Читать книгу Tõusuvesi - Liz Fenwick - Страница 7

Windward, Mawnan Smith, Falmouth, Cornwall

15. august 2015

„Memm?” Peta seisis ja ootas, võõrastetuppa tulvava päikesevalguse taustal paistis temast vaid siluett.

Tõstsin pilgu ristsõnalt, silma hakkas kuupäev ajalehe ülaservas. Jaapani alistumise päev, päev, mis täitis mu erilise kurbusega. Parem mitte mõelda, mitte mäletada.

„Ma siin mõtlesin.” Ta vakatas ja tuli minu kõrvale istuma. Selline kõhklemine oli ebaharilik.

„Jah?” Panin ajalehe ja pliiatsi kõrvale. Ei osanud välja mõelda, mis võiks olla 5 alla, „telemäng”.

„Kuldvillak.”

Kortsutasin kulmu. Peta osutas ristsõnale.

„Aga muidugi.” Täitsin ruudud, enne kui sõna oleks meelest ära läinud. „Sa siin mõtlesid ...?”

„Aastaid tagasi käisin tihtipeale pööningul, ja ...” Ta vaatas välja, mere poole. Ilusale ilmale vaatamata kepslesid lahel valged „jänesed”, aina lippasid kalda poole. Sellest on juba mitu aastat, kui ma viimati abaja ääres käisin, ent kujutasin hästi ette, kuidas vahused lained kaljuastangu all merre ulatuvatel kivinukkidel murduvad. Kas vesi on parajasti kõrge või madal? Erinevus on üsna suur. Kas pealetungivad vood tümitavad kaljurünki või hääbuvad liivajoomel? Küll mulle meeldisid need päikesepaistelised päevad, kui meri käitus sedasi, nagu raevutseks seal tubli torm. Kui vesi sedasi mäsleb, siis tõenäoliselt ongi torm, kusagil kaugemal avamerel.

Vaatasin Peta poole. Miks ta kõhkleb? „Lase tulla.”

„Käisin natukese aja eest pööningul.”

„Ja ...?”

„Otsisin ...” Ta vakatas taas ja näppis teksaste õmblust.

„Mida?” Mida iganes ta mulle kavatses öelda, oli näha, et tema arvates võis see mind kuidagi häirida.

„Noh, kui ma väike olin, siis oli seal ühes vanas kohvris selline pitsist pruudiloor.”

Hingasin ärevalt sisse.

„Ma ei taha sind pahandada, aga sooviksin seda kanda oma laulatusel. See oleks siis vana^[1.] asja eest – miski, mis ühendaks mind sinuga.” Käsi seiskus ja silmad anusid härdalt.

„See loor polnud minu, vaid mu vanaema oma.” Mu hääl kuhtus.

Oleks olnud vale seda kanda, kui mina ja Andrew perekonnaseisuaktide büroos abiellusime.

„Jah, seda ma arvasingi. Sinu ema oma ka?”

Noogutasin.

„Ma ei leia seda üles.”

„Ei.” Toona nägin üheksa-kümne aasta vanust Petat sellega mängimas. Isegi siis tuletas see loor meelde kõike seda, mille olin kaotanud. Ometi ei visanud ma seda ära.

Peta haaras mul käest kinni. „Memm, unusta ära. See mälestus on liiga piinav.”

„Jäta, minuga ära seda hookus-pookust tee.” Tõmbasin käe lahti ja tõusin. Värin jooksis üle selja. Peta ja ta selgeltnägemisvõime tegid mind algusest peale rahutuks. Võib-olla oli see midagi sellist nagu too seos, mis kaua aega tagasi minu ja õe vahel oli, aga kui nii, siis poleks ma mingi hinna eest soovinud, et ta seda minu peal kasutab.

„Vabandust, ma ei saa sinna midagi parata.” Peta tõusis. „Sinu kohta ma eriti midagi ei näegi. Siin on rohkem nagu tunded. Tean vaid niipalju, et see teeb sulle valu.” Ta hammustas alahuult. „Ei, mitte valu, rohkem nagu isegi viha ...”

Katkestasin ta jutu. „Tobedus.”

„Memm.” Ta pani mulle käe õlale. Ma ei raputanud seda maha.

„Tule kaasa.” Haarasin kepi toeks ja Peta võttis mul käest, mispeale meenus aeg, kui ta ema kaotanud pisikese olevusena minu külge klammerdus. Veel pimedust, mida see maja oma seintes hoiab. Võib-olla on õige, et loor käiku läheb. Sulgesin hetkeks silmad, kujutlesin oma vanaema. Hakkasin naerma. Petast, kellel on ninaneet ja hipikombed, ei arvaks ta kuigi palju. Ja see on üsna hea põhjus, miks Peta peaks selle loori pähe panema ja asjade käiku pöörde tooma.

Pööningukuumus lõhnas kuiva puidu järele. Kõike kattis paks tolm. Võitlesin kiusatusega ots ringi keerata ja pööningu rahu rikkumata jätta. Oleksingi seda ehk teinud, kui Peta näol poleks olnud selline ootusärevus. Tema õhin õõnestas, nõrgestas mu vastumeelsust. Pööningu kaugemas otsas oli üks uks ja selle võti oli minu käes. Viimati olingi selle ukse avanud selleks, et pruudiloor Peta mänguhimuliste käte eest varjule viia. Miks ma loori luku taha panin? Et Jacki ja Petat eemal hoida? Või mind ennast? Tõenäolisemalt selleks, et olla nende ajalehepaberisse ja riidesiiludesse pakitud mälestuste eest kindlamini kaitstud. Andrew’ga koos elades oli lihtsam minevikule mitte mõelda ning hoida kinni vaid neist rõõmudest, mida pakkus olevik.

„Aitäh,” lausus Peta tasakesi, kui ukse lukust lahti keerasin, ja astus minu kannul sisse. Komistasin irvakil põrandalauale ja ta aitas mul püsti jääda.

„See peaks siin sees olema.” Kummardusin. Päevinäinud nahkkohver seisis varjamatult keset koolikohvreid, just nagu ei peituks selles midagi enamat kui ämblikuvõrgud ja kolletunud voodipesu. Siia oli hoiule pandud mu minevik, silma alt ära. Ma ei suutnud seda minema visata, sellele mõeldagi tundus nüüd tobe. Seadsin kohvri lapiti põrandale, panin vaimu valmis ja klõpsasin lukud lahti.

Kohe kõige peal oligi siidpaberisse mähitud loor. Lapsena mängisin neidsamu mänge mis Peta, sammusin laiast trepist alla, olin õnnest särav pruut. Õde ootas trepijalamil, siidist kõvakübar käes, täites mu unelmate mehe rolli. Kui rumalad me olime, kui nõme oli nii kaua viha pidada. Aga viha oli parem kui südamevalu. Mõlemad kahandasid mind, enam mitte Adele’i, vaid Elle’i.

„Memm?” Peta puudutas mu õlga. Kuumusele vaatama värisesin.

„Jah?”

Ta võttis rohkem kui sada aastat tagasi käsitsi valmistatud õrnast pitsist loori kätte. Ta silmad särasid. „Suur aitäh.”

„Võta heaks. Toogu see sulle ... ei, olgu see sinu rõõmu kroon.” Emale polnud see õnne toonud, aga vähemalt oli vanaema abielu õnnelik, olgugi lühike. Vanaisa sai Esimeses maailmasõjas surma.

Peta suudles mind põsele. „Mis sul veel peitu on pandud?” Ta piilus üle mu õla ja ma vajutasin kohvrikaane kinni, enne kui ta jõudis sisu näha. Mütsatus kergitas sarikatelt tolmupilvi. Lukud klõpsatasid.

„Mitte midagi tähtsat.”

5. juuni 1943

„Oled siis kindel, et tahad naismereväelaseks^[2.] saada?” Amelia lesis selle lapikese serval, mis oli Windwardi suurtest muruplatsidest järele jäänud, ja vaatas üles taevasse. Oli soe päev, aga Falmouthi lahelt puhuv karge tuul kahandas palavust ja sasis ta blonde juukseid.

Panin luuleraamatu käest ja vaatasin õele otsa. „Jah, ja tänu isale oli meil nüüd küllalt aega selle üle aru pidada.” Amelia keeras külili. „Kõik peale meie läksid sinna juba seitsmeteistkümneselt.” Ta krimpsutas nina. „Ei usu, et ta sellepärast luba ei andnud, et meid liiga nooreks pidas. „Ebaküpsed,” ütles isa.”

„Ema.”

Amelia noogutas. Vaatasime teineteisele otsa, saime aru, aga kumbki ei tahtnud välja öelda. Ta vaatas lahe poole. „Ma kohe ei usu, et mul lubati mereväkke astuda.”

„Muidugi sind tahetakse. Sa oskad juba autotki juhtida, ehkki see vanaema hirmsasti kurvastab.”

„Ei tea, miks sulle ei meeldi roolis olla.” Ta mossitas täpselt vanaema moodi huuli ja ma kehitasin õlgu, mõeldes suurele kiirusele ja Ameliale, kes kihutab, kuni auto peaaegu juhitavuse kaotab.

„Aga ei kaotanud.” Ta viskas mind kirikakraga ja ma kergitasin kulmu. „Pluss see, et ma armastan autosid, ja seda tänu Patrickule.” Ta silmad sädelesid, tulvil ülemeelikust.

Taas kergitasin kulmu, sest meenus vanaema nägus autojuht. Ühtlasi meenus, kuidas Amelia ükskord Patrickuga suudles, selle asemel et autojuhtimist õppida, nii et minul tuli äkilist lillehuvi teeseldes vanaema mööda aiateed neist kähku eemale peibutada. Ma ei arva, et mul oleks õnnestunud vanaema lollitada – Patrick lahkus tema teenistusest õige varsti pärast mu aiandusalase innukuse hetke. Ometi olin tookord uudishimu kätte suremas, nii väga oleksin tahtnud teada, mis tunne oli Patrickut suudelda, ja muretsesin, et äkki jääb Amelia rasedaks. Tema luikas naerda ja seletas, et seda nad ju ei teinud.

„Aga autojuhiamet oleks sinu puhul puhas raiskamine,” ütles Amelia, „sa oled liiga tark. Isa paistab päris kindel, et saad Cambridge’i sisse.”

„Sellepärast, et tema ise käis seal ülikoolis.” Ohkasin. „Mina tahan minna hoopis Durhami.” Üles pilvitusse taevasse vaadates mõtlesin pikale vahemaale, mitte et oleksin tahtnud kaugele ära, aga ma igatsesin ihust ja hingest mõnda sellisesse paika, kus ma poleks kaksik ega oma isa tütar. Samas poleks ma tahtnud Ameliast lahus olla. Ma poleks osanudki temast lahus olla, ent see pidi juhtuma, tahan ma seda või ei.

„Mässaja.” Ta puhkes naerma. „Kahtlemata preili Parsoni mõju.”

„Võimalik.” Pühkisin murulibled seelikult. Mu korralike riiete ja käitumise juures polnud vähimatki mässumeelsuse märki. „Mis kellaks me peame randa jõudma?”

„Praegu hakkas mõõn.” Amelia vaatas käekella.

Täpipealt samasugust nagu minulgi. Varajased kingitused vanaemalt meie kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks. Ehkki püüdsime erinevalt riietuda, kohtlesid kõik meid ikka sedasi, nagu oleksime üks ja sama inimene.

Täna kandis Amelia sirelilillat pluusi, minul oli valge.

Teadsin, et valge pluusiga ei hakka nii palav. Maenporthi rand tõotas olla tõeline kuumalõks, põhjatuulte eest varjatud nagu see on. „Nii et siis tunni aja pärast hakkame minema.”

Noogutasin, kiskusin maast rohulible. Algul käis kõik nii hirmus aeglaselt ja nüüd kadus aeg liiga kiiresti käest.

Läbinud vestluse ja arstliku kontrolli, pidime ootama, kuni kaheksateist täis saame. „Loodan, et saan seal kursusel ikka hakkama.” Pigistasin rohulible pöialde vahele ja puhusin, nii et kostis piuksuv heli. Telegrafistiamet on nii keeruline, et väljaõppeks kulub kuus kuud, Amelia aga on ära ainult üheainsa kuu, selle ajaga õpib ta juba autojuhiks. Isa kiitis minu valitud tee heaks, kuid nagu vanaema, nii polnud temagi eriti rahul, et Amelia läheb motoriseeritud transpordi üksusse. Ma ei imestanuks, kui nad oleksid kõrgel kohal töötavatele isikutele survet avaldanud, et Amelia veoautosid juhtima ei peaks, vaid ainult ohvitsere sõidutaks.

„Muidugi saad hakkama, ja ma olen kadedusest roheline, et saad mitu kuud Londonis elada.” Ta vaatas Windwardi poole. „Ma ei lähe eriti kaugele õppima ja olen ära ainult ühe kuu. Küll mul alles veab, minust saab kuival mereväelane.” Ta krimpsutas nina.

Püüdsin ta näoilme peale mitte naerda. Polnud aus, et minul lubatakse minna ja tema peab jääma. Mu vanemad tundsid, et mina olen meist kahest too tasakaalukam. Oleksin pidanud rõõmustama, et mind vastutusvõimelisemaks peetakse, aga see, mis neile paistis, oli vaid poolik tõde. Hääle ja välimuse poolest võis meid sarnasteks pidada, aga neile, kes vaevusid lähemalt uurima, paistsid erinevused selgelt kätte. Ometi ei olnud me kellegi silmis eraldi isiksused, meie ise välja arvatud. Meid peeti lihtsalt mingiks topeltinimeseks ja aeg-ajalt koheldi meid otsekui tsirkusenumbrit.

„Kes siis vaatab, et ema ja vanaema teineteist maha ei tapaks?” küsisin. Seepeale hakkasime koos naerma ja jälle sain imestada, kuidas hääled nii ühtmoodi kõlavad ja kokku sulanduvad.

„Tõsi. Hakkan sinust puudust tundma. Kellega koos mul siis enam naerda on?” väljendas ta miljonendat korda mu mõtteid.

„Hea küsimus. Ju peab siis piisama ainult kirjadest.” Tõusin püsti, vaatasin silmi vidutades kaugusse ja loendasin puht harjumusest laevu. Amelia sirutas käe välja ja ma haarasin sellest kinni.

„See-eest näed sageli isa ja tädi Margareti.” Ta kirtsutas nina. „Mis sa arvad, kas tädi igatseb onu Regi nii tugevasti, nagu vanaema meelest peaks?” Ta kergitas kulmu.

Meie onunaisel ehk suupärasemalt tädil, võimatuseni glamuurikas nagu ta oli, ei olnud kombeks muret välja näidata. Nii ju ei tehta. „Mul on kahtlus, et vanaema muretseb oma poja pärast ja kannab need mured üle ka tädi Margaretile, kes ei tee seda mängu kaasa.” Hakkasime teineteise käevangus Windwardi tagasi kõndima.

Amelia pööras näo minu poole. „Eks, sa helistad ja kirjutad hästi tihti?” Panin pea ta õlale. Mind ennast tegi eelseisev lahkumine sama ebakindlaks. Terve elu olime alati olnud koos. Ent viimasel ajal olin hakanud igatsema võimalust olla ainult mina ise – mitte mina ja Amelia, mitte kaksikud.

„Sa tead, kuidas asjad on, isegi kui ma ei helista.”

„Siiani pole sa väga kaugel käinud, nii et polegi eriti raske olnud, aga me ei tea, mis tunne on teineteisest päris kaugel olla.”

„Just.” Tõmbasin ta käsivarre endale tugevamini ümber. „Ju saame nüüd varsti teada.” Naersime, vaatasime teineteisele otsa. Ta pupillid olid sünge ebakindluse lombid. Ameliat vaadates nägin ma omaenda hirmu. Vaevaga neelatanud, manasin näole naeratuse. Olgugi hirmutav, oli kõik ikkagi põnev ja mina olin teenäitaja.

Seisin koos emaga köögis. Siin paistis ta alati eksinud. Köögitoimetused käisid talle üle mõistuse ja ta poleks iial osanud arvata, et peab kunagi millegi sellisega üldse tegelema, aga ta polnud nii saamatu kui vanaema. Vanaema sõjaeelsest elust jäi köök nii kaugele, et tal oli vaevu aimu, kuidas siin hakkama saada. Nüüd, mil proua Tonks, kes meil varem kokaks oli, ühte tallu tööle läks, oli vanaema õppinud kannuga vett keetma. Õnneks oli Amelial söögitegemise peale kätt ja Latimeri koolist Cornwalli evakueeritud lapsed polnud eriti nõudlikud, peaasi, et midagi süüa anti. Aga nüüdseks olid lapsed Londonis tagasi ja ilma nendeta tundus maja päris tühi. Ema oli nende lahkumisest saadik nukker, ja arvata oli, et ega minu lahkumine tal tuju paremaks tee.

„Mis kell su rong homme läheb?” Ema ulatas mulle noa. Kartuleid oli praegu hästi palju ja paistis, et meie toit suurelt osalt just neist koosnebki. Mitte et oleksin kurtnud. Toit on toit. Nühkisin mullatükid maha ja vaatasin, kuidas mustus kraankausist alla läheb.

„Keskpäeval.”

Ta kortsutas kulmu. „Sinu vanaema nõuab, et reisiksid esimeses klassis.”

Noogutasin.

„Ta ei taha, et sõidaksid koos igasuguse hoi polloi’ga.”

„No tõesti.” Naer tuli peale.

Ema kiikas aknast välja, silmad vidukil. Kuidas ta siin vanaemaga kahekesi küll hakkama saab, kui Amelia on suurema osa päevast ära? Ema ja isa abiellumisest saadik polnud ema ja vanaema enam mitte kui milleski ühel nõul. Ema oli abiellunud armastusest ja vanaema arusaamise järgi oma seisusest madalamale. Nigel Seaton oli kirurg ja pidi tööga elatist teenima ning seetõttu kandusime kaugele Inglismaa teise otsa. Vanaema eesmärk oli nüüd vähemalt meidki hästi mehele panna, aga sõda rikkus tal need plaanid ära, tädi Margaret ei saagi meid õukonnale esitleda.

Ema mähkis nõudekuivatusrätiku käe ümber ja vaatas mulle otsa.

„Sa oled ju ettevaatlik.”

„Muidugi.”

Ta sirutas käe välja ja puudutas mu käsivart. „Jah, sind ma saan selles osas usaldada. Küll aga mitte su õde.”

„Tema on meist kahest see lõbus, mina olen mõistlik.” Omaenda mured peitsin naeratuse taha. Kes aitaks Amelia jamadest välja ja minu neisse sisse? Teineteiseta olin mina ülearu tõsimeelne ja tema liiga tuisupäine. Vedas tal, et saab koju jääda, ehkki tema ise sedasi ei arva. Windward oli mu südame kodu, alates lähedal asuvast kivimurrust kohale veetud graniidist nurgakividest ja lõpetades hiigelsuurte merepoolsete akendega. Mina armastasin Cornwalli, Amelia aga tundis puudust Londonist, kus olime enne siiatulekut elanud.

„Ma tean. Ja see mulle muret teebki.”

Pöörasin end veidi kõrvale. Ema hirm jahutas mu maha. „Küll tal läheb kõik ilusti, ja minul ka.”

„See kole sõda.” Ema pidas vahet, ohkas. „See teeb meile lõpu peale.”

Kortsutasin kulmu. „Me ei lase Hitleril võita.”

„Võidab või ei võida, meie oleme kadunud.” Ema läks aeda ja mina jäin talle järele vaatama. Ta kummardus vanaema köögiviljapeenra kohale ja kiskus natuke porgandeid üles.

„Kukkusid unistama?” Amelia koputas mulle õlale ja tantsiskles siis välja ema juurde.

Teolt tabatud. Ohkasin, panin kartulid kastrulisse vee sisse ja mõtlesin ema sõnade üle järele. Meie oleme kadunud. Panin kastrulile kaane peale. Kes teaks, mis kedagi meist ees ootab? Palvetasin, et elu muutuks jälle normaalseks. Graniidist simss pliidi kohal vihjas jäävusele. Puudutasin seda. Simss oli jäänuk talumajast, mis seisis siin enne seda, kui vanaema laskis ehitada Windwardi. See hirmus sõda ei saa ega tohi meie elusid lihtsalt minema pühkida. Ent juba oligi ta neid muutnud. Põnevus võistles hirmuga, nii et sees hakkas keerama. Homme lahkun nii Windwardist kui ka Ameliast.

16. august 2015

Pruudiloor oli pingutatud vanadele kardinakuivatuspuudele, mille Peta oli pööningult leidnud. Aastate tolm oli minema uhutud ja lahja tee asemel meenutas loori hele toon nüüd pigem elevandiluud. Peta osavad käed olid asunud aastatega tekkinud kahjustusi parandama. Kõndisin ümber loori ja tundsin peent käsitööd vaadates aukartlikku imetlust. Kaheksa-aastaselt polnud ma osanud seda märgata. Lihtne ja ilus, selle looriga on pruut õnnelik ja tunneb end armastatuna. Nii nagu tundis omal ajal vanaema, ja nagu ma kunagi arvasin, ka ema.

Loori juurde oli pandud kuivatatud lavendlit ja kui Peta paberi lahti keeras, pudenesid närbunud hallid õied vaibale. Laskusin kummargile, nuusutasin, kas lavendlihõngu on veel pärast pesemistki tunda, aga kangas lõhnas ainult seebi järele. Siin, söögitoas, oli kuivama pandud loor kahjuliku päikesepaiste eest kaitstud. Peta soovis seda tükikest ajalugu võimalikult hästi hoidistada. Võitlesin sooviga loor lõhki kiskuda. Pole sel võluvõimet, loor ei suuda õnne tuua ega minevikku muuta. Oma elutee valime endale ise.

Läksin trepi juurde. Eilse pööninguretke järel tegid liigesed rohkem valu kui muidu. Ent kehalised vaevused võis välja kannatada. Imelik, aga need olid isegi teretulnud. Midagi reaalset. Keha on vana ja hakkab aegamööda üles ütlema. Öö hakul voodis lamades, kohvri ja selle sisu peale mõeldes, mu süda justkui avanes. Nii kaua olin hoidnud seda suletuna, aga eile öösel tuli minevikust valu, mis lausa rõhus mu voodisse. Suutmata liigutada, tundsin, et süda lööb järjest aeglasemalt ja jääb lõpuks lausa seisma. Ei mäleta, millal ta uuesti lööma hakkas, aga hakkas. Teadvusele tulles tundsin suus viha ja vihkamise kibedat maitset, mis ei meenutanud pisarate mõrkjalt soolast maiku.

Silme ees läks korraga ähmaseks ja ma haarasin kramplikult trepikäsipuust kinni. Tuleb oma ammuste deemonitega silmitsi seista. Hingata oli raske, aga astusin aina edasi, kuni jõudsin pööningutrepi juurde.

„Mida põrgut sa omast arust teed?” Jacki hääl oli pigem lõbus kui pahane.

„Pööningule lähen.”

„Noh, eks ma sain aru, et mitte poodi.” Ta hakkas minu poole tulema. „Arvad tõesti, et see on hea mõte?” Ta kergitas kulmu, ja taas nägin tema vanaisa lahket meelt. Andrew ei hakanud iial hurjutama, vaid rääkis lahkelt ja lõbusalt, nii sai ta mu koguni abielluma.

„Sa siis arvad, et saad sellest trepilogust üles, kepp käes ja puus haige?” Ta naaldus vastu seina. „Seda lihtsalt peab nägema.”

„Visadus viib võidule.” Toetasin kepi esimesele astmele. Eile polnud sellega mingit probleemi. Aga täna oli teisiti. Just nagu oleks retk lukustatud ukse taha mu sisimas mingi taimeri käima pannud ja nüüd tiksub aega järjest vähemaks.

„Tean, et visadust sul jätkub. Aga ma olen vist ainult üks kord elus näinud, et sa pööningul käid. Mis seal nii hädavajalikku on, et sul seda praegu tarvis läheb?”

„Tuled mind siin kamandama või?” Pöörasin pea tema uuriva pilgu eest kõrvale. Eilsest saadik kummitasid mind need teised asjad, mida ma kohvris vilksamisi nägin.

„Jajah, aga targem oleks mind üles kamandada, et saaksin selle asja sulle kätte tuua.”

„See oleks igav.”

„Eks ta ole, igav ja mõistlik.” Naeratus muutis ta tõsise näo hoopistükkis teistsuguseks.

Sain esimesest astmest üles, aga lõin vaaruma.

„Memm ...”

Astusin teisele. Kiire loendus ütles, et ronida jääb veel kaksteist astet, enne kui tuleb hakkama saada selle raske kohaga seal päris üleval.

Miks siin mingit käsipuud ei ole? Kolmandale astmele jõudnud, kuulsin, et Jack astub kohe mu selja taha.

Viiendaks astmeks jõudis mu pea trepipealsega juba üsna kohakuti. Laskusin kummargile, et ma pööningule astudes peaga vastu lage ei põrkaks. Õhk oli hõredam. Tolm tungis ninna. Aevastasin, käsi kerkis suu ette. Jacki käed haarasid mul pihast, kui vankuma lõin.

„Sinuga on niigi raske hakkama saada, murtud kondid veel puuduksid.”

„Tõsi.” Ronisin üles veel ühest astmest ja siis veel ühest. Jacki käsi ei kerkinud mu pihalt, kuni jõudsime üles välja ja hakkasime endale eriilmeliste toolide, rebenenud lambivarjude ja muu kila-kola vahel teed rajama.

„Olgu see asi siis ikka vaeva väärt.”

„Ei või kindlalt lubada.” Tõtt-öelda poleks ma osanud öelda, miks ma seda üldse teen. Kui need kirjad ongi alles, kas mul oleks nende vaatamisest abi?

Kepi toel ebaühtlastel põrandalaudadel liikudes komberdasin pööningu tagumisse otsa. Eile ma ust lukku ei keeranud. See kiikus hingedel. Otsisin tuuletõmbust või mõnd muud põhjust, ent ei näinud ainsatki. Kõik paistis sama moodi nagu eilegi. Vanad kohvrid, mahakantud kummut, kokkurullitud vaip, katkised tennisereketid, ja seal, muu koli hulgas, oli ka mu vana kohver. Eile võtsin siit ainult loori ega lubanud ei Petal ega endal vaadata, mis kohvris veel on, aga seal sees on asjad ja need ei vaiki. Asjade härdad palved kajasid peas. Haarasin kramplikult lähimast sarikast.

Jack seisis sõnalausumata paigal. Väljaütlemata küsimused paistsid ta kehahoiakust. Ta seisis, jalad laialt harkis, käed puusas, ja teadsin, et ta ootab selgitust.

Pöörasin talle selja ja sikutasin tule põlema, mispeale ilmusid kohe nähtavale õhus keerlevad tolmukübemed.

Põrandalaudade kriuksumise saatel astusin kohvri juurde, püsides pööningu keskjoonel, kus polnud ohtu pead vastu laetalasid ära lüüa. Jack järgnes vaikselt, kuni seisatasin koolikohvrite tornikese ees.

„Tuli isu vanu aegu meelde tuletada, jah?”

„Mitte just seda, mul on siit lihtsalt üht-teist tarvis.” Märkasin kuhja tipus õe kohvrit. Miks see veel siin on?

Jack uuris nimesid. „Haa, see siin on isa oma. Kahtlane, kas ta siin mingeid väärtuslikke asju oleks hoidnud, võib-olla paariliseta sokke.”

„Tõsi, aga igatahes tahtis ta selle alles hoida ega lubanud su tädile kasutada anda.”

„Ju hoidis ta siin sees meesteajakirju.”

„Ei, need olid tal madratsi all.”

Jack naeris. „Ei mingeid saladusi, ah?”

Naeratasin ja pöörasin pilgu kõrvale. „Mitte ainsatki.”

Jack jäigi uurima just seda kohvrit, millel oli tempel A.D. Seaton. Kortsutas kulmu. Tõmbusin pingule. „Pole sinu nimetähed, Elle Seaton. Vist mõne sugulase omad?” Vangutas pead. „Miks inimesed neid vanu kooliasju küll alles hoiavad?”

„Sinugi kooliasjad on pööningul, näe, seal.” Osutasin teise otsa, kust paistis mitu metallkohvrit.

„Viska see pagana kraam lihtsalt minema.” Ta naeris. „Kas aitan kõigepealt sinu trepist alla ja toon siis kohvri elutuppa?”

Mu suu läks mossi. Elutuba oli liiga käidav koht. „Minu tuppa. Aitäh sulle.”

1 something old, something new, something borrowed, something blue – traditsioon, et pruudi rõivastuses peaks olema midagi vana, mida uut, midagi laenatut ja midagi sinist. – Tlk [ ↵ ]

2 The Women's Royal Naval Service (WRNS ehk rahvapäraselt wrens) – mereväeteenistus naistele – Tlk [ ↵ ]