Читать книгу Suured väikesed valed - Лиана Мориарти - Страница 10

Jane oli kaasa võtnud raamatu, mida autos lugeda, kuni Ziggy kooliga tutvub, aga selle asemel läks ta koos Madeline Martha Mackenziega (see kõlas nagu mõne väikese atsaka plika nimi lasteraamatus) rannaäärsesse kohvikusse nimega Blue Blues.

Kohvik oli naljakas, ebatavalise kujuga hoones – peaaegu nagu koopas – otse Pirriwee ranna laudtee ääres. Madeline kööberdas paljajalu, toetudes raskelt ja piinlikkustundeta Jane’i käsivarrele, nagu nad oleksid vanad sõbrad. See tekitas lähedust. Ta tundis Madeline’i lõhnaõli hõngu, midagi tsitruselist ja mõnusat. Teised täiskasvanud ei olnud Jane’i viimase viie aasta jooksul eriti puudutanud.

Niipea kui nad kohviku ukse avasid, tuli nooremapoolne mees leti tagant välja, käed ette sirutatud. Ta oli üleni musta riietatud, lokkis blondide juustega, täpikujuline ehe ühes ninasõõrmes. „Madeline! Mis sinuga juhtus?“

„Olen rängalt vigastatud, Tom,“ ütles Madeline. „Ja täna on mu sünnipäev.“

„Oh häda,“ ütles Tom. Ta pilgutas Jane’ile silma.

Samal ajal kui Tom aitas Madeline’il end nurgalauda sisse seada, tõi talle nõuderätikusse mässitud jääd ja tõstis ta jala toolile padja peale, uuris Jane kohvikut. See oli „vägagi võluv“, nagu ta ema oleks öelnud. Erksinised krobelised seinad olid ääristatud kipakate riiulitega, mis olid kasutatud raamatuid täis. Põrandalauad särasid hommikupäikese käes kuldselt ning Jane hingas sisse kohvi, küpsetamise, mere ja vanade raamatute lõhna peadpööritavat segu. Kohvikuesine sein oli üleni klaasist ning istekohad olid seatud nii, et inimesed olid näoga mere poole, ükskõik kus nad istusid, nagu käiksid nad seal mereetendust vaatamas. Enda ümber ringi vaadates tundis Jane samasugust rahulolematust, nagu sageli juhtus, kui ta mõnes uues ja kenas kohas viibis. Ta ei osanud seda kirjeldada muudmoodi kui sõnadega: Kui ma vaid oleksin siin. See väike rannakohvik oli nii oivaline, et ta ihkas päriselt seal olla, kuigi ta ju oligi, nii et see oli igati ebaloogiline.

„Jane? Mis ma sulle võtan?“ küsis Madeline. „Teen sulle kohvi ja midagi head välja, et sind kõige eest tänada!“ Ta pöördus sekeldava barista poole. „Tom! See on Jane! Ta on mu vapper rüütel. Mu rüütlinna.“

Jane oli Madeline’i ja ta tütre kooli sõidutanud pärast seda, kui oli Madeline’i tohutu suure auto närviliselt parkinud kõrvaltänavasse. Ta oli Madeline’i auto tagaistmelt Chloe jaoks teise istumisaluse võtnud ja selle oma väikese luukpära tagaistmele Ziggy kõrvale pannud.

Selline ettevõtmine. Tilluke kriis, millest saadi jagu.

See, et kogu vahejuhtum oli talle veidi pinget pakkunud, oli kurb kinnitus sellele, kui igav Jane’i elu oli.

Ka Ziggy oli suurisilmi ja häbelikult suhtunud uudsesse olukorda, et mõni teine laps on koos temaga tagaistmel, eriti keegi niivõrd elav ja karismaatiline nagu Chloe. Väike tüdruk oli kogu tee lakkamatult vadistanud, selgitanud Ziggyle kõike, mida tal oli vaja kooli kohta teada – kes tema õpetajateks saavad ja et nad peavad enne klassi minemist käsi pesema nii, et neil on kuivatamiseks vaid üks paberkäterätt, ja kus nad lõunat söövad ja et neil ei lubatud maapähklivõid süüa, sest mõnel inimesel on allergiad, millesse nad võivad ära surra, ja et tal on juba lõunasöögikarp olemas ja et selle peal on Avastaja Dora pilt ja mis Ziggy lõunasöögikarbil on?

„Buzz Valgusaasta,“ oli Ziggy varmalt, viisakalt ja igati valetades vastanud, sest Jane ei olnud talle veel lõunasöögikarpi ostnud ja nad ei olnud isegi arutanud, kas tal on lõunasöögikarpi vaja. Hetkel käis poiss kolm päeva nädalas päevahoius ja seal anti talle süüa. Lõuna kaasa pakkimine tõotas Jane’i jaoks midagi uut olla.

Kui nad kooli jõudsid, oli Madeline autosse jäänud, kuni Jane lapsed sisse viis. Tegelikult oli Chloe nad sisse viinud, marssides nende ees, kroon päikesepaistes hiilgamas. Mingil hetkel olid Ziggy ja Jane omavahel pilke vahetanud, justkui öeldes: „Kes need imetabased inimesed on?“

Jane oli Ziggy tutvumishommiku pärast veidi närvis olnud ja teadnud, et peab rahutust Ziggy eest varjama, sest poiss kippus kergelt ärevusse sattuma. Tal oli tunne, nagu ta alustaks uuel töökohal – algklassiõpilase ema ametis. Ta pidi selgeks saama uued eeskirjad ja paberimajanduse ja toimingud.

Aga koos Chloega kooli astuda oli nagu saabuda võidupiletiga. Kaks ema kõnetasid neid kohemaid. „Chloe! Kus su emme on?“ Seejärel tutvustasid nad end Jane’ile ja Jane sai neile rääkida Madeline’i pahkluust ja järgmisel hetkel tahtis seda kuulda eelkooliõpetaja preili Barnes ja Jane avastas, et on tähelepanu keskpunktis, mis oli tõtt-öelda üsna meeldiv.

Kool ise oli ilus, asus neeme tipus, nii et taamal tundus ookeani sina pidevalt Jane’i silmanurgas sädelevat. Klassiruumid asusid pikkades, madalates liivakivihoonetes. Lehtpuid täis mänguplats tundus olevat kujutlusvõime innustamiseks tulvil võluvaid salakohti: puude vahele tehtud pesakesi, varjatud teeradu ja seal oli isegi tilluke, lastemõõtu labürint.

Kui ta lahkus, oli Ziggy koos Chloega käsikäes ühte klassi­ruumi kõndinud, näoke õhetav ja õnnelik. Jane oli jalutanud oma auto juurde, ise ka õhetav ja lustlik, ja Madeline oli istunud lehvitades ja rõõmsalt naeratades kõrvalistmel, nagu oleks Jane ta hea sõber, ja Jane oli tundnud, nagu oleks kuidagi kergem hakanud, nagu ta oleks millestki vabanenud.

Nüüd istus ta Madeline’i kõrval Blue Bluesis ja ootas kohvi, silmitsedes vett ja tundes näol päikesepaistet.

Võib-olla on sinna kolimine millegi algus või isegi lõpp, mis oleks veel parem.

„Mu sõbranna Celeste jõuab varsti siia,“ ütles Madeline. „Võib-olla nägid teda koolis, kui ta oma poisse sinna viis. Kaks väikest blondi marakratti. Ta on pikk, blond, ilus ja ähmis.“

„Vist mitte,“ ütles Jane. „Miks ta ähmis on, kui ta on pikk, blond ja ilus?“

„No täpselt,“ ütles Madeline, nagu see vastaks küsimusele. „Tal on ka niisama hunnitu ja rikas abikaasa. Nad hoiavad siiamaani käest kinni. Lisaks on ta mees tore. Ta ostab mulle kingitusi. Ausõna, ma ei mõista, miks ma Celeste’iga endiselt sõbrustan.“ Ta vaatas kella. „Oh, ta on lootusetu. Jääb alati hiljaks! Igatahes korraldan ma ootamise ajal sulle ülekuulamise.“ Ta kummardas ettepoole ja suunas kogu tähelepanu Jane’ile. „Kas sa oled siin poolsaarel uus? Ma üldse ei tea sind nägupidi. Meil on ühevanused lapsed, nii et võiks arvata, et oleme mängutoas või muinasjutu vestmisel või kusagil kokku sattunud.“

„Me kolime detsembris siia,“ ütles Jane. „Elame hetkel Newtownis, aga ma otsustasin, et oleks tore mõnda aega ranna lähedal elada. Tegin selle otsuse vist lihtsalt uiu ajel.“

Väljend „uiu ajel“ tuli talle eikusagilt pähe ning valmistas talle ühteaegu rõõmu ja piinlikkust.

Ta püüdis lugu mänguliseks muuta, nagu ta oleks tõe­poolest mängulise loomusega. Ta rääkis Madeline’ile, et mõne kuu eest oli ta ühel päeval Ziggy randa viinud, näinud ühe korter­elamu ees silti, et seal üüritakse välja kortereid, ja mõelnud: „Miks mitte elada ranna lähedal?“

See ei olnud ju vale. Mitte päriselt.

Päev rannas, oli ta endale üha uuesti ja uuesti korranud, kui ta mööda seda pikka, looklevat teed sõitis, nagu oleks keegi ta mõtteid pealt kuulanud ja tema motiivides kahelnud.

Pirriwee rand oli üks maailma kümnest kauneimast rannast! Ta oli seda kusagilt lugenud. Ta poeg vääris seda, et näha ühte maailma kümnest kauneimast rannast. Tema ilus, erakordne poeg. Ta oli poissi muudkui tahavaatepeeglist silmitsenud, süda valutamas.

Ta ei rääkinud Madeline’ile, et kui nad olid liivaste ja kleepuvatena käsikäes tagasi auto juurde jalutanud, kisendas ta mõttes tummalt appi, nagu ta oleks midagi anunud: lahendust, ravi, leevendust. Leevendust millele? Ravi millele? Lahendust millele? Tema hingamine oli muutunud pinnapealseks. Ta oli juuksepiiril higipiisku tundnud.

Siis oligi ta silti näinud. Nende Newtowni korteri üürileping oli lõppemas. Kahe magamistoaga korter asus koledas, hingetus punastest tellistest korterelamus, kuid sealt oli randa ainult viie minuti tee. „Mis oleks, kui me siia koliksime?“ oli ta Ziggyle öelnud, poisi silmad olid särama löönud ja otsemaid oli Jane’ile tundunud, et see korter on täpselt õige lahendus sellele, mis iganes tal endal viga oli. Selle kohta öeldakse „pöördepunkt“. Miks ei peaks tema ja Ziggy elus saabuma pöördepunkt?

Ta ei rääkinud Madeline’ile, et oli igal pool Sydneys erine­vates pooleaastaste üürilepingutega korterites elanud sellest ajast peale, kui Ziggy oli beebi, püüdes leida elu, mis neile sobiks. Ta ei öelnud, et võib-olla oli ta niimoodi kogu aeg Pirriwee rannale aina lähemale tulnud.

Ja ta ei rääkinud Madeline’ile, et pärast üürilepingu allkirjas­tamist kinnisvarabüroost välja astudes oli ta esimest korda märganud, millised inimesed siin poolsaarel elavad – kuldse jumega ja pleekinud juustega –, mõelnud enda valgetele jalgadele teksaste all ja siis sellele, et tema vanemad lähevad poolsaare lookleval teel sõites täiesti närvi, isal on sõrme­nukid roolil valged, kuid nad teeksid seda ikkagi nurisemata, ja äkitselt oli ta veendunud, et oli äsja tõeliselt laiduväärse vea teinud. Aga siis oli juba hilja.

„Ja siin ma nüüd olen,“ lõpetas ta kohmakalt.

„Sulle hakkab siin väga meeldima,“ ütles Madeline innustavalt. Ta kohendas pahkluul jääd ja krimpsutas nägu. „Ai. Kas sa surfamas käid? Või su abikaasa? Või elukaaslane, peaksin vist ütlema. Või kavaler? Sõbranna? Ma suhtun kõikidesse võimalustesse avatult.“

„Mul ei ole abikaasat,“ oli Jane öelnud. „Ega elukaaslast. Ainult mina. Olen üksikema.“

„Oled ka või?“ ütles Madeline, nagu oleks Jane äsja midagi üsna uljast ja imetabast teatanud.

„Jah.“ Jane naeratas totakalt.

„Noh, tead, inimesed kipuvad seda ikka unustama, aga mina olin ka üksikema,“ ütles Madeline. Ta lõi pea püsti, otsekui pöördudes rahvahulga poole, kes ei ole temaga ühel meelel. „Minu eksabikaasa läks mu juurest ära, kui mu vanem tütar oli beebi. Abigail. Ta on neliteist. Mina olin ka üsna noor nagu sina. Ainult kahekümnekuuene. Kuigi enda arvates olin tudi valmis. See oli raske. Üksikema on raske olla.“

„Noh, mul on mu ema ja …“

„Oh, muidugi, muidugi. Ma ei taha öelda, et mul ei olnud tuge. Mind aitasid ka vanemad. Aga issand, oli öid, kui Abigail oli haige või mina jäin haigeks või hullemgi veel – kui me mõlemad jäime haigeks ja … nojah.“ Madeline jäi vait ja kehitas õlgu. „Mu eks on nüüd uuesti abielus. Neil on Chloega ühevanune tütar ja Nathanist on saanud aasta isa. Meestega on sageli nii, kui nad teise võimaluse saavad. Abigaili arvates on tema isa imetore. Mina olen ainuke, kes veel kauna kannab. Räägitakse, et on hea vaenust lahti lasta, aga ma ei tea, mulle mu kaun täitsa meeldib. See on mulle nagu armsa toataime eest.“

„Mina ei ole ka eriti andestamise usku,“ ütles Jane.

Madeline naeratas laialt ja osutas teelusikaga tema poole. „Tubli. Ära kunagi andesta. Ära kunagi unusta. See on minu moto.“

Jane ei saanud aru, kas ta tegi nalja või mitte.

„Aga kuidas siis Ziggy isaga on?“ jätkas Madeline. „On ta üldse pildil?“

Jane ei võpatanud. Tal oli selle selgeks saamiseks viis aastat aega olnud. Ta tundis, et muutus väga vagusaks.

„Ei. Me ei olnud päriselt koos.“ Ta kandis selle lause täius­likult ette. „Ma ei teadnud isegi ta nime. See oli …“ Jää vait. Tee paus. Vaata kõrvale, nagu sa ei suudaks teisele silma vaadata. „Põhimõtteliselt … ühekordne teema.“

„Sa mõtled üheöösuhet?“ küsis Madeline kohe kaastundli­kult ja Jane oleks peaaegu üllatusest kõva häälega naerma hakanud. Enamik inimesi, eriti Madeline’i-vanused, reageerisid veidi halvakspaneva ilmega, justkui öeldes: ma mõistan ja mul pole selle vastu midagi, aga nüüd asetan su enda jaoks teistsuguste inimeste kategooriasse. Jane ei solvunud kunagi nende halvakspanu peale. Tema meelest oli see ka vastik. Ta tahtis lihtsalt, et see teema lõplikult sinnapaika jääks ja enamasti nii läkski. Ziggy on Ziggy. Tal ei ole isa. Lähme nüüd edasi.

„Miks sa lihtsalt ei ütle, et läksid ta isast lahku?“ oli ema algusaegadel küsinud.

„Valed kipuvad sassi minema, ema,“ ütles Jane. Ta emal ei olnud valetamisega kogemusi. „Sel moel teeme sellele teemale lihtsalt kohe lõpu.“

„Ma mäletan üheöösuhteid,“ ütles Madeline igatsevalt. „Mida kõike ma üheksakümnendatel ei teinud. Jumaluke. Loodan, et Chloe ei saa sellest kunagi teada. Oh häda. Kas sul oli lõbus?“

Jane’il kulus hetk aega, enne kui ta küsimusest aru sai. Madeline küsis, kas tema üheöösuhe oli olnud lõbus.

Korraks oli Jane tagasi selles klaasmulli moodi liftis, mis vaikselt hotelli keskel ülespoole sõitis. Mehe käsi šampanja­pudeli kaela ümber. Teine käsi ta alaseljal teda endale lähemale tõmbamas. Nad mõlemad naersid nii valjusti. Sügavad kurrud mehe silmade ümber. Jane oli naerust ja ihast nõrkemas. Jõukate elu lõhnad.

Jane köhatas hääle puhtaks.

„Küllap vist oli lõbus,“ ütles ta.

„Anna andeks,“ ütles Madeline. „Ajan kergemeelset juttu. Küsisin seda, sest mõtlesin enda raisatud noorusele. Või äkki hoopis sellepärast, et sa oled nii noor ja mina nii vana ja ma püüan lahe näida. Kui vana sa oled? Kui tohib küsida?“

„Kakskümmend neli,“ ütles Jane.

„Kakskümmend neli,“ õhkas Madeline. „Mina sain täna nelikümmend. Juba ütlesin, eks ole? Sa vist mõtled, et ei saa iialgi nelikümmend, õigus?“

„Noh, ma loodan küll neljakümneseks saada,“ ütles Jane. Ta oli ka varem märganud, et keskealised naised olid vanuse teemas väga kinni, nad naersid ja oigasid selle üle, muudkui vatrasid vanusest, nagu oleks vananemise protsess keeruline mõistatus, mida nad püüavad lahendada. Miks see neis sellist hämmingut tekitas? Jane’i ema sõpradel ei paistnud sõna otseses mõttes muud jututeemat olevat või siis ei olnud neil muust Jane’iga rääkida. „Oh, sa oled nii noor ja ilus, Jane.“ (Kuigi ta ilmselgelt ei olnud; nad nagu oleksid mõelnud, et need kaks asja käivad kokku – kui sa oled noor, siis automaatselt ka ilus!) „Oh, sa oled nii noor, Jane, sina oskad kindlasti mu telefoni/arvutit/fotoaparaati parandada.“ (Kuigi tegelikult oli suur osa ema sõpradest tehnikaasjadega palju paremini kursis kui Jane.) „Oh, sa oled nii noor, Jane, sul on nii palju energiat.“ (Kuigi ta oli nii väsinud, nii kohutavalt väsinud.)

„Ja kuule, kuidas sa ära elad?“ küsis Madeline murelikult, ajades end istudes sirgu, nagu oleks tegemist probleemiga, mis oli vaja otsemaid lahendada. „Kas sa tööl käid?“

Jane noogutas. „Olen iseenda tööandja, vabakutseline raamatupidaja. Mul on nüüd korralik kliendibaas, palju pisikesi ärisid. Töötan kiiresti. Annan töö ruttu üle. Sellega saab üüri makstud.“

„Nutikas tüdruk,“ ütles Madeline heakskiitvalt. „Mina pidasin ka ennast ise üleval, kui Abigail oli väike. Vähemalt suuremalt jaolt. Aeg-ajalt vaevus Nathan tšekki saatma. See oli raske, aga samal ajal omamoodi rahuldust pakkuv, nagu oleksin nii saanud ta persse saata. Tead küll, mida ma mõtlen.“

„Ikka,“ ütles Jane. Jane ei saatnud üksikemana kedagi persse. Või vähemalt mitte nii, nagu Madeline arvas.

„Sa oled kindlasti koolis üks noorimaid lapsevanemaid,“ mõtiskles Madeline. Ta rüüpas kohvi ja naeratas üle­annetult. „Sa oled isegi noorem kui mu eksabikaasa imekena uus naine. Kas lubad, et sa ei saa temaga sõbraks? Mina leidsin su esimesena.“

„Olen kindel, et ma isegi ei kohtu temaga,“ ütles Jane segadusse sattudes.

„Oh, küll sa kohtud,“ ütles Madeline nägu krimpsutades. „Tema tütar läheb Chloega samal ajal eelkooli. Kujutad ette?“

Jane ei kujutanud seda ette.

„Eelkooli laste emad joovad kõik koos kohvi ja minu eksabikaasa naine istub teisel pool lauda ja rüüpab taimeteed. Ära muretse, löömaks ei lähe. Kahjuks on kõik väga igav ja sõbralik ja kohutavalt täiskasvanulik. Bonnie isegi suudleb mind tervituseks. Teda tõmbavad jooga ja tšakrad ja kogu sedasorti pask. Tead küll, et kurja võõrasema tuleks vihata? Minu tütar jumaldab teda. Tead, Bonnie on nii „rahulik“. Minu vastand. Ta kõneleb sellise leebe … vaikse … meloodilise … häälega, mis tekitab soovi rusikaga vastu seina virutada.“

Jane naeris selle peale, kui Madeline püüdis järele teha vaikset, meloodilist häält.

„Sa saad tõenäoliselt Bonniega sõbraks,“ ütles Madeline. „Teda on võimatu vihata. Ma oskan väga hästi inimesi vihata ja isegi minu jaoks on see raske. Pean ihust ja hingest pingutama.“

Ta kohendas uuesti pahkluul jääd.

„Kui Bonnie kuuleb, et ma pahkluule viga tegin, toob ta mulle süüa. Talle meeldib kohutavalt, kui tal on ettekääne mulle koduseid roogi tuua. Tõenäoliselt sellepärast, et Nathan rääkis talle, et ma olen kohutav kokk, nii et ta tahab mulle koha kätte näidata. Kuigi Bonnie puhul on kõige hullem see, et tegelikult ei tahagi ta kellelegi kohta kätte näidata. Ta on lihtsalt jube kena. Mulle meeldiks väga ta söögid otsejoones prügikasti visata, aga need on, kurat, liiga maitsvad. Mees ja lapsed lööksid mu maha.“

Madeline’i ilme muutus. Ta lõi näost särama ja lehvitas. „Oi! Lõpuks ometi kohal! Celeste! Olen siin! Tule vaata, millega ma hakkama sain!“

Jane tõstis pilgu ja tal vajus süda saapasäärde.

Mis vahet seal on. Ta teadis, et ei tohiks olla mingit vahet. Aga tõsi oli see, et mõned inimesed olid nii lubamatult, valusalt ilusad, et sul endal hakkas häbi. Sinu alaväärsus oli kogu maailmale näha. Selline pidigi üks naine välja nägema. Täpselt selline. Tema oli õige ja Jane vale.

„Sa oled väga paks, kole tüdruk,“ raius üks kuuma, läpatanud hingeõhuga hääl talle kõrva.

Jane väristas õlgu ja püüdis naeratada kohutavalt ilusale naisele, kes nende poole astus.

Thea: Oletan, et olete nüüdseks juba kuulnud, et Bonnie on abielus Madeline’i eksabikaasa Nathaniga? Nii et sellega olid keerulised lood. Võiksite seda liini lähemalt uurida. Muidugi ei õpeta ma teile, kuidas oma tööd teha.

Bonnie: Sellel ei olnud absoluutselt mitte millegagi mitte midagi pistmist. Meie suhted olid läbinisti sõbralikud. Alles täna hommikul jätsin ma tema vaese abikaasa jaoks köögiviljalasanje nende trepile.

Gabrielle: Mina olin koolis uus. Ma ei tundnud mitte kedagi. „Oh, meil on nii hooliv kool,“ ütles direktriss mulle. Latataa. Teate, esimene asi, mis ma mõtlesin, kui kooliga tutvumise hommikul sellele mänguplatsile tulin, oli „omad poisid“. Omad poisid, omad poisid, omad poisid. Mind ei üllata, et keegi lõpuks surma sai. Ah, no hea küll. See on vist liialdus. Olin pisut üllatunud.