Читать книгу Suured väikesed valed - Лиана Мориарти - Страница 11

Celeste lükkas Blue Bluesi klaasukse lahti ja nägi kohe Madeline’i. Ta istus ühes lauas pisikese, kõhna noore neiuga, kellel oli seljas sinine teksaseelik ja lihtne valge V-kaelusega T-särk. Celeste ei tundnud neiut ära. Ta tundis hetkeks teravat pettumust. „Ainult meie kahekesi,“ oli Madeline öelnud.

Celeste muutis oma ootusi hommikule. Ta hingas sügavalt sisse. Viimasel ajal oli ta märganud midagi kummalist, kui ta seltskonnas inimestega rääkis. Talle ei tulnud päris hästi meelde, kuidas olla. Ta tabas end sellistelt mõtetelt: kas ma naersin äsja liiga valjusti? Kas ma unustasin naerda? Kas ma äsja kordasin ennast?

Mingil põhjusel oli kõik hästi, kui ta oli Madeline’iga kahekesi. Ta isiksus ei kadunud kuhugi, kui nad olid kahekesi. Sellepärast, et ta oli Madeline’i nii kaua tundnud.

Võib-olla oli tal vaja toonust tõsta. Tema vanaema oleks nii öelnud. Mis tõstaks toonust?

Ta läks laudade vahelt nende poole. Nad ei olnud teda veel märganud. Nad olid vestlusse süvenenud. Celeste nägi neiu profiili selgelt. Ta oli liiga noor, et mõne õpilase ema olla. Ilmselt oli ta lapsehoidja või au pair. Tõenäoliselt au pair. Äkki Euroopast? Kes ei oska eriti inglise keelt? See selgitaks tema veidi jäika, kramplikku istumisviisi, nagu oleks tal vaja keskenduda. Loomulikult ei pruukinud ta üldse kuidagi kooliga seotud olla. Madeline suhtles vabalt kümnete omavahel kattuvate seltskondadega, korjates endale selle käigus nii eluaegseid sõpru kui ka vaenlasi, viimaseid tõenäoliselt rohkem. Madeline’ile meeldisid konfliktid ja ta oli kõige õnnelikum siis, kui oli raevu aetud.

Madeline nägi Celeste’i ja ta nägu lõi särama. Üks toredamaid asju Madeline’i puhul oli see, kuidas ta ilme muutus sind nähes, nagu oleksid terves maailmas just sina see inimene, keda ta kõige meelsamini näha tahtis.

„Tere, sünnipäevapiiga!“ hüüdis Celeste.

Madeline’i kaaslane pööras end toolil ringi. Tema pruunid juuksed olid jube kõvasti üle pea patsi pandud, nagu ta oleks sõjaväelane või politseist.

„Mis sinuga juhtus, Madeline?“ küsis Celeste, kui ta jõudis nii lähedale, et nägi toolil Madeline’i jalga. Ta naeratas viisakalt neiule ning too tundus kössi tõmbuvat, nagu oleks Celeste põlglikult muianud, mitte naeratanud. (Oh issand, ta ju oli naeratanud, eks ole?)

„See on Jane,“ ütles Madeline. „Ta päästis mu teepervelt, kui ma noorte elu päästa püüdes pahkluu välja väänasin. Jane, see on Celeste.“

„Tere,“ ütles Jane. Ta nägu oli kuidagi paljas ja punetav, nagu oleks seda äsja liiga kõvasti küüritud. Ta näris väikeste lõualiigutustega nätsu, nagu teeks seda salaja.

„Jane on koolis uus ema,“ ütles Madeline, kui Celeste istet võttis. „Nagu sina. Nii et minu kohustus on viia teid mõlemaid kurssi kõigega, mida teil on vaja teada Pirriwee kooli sise­poliitikast. See on paras miiniväli, tüdrukud. Tõsiselt, miiniväli.“

„Kooli sisepoliitikast?“ Jane kortsutas kulmu ja kasutas kahte kätt, et hobusesaba veel tugevamalt kinni tõmmata. „Mina end kooli sisepoliitikasse ei sega.“

„Mina ka mitte,“ nõustus Celeste.

Jane’ile jäi alatiseks meelde, et ta mängis tol päeval hooletult saatusega. „Mina end kooli sisepoliitikasse ei sega,“ oli ta öelnud. Keegi kusagil kõrgel oli seda kuulnud ja talle ei olnud tema suhtumine meeldinud. Liiga enesekindel. „No eks me näe,“ oli kõrgel üleval öeldud, end mugavalt sisse seatud ja tema arvel korraliku kõhutäie naerdud.

Celeste’i sünnipäevakink oli Waterfordi kristallist šampanja­klaaside komplekt.

„Oh issand, need meeldivad mulle väga. Need on imekaunid,“ ütles Madeline. Ta võttis ühe ettevaatlikult karbist välja ja hoidis seda vastu valgust, imetledes klaasi peent disaini, tibatillukeste poolkuude ridu. „Need maksid kindlasti väikese varanduse.“

Ta oleks äärepealt öelnud: Jumal tänatud, et sa nii rikas oled, kullake, kuid sai õigel ajal pidama. Ta oleks seda öelnud, kui nad oleksid kahekesi olnud, aga Jane, noor üksikema, ei olnud oletatavasti eriti heal järjel ja seltskonnas oli loomulikult ebaviisakas rahast rääkida. Seda ta isegi teadis. (Ta ütles seda mõttes trotslikult oma abikaasale, sest too tuletas talle pidevalt meelde seltskonnatavasid, mida Madeline muudkui maha tegi.)

Miks nad kõik pidid Celeste’i raha ümber niimoodi kikivarvul käima? Nagu oleks rikkus mingi piinlik tervisehäda. Sama asi käis Celeste’i ilu kohta. Võõrad heitsid Celeste’ile silmanurgast samasuguseid pilke nagu puuduvate jäsemetega inimestele ja iga kord, kui Madeline Celeste’i välimust mainis, reageeris Celeste otsekui häbenedes. „Kuss,“ oli tal kombeks öelda, vaadates kartlikult enda ümber ringi, kontrollimaks, kas keegi juhtus kuulma. Kõik tahtsid rikkad ja ilusad olla, aga tõeliselt rikkad ja ilusad pidid teesklema, et nad on täpselt samasugused nagu kõik teised. No on see maailm vast naljakas.

„Niisiis, tüdrukud, kooli sisepoliitika,“ ütles ta, asetades klaasi hoolikalt tagasi karpi. „Kõige tipus on Blondid Kiivrid.“

„Blondid Kiivrid?“ Celeste kissitas silmi, nagu pärast tuleks teadmiste kontroll.

„Blondid Kiivrid valitsevad kooli. Kui tahad hoolekogus olla, siis peab sul olema blond kiivrisoeng.“ Madeline demonstreeris käega, milline on nõutav lõikus. „See on nagu kohalik seadus.“

Jane turtsatas – itsitas korraks irooniliselt – ja Madeline avastas, et tahab meeleheitlikult Jane’i uuesti naerma ajada.

„Kas need naised on siis toredad?“ küsis Celeste. „Või peaksime neist eemale hoidma?“

„Noh, nende kavatsused on head,“ ütles Madeline. „Nende kavatsused on väga head. Nad on nagu, hmm, millised nad täpselt ongi? Nad on nagu emadest inspektorid. Nad võtavad oma rolli koolis käiva lapse emana väga tõsiselt. See on nende jaoks nagu religioon. Nad on fundamentalistlikud emad.“

„Kas eelkoolilaste emade seas on Blonde Kiivreid?“ küsis Jane.

„No las ma mõtlen,“ ütles Madeline. „Ah jaa, Harper. Tema on kõige tüüpilisem Blond Kiiver. Ta kuulub hoolekogusse ja lisaks on tal kohutavalt andekas tütar, kes on veidi allergiline pähklite vastu. Nii et tal veab, ta on osa Zeitgeist’ist.“

„No kuule, Madeline, pähkliallergiaga laps ei ole mingi vedamine,“ ütles Celeste.

„Ma tean,“ ütles Madeline. Ta teadis, et eputab soovist Jane’i naerma ajada. „Niisama narrin. Vaatame. Kes veel? Carol Quigley. Tema on puhtusehull. Jookseb puhastusvahendi pihustiga klassiruumi vahet.“

„Ei jookse,“ ütles Celeste.

„Jookseb jah!“

„Aga isad?“ Jane avas nätsupaki ja pistis järgmise tüki endale vargsi suhu nagu midagi ebaseaduslikku. Näis, et talle meeldib väga närimiskumm, kuigi polnud eriti näha, et ta seda näriks. Ta ei vaadanud küsimust esitades Madeline’ile silma. Kas ta lootis ehk mõne üksikisaga kohtuda?

„Olen linna peal kuulnud, et sel aastal on eelkoolilaste vanemate seas vähemalt üks kodune isa,“ ütles Madeline. „Tema naine on mingi kõva ärimutt. Keegi Jackie. Ta on vist ühe panga tegevjuht.“

„Ega ometi Jackie Montgomery?“ küsis Celeste.

„Just tema.“

„Issakene,“ pomises Celeste.

„Tõenäoliselt ei näe me teda kunagi. Täiskohaga töötavatel emadel on raske. Kes veel täiskohaga tööl käib? Aa. Renata. Ta tegeleb mingite finantsasjadega – aktsiatega või ma ei teagi, aktsiaoptsioonidega? Kas selline asi on olemas? Või äkki on ta analüütik. Vist jah. Ta analüüsib asju. Iga kord, kui palun tal oma tööd selgitada, unustan teda kuulata. Tema lapsed on ka geeniused. Otse loomulikult.“

„Nii et Renata on Blond Kiiver?“ küsis Jane.

„Ei-ei. Tema on karjäärinaine. Tal on täiskohaga lapsehoidja. Minu meelest importis ta äsja Prantsusmaalt uue. Talle meeldivad Euroopa asjad. Renatal ei ole aega koolis aidata. Iga kord, kui temaga rääkida, on ta just juhatuse koosolekul käinud või tuleb parasjagu juhatuse koosolekult või valmistub juhatuse koosolekuks. No ma ei tea, kui sageli neil juhatustel on vaja koosolekuid pidada?“

„Noh, see sõltub …“ alustas Celeste.

„See oli retooriline küsimus,“ katkestas Madeline teda. „Tahan öelda seda, et ta ei suuda olla ka viit minutit ilma mainimata juhatuse koosolekut, täpselt nagu Thea Cunningham ei suuda olla viit minutit, mainimata seda, et tal on neli last. Tema on muide ka ühe eelkoolilapse ema. Ta ei suuda üle saada tõsiasjast, et tal on neli last. Kas ma jätan endast eriti nõmeda mõrra mulje?“

„Jah,“ ütles Celeste.

„Vabandust,“ ütles Madeline. Ta tundis end tõepoolest veidi süüdi. „Püüdsin teie meelt lahutada. Süüdistage mu pahkluud. Aga täitsa tõsiselt, kool on imetore ja kõik on seal imetoredad ja meil saab seal olema ime-imetore ja me leiame sealt ime-imetoredaid uusi sõpru.“

Jane turtsatas ja näris vargsi nätsu. Näis, et ta joob üheaegselt kohvi ja närib nätsu. Kummaline.

„Niisiis, need „andekad“ lapsed,“ küsis Jane. „Kas lastele tehakse mingi test?“

„Nende leidmiseks on eraldi protsess,“ ütles Madeline. „Ja neile tehakse eraldi õppekavad ja luuakse „võimalusi“. Nad on samas klassiruumis, aga neile vist antakse raskemaid ülesandeid ja mõnikord saadetakse eriõpetaja juurde eraldi tundi. Muidugi sa ei taha, et su lapsel oleks tunnis igav ja et ta peaks ootama, millal kõik teised järele jõuavad. Ma saan aru. Ma lähen lihtsalt veidi … noh, näiteks eelmisel aastal oli mul Renataga väike konflikt, kui nii võib öelda.“

„Madeline armastab konflikte,“ ütles Celeste Jane’ile.

„Renata leidis juhatuse koosolekute vahel kuidagi aega, et paluda õpetajatel organiseerida eksklusiivne ekskursioon ainult andekatele õpilastele. Nad pidid näidendit vaatama minema. No kuulge, teatri nautimiseks ei pea, kurat, andekas olema. Ma olen nimelt Pirriwee teatri turundusjuht, nii ma saingi sellest haisu ninna.“

„Loomulikult jäi tema peale,“ ütles Celeste laia naeratusega.

„Loomulikult jäin mina peale,“ ütles Madeline. „Mulle anti grupi­soodustus, kõik lapsed läksid teatrisse, ma sain kõikidele vanematele etenduse vaheajaks poole hinnaga šampanjat ja meil oli väga tore.“

„Oh! Kui see juba jutuks tuli!“ ütles Celeste. „Unustasin peaaegu sulle šampanja anda! Kas ma … ah jaa, siin see on.“ Ta sobras endale omaselt ähmis moel mahukas õlgkorvis ja ulatas talle pudeli Bollingeri. „Šampanjaklaasidel ei ole šampanjata ju mingit mõtet.“

„Joome kohe natuke!“ Madeline tõstis äkitselt inspireerituna pudeli kaelast üles.

„Ei-ei,“ ütles Celeste. „Oled sa hull? Kell on joomiseks liiga vähe. Peame kahe tunni pärast lastele järele minema. Ja šampanja ei ole jahutatud.“

„Hommikusöök šampanjaga!“ ütles Madeline. „Kõik sõltub sellest, kuidas asja serveerida. Joome šampanjat ja apelsini­mahla. Igaüks pool klaasikest! Kahe tunni jooksul. Jane? Oled käsi?“

„Eks ma vist võin lonksu võtta,“ ütles Jane. „Mulle piisab vähesest.“

„Arvata võib, sest sa kaalud umbes kümme kilo,“ ütles Madeline. „Me hakkame hästi läbi saama. Mulle meeldivad väga need, kellele vähesest piisab. Seda rohkem jääb mulle.“

„Madeline,“ ütles Celeste. „Hoia seda mõneks teiseks korraks.“

„Aga täna on Madeline’i pidustused,“ ütles Madeline kurvalt. „Ja ma olen vigastatud.“

Celeste pööritas silmi. „Anna mulle klaas.“

Thea: Jane oli vintis, kui ta Ziggyle tutvumishommikule järele tuli. See lihtsalt ütleb inimese kohta nii mõndagi, eks ole? Noor üksikema, kes joob hommikul vara. Lisaks närib veel nätsu. Mitte just kõige parem esmamulje. Ega ma muud midagi ei ütle.

Bonnie: Taevas hoidku, mitte keegi ei olnud purjus! Nad jõid Madeline’i neljakümnenda sünnipäeva puhul Blue Bluesis hommiku­eine kõrvale šampanjat. Nad olid lihtsalt natuke ülevas meeleolus. Vähemalt seda ma kuulsin, sest me ei jõudnudki tutvumishommikule, sest käisime Byron Bays perede hingetervendamise keskuses. See oli uskumatu vaimne kogemus. Kas tahaksite nende veebiaadressi?

Harper: Esimesest päevast peale oli selge, et Madeline, Celeste ja Jane moodustasid pisikese kolmiku. Nad saabusid üksteise ümbert kinni hoides nagu kaheteistkümneaastased. Renatat ja mind nende väikesele koosviibimisele ei kutsutud, kuigi me olime Madeline’iga tuttavad olnud sellest ajast peale, kui meie lapsed koos lasteaias käisid, aga nagu ma ütlesin Renatale tol õhtul, kui me parasjagu Remys jumalikku degusteerimismenüüd nautisime (muide, meie tegime seda veel enne, kui ülejäänud Sydney selle koha avastas): mul oli tõesti kama kaks.

Samantha: Mina olin tööl. Stu viis Lily tutvumishommikule. Ta mainis, et mõned emad olid hommikusöögi kõrvale šampanjat joonud. Ma ütlesin: „Ah nii. Mis nende nimed on? Nad tunduvad mulle meeldivat.“

Jonathan: Mina jäin sellest kõigest ilma. Stu ja mina rääkisime kriketist.

Melissa: Minu käest te seda ei kuulnud, aga räägitakse, et Madeline Mackenzie oli tol hommikul nii purju jäänud, et kukkus ja väänas pahkluu välja.

Graeme: Minu meelest olete te valejälgedel. Ma ei saa aru, kuidas üks järelemõtlematu šampanjaga hommikusöök võis mõrva ja vägivallani viia, kas teie saate?

Šampanja joomine ei ole kunagi viga. See oli alati Madeline’i mantra olnud.

Aga pärast mõtles Madeline küll, et seekord oli ehk tegemist pisikese apsakaga. Mitte sellepärast, et nad olid purjus. Ei olnud. Sellepärast, et kui nad kolmekesi kooli jalutasid ja üheskoos naersid (Madeline oli otsustanud, et ei taha autos istuda ja ilma jääda sellest, kuidas Chloe koolist välja tuleb, nii et ta hüppas edasi, hoides teistel küünarnuki alt kinni), oli nende ümber selge peo hõng.

Inimestele ei meeldi kunagi peost kõrvale jääda.