma koera jalutamas. Kolleeg Stridh vestles temaga parajasti. Oleks väga hea, kui saaks saata kedagi kriminaalkuritegude osakonna valvevahetusest ja ühe tehniku, vahepeal paneks Oredsson ise surnukeha ümber piirdelindid, aga muidu igatahes rohkem isikkoosseisu tarvis ei lähe.

„Jah. Seis on selline,” lõpetas Oredsson. Ma ei viitsi ütlema hakata, et peni on ka surnud, mõtles ta.

*

Kriminaalkuritegude osakonna valverühma kohvitoas istus kriminaalinspektor Bäckström ja vahtis telekat, ja seni oli kõik libedalt läinud. Reede õhtu kohta oli kõik ebatavaliselt rahulik ja kui märulipolitsei tõi poole tunni eest kohale ühe tänavapoksija, aimas Bäckström ohtu aegsasti ette ja lipsas tualetti. Tema asemel pidi tüübiga tegelema üks tema kolleegidest. Kakleja oli loomulikult pigi ja täpselt sama tüütu kui temasugused tavaliselt.

Üldiselt töötas Bäckström vägivallakuritegude osakonnas, aga kuna ta majanduslik seis oli alatasa kehv, oli ta sunnitud tegema omajagu ületunde. Muidugi passisid reede õhtul valves ainult idioodid, aga kolm päeva enne palgapäeva ei jäänud tal muud üle. Nii et siin ta siis istus ja seni oli kõik hästi läinud. Kuni praeguseni, kui valvekomissar ilmus uksele ja nägi välja sama torssis nagu ikka, vaadates nõudlikult Bäckströmile otsa.

„Mul on sulle üks laip, Bäckström. Pidavat pikutama selle tornühika all parkimisplatsi juures kõnniteel, Valhallavägeni ja Frejgatani nurgal. Rääkisin tehnikaosakonnast Wiijnbladhiga. Sõidad koos temaga.”

Bäckströmi nägu selgines pisut ja ta noogutas. Enesetapja, mõtles ta. Mingi kommunistlik noor, kes hüppas alla, sest õppetoetus jäi õigel ajal laekumata. Ja endiselt jääb võimalus lõpetada vahetus veel enne, kui kõrts kinni pannakse.

*

Võttis oma aja, enne kui Bäckström ja Wiijnbladh välja ilmusid, ega enesetapja just eest ära ei jooksnud ja tassike kohvi kulus alati marjaks, ent Stridh ja Oredsson ei olnud vahepeal laiselnud. Oredsson oli surnukeha ümbritseva ala sisse piiranud. Koolis kriminalistikakursusel oli ta õppinud, et politsei teeb peaaegu alati liiga ahta piirde, nii et ta oli asja tõsiselt ette võtnud ning sinivalgetriibulise lindi ilusasti sobivate laternapostide ja puude vahele pingutatud. Tema tegutsemise ajal olid saabunud mõned uudistajad, aga pärast kiiret pilku surnukehale olid kõik ümber pööranud ja lahkunud. Loomulikult ei olnud ta laipa puudutanud. Seda oli õpetatud samal kursusel.

Samal ajal oli tema vanem kolleeg Vindelni lohutanud. Pärast mõningast veenmist oli ta saanud mehe politseiauto tagaistmele istuma, loomulikult koos koeraga. Nad olid kahepeale ka koera Stridhi enda teki sisse mässinud, mille ta alati öövahetusteks kaasa võttis, puhtalt isiklikel põhjustel. Autos oli küll ka present, mis laotati joodikute transportimisel tagaistmele, aga surnukehi tõepoolest sellesse ei panda, saati siis veel lähisugulase silme ees.

„Ta nimi on Kalle,” ütles Vindeln, silmad pisarais. „Põdrakoer, kuigi minu meelest on tal ka natuke linnukoera verd. Sai suvel kolmteist, aga on väga kõbus.”

Vindeln löristas ninaga ja jäi vait, Stridh patsutas talle õlale ja kuulas ta seejärel esimest korda üle.

Vindelni nimi ei olnud loomulikult Vindeln. Teda lihtsalt hüüti niimoodi. Tema nimi oli Gustaf Adolf Nilsson, ta oli sündinud 1930 ja saabunud Stockholmi 1973. aastal, et käia töötukassa koolitusel, töötu Norrlandi ehitajana, ja nii jäi, sest uut tööd ei olnud ta pärast enam leidnudki.

„Kursusekaaslased,” ütles Vindeln. „Ma olen ju sealkandis sündinud ja üles kasvanud ja eks kodukandist räägiti ju omajagu. No nii tuligi siis see Vindeln. Nagu jõgi, Vindelälven, tead küll?”

Stridh noogutas uuesti. Teadis.

Vindeln ja Kalle elasid kohe sealsamas, üle hoovi teisel korrusel, Surbrunnsgatan 4, ja umbes sel ajal, pärast õhtusööki ja televiisorist õhtuste uudiste vaatamist oli neil kombeks võtta ette õhtune jalutustiir. Nad käisid alati sama ringi. Kõigepealt üle Valhallavägeni, Surbrunnsgatani ristmikult, siis mööda kõnniteed Valhallavägeniga paralleelselt kuni Roslagstullini, kus nad ringi pöörasid ja tagasi koju kõndisid. Kuigi ilusa ilmaga võisid nad ka pikema tiiru teha.

Ühiselamu kõrval platsil oli Kallel üks lemmikpuu, nii et seal tehti tavaliselt esimene pikem peatus.

„Neile tuleb anda aega korralikult nuuskida,” selgitas Vindeln. „Koerale on see nagu ajalehe lugemine.”

Samal hetkel, kui nad seal seisid ja Kalle oma ajalehte luges, tõstis ta äkitselt pea ja vaatas otse mööda maja fassaadi ülespoole. Ja kargas siis järsult rihmast tõmmates tahapoole.

„Ma oleksin äärepealt uperkuuti lennanud. Kui Kalle ei oleks üles vaadanud ja mind kõrvale tõmmanud, oleks ta mulle otse kaela kukkunud ja siis ma siin juba ei istuks.” Vindeln noogutas oma sõnade rõhutamiseks.

„Kas sa arvad, et ta kuulis mingit heli ja reageeris sellele?” Stridh tegi oma märkmikusse linnukese.

„Ega vist.” Vindeln raputas veelgi veendunumalt pead. „Ta on mõlemast kõrvast täiesti kurt. Küllap see oli nende kuues meel. Mõnel põdrakoeral on. Kuues meel.”

Stridh noogutas, lausumata sõnagi.

Kui Kallel oligi kuues meel, siis oli see igatahes alt vedanud kohe pärast seda, kui ohvri allakukkuv vasaku jala king talle kuklasse lendas ja ta kohapeal tappis.

„Jube lugu.” Vindeln hakkas jälle nina luristama. „Seal me siis Kallega seisame ja vahime seda tüüpi, kui äkitselt tuleb tema king vihinal alla.”

„See tuli siis kohe keha järel?” küsis Stridh juttu pisut kõrvale juhtides.

„Ei, ei tulnud. Me seisime ja vaatasime. Läks veel natuke aega.”

„Minut, kaks minutit?”

„Ee-ei. Minutit mitte, aga kümme-kakskümmend sekundit küll. Seda küll.”

„Et siis kümme kuni kakskümmend sekundit. Kas sa ei arva, et aeg võis veel lühem olla?”

„Tont teab. Võib-olla tundub niiviisi seistes aeg pikem, aga paras jupp aega kulus küll.”

Vindeln löristas häälekalt ja nuuskas pöidlaga.

Samal ajal kui Stridh Vindelniga rääkis, kasutas Oredsson hoolega oma siniseid silmi. Kinga oli ta kohe avastanud, see vedeles surnukehast mõne meetri kaugusel ja kuulus ilmselt ohvrile, kuna tollel ei olnud vasakut kinga ning jalas olev parem king oli kahtlaselt sarnane maas lebavaga. Hetke oli ta kaalunud, kas peaks tooma autost kilekoti ja kinga sinna sisse panema, loomulikult samasse kohta ja samasse asendisse, nagu see praegu oli, aga loobus mõttest. Kriminalistikakursusel ei olnud kingadega ümberkäimisele eraldi tähelepanu pööratud, aga kuna ta eeldas, et kingasse tuleks suhtuda nagu asitõendisse üleüldiselt, jättis ta selle sinnasamasse. Ka ilm ega ümbritsev keskkond ei sundinud kuldreeglist kõrvale kalduma ja niinimetatud erilisi jälgi säilitavaid abinõusid kasutama.

Olgu siis nii, mõtles Oredsson ja oli oma otsusega üpris rahul. Põhireegliks jäi, et puutuda tohib võimalikult vähe ja asjade otsimine tuleb jätta kriminalistikaekspertide hooleks.

Selle asemel asus ta uurima maja fassaadi, surnukeha asukohast tõmmatud tinglikku vertikaaljoont mööda ülespoole. Kusagil viieteistkümnendal või kuueteistkümnendal korrusel – hoone oli ehitatud kallakule ja see muutis loendamise keerukamaks – paistis külmast hoolimata üks aken lahti olevat. Ligi viiskümmend meetrit kukkumist, mõtles Oredsson, kes oli oma kursuse parim laskur ja ülitäpne vahemaade hindaja, ja hinnang klappis hästi ka laiba viletsa seisukorraga. Oredsson vaatas kella. Nüüd oli sellest möödas juba pool tundi, kui juhtimiskeskus oli lubanud saata valvepolitseiniku ja eksperdi. Kus nad ometi molutavad, mõtles Oredsson ärritunult.

*

Bäckström oli väike, paks ja primitiivne, Wiijnbladh aga väike, kõhn ja ülipüüdlik ning nad täiendasid teineteist suurepäraselt. Neile meeldis ka koos töötada. Bäckströmi arvates oli Wiijnbladh kapipedest könn, kelle peale ei pidanud isegi häält tõstma, niigi tegi, nagu öeldud, samas kui Wiijnbladhi silmis oli Bäckström vaimupuudega koleerik, kellega oli lausa lust töötada, kui tahad olukorda oma kontrolli all hoida. Kuna mõlemad olid üle mõistuse ebakompetentsed, siis ei esinenud ka hõõrumisi faktide analüüsimisel ega muul professionaalsel pinnal, ning kokkuvõttes võib öelda, et nad olid tõeline unistuste tandem.

Täpselt tund aega pärast väljakutse saamist ilmusid nad „Kibuvitsa” ühiselamu kõrvale kõnniteele, kuigi õigluse nimel tuleks arvesse võtta, et sel kellaajal võttis sõit Kungsholmeni osakonnast Valhallavägeni ja Frejgatani ristmikule parkimisplatsile, kuhu nad olid otsustanud auto jätta, ainult kümmekond minutit.

„Mis kurat see siin on?” küsis Bäckström, sikutades pahaselt piirdelinti laiba ees. „Sõtta sattusime või?” Ta jõllitas oma mõlemat mundris kolleegi.

„See on piirdelint,” vastas Oredsson rahulikult. Tema sinised ja kummaliselt kahvatud silmad uurisid Bäckströmi. Ta seisis harkisjalu ja liikumatult, jämedad käsivarred külgedel rippu. „Autos on veel terve rull, kui juurde tahad.”

Ikka täitsa haige vend, mõtles Bäckström. Mis politseinik see on, välimuse järgi võiks ta mängida mingis vanas natsifilmis. Keda kõiki nüüdsel ajal politseisse tööle lastakse? Ta otsustas kiiresti teemat vahetada.

„Siin pidi olema mingi tunnistaja. Kuhu tema siis kadunud on?” Ta vahtis pahaselt mõlemat mundrimeest.

„Tema viisin ma poole tunni eest koju,” vastas vanem, märksa tüsedam tolvan, kes seisis noore natsitüübi kõrval. „Ta oli kerges šokis ja tahtis koju ning ma juba rääkisin temaga. Mul on ta nimi ja aadress, kui sa soovid teda uuesti üle kuulata.”

„Küll saab, küll saab,” ütles Wiijnbladh lepitavalt. „Sündmustest ette ruttamata pakun, et kahtlaselt enesetapu moodi näeb välja. Kas härrased üldse teavad, et siin linnas tehakse ühe mõrva kohta kakskümmend enesetappu?”

Pearaputuste järgi otsustades ei paistnud kuulajad sellega kursis olevat ja kellelgi ei olnud pealtnäha ka huvi teemasse süveneda.

„Viieteistkümnendal või kuueteistkümnendal korrusel, oleneb, kuidas lugeda, on üks aken pärani lahti.” Oredsson viipas üles maja fassaadi poole. „See on meie siiajõudmisest peale lahti olnud. Kuigi ilm on külm.”

„Aga see kõlab ju suurepäraselt,” vastas Wiijnbladh, hääles siiras soojus. „Härrased, heitkem pilk laibale. Kui veab, siis on tal äkki midagi taskus. Ehk jooksed ja tood mu kaamera?” Wiijnbladh noogutas innustavalt Oredssonile. „See on tagaistmel, ja võta pagasiruumist kott ka kaasa.”

Oredsson noogutas sõnagi lausumata. Küll tuleb aeg, kus me sinusugused ette võtame, mõtles ta, aga esialgu olen ma kõigest lihtsõdur ja pean rivis püsima, silma torkamata. Aga küll tuleb aeg.

*

Miski siin ei klapi, mõtles Johansson. Ta oli rääkinud Itaalia toidust, hiljuti tehtud pikemast reisist Kagu-Aasiasse, ja otsese küsimuse peale ka oma Norrlandi lapsepõlvest. Ta oli teinud seda vaiksel ja humoorikal moel ning sellele, kes oskas ridade vahelt lugeda, oli ilmselge, et Lars Martin Johansson on haritud, andekas ja meeldiv, edukas, majanduslikult heal järjel ja mis kõige tähtsam, niihästi vallaline ja vaba kui ka igati võimekas, mis puudutab mehe ja naise füüsilist koosolemist.

Tema õhtusöögikülaline paistis olevat lõbustatud ja huvitatud, tema antud signaalid olid vägagi selged, aga ikkagi miski ei klappinud. Naine oli vastuseks avanud oma tausta: Östersundi advokaadi tütar, ema koduperenaine, Uppsalas juurat õppinud, üks vanem ja üks noorem õde, hakkas huvi tundma politseitöö vastu ja astus politseiülemate kursusele. Ja igaühel, kellel olid silmad, et näha, ja kõrvad, et kuulda, oli üheselt selge, et ta on nii kaunis kui ka haritud, andekas ja meeldiv, ja kindlasti vägagi meeldiv partner, mis puudutab mehe ja naise füüsilist koosolemist.

Sul on mees, mõtles Johansson, ja põhjus, miks sa ei taha sellest rääkida, on see, et sa oled natuke liiga hästi kasvatatud, natuke liiga konventsionaalne ega julge kuigivõrd riskida. Sa võiksid ette kujutada diskreetset suhet, aga rohkemaks vajad sa kõigepealt kindlust, et saad sellest kokkuvõttes rohkem, kui sul juba praegu on.

Johansson ise võis samuti ette kujutada diskreetset suhet, ta oli mõningaid isegi praktiseerinud, aga mis puudutas naispolitseinikke, siis oli olemas ilmne komplikatsioon. Peaaegu kõik naispolitseinikud elasid meespolitseinikega, ja kuna iga naise kohta töötas politseis kümme meest, oli nõudlus tohutu ja ammendamatu. Johanssoni vanem vend oli kinnisvaraomanik ja autokaupmees. Ta oli rikas, kaval, harimatu ja toores ning oskas nii sõpru kui ka vaenlasi läbi näha. Ükskord oli Johansson venda tema kauni blondi sekretäri pärast narrinud. Noh? Kuidas sellega siis on?

„Las ma annan sulle head nõu.” Vanem vend vaatas talle tõsisel ilmel otsa. „.Ära kunagi situ sinna, kus sa sööd.”

Tagumine aeg bluffima asuda, mõtles Johansson. See võis töötada isegi vilunud pättide peal, nii et tegelikult polnud põhjust peljata, et see ei töötaks Sundsvalli kõrge naissoost politseiametniku peal.

„Hoopis teine asi,” ütles Johansson laheda naeratusega. „Kuidas su mehel nüüdsel ajal läheb ka? Pole teda jupp aega näinud.”

Naine pidas hästi vastu. Ta varjas oma üllatust veiniklaasi abil. Vaatas Johanssonile otsa ja naeratas, laubal väike murekurd.

„Temal läheb kindlasti väga hästi. Ma ei teadnudki, et te tuttavad olete.”

„Kas ta sai selle töö, mida ta tahtis?” küsis Johansson, kes tahtis võimalikult kiiresti kindlat pinda jalge alla saada.

„Sa mõtled lääni politseiülema asetäitja kohta?” Kurd kadus otsmikult.

Johansson noogutas.

„Ta alustas suvel. Tunneb ennast nagu kala vees. Ma ei tea, kas see tuleneb Växjö ja Sundsvalli vahemaast… ei saa öelda, et see meie suhtele just kaasa aitaks, aga võib-olla see oligi asja mõte.” Nüüd naeratas naine uuesti.

„Me ei ole lähemalt tuttavad,” tõstis Johansson klaasi. Kuidas sa ometi sellise lollpeaga koos saad olla, mõtles ta.

*

Ühiselamu juures kõnniteel olid Bäckström ja Wiijnbladh alustanud surmajuhtumi uurimist kiiresti ja hoogsalt. Kõigepealt oli Wiijnbladh plõksinud surnukehast paar fotot, ja kui ta kaamera alla lasi ja midagi kuuldamatut väikesesse diktofoni pomisema hakkas, alustas Bäckström surnukeha rõivaste läbiotsimist. See käis kähku. Surnul olid jalas sinised teksad, seljas valge T-särk ja selle peal V-kaelusega tumehall kampsun, paremas jalas sokk ja kobakas saapa moodi king, vasakus jalas ainult sokk. Teksade parempoolsest küljetaskust leidis Bäckström rahakoti. Ta sirvis sisu läbi, ise vaimustunult keelt laksutades.

„Tulge siia, poisid, ja vaadake.” Bäckström viipas Stridhile ja Oredssonile. „Juurdluses toimub just praegu läbimurre.”

Bäckström hoidis üleval fotoga ID-kaarti.

„John P. Krassner… b punkt… see tähendab kindlasti borned… July fifteen nineteenhundredfiftythree,” luges Bäckström kehvas inglise keeles. „John P. Krassner, sündinud viieteistkümnendal juulil tuhat üheksasada viiskümmend kolm,” tõlkis ta rahulolevalt. „Ilmselt mingi jänkiraisk, kes otsustas lusika nurka visata. Mõni igavene üliõpilane, kes raamatute vahel lolliks läks.”

Stridh ja Oredsson piirdusid neutraalse noogutusega, ent Bäckström ei jätnud järele. Ta kallutas end ettepoole ja hoidis ID-kaarti surnu pea kõrval. Ilmselt sai pea maandudes kõige suurema paugu. See paistis olevat purunenud poolviltu ülevalt alla, laubast lõua suunas, nägu ja juuksed olid kaetud hüübinud verega, nägu oli kokku surutud ja selle jooni ei olnud võimalik eristada. Bäckström irvitas rõõmsalt.

„Mis te ütlete, kutid? Minu meelest nagu kaks tilka vett.”

Stridh tegi vastikust väljendava grimassi, ent ei öelnud midagi. Oredsson silmitses Bäckströmi jäisel ilmel. Siga, mõtles ta.

„Okei.” Bäckström ajas end sirgu ja vaatas kella. Juba pool kümme, mõtles ta. Nüüd tuli rattad kiiremini käima panna. „Kui teie, poisid, hoolitsete selle eest, et laip kohtuarsti juurde saab, siis vaatame meie Wiijnbladhiga niikaua seda korterit.”

„Mis me kingaga teeme?” küsis Oredsson.

„Pane kotti ja saada laibaga kaasa,” otsustas Wiijnbladh, enne kui Bäckström jõudis midagi öelda ja tarbetuid probleeme tekitada, „ja kui te juba niigi raadiot kasutate… siis laske tänavapuhastusel siia keegi koristama saata.”

„Täpselt,” rõhutas Bäckström. „Päris kole on. Ja sina,” ta vaatas Oredssonile otsa, „võta pärast see kuradima lint ka kaasa, vaata, et sa ei unusta.”

„Muidugi,” noogutas Oredsson. Ükspäev võtan ma veel su linna peal joomise pärast kinni, mõtles ta. Ja kui sa hakkad seletama, et sa oled politseinik, siis pistan sulle terve lindirulli perse. „Loomulikult,” naeratas Oredsson ja noogutas Bäckströmile, „piire maha, sain aru, kriminaalinspektor.”

See on küll peast soe, mõtles Bäckström. Ei tahaks küll olla see harilik svensson, kes selle hullu küüsi satub.

*

Lahtise aknaga tuba asus vestibüüli teadetetahvli järgi viieteistkümnendal korrusel: üks sama korruse kaheksast ühise köögiga ühikatoast. Kuigi oli reede õhtu, oli häirekeskus saanud ühenduse kinnisvarahaldajaga, kes istus oma väikeses kabinetis kõigest saja meetri kaugusel asuvas hoones. Ta ohkas, säärane juhtum ei olnud sugugi esmakordne, ja lubas silmapilk kohale tulla. Nii läkski. Viis minutit hiljem avas ta selle osakonna ukse, kus tuba asus, osutas õigele uksele ja andis Wiijnbladhile võtme.

„Te tulete vast ilma minuta paremini toime,” esitas ta retoorilise küsimuse. „Võtit tahan tagasi, kui te valmis saate.”

*

Wiijnbladh tegi ukse lahti. Seespool oli esik ning paremal duši- ja tualettruum. Otse ees väiksemat sorti tuba, mille ainus aken oli pärani lahti. Kokku võis tuba olla kõige rohkem kakskümmend ruutmeetrit suur.

„Äkki räägid ta koridorinaabritega, kuni ma pilte teen?” Wiijnbladh vaatas küsivalt Bäckströmile otsa.

Bäckström noogutas. See sobis talle suurepäraselt. Toas oli külm nagu eskimo perses ja mingi segase aknast alla hüpanu pärast ei kavatsenud ta küll kopsupõletikku jääda.

Kuni Wiijnbladh pilte tegi, ei pööranud hea õnn Bäckströmile selga. Ta vaatas kööki, tühi, ja kindluse mõttes ka külmkappi. Seal ei paistnud küll miski eriti ahvatlev ning nii piimapakkidel, kilekotis kurkidel kui ka erinevatel teadmata sisuga purkidel olid nimed peal. On ikka põrsad, mõtles Bäckström. Mitte ühtki õlut ega limonaadi janusele politseinikule. Kuigi õnn oli endiselt tema poolel. Ta koputas kõikidele ustele ja katsus linke. Kõik uksed olid lukus, ja kui keegi ehk oligi kodus, ei pidanud ta vajalikuks ust avada.

Tuba oli väike, koristamata ja kasina kulunud standardsisustusega: voodi, öökapp, seinal lugemislamp, vastasnurgas lihtne tugitool ja põrandalamp, aknaseina vastas raamaturiiul ning akna ees kirjutuslaud ja tool.

„Kuradi õdus ikka,” ütles Bäckström ja noogutas tunnustavalt.

Sellistel, kes tööl ei käi, näiteks tudengitel, ei peaks üldse olema süüa ega katust pea kohal, aga selle kohaga siin võis ta hädapärast leppida. Paistis, et toa elanik ei olnud ruumi pikemaks viibimiseks kohandanud ja pealegi polnud ta ka eriline korraarmastaja. Isiklikke asju oli vähe: kohver, natuke riideid, mõned ingliskeelsete pealkirjadega raamatud. Ülestegemata voodi peal lühike vateeritud jope, voodi all paar tublisti kantud kingi. Mitte just päris narkourgas, aga kui siinne elanik end käsile ei võta, siis hakkab see seda õige pea meenutama.

Kõige paremas korras oli kirjutuslaud. Seal olid paberid ja ümbrikud, pastakad, kirjaklambrid, kustutuskumm ja mõned värvilindikassetid praktilise elektrilise reisikirjutusmasina tarbeks, mis seisis keset lauda. Lisaks oli masinas paber ingliskeelse tekstiga, kõigest viis-kuus rida, aga Wiijnbladhi-sugusele profile ikkagi piisavalt kõnekas.

„Kui nüüd kokkuvõtet teha,” alustas Wiijnbladh rahuloleval ilmel, „siis leian, et kõik siin nähtu kõneleb enesetapu poolt. Kui sa vaatad seda akent,” Wiijnbladh osutas nüüdseks suletud aknale, mille katkine aknapiiraja vedeles põrandal, „siis näed, et ta on piiraja katki murdnud. Muidu saab akent ainult paari sentimeetri võrra avada. Tuulutamiseks ja nii.”

Bäckström noogutas rahulolevalt. Wiijnbladh oli küll kuradima pika jutuga, aga kõik see kõlas nagu muusika tema kõrvadele.

„Lisaks teade, mille ta kirjutusmasinasse jättis. See on inglise keeles ja ma julgen väita, et sellest õhkub elutüdimust, omamoodi…”

Wiijnbladh otsis sõnu, aga kuna tema inglise keele teadmised olid pehmelt öeldes piiratud, ei olnud see sugugi lihtne.

„Noh, lihtsalt tüüpiline enesetapukiri,” noogutas Wiijnbladh eriti rõhutatult.

Bäckström noogutas samuti. Lõpuks olid nad samas paadis, ta võis seda endale lubada.

„Ja ärme unusta välisust. See oli seestpoolt lukus.”

„Just.” Wiijnbladh noogutas. Tavalise patentmudeli snepriga, mõtles ta. Kuidas on üldse võimalik nii lolli juttu suust välja ajada.

„No nii. Siis oleme siin vist ühel pool.” Bäckström vaatas kella. Alles veerand üksteist, ja kui ta käbedalt osakonda tagasi läheb, siis jõuab ta veel isegi helistada tollele koeraga sellile, kes mehe hüpet pealt nägi. Otsad kenasti kokku, see iseloomustab iga laitmatut juurdlust, ja õige varsti istub ta kõrtsis ja naudib oma väljateenitud õlut.

*

Johansson ja tema kaaslane lahkusid restoranist heas tujus, mis tekib iseenesest, kui teatud mitte just lihtsad otsused on edasi lükatud, ent võimalused siiski valla jäetud. Nad jalutasid koos naise hotellini Slusseni juures ja Johansson ei puigelnud kuigi palju vastu, kui tema kaaslane tegi ettepaneku juua hotelli baaris viimane õlu.

„Nädala pärast meie kursus lõpeb. Kas võib juhtuda, et sa oled ka viimasel päeval kohal?” Pinge oli leevenenud. Naine istus ettepoole kallutatult, naeratas ja tõmbas küünega õrnalt üle Johanssoni parema käe selja. Naisel endal olid saledad tugevad käed.

Johansson raputas kahetsevalt pead. „Nädala pärast istun juba Ameerika lennukis. Saan kokku Interpoli ja FBI inimestega.” Johansson ohkas kergelt. „Mõnikord tekib täitsa küsimus, kas keegi seal üleval lihtsalt narrib mind või olen ma ise kehv planeerija.”

„Oeh!” Ka naine ohkas. „Sa elad tõesti üliigavat elu. Mina ise lähen koos meie tsiviilametnikega ühele kursusele Härnösandi. Seal on kindlasti jube põnev!” Ta naeratas taas.

Johansson nägi oma võimalust ja puudutas naise kätt. Kuigi ainult kergelt, õige kergelt. Nahk vastu nahka. Survet avaldamata.

„Ma peaks sulle mingi ilusa jõulukingi ostma. Midagi, mida siit ei saa.”

„Päris kullast šerifi ametimärk?” Naine kihistas naerda ja pigistas ta kätt tugevamini.

„Jah,” vastas Johansson. „Või sinine pesapallimüts, mille peale on kirjutatud FBI.”

*

Bäckström istus ikka veel tööl, kuigi kell näitas juba pool tundi üle kesköö, ja oli tige nagu herilane. Nad olid Wiijnbladhiga enesetapja ukse juba enne poolt ühtteist kinni pitseerinud ja järgmise päeva koidikul pidanuks kogu see kurb lugu olema juba Östermalmi valveinspektori laual. Tõelised politseinikud nagu tema ja Wiijnbladh ei peaks küll säärase jamaga tegelema. See jäägu kohalike jaoskondade pollarite hooleks.

Kõik oli läinud nagu õlitatult ja nad olid hakanud just koridoriust sulgema, kui ilmus välja see kuradi nõginägu koos mingi rootsi tudengiplikaga, kellel oli sinakaslilla huulepulk, ja selle äraaimamiseks, mis neil kahel mõttes mõlkus, ei pidanud politseinik olemagi. Poiss ajas muudkui oma joru, mingis arusaamatus neegriinglise keeles. Ta seisis neil ees nagu post ja päris aru, mida nad tema koridoris olid teinud. Bäckström oli tahtnud sellest põrgulisest lihtsalt mööda minna ja liftiga alla sõita, kuigi pidanuks tegelikult kohale helistama patrullauto, kus on kaks sellist Oredssoni masti meest, aga lödipüks Wiijnbladhil hakkas muidugi jalg värisema. Ta näitas ametitõendit ja hakkas pigiga oma kehvas inglise keeles läbirääkimisi pidama. Siis sekkus veel see lits ka, kord rootsi, kord inglise keeles, ja läks ikka kohe päris mölluks. Ei tema küll ei saanud ennast ära tappa, nii tore poiss oli, ei mingit depressiooni, plääplääplää.

Lõpuks oli tema, Bäckström, olnud sunnitud teravama tooni tarvitusele võtma. Ta oli käskinud neil esmaspäeval helistada ning andnud neile kindluse mõttes ühe tehnikaosakonna kolleegi nime ja telefoninumbri, kes oli enamasti sellisel aastaajal oma raske alkoholiprobleemi pärast haiguslehel. Lõpuks said nad sealt tulema, kuid veerand tundi tema elust oli raisus mis raisus.

Kui ta lõpuks oma kirjutuslaua taga koha sisse võttis, et kahetsusväärse juhtumi lahtised otsad kokku sõlmida, saabus järgmine napakas. See paks lontrus Stridh oli ilmselt oma tööülesannetest täiesti valesti aru saanud ja esitanud tunnistaja ülekuulamise protokolli. Kaks tihedas masinakirjas lehte, kuigi teema oleks saanud ammendada kümne reaga, lisaks polnud kogu tekstil saba ega sarvi. Tunnistaja, eelpensionär Gustav Adolf Nilssoni andmetel ei olnud selle hullu Krassneri aknast alla hüppamist kuulnud üldsegi tema, vaid tema peni. Sama peni, kes sai hoolimata oma teravast kuulmisest salapärase kukkuva kingaga kabelimatsu.

Mis kuradi eelpensionär, mõtles Bäckström. Sotside rootsi keeles on see joodik, kes ei viitsi midagi mõistlikku teha, aga kellel on ikkagi õnnestunud mingile naiivsele sotsiaalkindlustuse sotsile kärbes pähe ajada. Pane ennast põlema, mõtles Bäckström, valides Vindelni telefoninumbrit.

Veerand tundi hiljem oli kõik joonde aetud, nagu alati, kui tegu oli tõeliste proffidega. Bäckström tõmbas protokolli kirjutusmasinast välja ja parandas oma pastakaga, lugedes lühikest ja selget teksti, kus muide ei olnud vähimatki viidet veel matmata koerale.

„Telefoni teel peetud ülekuulamisel teatab tunnistaja Nilsson kokkuvõtlikult järgmist. Umbes 19.50 asus tunnistaja Körsbärsvägenil „Kibuvitsa” ühiselamu ees. Tunnistaja ütleb, et oli seal kuulnud mingit heli maja ülemiste korruste poolt. Siis märkas ta üht meesterahvast, kes oli aknast välja hüpanud, mööda fassaadi allapoole langenud ja maha kukkunud kõigest paari meetri kaugusel kohast, kus tunnistaja paiknes. Tunnistajale on protokoll telefoni teel ette loetud ja ta on selle heaks kiitnud.”

Viimane oli lausvale, aga kuna Nilsson vaevalt oli seda tüüpi, kes salvestas oma telefonikõnesid politseiga, ei olnud sellest midagi. Pealegi oli vanamees jätnud täiesti ähmi täis mulje, kui Bäckström temaga rääkis. Olgu tänulik, et keegi aitas tal pildi kokku panna, mõtles Bäckström, samal ajal kui ta toppis pabereid kiletaskusse ja lisas käsitsi kirjutatud saatelehe Östermalmi valvepolitseinikule.

Bäckström vaatas kella. Viis minutit üks läbi, aga veel polnudki tuld takus. Aega jätkus isegi selleks, et teoks teha väike mõte, mille ta oli saanud Nilssoni ülekuulamist trükkides. Kes kõrt ei korja, mõtles Bäckström, kui ta oma jope kokku lappas ja raamaturiiulist leitud tühjade kaante vahele peitis. Ta võttis kausta kaenla alla ja kiletasku teise kätte, lipsas diskreetselt valvelauda ja asetas kiletasku Östermalmi politsei sahtlisse paberivirna alla. Seejärel pistis ta pea valves oleva komissari kabinetti.

„See oli see enesetapp, kuhu sa mu saatsid.” Bäckström noogutas kausta poole, mis tal kaenla all oli.

„Kas sellega on probleeme?” Valvekomissari laup tõmbus kortsu.

„Ei. Täitsa selge enesetapp, aga tegu on Ameerika kodanikuga ja see võib ju tundlik värk olla. Tahtsin registrist paari asja kontrollida.”

„Milles probleem?” Komissar vaatas talle küsivalt otsa, aga laup oli taas sile.

„Ma mõtlesin ületundide peale. Ma oleksin pidanud juba tunni aja eest ära minema.”

„Pole midagi. Pane see aeg kirja, mis kulub.”

Tont teda võtaks, mõtles valvekomissar ja vaatas Bäckströmi eemale kiirustavale seljale järele. See igavene sahkerdaja. Võib-olla on ta usklikuks hakanud, mõtles valvekomissar, aga samal hetkel helises telefon ja ta sai muud mõtteainet.

Lõpuks ometi vaba, mõtles Bäckström, kui ta väravast Kungsholmsgatanile lipsas ja kursi kõrtsile võttis. Tühjad kaaned viskas ta lähimasse prügikasti.

*

Kesköö paiku lebas Lars Martin Johansson juba oma voodis Wollmar Yxkullsgatanil ja kuulis Maria kiriku kelli. Kena naisterahvas, mõtles ta. Meeldiv vestluskaaslane samuti, kuigi muidugi politseinik. Ei tea, kas ta on selle Växjö idioodiga abielus või elavad lihtsalt koos? Ega päris kõike ei saa kunagi, mõtles Johansson ohates. Või äkki siiski? Äkki võib saada kõik? Uus mõte ajas ta kummaliselt elevile. Homme on uus päev, mõtles ta, ja äkki siis saabki ta kõik? Johansson sirutas käe ja kustutas voodilambi, keeras paremale küljele, käsi padja all, ja magas paari minuti pärast niisama sügavasti nagu alati.

*

Vindeln seisis elutoas. Ta oli Kalle korvi akna alla tammepuust lauale tõstnud. Ta silitas pehmet kasukat ja Kalle lamas liikumatult, nagu ta magaks. Homme korraldab ta matuse. Aeg parandab haavad, mõtles Vindeln, kuigi sel hetkel ei tundnud ta end kuigi reipalt. Ta pühkis käeseljaga pisara. Akna peaks vist paokile tegema, mõtles ta. Põdrakoertele ei meeldi liiga soojas olla.

*

Politseikonstaabel Stridh sõitis pärast vahetust otse koju. Valmistas endale suure ja toitva öövõileiva, mida kroonis segu tema heldest ja pirakast külmkapist leitud hõrgutistest. Lisaks külm õlu. Nüüd lamas ta elutoa diivanil ja luges Winston Churchilli kirjutatud biograafiat oma esiisast Marlborough’ hertsogist. Kokku neli köidet ja ligi kolm tuhat lehekülge, aga kuna ta pidi tööle minema alles esmaspäeva pärastlõunal, oli aega küll ja veel. Suur mees, mõtles Stridh, erinevalt sellest vuntsidega vaimuhaigest, kes proovis kogu maailma maha põletada ja oleks sellega isegi ehk toime tulnud, kui vana Winstonit ei oleks olnud. Imelik, et ta poissmees ei olnud, mõtles Stridh, sättides diivanil oma asendit ja otsides välja koha teises köites, kus ta eelmisel korral pärast vahetuse lõppemist pooleli oli jäänud.

*

Tema noor kolleeg Oredsson pani pärast vahetust trenniriided selga ja suundus otsejoones keldrisse jõusaali. Seal oli sellisel kellaajal alati pime, kangi tõstmine pärast tööd oli saanud tema jaoks nagu puhastuskuuriks. See aitas tal kõiki uusi muljeid korrastada ja saadud kogemusi suuremaks pildiks kokku panna. See, et peaaegu kõikide tänapäeva Rootsis sooritatud kuritegude eest vastutasid välismaalased, oli talle esimesest päevast selge olnud, aga kuidas probleemi kui sellist lahendada? Nende lihtsalt koju saatmine, mis olnuks kõige lihtsam, oli praeguses poliitilises olukorras mõeldamatu. Aga mida selle asemel ette võtta ja kuidas saavutada selline poliitiline seis, kus hädavajalikud muudatused üleüldse võimalikuks osutuksid? Sellele tasub mõelda, mõtles Oredsson. Ja arutada nende kolleegidega, keda saab usaldada. See, et ta ei ole üksi, oli talle samuti esimesest päevast selge olnud.

*

Wiijnbladh peksis magamistoas pihku ja mõtles, millega tema naine küll sel öösel võis tegelda. Seda, et ta ei ole sõbrannadega väljas, oli ta mõistnud juba ammu. Siis oli ta võtnud ametiauto ja teda jälitanud. Naine oli sõitnud otse Älvsjösse ühe politseiniku juurde, kes oli juba mitu kuud tagasi lahutanud, ja kuna tema korteris kustus tuli võrdlemisi kohe, ei pidanud selle taipamiseks, et tegu polnud esimese külastusega, just politseinik olema. Seal siis Wiijnbladh istus pool ööd jahedas autos ja vahtis musti aknaid, mõtted muudkui risti-rästi läbi pea tuiskamas. Siis sõitis ta koju, ei lausunud naisele sõnagi ega näidanud kordagi välja, mida ta tunneb või mõtleb.

Kus ja kellega naine sel ööl oli, ta ei teadnud. Älvsjö kolleegiga igatahes mitte, sest see mees oli ennast poole aasta eest üles poonud ja Wiijnbladhile endale oli avanenud haruldaselt meeldiv võimalus ta pesuruumi laest, kuhu köis oli kinnitatud, alla võtta. Raske ülesanne isegi tehnikaosakonna karastunud ekspertidele. Aga hädavajalik, ja Wiijnbladh oli ennast vabatahtlikuks pakkunud.

*

Kuidas võib miski, mis algab nii hästi, lõppeda nii jube halvasti, mõtles Bäckström ja vahtis purjuspäi õlleklaasi, mis tal oli õnnestunud baariletilt näpata, kui klaasi õige omanik viibis tantsupõrandal. Ta oli läinud Kungsgatanile ühte kindlasse kohta, mida enamjaolt külastasid kolleegid politseinikud ja muu liikuv rahvas, nagu tuletõrjujad, vangivalvurid ja kiirabiautojuhid. Lisaks hordide kaupa medõdesid, ja temasuguse armilise sangari jaoks polnud konkurents kõneväärtki.

Kõik oligi alanud suurepäraselt. Ta oli kokku sattunud noorema kolleegiga Farsta kriminaalpolitseist, kes soovis iga hinna eest vägivallakuritegude osakonda üle tulla ja oli pealegi pähe võtnud, et Bäckström on just õige mees seda korraldama. Kaks närust õlut see ihnuskoi ainult välja tegigi ja vägivallakuritegude osakonnast võib ta ainult und näha. Siis oli ta kohanud üht tüsedat soomlannat, kellele oli eelmisel suvel taha keeranud. Naine töötas Sabbatsbergi haiglas siibrioperaatorina ja elas räpases kolmetoalises kusagil karuperslas Stockholmi lõunapoolses eeslinnas. Loomulikult üksikema, Bäckströmil oli siiani meeles, kuidas järgmisel hommikul sealt põgenedes legojupid talla all purunesid. Vilets mälu oli naisel vist ka, sest hoolimata eelmisest kohtumisest õnnestus Bäckströmil tema käest sajakroonine pommida. Lisaks oli ta saanud põsele märja musi, aga nüüdseks oli ka too naine uttu tõmmanud. Teadmata kohta, ja peaaegu tühjas lokaalis viibis veel ainult kari joodikuid pluss üks diivaninurka kustunud eit.

On ikka kuradima ühiskond, mis kuradi inimesed need on ja mis kuradi elu nad elavad, mõtles Bäckström. Jäi üle vaid loota, et pandaks toime tõeliselt vinge mõrv, nii et oleks lõpuks ka midagi uurida.

1 Stridh – (strid – rootsi k. lahing). Hüüdnimi vastandub pärisnimele. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]