Читать книгу Tõusuvesi - Liz Fenwick - Страница 5

Windward, Mawnan Smith, Falmouth, Cornwall

12. september 1945

Pulmapeoks mõeldud telk oli väike, aga seda ei läinud vajagi. Sinitaeva all põllul lainetas kerge idatuulekese käes nisu, meri aga paisus just nagu mu õe kõht. Sõda oli läbi. Õde oli äsja abiellunud ja eks oli ka vihuviimane aeg, sest juba hakkas välja paistma. Ameerika sõjaväelasest nägus kaptenimundris peigmees seisis veidi kohmakalt tema kõrval, käsi õe seljal. Vaatas vidukil silmi kaugusse, justkui otsiks mõnd kaotatud asja. Näiteks süütust. Varsti lähevad nad Ameerikasse, ja kui veab, ei pea ma oma õde enam elu seeski nägema.

Kaelas rippuvaid pärleid puudutades pöörasin noorpaarile selja, ja kohe astus ligi isa, käes fotoaparaat. Ta käed värisesid. „Tee mulle pilt.”

Panin käed vaheliti.

„Tee,” paugatas ta, justkui kamandaks sõdureid. Isa munder demonstreeris, et auastmelt on ta minust üle; ta oli major, mina aga olin nüüdsama mereväest demobiliseerunud. Temal oli oma kindel roll ja mina triivisin mõõnaga kaasa, valmis minema, kuhu iganes see mind viib, peaasi, et siit kaugele.

Suunasin fotoaparaadi noorpaarile, ilma et oleksin aknakesse vaadanud. Ei tahtnud näha, kuidas nad septembripäikese valguses kaunilt raami sisse paigutuvad. Vaatasin hoopis üle fotoaparaadi serva maja poole. Sõja kiuste oli Windward veel hiljaaegu tõeline rõõmupesa ja pelgupaik.

Vajutasin nuppu, fotoaparaat klõpsatas, andsin selle isale tagasi ja läksin minema. Kohustus täidetud. Mulle aitas.

Otse mu ees sätendas Falmouthi merelahe vesi. Alanud mõõn paljastas kaljurüngad, mis ähvardavad tõusuvee aegu iga alust, mis prooviks merekaardi abita kaldale pääseda. Õde oli mul maast madalast romantiliselt meelestatud. Vahetpidamata oli tal jutuks armastus. Armastus. Kuidas ma küll olin eksiteele sattunud. Ühel õhtul Londonis tutvusin Savoys maailma võluvaima Ameerika leitnandiga. Üksainuke pilk tema suurtest sinistest silmadest, ja ma olin merekaardita, eksisin teelt, kompassinõel osutamas korraga hoopis võõrikusse põhjasuunda. Kõik muutus.

1. mai 2015

Voltisin niiskeks tõmbuvate silmade pühkimiseks võetud taskurätiku kokku ja sõrmed libisesid üle rätinurka tikitud kõrgema kujutise. Maikelluke. Soojas õhus heljus äsja avanenud õiekeste aroom. Ükskõik kui palju kordi ma risoome aastate jooksul ka välja ei kitkunud, igal aastal ilmusid maapõuest taas lilled otsekui soovimatu umbrohi. Otse ees märgistasid mu pojatütar Peta, tema kihlatu Fred Polcrebar ja mu pojapoeg Jack muruplatsil vaiadega kohta, kuhu pidi mõne kuu pärast püstitatama peotelk. Nad ei teadnud, kui suure tähtsusega see kuupäev tegelikult on. Tänast maipäeva täitis suvekuumuse paljutõotav eelaimus, 1945. aasta kaheteistkümnendal septembril aga kõneles päike, ehkki soe, et ees ootavad märksa vilumad päevad.

Peatne pruut Peta säras õnnest ning tema ülearugi kaitsva hoiakuga vend Jack oli ärevil ja valmis iga otsust küsitavaks kuulutama. Jack lootis Peta meelt muuta ja talle aru pähe panna. Jack arvas, et armastus tuhmistab mõistust ja et Peta on liiga noor. Mina teadsin liigagi hästi, et need asjad kulgevad isevoolu. Ikka ja alati. Sündmuste käigu oleksin ma võinud peatada juba aastaid tagasi, aga paljuke see mulle ikka head oleks teinud?

„Proua Rowse, kuidas sealt eemalt vaadates paistab?” ajas Fred selja sirgu ja kehitas laiu õlgu.

„Kena, aga palun ütle mulle Elle.”

„Ma ei saa.” Laialt naeratades astus ta minu poole, paistes oma kahekümne kolmest eluaastast palju poisikeselikum.

„Miks ometi?”

„Ei sobi, muud midagi.”

„Sellepärast, et ma olen nii vana.” Hakkasin ta kohkunud ilme peale naerma.

„Ei.” Ta pööras pilgu mu kortsuliselt näolt kõrvale.

„Valevorst. Ütle mulle Elle või memm. Vali emb-kumb, aga mitte proua Rowse. Sa oled ju perekonnaliige.”

Jack marssis köhides minu poole. Ilus suu oli vingus ja käed kõvasti rusikas. Tema meeleolu võis lugeda otsekui lahtisest raamatust.

„Räägi Petaga,” ütles ta sosinal.

„Sulle ei meeldi peotelgi asukoht?” kergitasin murukamarasse torgatud vaiu silmitsedes kulmu.

„Ära nüüd ütle, et sa oled tema poolt.” Ta rääkis endiselt sosinal, et Fred ja Peta ei kuuleks.

Hoidsin naeratust vägisi tagasi. „Ei teadnudki, et tuleb valida, kelle poolt olla.”

„Nad on liiga noored.”

„Paljud abielluvad nooremaltki.” Paarikümne jala kaugusel puhkes Fred Peta öeldu peale naerma.

Jack surus käsi tugevasti taskusse. „See pole mingi õigustus.”

Kortsutasin kulmu. Jack ei tohiks niimoodi. Mure õe õnne pärast on mõistetav, praegu aga pole asi selles. Põhjus on sügavamal. Jacki minevikus, ta vanemates.

„Ega sina ka ju armastusse ei usu.” Ta hingas järsult ja pahinal välja ning ma naeratasin, et ta peab minu pärast sellist abitut meelepaha tundma.

„Ma olin su vanaisaga kakskümmend aastat õnnelikult abielus.” Küünitasin kätt, et Jacki puudutada, tema aga oli vahepeal eemaldunud.

„Jah, aga sina olid siis juba üle neljakümne.”

„Ja siis on teisiti või?”

„On jah.” Jack vangutas pead ja läks majja.

Peta tagus viimasegi vaia puuvasaraga sisse. Temast uhkas enesekindlust. Ta teadis, mida tahab, ja liikus eesmärgi poole sihikindlusega, mis tegi mind lausa kadedaks. Fred võttis ta käe pihku ja suudles ta laupa. Noorusarmastus. Ustav ja puhas. Kas nad suudavad saatuse keerdkäikudest jagu saada?

Keerasin noortele selja ja vaatasin Windwardi soliidset fassaadi, kust avanes vaade merelahele. Kunagi oli see maja tulvil õnne ja rõõmu. Olin arvanud, et Andrew’ ja minu ajal võtsid asjad teistsuguse pöörde, kuid valgustamata soppides vohas pimedus ja varitses pahaaimamatuid inimesi. Praegu näis, otsekui kinnitaks viimse kui graniitkivi paigale valu ja kaotuse mört. Võõrastetoa akna juures Jacki siluetti silmates mõistsin, et see pole mitte üksnes mu isiklik, vaid ka Jacki sugupõlve valu ja kaotus.

Peta seisatas puudesalu juures ja noppis maikellukese. Hingas lillelõhna sisse ja lõi näost särama. Pööras ringi ja tuli minu juurde, puhasvalgete õitega ehitud õrn vars sõrmede vahel. „Õnne ja rõõmu tagasitulek,” sõnas ta lille mulle ulatades. Seda oli juba liiga hilja loota. Jäi paluda vaid rahu, ei enamat.

5. mai 2015

Peta heitis mulle toa vastasseinast andekspaluva pilgu ja mina vaatasin pahaselt vastu. Ta teadis, et see on viimane asi, milles ma ükskõik mil moel osaleda tahaksin, ent ometi istusin ma nüüd diivanil kaamerasilma ees. Jalad pahkluude kohalt ristatud, õlad veidi langetatud, lõug pisut püsti, nii nagu vanaema meilt omal ajal nõudis. Üldse tundus kogu Windward mu ümber ikka pigem nagu vanaema ja mitte minu enda maja, ehkki ta suri juba kuuskümmend üheksa aastat tagasi. Muutunud oli majas kogu selle aja jooksul väga vähe.

Nooruke naine BBC-st köhatas hääle selgemaks ja paistis võimaluse üle minuga vestelda päris hirmuäratavalt elevil. „Proua Rowse, see foto tehti teist Euroopa võidupäeval.” Ta võttis ühe läikpaberil pildi ja hoidis seda meie vahel. Foto kujutas mundris naismereväelast lenduri käte vahel. Naise naeratus võinuks Londoni taevalaotuse särama panna, linn kahe inimfiguuri taustal oli aga niigi korralikult valgustatud, küll esimest korda päris paljude aastate jooksul.

Ma teadsin seda nägu, seda naeratust, neid silmi.

„Imeilus foto,” ütles näitsik, „ja annab rõõmu nii ilmekalt edasi.”

Noogutasin. Pilt oli tobe ja mind ärritas, et mul on müts peas viltu.

„Kas ta oli teie peigmees? Kihlatu?”

„Ei.” Võtsin temalt pildi, käsi värises.

„Kas te tundsite teda?”

„Ei. Euroopas sai sõda läbi, ja nagu kõik inimesed, nii tahtsin ka mina tantsida, laulda, tähistada.” Õnnejoovastus oli tol õhtul lausa käegakatsutav. Nojah, oli seda tookord vähemalt enamikule inimestest. Näitsik uuris fotot ja oli näha, et mõtleb juba muinasjuttugi välja, ent lugu, mida see foto rääkis, oli vale. Jäädvustas üheainsa viivu, enne kui kõik muutus. Hingasin sisse, nii et kostis imelik vilin.

„Milline imeilus foto.” Neiu vaatas mind, üritades näha seost juubeldava pildinaise ja selle vanamuti vahel, kes praegu ta ees istub. Nina oli ehk ainuke asi, mis oli kõigi nende aastate järel ikka endine. Silmad polnud enam säravad ega varjundirikkalt merevaigukarva. Aeg oli kõike muutnud, sarnasus kadunud.

„Foto on harva selline, nagu esmapilgul paistab.” Ulatasin pildi talle tagasi.

Näitsik pani foto kulmu kortsutades lauale. „See on foto võidupäeva rõõmust.”

„Seda küll.” Pöörasin pea kõrvale. Akna all laual seisis kitsas hõberaamis väike foto: minu ema üksipäini elegantselt Windwardi aias istumas. Fotolt ei paistnud välja, et tegelikult oli ema täiesti liimist lahti – eksinud peaaegu väljapääsmatult tollesse maailma, mis eksisteeris vaid tema enda peas. Praegusel kellaajal langesid päikesekiired sellise nurga all, et valgustasid õhukest tolmukihti lauakese pähklipuuvineerist kattekihil. Ei tulnud meelde, millal mina siin viimati tolmu pühkisin või poleerisin. Ju tegeleb sellega keegi teine.

„On näha, et olite elevil, et sõda viimaks lõppes.”

„Jah.” Vaatasin mujale.

„Nii, rääkige mulle oma sõjast. On oluline, et kuuleksime seda nendelt, kes kõik ise läbi tegid.”

Juba mõne päeva pärast jõuab Euroopas kätte võidu seitsmekümnes aastapäev. Nüüdseks on kõik ajalugu ja seda tahetakse järeltulevate inimpõlvede jaoks talletada, et minevikku ei unustataks. Mõni asi aga lausa väärib unustamist, ja minu sõda on üks neid asju.

„Minu andmetel töötasite üksuses HMS Attack.”

Noogutasin; ta oli korralikult ette valmistunud.

„Oskate ehk rääkida, mis tunne oli telegrafistina töötada ja naismereväelane olla?”

Ajasin selja sirgu, tuletanud meelde balletiõpetajannat, kelle vanaema tööle võttis, et mina ja mu õde õpiksime viisipäraselt liikuma. Toona tegime kõike unisoonis. Täpselt ühesuguste liigutustega, nii et nooruses oli meil pea võimatu vahet teha.

„Te salvestasite laevadelt tulnud teateid.”

Koondasin tähelepanu reporterile, sedaaegu kui mälupildid esile heljusid. Pigem oli tegu katkenditega, mineviku välkülesvõtetega, otsekui lehitseksin pildialbumit – siis aga kortsutasin kulmu ja panin albumi kinni, enne kui asi jõudnuks kaugemale minna.

„Tean, ilmselt on see teile ränk.”

Kella tiksumine kaminasimsil ... ti-taa, ti-taa ... .– / .– – järjepanu korduv A-täht. Mul läksid silmad pärani. Tal pole aimugi.

„On oluline, et kuuleksime seda teie enda sõnadega. Kas olete varem oma läbielamistest rääkinud?”

„Neist asjust rääkida? Me ei tohtinud.” Kas tänapäeval ei õpetata noortele siis mitte kui midagi?

„On oluline, et jutustaksite mulle, jutustaksite meile, enne kui ununeb, kaotsi läheb.”

„Mõni asi võikski parem kaotsi minna.”

Ta kortsutas kulmu. „Tean, et olite tööl õppemanöövri Tiiger aegu, selsamal päeval, kui Saksa torpeedolaevad ründasid dessandiks harjutavaid USA laevu.”

Sulgesin silmad. Seda ta siis jahibki. 1944. aasta 28. aprilli. See oli minu sõda – surijate viimsed sõnad. Veel nüüdki sosistasid nad mu kuklas, hääled üha valjenesid. Aastaid olin püüdnud neid vaigistada, lubamata neil kuuldavaks saada. Reporter arvab, et tahan meenutada, kõik uuesti esile kutsuda – meeste valu, hirmu ja surmaeelseid sõnu. Tulge meile appi.^[1.] Nüüd olid need sõnad selgesti kuulda. .... . .–.. .– –. / ..– ... Mu sõrm tõmbles, hakanud morset toksima. Avasin silmad ja jõllitasin reporterile otsa. „Ma ei taha sellest rääkida.”

Reporter pigistas suu kokku. „Need on kindlasti valusad mälestused.”

„Teil pole aimugi.”

„Traumajärgne stressihäire,” sedastas reporter.

Kõõritasin tema poole. „Mis asi?”

„Kas te rääkisite sellest pärast kellegagi?”

Kergitasin üht kulmu. „Ei.”

„Miks?”

See tänapäeva maailm. Siin räägitakse kõigest. Teler ja ajalehed kostitavad mind iga viimase kui inimese armuelu üksikasjadega, justkui need mulle korda läheksid. Mitte midagi ei hoita enam enda teada ja muudkui aga püütakse end täiuslikuks teha, aga miski ei ole täiuslik. Ei peagi olema. „Me ei rääkinud, sest olime seadusega kohustatud vaikima ja rääkijad oleksid läinud sõjakohtu alla.” Tõusin püsti, astusin akna juurde ja silmasin klaasil enda peegeldust. Vastu vaatas vana naine. Kell kõneles minuga ja tiksumine tõi meelde terve morsetähestiku. See oli minu sõja keel ja ma ei tahtnud seda kuulata.

„Kardan, et ei saa teile abiks olla.”

Koridori plaaditud põrand kajas hirmsasti vastu. Mis sai sellest Türgi vaibast, mis välisukse juures hääli summutas? See oli üks väheseid asju, mis oli muutunud. Omal ajal oli vaip mu vanaemale armas just lopsakate värvivarjundite pärast. Enamikel päevadel eesruumi paistev ere päikesevalgus aga pleegitas värvid plassiks. Arvukad jalapaarid, sealhulgas ka üüriliste omad, olid vaiba aastate jooksul paiguti viledaks kulutanud. Naeratasin. Sedasama teed pidi üle selle vaiba kõndis minu ellu tagasi Andrew.

Varem oli vaiba soe värvigamma rangete mustade ja valgete põrandaplaatidega vastuolus. Põldude keskel asuvale maamajale polnud selline põrand just kõige praktilisem. Pärast seda, kui meil enam igapäevaseid koduabilisi polnud, tundus poriseid jalajälgi valgetelt plaatidelt ära saada üsna võimatu. Plaate valides polnud vanaemale korrakski heiastunud elu ilma palgaliste passijateta. Hakkasin naerma, korraga meenus – hiljaaegu komistasin vaibaserva taha ning Jack rullis vaiba kokku ja pani ära. Sain aru, miks, teisalt aga tegi viha, et pean vanusele alla vanduma.

„Kas saite soovitu?” Jacki hääl, mis eesruumi poolt kostis, ei reetnud ainsatki emotsiooni. Sellest ajast peale, kui kuulmisaparaadi sain, oli raskem end teiste jutust välja lülitada. Täielikul kurtusel olid olnud omad head küljed.

„Ei, tegelikult mitte.” Reporter ohkas. „Kui pisut toimetada, saab üht-teist selle teema juures kasutada. Aga küll oleks hea, kui rohkem võtta oleks.”

Jack naeris. See oli naer, mida ta kasutas tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, naer, mida ma nii hästi teadsin. Jack sulgus endasse, hoidus eemale. Talle omane viril lõbusus toimis kaitsena. Ema surm mõjus talle laastavalt ja isa surm vähem kui aasta hiljem viis asja lõpule.

„Tal on nii palju väärtuslikku informatsiooni. Näha on, et mõistus on tal kenasti selge.”

Tekkis vaikus ning ma kujutlesin Jacki, kulm kergitatud ja näole sugenemas halvakspanu. Jack oli mu liitlane. Mina mõistsin teda. Ükski teine mitte, ehkki proovinud olid paljud. Naised langesid Jacki jalge ette, aga tema astus neist kõikidest üle. Mitte ühelgi, kes teda püüda üritas, ei õnnestunud purustada seda tugevatest terasvarbadest puuri, millesse Jack end kolmteist aastat tagasi määras. Jack süüdistas armastust – ja ma sain aru, miks; nii minagi, olgugi hoopis teistsugustel põhjustel. Ainult Andrew, Jacki vanaisa, oli minu enda teraskoorikut veidi täksinud, nii et sinna ilmusid augukesed, mis lasksid mul vahetevahel hingata.

Armastus. Jackile on armastus sama mis surm. Enam ei riskiks ta mitte mingil juhul. Minu silmis on armastus sama mis kaotus.

„Kas teie saaksite temaga rääkida?” küsis reporter.

„Soovitan teil homme uuesti proovida,” vastas Jack.

„Arvate, et sellest võiks kasu olla?” Neiu hääl valjenes erutusest.

„Ei, aga proovida võiks ikka.”

Ehkki ma neid ei näinud, tajusin eemaltki reporterinäitsiku pettumust. Jack püüdis tõepoolest rõõmu ja lootust tuua. Kui kahju, et ta neid enda ellu ei lasknud. Mäherdune raiskamine. Sedasama ütles mu ema mulle aastaid tagasi ühel oma üürikesel selgushetkel. „Lase minna,” ütles ta. „Kasuta seda, mis sulle antud, nii hästi kui vähegi saad.” Minna lasta ma ei suutnudki, kuid viimaks lubasin teise inimese enda lähedusse, olgu küll natukesehaaval. Andrew oli kannatlik ja lahke inimene. Püüdsin olla hea abikaasa ja kasuema.

„Arvan, et ta kannatab nende läbielamiste tõttu veel siiani.” Reporter hakkas köhima.

„Väga võimalik, aga ega ta sellest ei räägi.” Eesruumist kostis samme. „Tema ajal nii ei tehtud.”

Välisuks sulgus ja Jack astus raamatukogutuppa. „Sa ei olnud kuigi vastutulelik.” Suu ümber väreles naeratus ja puudutas silmigi. Jack oli võluv poiss, paljuski vanaisa moodi, aga heledat verd, Andrew oli olnud tumeda peaga.

„Jah.”

Ta võttis minu vastas istet. „Ta ei tahtnud midagi halba.”

„Mis head see ikka teeks, kui ma talle oma sõjast räägiksin?”

Jack võttis lauale jäetud foto. Vaatas pilti ja mind. „Memm, sa oled nii ilus.”

„Olin.”

„Ei, oled praegu ka.” Ta vaatas mulle üle pildi otsa.

„Enam ma selline välja ei näe.”

Jack naeratas. „Näed ikka.”

„Häh.”

„Vanem küll, aga naeratus on sama, ja silmad ja nina.” Ta tõusis. „Kas aitad seda naist, lased tal paar asja linti võtta?”

„Pole vaja. Ametlikes ülestähendustes on kõik niigi olemas.”

„See pole päris sama, eks ole?” Jack kummardus ja suudles mu laupa.

„Sinu arvates peaksin seda tegema.”

„Sina tee vaid seda, mida ise tahad,” ütles tema.

„Häh.”

„Otsusta ise, memm.” Jack suundus kööki. Peatselt hakkab sealt imehäid lõhnu hoovama. Praegu aga peegeldus laualambi valgus foto läikpaberil. Viimne kui asi sel fotol oli väljendusrikas, isegi mu viltune müts. Tol õhtul oli Londonis palju rõõmuküllaseid vaatepilte ja pildistajal tohutult valikuvõimalusi. Tema aga valis minu lenduri käte vahel.

Minu sõda. Päike oli maja lõunaosast lahkunud; ehkki ma seda ei näinud, teadsin, et ta mähib köögi ja kabineti oma viimastesse kiirtesse, enne kui aia piire tähistavate kõrgete puude taha vajub. Millal mu sõda algas? Algust oli lihtne paika panna, aga lõppu nagu ei tulnudki. Veel siiani tunnen ma vaat et iga päev sõja mõju.

Windwardi, mis toona oli vanaema suvemaja, kolisime 1940. aastal, kui algas välksõda. Elu Londonis võttis emal närvid läbi, eriti kui üleülejärgmine naabermaja pommitabamuse sai ja peaaegu täielikult hävis.

Ma ei kaevelnud, kui meie suvisest puhkepaigast sai alaline elukoht. Pärastpoole asus ka vanaema meie juurde ümber, kui sõjavägi Oxfordshire’is onu Reginaldi maja hõivas. Naeratasin. Vanaema võttis üha uuesti ja uuesti jutuks, et küll on ikka ebamugav ja selle asemel võinuks ta kenasti häärberi niinimetatud lesemajakeses elada. Ent Cornwall oli vanaemal kord juba veres ja sellega tekkis suurepärane ettekääne mitte häärberil silma peal hoida, mis olnuks õige teguviis, vaid teha just seda, mida ta ise soovis.

Falmouthi lahe poole vaadates tuli meelde, kuidas meri vanasti veesõidukitest kihas – nüüd sõidab seal vaid aeg-ajalt mõni tanker või lõbusõidulaev. Toetusin kepile ja jäin kuulama. Kaugusest kostis Glenn Milleri pala „In the Mood”. Kas hakkan mõistust kaotama? Sulgesin silmad. Need aastad olid jäänud nii kaugele, korraga aga olid nad mul kõri kallal, nii et õhk ei pääsenud kopsudesse. Toas kajas õhutõrjesireen. Vaatasin siia-sinna, püüdsin varjendi asupaika meelde tuletada, aga sireen lakkas ja kuulsin Jacki häält, mis laulis „Run Rabbit Run”.

Hakkasin naerma. Tobe vanamutt. Nähtavasti oli tegu mingi raadiosaatega. Jackile meeldis kokates Raadio Nelja kuulata. Muusika on nii võimas. Kõik need aastad olin meelega hoidunud kuulamast. See toimib otsekui ajamasin. Just nagu oleksin Bobby käte vahel ja tema sosistaks mulle kõrva „I Only Have Eyes For You” laulusõnu. Just selle laulu ajal olin aru saanud, et mu süda on igaveseks kaotatud. Judisesin. Ta hoidis mind nii tihedalt enda vastas, ja kui muusika lõppes, sosistas seda, mida olin ise igatsenud öelda.

Ma armastan sind.

Tuul puhus lahtisest aknast sisse. Hõõrusin käsivarsi. Kõik karvakesed, mis seal veel järel olid, seisid turris. Pole vaja mõelda neile ammustele mälestustele. Süüdi on see neetud reporter. Oleksin võinud neid aastapäevasekeldusi hoopistükkis vältida. Miks peaksin tahtma minevikku vaadata? Miks peaks üldse keegi seda tahtma? Elada tuleb olevikule, mitte tulevikule ega minevikule.

Majas levis tasasel tulel podisevate sibulate lõhn. Windwardi aastakümnete pikkune muutumatus rippus ära pigem mu viimaste aastate laiskusest, enne seda aga paratamatust vajadusest viimset kui penni näpu vahel veeretada. Ja ikkagi ei näinud häärber kõige selle juures sugugi kehv välja. Andrew oli soovinud, et kulutaksin majale tema raha, aga selleks ajaks oli kokkuhoidlikkus mul juba veres. Vanaema pööraks end sellise mõtte peale hauas ringi. Kõrgeauline Agatha Davies, sündinud Worth, oli abielludes teinud hea partii, aga lapsed valmistasid talle tõelise pettumuse ja lapselapsed osutusid veelgi hullemateks. Kui suur oli vägevate langemine – aga kõik polnud läbinisti halb. Andrew oli tubli inimene ja hea abikaasa ning nüüd, kui teda enam ei ole, on ta lapselapsed mulle tõeliseks õnnistuseks.

„Memm, õhtusöök on valmis. Tahad süüa köögis või söögitoas?” Jack seisis uksel ja ümises Bing Crosby laulule „Don’t Fence Me In” kaasa. Ta nõksutas jalga ja sirutas käe tantsule kutsudes välja ning tema kenal näol oli kaval naeratus. Jah, elu pakkus ajapikku kompensatsiooniks nii mõndagi.

1 Morsetähestikus edastatu vastab ingliskeelsetele sõnadele Help us. – Tlk [ ↵ ]