Читать книгу Suured väikesed valed - Лиана Мориарти - Страница 7

„See ei ole küll viktoriiniõhtu moodi,“ ütles proua Patty Ponder Marie Antoinette’ile. „Kõlab nagu rahvarahutus.“

Kass ei vastanud. Ta tukkus diivanil ja tema meelest olid kooli viktoriiniõhtud lamedad.

„Ei paku huvi, mis? Söögu kooki! Kas seda sa mõtledki? Nad söövad tõepoolest palju kooki, kas pole? Nii palju koogi­lette. Jumaluke. Kuigi ma ei usu, et ükski neist emadest tegelikult kooki sööb. Nad on kõik nii siredad ja saledad, on ju? Nagu sina.“

Marie Antoinette muigas komplimendi peale. Väljend „söögu kooki“ oli juba ammu oma uudsuse kaotanud ning ta oli alles hiljuti kuulnud, kuidas üks proua Ponderi lapselastest ütles, et tegelikult pidanuks see olema „söögu nupsusaia“ ja et Marie Antoinette ei olegi üldse seda öelnud.

Proua Ponder võttis telekapuldi ja pani saate „Tantsud tähtedega“ heli vaiksemaks. Ta oli paduvihma pärast varem heli valjemaks keeranud, aga valing oli nüüd järele andnud.

Ta kuulis inimesi karjumas. Vihased hõiked tungisid läbi vaikse, külma õhtuse õhu. Proua Ponderil oli seda kuidagi valus kuulata, nagu oleks kogu raev tema vastu suunatud. (Proua Ponderi ema oli olnud tigedik.)

„Jumaluke. Mis sa arvad, kas nad vaidlevad selle üle, mis on Guatemala pealinn? Kas sina tead, mis on Guatemala pealinn? Ei? Mina ka mitte. Peaksime guugeldama. Ära irvita mu üle.“

Marie Antoinette turtsatas.

„Vaatame, mis seal toimub,“ ütles proua Ponder erksasti. Ta oli närvis ja seetõttu käitus kassi ees erksasti, samamoodi nagu kunagi oma laste ees, kui ta abikaasa oli ära ja ööst kostis võõraid hääli.

Proua Ponder ajas end käimisraami najal püsti. Marie Antoinette libistas oma sireda keha lohutavalt proua Ponderi jalgade vahele (ta ei jäänud seda ergast olekut uskuma), samal ajal kui tema perenaine käimisraami piki koridori maja tagaosa poole lükkas.

Õmblustoast avanes vaade otse Pirriwee kooli hoovi.

„Ema, kas sa oled hull? Sa ei saa elada nii lähedal algkoolile,“ oli tema tütar öelnud, kui proua Ponder oli maja ostmist kaaluma hakanud.

Aga talle meeldis väga päeval iga natukese aja tagant laste sõgedat jutuvada kuulda ning ta ise ei sõitnud enam autoga, nii et tal oli täiesti ükskõik sellest, et tänav oli puupüsti täis hiiglas­like veokite moodi autosid, millega kõik neil päevil sõitsid, suurte päikeseprillidega naised rooli tagant välja kummardamas, et hõigata kohutavalt pakilist informatsiooni Harriette’i balletitunni ja Charlie logopeedi visiidi kohta.

Emad võtsid emaks olemist tänapäeval nii tõsiselt. Pisikesed paanikat täis näod. Väikesed tegusad tagumikud liibuvas spordiriietuses tähtsalt kooli poole minemas. Hobusesabad õõtsumas. Pilgud naelutatud mobiiltelefonidele, mida nad nagu kompasse peos hoiavad. See ajas proua Ponderit naerma. Aga heatahtlikult. Tema kolm tütart, kuigi nad olid vanemad, olid täpselt samasugused. Ja nad kõik olid nii ilusad.

„Kuidas teil täna hommikul läheb?“ hõikas ta alati, kui ta teetassiga maja­esisel verandal istus või aeda kastis, kui emad mööda läksid.

„Meil on kiire, proua Ponder! Kohutavalt kiire!“ hüüdsid nad alati vastuseks, sammudes lapsi kättpidi kaasa tirides edasi. Nad olid meeldivad ja sõbralikud ja ainult õige pisut üleolevad, sest nad ei saanud sinna midagi parata. Ta oli nii vana! Neil oli nii kiire!

Isad, ja neid oli tänapäeval kooli viijate seas üha rohkem, olid teistsugused. Nemad kiirustasid harva ja jalutasid mõõdetud rahuga mööda. Polnud hullu. Kõik oli kontrolli all. Just selline oli nende sõnum. Proua Ponder turtsus heatahtlikult ka nende peale naerda.

Kuid nüüd tundus, et Pirriwee kooli laste vanemad käitusid halvasti. Ta läks akna juurde ja lükkas pitskardina eest. Kool oli hiljuti maksnud kinni aknaesise võre, pärast seda, kui kriketipall oli klaasi purustanud ja Marie Antoinette’i peaaegu uimaseks löönud. (3. klassi poiste punt oli talle andnud omatehtud vabanduskaardi, mida ta oma külmikul hoidis.)

Teisel pool mänguplatsi oli kahekorruseline liivakivist hoone, mille teisel korrusel asus ruum ürituste korraldamiseks ja suur ookeanivaatega rõdu. Proua Ponder oli seal paaril üritusel käinud: kohaliku ajaloolase loengul, raamatukogu sõprade korraldatud lõunal. See oli väga ilus ruum. Mõnikord pidasid endised õpilased seal pulmi. Just seal kooli viktoriiniõhtu toimuski. Nad korjasid raha nutitahvlite jaoks, mis iganes need ka polnud. Proua Ponder oli kutsutud nagu ikka. Kuna ta elas koolile nii lähedal, oli tal naljakas auseisus, kuigi ükski tema laps ega lapselaps ei olnud kunagi seal koolis käinud. Ta oli kutsest viisakalt ära öelnud. Tema meelest ei olnud ilma lasteta kooliüritustel mõtet.

Kogu kooli lapsed tulid iga nädal samasse saali kokku. Igal reede hommikul seadis proua Ponder end tassikese musta tee ja ingveriküpsisega õmblustuppa sisse. Laste laul, mis teiselt korruselt temani alla kandus, pani ta alati nutma. Ta ei uskunud muidu jumalasse, ainult siis, kui kuulis lapsi laulmas.

Nüüd ei laulnud keegi.

Proua Ponder kuulis palju ebaviisakaid sõnu. Ta ei olnud halbade sõnade suhtes peps, tema vanim tütar vandus nagu voorimees, aga teda pahandas ja häiris see, kui kuulis kedagi seda konkreetset neljatähelist sõna hullunult kriiskamas kohas, mida tavaliselt täitis laste naer ja hõiked.

„Kas te kõik olete purjus?“ küsis ta.

Otse tema vihmasäbruse akna vastas oli hoone sissepääs ning äkitselt hakkas sealt inimesi välja voolama. Turvavalgustid valgustasid kooliukse ees sillutatud ala nagu etenduseks valmis seatud lava. Uduloor tegi vaatepildi veel efektsemaks.

See oli kummaline vaatepilt.

Pirriwee kooli laste vanemad tundsid veidrat kiindumust kostüümipidudesse. Tavalisest viktoriiniõhtust ei piisanud. Proua Ponder teadis tänu kutsele, et keegi tarkpea oli otsustanud teha sellest Audrey ja Elvise teemalise viktoriiniõhtu, mis tähendas, et kõik naised pidid end riietama Audrey Hepburniks ja mehed Elvis Presleyks. (See oli veel üks põhjus, miks proua Ponder ei olnud kutset vastu võtnud. Ta oli kostüümipidusid alati jälestanud.) Näis, et kõige populaarsem Audrey Hepburni välimus oli pärit filmist „Hommikueine Tiffany juures“. Kõikidel naistel oli seljas pikk must kleit, käes valged kindad ja kaelas pärlikee. Samal ajal olid mehed suuremalt jaolt otsustanud avaldada austust Elvisele tema viimastel eluaastatel. Neil kõigil oli säravvalge pükskostüüm, sätendavad kivikesed ja avar dekoltee. Naised nägid välja imekenad, vaesed mehed aga lausa naeruväärsed.

Proua Ponderi pilgu all virutas üks Elvis teisele vastu lõugu. Too taarus tahapoole ja põrkas kokku ühe Audreyga. Kaks Elvist haarasid taarujast selja tagant kinni ja tirisid ta eemale. Audrey varjas näo kätega ja keeras kõrvale, nagu ei suudaks ta seda pealt vaadata. Keegi karjus: „Lõpetage ära!“

Tõepoolest. Mida teie ilusad lapsed sellest arvaksid?

„Kas ma peaksin politsei kutsuma?“ mõtiskles proua Ponder valjusti, kuid kuulis siis kauget sireeni huilgamist, samal ajal kui naine rõdul muudkui karjus ja karjus.

Gabrielle: Teate, see ei olnud tegelikult ainult emade süü. Isadeta ei oleks seda juhtunud. Eks see vist sai alguse emadest. Meie olime nii-öelda põhitegijad. Emmed. Ma ei talu seda sõna. See on nii memmelik. Emps on parem. See on nagu saledama tähendusega. Me peaksime seda rohkem kasutama. Muide, mul on probleeme kehakaaluga. Nojah, kellel ei oleks?

Bonnie: See kõik oli lihtsalt üks kohutav arusaamatus. Inimeste tundeid riivati ja siis väljus kõik kontrolli alt. Nagu ikka. Kõikide konfliktide taga on kellegi riivatud tunded, kas te ei leia? Lahutus. Maailmasõjad. Kohtuasjad. Noh, võib-olla mitte kõik kohtuasjad. Kas võiksin teile taimeteed pakkuda?

Stu: Ma räägin teile, mis täpselt juhtus. Naised ei jäta midagi sinnapaika. Ma ei taha öelda, et mehed ei ole ka osaliselt süüdi. Aga kui tüdrukud ei oleks end kringliks vihastanud, ja see võib seksistlikult kõlada, aga selline see elu lihtsalt on, küsige ükskõik milliselt mehelt, mitte mingilt uue aja uihitavalt ja aihitavalt tüübilt, kes kasutab niisutavat kreemi, küsige mõnelt tõeliselt mehelt ja ta ütleb, et naised on nagu vihapidamise olümpiavõistlejad. Te peaksite mu abikaasat nägema. Ja tema ei ole neist isegi kõige hullem.

Preili Barnes: Ülihoolitsevad lapsevanemad. Enne kui ma Pirriwee kooli tulin, arvasin, et see on liialdus, et vanemad sekkuvad liiga palju oma laste tegemistesse. Minu ema ja isa armastasid mind, nad tundsid mu vastu huvi, kui ma üheksakümnendatel üles kasvasin, aga ma ei olnud nende kinnisidee.

Proua Lipmann: See on tragöödia ja äärmiselt kahetsusväärne ning me kõik püüame edasi minna. Rohkem ei kommenteeri ma midagi.

Carol: Mina süüdistan erootikaraamatute klubi. Aga see on ainult minu arvamus.

Jonathan: Erootikaraamatute klubis ei olnud mitte midagi erootilist, seda võin ma teile küll öelda.

Jackie: Teate, mis? Minu meelest on see probleem seotud feminismiga.

Harper: Kes ütles, et see probleem on seotud feminismiga? Mida kuradit? Las ma räägin, millest see algas. Tollest vahejuhtumist kooli tutvumishommikul.

Graeme: Mina sain aru nii, et kõik taandub koduste emmede võitlusele karjääriemmedega. Kuidas seda nimetataksegi? Emmede sõjaks. Minu naine ei olnud sellesse segatud. Tal ei ole sedasorti asjaks aega.

Thea: Teie, ajakirjanikud, lausa armastate seda prantslannast lapsehoidja liini. Kuulsin täna kedagi raadios rääkimas prantslannast toatüdrukust ja Juliette seda kohe kindlasti ei olnud. Lisaks oli Renatal veel majapidajanna. Veab mõnel. Mul on neli last ja mitte ühtegi töötajat abiks! Loomulikult ei ole mul iseenesest midagi töötavate emade vastu, ma lihtsalt imestan, miks nad üldse vaevusid lapsi saama.

Melissa: Teate, mis minu arvates kõigil harja punaseks lõi? Täid. Oh issand, ma ei taha neist täidest üldse rääkima hakatagi.

Samantha: Täid? Mis neil üldse sellega pistmist oli? Kes teile seda ütles? Vean kihla, et Melissa, eks? Vaene naine sai traumajärgse stressihäire pärast seda, kui ta lastel täid muudkui tagasi tulid. Andke andeks. See ei ole naljakas. See ei ole üldse naljakas.

Uurija Adrian Quinlan: Las ma teen ühe asja selgeks. Tegemist ei ole tsirkusega. See on mõrvajuurdlus.