Читать книгу Suveigatsuse ja talvekülma vahel - Leif G. W. Persson - Страница 8

Stockholmi politsei kriminaaljälituse osakonna inspektor Bo Jarnebring ei olnud mees, kes laupäeviti tööd teeks, kui see tema valida oleks olnud, aga juba kaks nädalat oli tema valikuruum selles suhtes märkimisväärselt ahenenud. Sellest ajast, kui ta alustas tööd Östermalmi linnajao politsei kriminaalkuritegude osakonna juhina. Tegu oli küll asetäitjakohaga ja loodetavasti vaid lühikeseks ajaks, aga ikkagi olid kõik tema ümber ülimalt üllatunud. Jarnebring oli üldiselt tuntud kui karjeristi absoluutne vastand, ta sülitas alati ülespoole ega jätnud naljalt kasutamata ühtki võimalust ülemusi ja poolülemusi sõimata. Lisaks oli tema töö kriminaaljälitajana tema identiteedi vahest kõige olulisem osa. Ta oli peamaja jälitusosakonnas töötanud üle viieteistkümne aasta ja tema hinges oli vankumatu veendumus, et politseinikuelu mõttes ei oskaks ta ettegi kujutada midagi paremat kui just niimoodi elada ja surra.

Kuu aja eest oli ta koos teiste kriminaaljälituse kolleegidega teinud laevaga konverentsireisi Helsingisse. Sellised kokkusaamised olid juba ammune traditsioon ning regulaarne ja hädavajalik lisand töö planeerimisel, mis kulub marjaks ära isegi kriminaaljälituse puhul. Kui jätta kõrvale nende kokkusaamiste enesestmõistetav boheemlaslik ja ajuti impressionistlik iseloom.

Oli olnud meeldiv nagu alati. Mõned tuntumad näod ja kutid, kellega võis iga kell luurele minna. Ennelõunal võeti läbi vanad ja uued pätid, räägiti tavapäraseid kangelaslugusid ning seejärel katkestati arutelu korraliku lõunasöögiga, millega oli pärastlõunase programmi koostamisel loomulikult ka arvestatud. Teiste hulgas oli kohale kutsutud Östermalmi kriminaalkuritegude osakonna ülem, kes pidi jagama kogemusi kohalikust jälitustegevusest. See oli aus ja õige rootsi mees, lahe tüüp, ja kuigi mõnikord õigest õpetusest kõrvale astunud, oli ta siiski tulihingeline vana kriminaaljälitaja. Esimese päevakorrapunktina pärast lõunat oli ta suurepärane valik. Ta oli väga lahe esineja, aga hiljem ei olnud kellelgi tema jutust mitte midagi meeles. Asja uba oligi tegelikult muus: et saaks sõprade ja kolleegidega kokku pisut sundimatumas meeleolus ja arutada õhtu jooksul ka muid teemasid peale vanade pättide.

Seekord läks aga kõik totaalselt tuksi. Hilisel öötunnil oli eliit, kes veel jalul püsis, kogunenud viimaseks ringiks konverentsi juhtide kajutisse, ning pikka ja nüüdseks hoolikalt summutatud lugu lühidalt kokku võttes oli Jarnebring purustanud Östermalmi politsei kriminaalosakonna ülema kannakõõluse. Too ei olnud mitte ainult lahe esineja, vaid ka teada-tuntud jõumees ning ületamatu nii käe- kui ka jalasurumises. Lõpuks oli järel ainult Jarnebring, toosama Jarnebring, kes kakskümmend viis aastat varem oli jooksnud Soome–Rootsi maavõistluse lühikeses teatejooksus teist etappi ja kellel ei olnud kombeks alla anda.

Päeva viimasel istungil oli üks lektoritest õnnetul kombel valesti astunud, kui ta püsti tõusis, et arutelu tahvli ees kokku võtta. Kõik olid loomulikult täiesti kained, aga kuna vahepeal loksutas meri ikka päris kõvasti, oligi kole õnnetus käes. Tüüpiline teenistusvigastus, mis oli iseenesest muidugi lohutuseks, kui oli vaja paar kuud kipsis veeta.

Jarnebring oli mees, kes elas lihtsate ja enesestmõistetavate reeglite järgi. Diskreetsus oli auasi. Kui oled millegagi hakkama saanud, siis tuleb enda järelt korralikult ära koristada, ja esmajoones puudutas see kamraade. Seetõttu asendaski ta juba kaks nädalat Östermalmi kohaliku kriminaalosakonna ülemat ja rohkem ei olnudki sellele asjale midagi lisada.

Kahjuks oli see siiski mõjutanud Jarnebringi elu. Tema viimane sõbratar, kes töötas Norrmalmis korrakaitsepolitseinikuna, oli temast varahommikul erakorralisse töölähetusse lahkunud, nii et seda sorti tegevuse võis ära unustada. Ka treeningud ei tulnud kõne alla, sest selliseid asju tehti tööajast ja vana tippsportlasena teadis ta, kui oluline on kinni pidada paikapandud treeningkavast. Ka kipsis jalaga õnnetu kamraadi külastamine oli välistatud. Tema oli naise kaasa võtnud ja sõitnud ühte Värmlandi sanatooriumisse, et tööandja kulul tõhusalt taastuda.

Pärast duši all käimist, hommikusööki ja lehe sirvimist oli kell ikka alles üheksa ja tema ees terendas terve vaba nädalavahetus, pikk nagu maraton ja mitte kuigi meelitav säärasele vanale sprinterile nagu Jarnebring. Nii otsustaski ta helistada oma vanale sõbrale ja kunagisele kolleegile, keskkriminaalpolitsei ülemkomissarile Lars Martin Johanssonile. Otsus oli nõudnud mõningast eneseületust, sest viimasel kohtumisel olid nad karvupidi kokku läinud. Kusjuures pisiasja pärast, ühe jugoslaavlasest päti pärast, kes oli Jarnebringil ja tema kolleegidel suure vaevaga ja pisut ebatraditsioonilisemate töövõtete abil õnnestunud paigutada kriminaalhooldusasutusse, kus ta pidanuks juba ammu istuma. Ei midagi märkimisväärset, aga Johansson, kes oli ilmutanud muret tekitavaid märke oma veendumuste üle parda heitmisest pärast kuritegevusega võitlemise tandri vahetamist üha suuremate kirjutuslaudade taga puhkamise vastu, oli läinud täiesti marru, Jarnebringi keset peenemat sorti õhtusööki läbi sõimanud ja minema marssinud.

Üks kord ei tähenda midagi, ja mina küll pikka viha ei pea, mõtles Jarnebring suuremeelselt, valides oma vana sõbra ja kolleegi numbrit. Aga keegi ei vastanud, isegi kinnist tooni ei kostnud, ja enne kui Jarnebring isegi aru sai, kuidas see juhtus, oli ta äkitselt astunud Östermalmi politsei Tulegatani jaoskonna peauksest sisse. Ta noogutas mundris politseinikule, kes leti taga istus, ja too noogutas vastu.

„Mis seis on?” küsis Jarnebring. „Kas midagi on juhtunud?”

Politseinik raputas pead, vaadates oma nimekirja läbi.

„Paar autosse sissemurdmist, kaklus ja varaline kahju kusagil Birger Jarlsgatani kõrtsis, üks direktor Karlavägenil klohmis oma naist, kuigi selle pidid vist vägivalla omad endale võtma, jah,” sirvis ta paberites. „Ja üks enesetapp ka. Mingi hull ameeriklane hüppas sealt Valhallavägeni ühiselamust alla.”

„Ameeriklane, USA-st?”

Mundris politseinik noogutas kinnituse märgiks.

„Ameerika kodanik. Sündinud vist viiskümmend kolm. Paberid on su sahtlis. Sain need hommikul valvevahetuselt.”

Olle Hultman, mõtles Jarnebring ja ta ilme selgines. Lõpuks ongi ju varsti jõulud.

*

Kui Jarnebring Johanssonile koju helistas, oli too juba tunnikese töö juures olnud. Jõulud on varsti käes, õige pea vahetab ta ametit ja enne seda tuli veel nii mõndagi korda ajada. Minu elus on muutuste aeg, mõtles ta, sirvides paberikuhja oma kirjutuslaual. Kõigepealt oli ta oma reisi lõpuni kavandanud. Seda ta tõesti ootas. Lend Stockholmist New Yorki, sealt otse edasi Washingtoni, seejärel tullakse talle autoga vastu ja viiakse Virginiasse, Quantico FBI-akadeemiasse. Viiepäevane konverents uusimatest meetoditest võitluses pidevalt kasvava kuritegevusega – vähemalt nii oli kavas kirjas – ja seejärel tagasi New Yorki, kus ta saab veeta vaba nädalavahetuse. Johansson hõõrus juba vaimustusest käsi. Talle meeldis New York. Ta oli seal ühe korra varem käinud. Kahtlemata midagi teistsugust nii Näsåkeri kui Stockholmiga võrreldes ja imetabane võimalus igaühele, kes soovib oma teadvust avardada.

Seejärel oli ta hakanud kirjutama üht seletust. Ühes Stockholmi lõunapoolses eeslinnas aastapäevad tagasi toimunud kolmikmõrva uurimisel ei olnud politseinikud ja eksperdid suutnud kaht surnukeha leida. Kolmas oli hoone liftis, nii et see leiti üles, aga kuna lift oli võrdlemisi väike, viskas kurjategija ülejäänud kaks liftišahti, ja kahetsusväärsel kombel leidis need paar ööpäeva hiljem kinnisvarahaldaja. Kõige krooniks oli asjast aimu saanud õigusvahemees, kes oli seekord lausa nii hästi informeeritud, et oli alust kahtlustada, et mingi äraandja on lahti pääsenud ja rapsib nagu hull koer omade hulgas ühele ja teisele poole. Ka teda ei olnud leitud.

„Küllap tunneb mõni kolleeg end tõrjutuna,” oli Wiijnbladh välja pakkunud, kui nad tehnikaosakonnas kohvi jõid, ja kõik ülejäänud noogutasid nõusolevalt. Isegi too idioot Olsson, kes oli saanud osakonnajuhataja asetäitja koha, mis oleks tegelikult pidanud minema Wiijnbladhile. Kui maamuna peal vähegi õiglust on.

Õigusvahemees oli omakorda nõudnud selgitust üleriikliku politsei juhtkonnalt: kas selline juhtum annab tõesti tunnistust professionaalselt läbi viidud politseitööst?

Riikliku politsei peadirektor oli kõrgema järgu jurist, valitsuse taustaga, kellel polnud politseitööst halli aimugi, samamoodi nagu ka teistel tema lähiümbruses.

„Võib-olla paluks Johanssoni,” pakkus peadirektor välja, „tema olevat ju olnud kriminaalpolitseis töötamise ajal suisa legend.” Keegi seltskonnast vastuväiteid ei esitanud.

Peadirektor oli Johanssonist vaimustuses. Ta ei olnud ainuüksi „tõeline politseinik”, vaid nägi ka välja nagu tõeline politseinik ja rääkis isegi Norrlandi murrakut. Lisaks suutis ta ennast igati arusaadavaks teha nii kõnes kui ka kirjas. Kummaline mees, oli peadirektor nii mõnelgi korral mõelnud. Paistis isegi… noh… haritud.

Nendest bürokraatlikest arupidamistest ei olnud Johanssonil aimugi, kui ta kündis ohkides läbi Stockholmi politseist üleantud dokumente, laveerides kollegiaalsuse Skylla ja professionaalsuse Charybdise vahel. Äkki viskaks mingi nalja, mõtles Johansson. Kolm ohvrit olid türklased, kurjategija samuti, ja tegemist oli nähtusega, mis politseikeeles võeti kokku kui narkarite omavaheline arveteõiendamine. Teadagi võisid türklased olla väikest kasvu, tumedad ja raskesti leitavad, eriti liftišahtis. Tal oli suurepärane võimalus pärast kümneaastast eemalviibimist uuesti Jarnebringi kõrval politseiautos sõita ja teisi vanu jälituse kolleege kohata. Johansson ohkas, põimis sõrmed kukla taga vaheliti ja nõjatus tahapoole. Nüüd tuleb iga sõna kullakaaluga kaaluda, mõtles ta.

*

Mõistagi oli Olle Hultman vana kriminaaljälitaja. Muud varianti polnudki. Tõeline vana kooli uurija, kes lisaks kõigi pättide nimedele ja telefoninumbritele teadis ka iga tätoveeringut nende auklikuks torgitud käsivartel. Kui Jarnebring alles jälituses alustas, sai Olle Hultmanist tema mentor, ja üldiselt oldi seisukohal, et Hultman elab ja sureb koos oma osakonnaga.

„Kui ta pensionieas siit välja lüüakse, istub ta politseimaja ees pargis ja toidab tuvisid ja paneb poole aastaga kõrvad pea alla,” selgitas tema ülemus nelja silma all Jarnebringile. „Nii et kasuta juhust ja õpi. Olle-sugused ei kasva puu otsas.”

Aga kui see aeg kätte jõudis, selgus hoopis, et oletus oli olnud ekslik. Täiesti ekslik. Olle Hultman oli viiekümne üheksa aastaselt esimesel võimalusel pensionile jäänud ja asunud otsekohe tööle Ameerika saatkonna valvemeeskonnas. Seal oli ta muutnud end kiiresti asendamatuks igas küsimuses, olles seejärel aastaid saatkonna vägivalla- ja delikatessiosakonna mitteametlik juhataja. Mis iganes äpardused saatkonna töötajaid ja Ameerika kodanikke Rootsi pinnal tabasid, oli Olle Hultman Õige Mees. Olle tundis kõiki ja meeldis kõikidele. Kõiki politseinikke tundis ta niikuinii, aga pealekauba oli tal strateegilisi kontakte kõikjal alates rannavalvest ja tollist, maksuametist ja kohtutäituritest kuni parkimiskontrolörideni välja.

*

Seekord oli naine koju jõudnud kell pool neli ja võttis pisut aega, enne kui ta magamistuppa tuli ja voodisse puges. Wiijnbladh tegi, nagu magaks, eks ta jäi õige pea ka päriselt magama. Ta ärkas juba kell kaheksa ja hoolimata vähesest unest tundus pea täiesti selge olevat. Tema naine magas sügavalt, norskas kergelt ja padja peale oli valgunud ila. Ma peaksin su maha lööma, mõtles Wiijnbladh, korjas vaikselt oma riided kokku, hiilis elutuppa ja pani riidesse. Ta otsustas tööle sõita, kuigi tema valvekorrani oli veel mitu tundi aega.

*

Umbes samal ajal kui Wiijnbladh ärkas, pani Stridh raamatu käest, kohendas diivanil asendit ja jäi magama. Kuigi ta nägi välja nagu Oscar II, tundis ta end nagu prints. Unes lootis ta külastada Blenheim Palace’it, kõndida läbi kõrgete valgete saalide, peatuda korraks toas, kus Winston sündis, ja nautida seejärel kosutavat lõunaeinet läheduses asuvas kõrtsis.

*

Jarnebring oli helistanud Hultmani piiparile ja minuti pärast helistas Hultman tagasi. Veel minut hiljem oli Jarnebring ära rääkinud, milles asi: surnud Ameerika kodanik, mitte värviline, vaid valge, sündinud viiskümmend kolm ja veel kinnitamata andmetel võib-olla tegevajakirjanik, tema esemete seast oli leitud pressikaart. Valvepolitseinike andmetel on tegu enesetapuga, aga tema oli ikkagi otsustanud asja lähemalt uurida, ja kui Hultman tahaks kaasa tulla, siis sobib see väga hästi. Käsi peseb kätt, mõtles Jarnebring.

„Kahtlustad midagi hämarat?” küsis Hultman.

„Ei,” vastas Jarnebring, „aga mul ei ole midagi targemat teha.”

„Ma võin vabalt kaasa tulla,” vastas Hultman sooja häälega. „Tead, eks ma mõnikord ikka igatsen tagasi ka. Äkki võtame minu auto, kui tal juhtub olema asju, mis ma peaks saatkonda tooma. Ma jõuaksin sinu juurde kümne minuti pärast.”

„Näeme väljas,” vastas Jarnebring ja pani toru hargile. Ta tõusis üles, tegi oma tugevate õlgadega ringe, võttis kabuuri ja teenistusrelva ning kinnitas kabuuri vasakule puusale. No nii, mõtles ta rahulolevalt muiates.

*

Bäckström ärkas umbes samal ajal, kui ta oleks pidanud juba tööl olema. Tal oli olnud paremaid päevi. Magamistuba haises higist ja alkoholist, ja kui ta hingeõhku vastu peopesa kontrollis, sai ta aru, et olukord on kriitiline. Ma pean duši all käima, mõtles Bäckström, kuigi ainult peded käivad sagedamini duši all kui kord nädalas: hambapesu, kuristamine, kurgutabletid, vähemalt üks kotike taskusse. Tööl ootas seesama vabakiriku õpetajast komissar, kellega ta oli sunnitud vastamisi sattuma juba eelmisel ööl, ja Bäckström ei olnud sihuke mees, kes tarbetuid riske võtaks. Mida kuradit nad nõuavad, mõtles ta, samal ajal kui vesi üle tema valge kere nirises. Inimene teeb öö otsa ületunde ja mis ta selle eest saab? Samal hetkel helises telefon. Helistaski see usuhull. Hääl tundus sapine ja ta tahtis teada, ega midagi juhtunud ei ole.

„Ega muud midagi peale selle, et ma tegin hommikul kella viieni tööd ja magasin sisse,” vastas Bäckström solvunult. „Aga ma olen juba teel.”

Eriline oinas ikka, mõtles Bäckström rahulolevalt. Tüüp palus isegi vabandust.

Nüüd tuli leida ainult paar puhtaid alukaid. Need, mis tal eile jalas olid olnud, ei lõhnanud kuigi usaldusväärselt. Bäckström nuusutas oma musta pesu kuhja ja leidis lõpuks ühe paari, mis ei paistnud olevat otse juustupoest saabunud. Küll kõik saab korda, mõtles ta rahulolevalt. Nagu alati, kui tegu on tõelise profiga.

*

Jarnebring nägi küll välja nagu pätt, rääkis nagu pätt ja käitus liigagi sageli nagu pätt, aga talle kui politseinikule ei olnud midagi ette heita. Ta oli kiire, kaval ja löögivalmis ning inimlike nõrkuste suhtes oli tal röövlooma vaist. Koos Hultmaniga moodustas ta kentsaka paari. Jarnebring oli suur ja tugev, seljas vöökohast allapoole ulatuv talvejope, mis varjas teenistusrelva, jalas sinised teksad ja kummitaldadega kingad, mis haardusid hästi, kui pidi kellelegi järele jooksma. Hultman oli väike ja habras, nägi välja oma kuuekümne neljast eluaastast noorem, tal oli üherealine hall vestiga ülikond ja sinine palitu novembrikülma vastu.

Kui nad silmitsesid parajasti kohta, kus Krassner oli maandunud, jäi üks vana naine nende kõrval kruusateel seisma.

„Kas te olete politseist?” küsis ta. Jarnebring nentis lõbustatult, et küsimus oli esitatud Hultmanile.

„Jah,” vastas Hultman samasuguse mõistva naeratusega nagu kompetentsel matusebüroo töötajal. „Me uurime üht surmajuhtumit. Aga teie ei pea selle pärast muretsema.”

Vanaproua raputas murelikult pead.

„Ma kuulsin ühe naabri käest, et üks nendest vaestest tudengitest oli aknast alla hüpanud. On ikka kurb lugu. Noored inimesed.”

Nüüd noogutas ka Jarnebring samamoodi nagu tema vana mentor. Naine vangutas pead, naeratas põgusalt ja läks edasi.

*

Kokku oli neil kulunud neli tundi, alates sellest, kui Hultman Jarnebringi Östermalmi politseimaja eest peale võttis, kuni selleni, kui ta tema sealsamas maha pani, ja selle aja jooksul olid nad jõudnud nii mõndagi. Kõigepealt olid nad külastanud Krassneri surmakohta. Seejärel olid nad kiiganud tema korterisse ja rääkinud paari üliõpilasega, kes elasid sama koridori peal. Keegi vestluskaaslastest ei olnud meest kuigi hästi tundnud. Ta oli elanud seal allüürnikuna kõigest pisut üle kuu ega paistnud teistega suhtlemisest eriti huvitatud. Pealegi oli ta olnud teistest koridori elanikest tunduvalt vanem. See, kellega nad kõige kauem rääkisid, oli üks Lõuna-Aafrika vahetusüliõpilane, kes oli väljendanud tõsist kahtlust, kas Krassner ikka tõesti ise endalt elu võttis, aga kui Jarnebring teda pinnis, ei osanud ta oma kahtluse põhjust seletada. Rohkem oli see nagu tunne.

Kõige pikema aja pühendasid nad Krassneri korteri läbiotsimisele. Vannitoakapi ja seina vahelt oli Jarnebring leidnud kilekoti viie marihuaanasigaretiga, ning see ei olnud sugugi esimene kord, kui kolleegid Bäckström ja Wiijnbladh seda täpselt sellessamas kohas polnud märganud, aga muud tähelepanuväärset ei olnud. Mõned küsimärgid küll, aga neid tekkis alati ja põhiosa ajast oli kulunud Krassneri isiklike asjade kokkukogumisele ja kahte hunnikusse jaotamisele. Ühe kuhja võis Hultman saatkonda kaasa võtta ja lasta saata mehe sugulastele USA-s, ning teise, märksa väiksema, võttis Jarnebring juurdluse lõpuni enda hoolde. Esimeses ja suuremas kuhjas olid valdavalt riided, teises ja väiksemas enamjaolt isiklikud paberid. Hultman oli seda varemgi teinud. Jarnebring kirjutas konfiskeerimisprotokolli, samal ajal kui Hultman jagas asju hunnikutesse ja dikteeris, mis kuhu läheb. Jarnebringil vastuväiteid ei olnud.

Pärast korterikülastust sõitsid nad tunnistaja Gustav Adolf Nilssoni juurde, kes elas kohe läheduses Surbrunnsgatanil. Nii Jarnebring kui ka Hultman olid Nilssoniga varem tööasjus kohtunud, aga kuna paistis, et Nilsson neid ei mäletanud, ei võetud seda jutuks. Nilsson ehk Vindeln, nagu ta ise eelistas end kutsuda lasta, oli olnud masendunud, aga samas kergendatud. Tal oli õnnestunud loomakalmistul oma koerale koht leida ja mõned naabrid pidid muldasängitamisel osalema.

„Seni hoian ma teda rõdul,” ütles Vindeln ja noogutas rõduukse poole. „Põdrakoertele ei meeldi liiga soojas,” lisas ta selgituseks.

*

Ülejäänu oli juba puhas formaalsus. Kõigepealt sõitsid nad saatkonda ja jätsid sinna Krassneri need isiklikud esemed, mida uurimiseks vaja ei läinud. Östermalmi politsei asus küll lähemal, aga kuna Jarnebring nõustus heal meelel väikese saatkonnaekskursiooniga, siis läks niipidi. Ja üsna täpselt neli tundi pärast seda, kui Hultman ta Östermalmi politseimaja juures peale oli võtnud, jõudis ta niisiis samasse kohta tagasi.

Hultman peatas auto. Keeras süüte välja ja naeratas Jarnebringile sõbralikult.

„Šoti või burboon?” küsis ta.

„Kas sa mingit eri markidega kasti ei saa korraldada?” küsis Jarnebring vastu. „Mu tüdruk ei ole eriline viskisõber ja varsti on jõulud.”

„Pole probleemi. Kastitäis eri marke. Üks teine asi,” ütles Hultman Jarnebringile isalikult otsa vaadates. „Kas sul on täna õhtul midagi ees?”

Jarnebring raputas pead.

„Ega sul valge särgi ja lipsuga ülikonda ei juhtu olema?”

Jarnebring noogutas. Ta teadis, mis järgneb.

„Siis kutsuksin sind hea meelega peenemale õhtusöögile.”

„Muidugi tulen,” vastas Jarnebring. „Kas võtan paar kobedamat tüdrukut ka kaasa? Minu oma on küll komandeeringus, aga tal on paar kolleegi, kes pole ka just koledad kui öö.”

„Palju mälestusi. ” Hultman noogutas, pealtnäha rohkem iseendale. „Kõigepealt räägime vanadest mälestustest ja siis sa räägid mulle, mis on juhtunud pärast seda, kui ma lõpetasin, ja samal ajal sööme midagi head. Sellesse, mida sa pärast õhtusööki teed, ma ei sekku, kuni sa endaga hakkama saad.”

*

Johansson oli päev otsa tööl istunud ja kahe kaduma läinud mõrvaohvri kohta seletust kirjutanud. Alles seitsme paiku sai ta valmis, sisulises mõttes, ent seisukohtade sõnastamine jäi järgmiseks päevaks. Seejärel võttis ta takso ja sõitis koju, valmistas endale lihtsa õhtusöögi ja veetis ülejäänud õhtu televiisori ees. Keskööl magas ta sügavalt, paremal küljel ja parem käsivars padja all.

*

Hultman pidas oma lubadust. Nad hakkasid sööma poole kaheksast ja alles pisut enne keskööd vaatas Hultman kella ja võttis oma kuldkaardi välja. Nad lahkusid restorani ees tänaval vastastikuste austusavalduste ja peatse kohtumise tõotustega. Seejärel sõitis Hultman koju, Jarnebring aga rändas Stockholmi öhe.

*

Stridh ärkas täpselt hommikuste raadiouudiste ajaks. Seejärel sõi ta pajarooga muna ja peediga ning jõi kaks õlut. Nüüd lebas ta taas voodis ja aeg oli käsile võtta kolmas köide. Lõpuks ometi, mõtles ta ja kohendas asendit, lõpuks ometi saab ta osa poliitilistest mahhinatsioonidest 18. sajandi alguse Hollandis, mis eelnesid Blenheimi lahingule.

*

Wiijnbladhi päev oli kulgenud isiklike kannatuste tähe all, nagu sageli varemgi. Suurema osa päevast oli ta vaaginud mooduseid, kuidas oma naise eluküünal kustutada, aga kuna ükski neist ei olnud piisavalt piinarikas ega kindel – ta ei saanud ju eeldada, et juurdlusega hakkavad tegelema Bäckström ja tema kolleegid –, ei pakkunud see talle kuigi suurt leevendust. Kui ta end lõpuks kokku võttis ja koju läks, leidis ta esikupeegli küljest teate, et naine on Sollentunasse õele külla sõitnud. Ei tea, millest nad ka räägivad, mõtles Wiijnbladh ja tal tõusid ihukarvad püsti.

*

Bäckströmil oli olnud hea päev, kuigi algus näis kurjakuulutav, kui ülemus talle ühe naisepeksmise kaela määris. No mis naisepeks, mõtles Bäckström. Iga oma tiitlit väärt politseinik teadis, et need olid lihtsalt joodikud naised, kes lausa ootasid, et nende joodikutest mehed neile kolki annaks. Kõikidele naisterahvastele meeldis aeg-ajalt kere peale saada, seda teadis Bäckström oma kogemusest, aga mõned isendid tahtsid ikka ja jälle abielu vürtsitada politseionu juurde joostes ja halades. Tegelikult on neil vaja hoopis korralikku keppi, mõtles Bäckström ametiauto roolis, teel ohvri korteri poole. Kummalisel kombel elas naine Karlavägenil, mis oli äratanud Bäckströmi uudishimu niivõrd, et ta oli nõustunud ülekuulamise kodus läbi viima.

On ikka sviit, mõtles Bäckström, kui oli ohvri diivanil istet võtnud. Siin on sitta kanti pappi ja küllap on asi nii lihtne, et naine proovis mehelt veel rohkem välja pigistada ja mees pani lihtsalt pahaks, aga juhtumil oli kahtlemata jumet. Naine ei näinud sugugi kehv välja, mõtles Bäckström. Üle neljakümne küll, aga suurte pommidega ja saaks kindlasti oma taguotsa kärmesti liikuma, kui Bäckströmi-sugune tõeline proff tüüri juures oleks.

„Nii, proua Östergren,” ütles Bäckström mahedalt. „Olge nüüd nii kena ja rääkige, mis juhtus. Ärge kiirustage ja proovige alustada algusest, kuigi see võib praegusel hetkel väga raske tunduda.”

Proua Östergren noogutas ja löristas ninaga. Praegu paistab küll sedamoodi, et ma istun ja ajan siin ennast kiima, mõtles Bäckström rahulolevalt, pea pisut viltu.

„Pole viga, proua Östergren,” ütles Bäckström lohutavalt. „Kõik saab korda. Selle eest hoolitsen ma isiklikult. Õige pea näeme tunneli lõpus valgust,” lisas ta. Kui ma sinu tunnelisse vaatan, lehm, mõtles ta.

Kolme tunni pärast istus Bäckström valves ja kirjutas ülekuulamise protokolli puhtaks. Kui me oma sõpra direktorihärrat selle abil sitsima ei saa, siis ei juhtu seda üldse kunagi, mõtles Bäckström. Tema naisuke oli saanud nii Bäckströmi töö- kui ka kodutelefoni numbri, nii et selle pärast ei pidanud kallis abikaasa muretsema, ja niipea kui naine vedu võtab, saab ta ka korralikult õlitatud, mõtles Bäckström rahulolevalt ja tõmbas kirjutusmasinast välja viimase paberi. Viimane aeg paar õlut võtta, mõtles ta ja vaatas kella, parandades samal ajal pastakaga kõige suuremaid kirjavigu.

*

Oredsson oli veetnud päeva kümmekonna lähima semu seltsis. Kõik loomulikult korrakaitseosakonna politseinikud, kolm neist tegelikult naisterahvad, aga naiste kohta täiesti normaalsed. Üks semu oli saanud kelleltki vanemalt sugulaselt enda käsutusse üksikus kohas asuva maamaja ja seal harjutati kõigepealt sissemurdmist ja pantvangi vabastamist, loomulikult paukpadrunitega, ja seejärel grilliti ja joodi paar kasti õlut, arutades samal ajal tähtsaid teemasid.

„Sellised asjad tuleb selgeks harjutada enne, kui midagi juhtub,” seletas Mikkelson, kes töötas märulipolitseis ja teadis, millest räägib. „Tagantjärele pole enam midagi muliseda.”

Tõsine rootsi mees, mõtles Oredsson, ja õhtul saadakse taas kokku, et minna linna peale näitama, mis masti mehi ollakse.

*

Kindlamat paika kui siin ei ole, mõtles Jarnebring rahulolevalt ja vaatas suures baaris ringi. Ta oli saabunud Kungsgatanile ühte kohta, kus enamasti käisid politseinikud ja mõned tuletõrjujad, vangivalvurid ja muu sihuke kamp, lisaks vähemalt paari kompanii jagu naissoost meditsiinitöötajaid. Tal näkkas kohe. Kaks ratsapolitsei naiskolleegi, kellest vähemalt üks näis olevat kindlalt otsustanud Jarnebringi lähetusse sõitnud sõbrannast üle ratsutada.

„Küll sa näed ikka hea välja,” ütles naine tunnustavalt. „Ma ei ole sind varem ülikonnaga näinud, aga ka see sobib sulle.”

„Ametiriietus,” lausus Jarnebring vabandavalt oma laiu õlgu kehitades. „Istun ju nüüd Östermalmil, nii et Ameerika saatkond kutsus õhtusöögile. Mõelge sellele, tüdrukud, kui te mööda Djurgårdenit kappate. Käituge korralikult.” Jarnebring heitis neile veerandiku oma kuulsast pilklikust muigest.

„Ja kui me ei käitu?”

Ta on ikka kuradi kenake, mõtles Jarnebring. Õhtu on vaevalt alanud ja mina olen juba omadega mäel.

Jarnebring võimendas muiet veel poole võrra. Kummardus ettepoole ja sosistas naisele midagi kõrva. Too kihistas rõõmsalt, aga tema sõbranna nägi äkitselt valvas välja. Siin on meil võimalik leke, mõtles Jarnebring, ja kuidas ma selle kinni topin?

*

Kui Bäckström sisse astus, oli ta suurepärases tujus. Teel kõrtsi oli ta juba kavandanud esimest meeste õhtusööki vägivallaosakonna kolleegidele oma uues Karlavägeni korteris. Need kirikurotid teevad endal püksid täis, mõtles Bäckström vaimustusega, lipsates riidehoiust mööda. Mantli oli ta jätnud Kungsholmsgatanile töö juurde. Kes kurat tahaks sellise asja eest raha välja käia, mõtles Bäckström ja heitis riidehoidjale tigeda pilgu. Igavesed vereimejad.

Kuna ta oli rahast täiest lage, taskus ei olnud punast krossigi, hakkas ta otsekohe pilguga otsima sobivat ohvrit, kellelt raha pommida, aga koosseis oli hõre. Küll aga kostis tantsupõrandalt korralikku lärmi ja baar oli peaaegu tühjaks jooksnud, sinna oli maha jäetud hulganisti pudeleid ja klaase. Bäckström hiilis diskreetselt ühe ülikonnas turske tüübi juurde, kes seisis seljaga tema poole ja seletas midagi kahe blondiiniga, kes tundusid justkui pisut tuttavad. Mingi neetud vangivalvur, kes tuleb isa matustelt ja tahab poosetada, et tal on ülikond, mõtles Bäckström, samal ajal kui ta töntsakate sõrmede haare sulgus peaaegu täis pooleliitrise õlle ümber. Käes, mõtles Bäckström. Tõmbas õlle ettevaatlikult enda poole ja pööras selja mehe selja vastu. Kindel nipp, mis töötab alati. Ta ohkas sügavalt suurest mõnust ja tõstis oma raske vaevaga väljateenitud märjukese üles ning samal hetkel läks kurat lahti.

Äkitselt sirutas ülikonnas tüüp käe, suure nagu karvane jõulusink, ja selle järel tulid sõrmed, mis lihtsalt võtsid tema õllekannust kinni.

„Vaata ette, ma olen politseinik,” ähvardas Bäckström ja nägi samal hetkel, et tegu on Jarnebringiga. Kas see kurat on hakanud nüüd ülikonnas ringi luusima, mõtles Bäckström. Ta teadis väga hästi, kes Jarnebring on. Kõik politseinikud teadsid. Kõigest kuu aega tagasi oli see hull psühhopaat ühel vanemal Östermalmi kolleegil jala otsast rebinud, et tema tööd endale saada. Ei tea, mitu tükki ta maha on löönud, mõtles Bäckström, ja äkki tundus, nagu oleks tal rinnus, umbes südame koha peal, suur must auk.

Jarnebring mekkis oma tagasivõetud õlut, muigas pilklikult ja noogutas baaririiuli peegelseina poole pudeliridade taga.

„Näed seda peeglit? Ma olen sind jälginud sellest saadik, kui sa sisse astusid.”

Bäckströmil oli hea vastus juba keelel, aga mingil ähmasel põhjusel loobus ta sellest ja piirdus noogutusega.

„Minu meelest peaksid sa koju minema,” jätkas Jarnebring. „Paistab, et sa oled üle töötanud.” Jarnebring vahetas pilgu baarimehega, kes noogutas ja silmitses Bäckströmi uurivalt.

„Mine koju magama,” ütles baarimees. „Ja tead, minu meelest saab see koht ilma sinuta väga hästi hakkama. Lihtsalt et sa teaks.”

Bäckström kehitas õlgu, pööras ringi ja lahkus. Tegelikult oli ta mõelnud sooritada ainult pettemanöövri, aga see kuradima poolahv, kes uksel seisis, pidas teda ilmselt silmas. Vennike naeratas Bäckströmile laialt, hoidis välisust ülepingutatud kummardusega lahti ja näitas parema käsivarrega teed.

„Suur rõõm oli teid võõrustada, kriminaalinspektor.”

Ma löön need raisad maha, mõtles Bäckström.

*

Oredsson ja tema semud istusid ainult mõne meetri kaugusel baariletist laua taga ja nägid kõike pealt. Ei tea, kas tema mõtleb samamoodi nagu meie, mõtles Oredsson. Kõik, mis ma tema kohta kuulnud olen, näib klappivat, ja me töötame samas kohas. Ta tundis, kuidas erutus aina kasvas.

*

Kui Bäckström Kungsgatanile jõudis, sadas lund. Suured valged helbed lendlesid ülevalt mustast lõpmatusest alla nagu märjad meeldetuletused ei tea millest. Äkki hakkas ta pillima. Kurat. Ta pillis nagu titt, nagu mingi eit. Kurat, mõtles ta. Ma löön need raisad maha.

„Ma löön need raisad maha,” kisendas Bäckström tühjale tänavale ja mööduvale taksole. On ikka kuradi inimesed, on ikka kuradi ühiskond ja on ikka kuradi elu, mida nad elavad, mõtles ta.