Читать книгу Tõusuvesi - Liz Fenwick - Страница 6

Eventide, Falmouth Heights, Cape Cod, Massachusetts

15. august 2015

Akna juures põrkas kärbes vastu putukavõrku ja häiris voodi juures valvavat Larat, kes jälgis, kuidas vanavanaisa rinnakorv tõuseb ja vajub.

Iga hingetõmbe juures mõtles neiu, kas see on ehk viimne. Põetaja jutu järgi polnud vanavanaisa sellest ajast saadik, kui Lara kesköö paiku magama läks, kordagi ärkvele ega teadvusele tulnud. Nüüd ei lähe enam kaua. Teistele perekonnaliikmetele oli teatatud, aga keegi ei kiirustanud. Jumalagajätud olid juba toimunud. Lara tõusis ja astus akna juurde. Hüvastijätud. Neid ta vihkas ja seda praegust ei tahtnud ta kohe kindlasti.

Mädakuu august oli oma hüüdnime vääriline. Tuulekest polnud niigi palju, et see musliinkardinat liigutaks. Supelrand Eventide’i ees, nagu taadu kodu kutsuti, oli lage. Nantucketi merekitsus oli tasane ja vee kohal rippus kuumusevirvendus. Kärbes jäi aknalaual vagusi ja seejärel häiris rasket õhku üksnes taadu vilisev väljahingamine. Öökapil kükitas lamajale hommikuse jalutuskäigu ajal rannalt korjatud kribu-krabu. Lapselik aardekuhjake. Viimasel nädalal käis Lara iga päikesetõusu aegu rannas jalutamas ja korjas sealt ikka üht-teist kaasa, mis võiks taadule rõõmu pakkuda. Kaks päeva tagasi, kui taadu viimast korda sidusalt rääkis, oli ta selgitanud odasabakrabi elutsüklit, hoides pihkude vahel Lara leitud augulist kesta. Mõistus oli taadul ikka veel nii selge. Keha aga andis üha rohkem alla. Kirg ookeani ja kõige selles leiduva vastu oli olnud tema elutöö, ja see elu oli nüüd lõpusirgel.

Taadu oli üheksakümmend neli. Lara teadis, et mingil juhul ei näe ta septembris oma järgmist sünnipäeva, ehkki Lara oleks soovinud, et näeks. Midagi mõtlemata võttis ta öökapilt tühja merekarbi ja asetas lamaja avatud pihku, aitas tal karbipoolmete kontuure kompida. Silmad avanesid ja jäid Larale pidama. Neis oli armastus. Lara neelatas.

„Ütle – mis sorti merekarp see on? Sa ju tead mind, ma ei tee neil kuigi hästi vahet. Kas see siin on veenuskarp või ebaveenuskarp?”

Põetaja vaatas üle ukse sisse. „Kõik korras?”

Lara noogutas ja saatis ta käeviipega minema. Kui need on taadu viimased tunnid, siis kavatseb ta isekas olla ega jaga teda kellegagi. Merekarp pudenes lamaja pihust põrandale ja Lara kummardus seda üles võtma.

Merekarp oli voodi alla libisenud ja vana metallkarbi vastas pidama jäänud.

Merekarbi üles võtnud, tõmbas Lara ka metallkarbi välja ja asetas mõlemad voodile. „Mis see on?” küsis ta metallkarbile osutades.

Taadi üritas kätt kergitada, aga see langes voodile tagasi. Karp oli tolmune, Lara pühkis kaane puhtaks ja nähtavale ilmus kollaseks tõmbunud silt: II MS.

„Tohib, ma teen lahti?”

Taadu pilgutas korraks silmi ja Lara võttis seda kui jaatust, teades, et tema või keegi teine peab ükskord selle karbi ikkagi avama. Karp polnud lukus, kaas käis küll pisut kangelt. Kohe kõige peal olid sõjaväeteenistusest saadud medalid. Lara võttis ühe kätte ja üllatus, et see nii raske on. Punasevalgetriibulise paelaga medalil oli kotkas, ümberringi sõnad – Tublidus, Au, Ustavus. Kandiku moodi alusel oli medaleid veel oh kui palju.

Lara pani medali taadule pihku ja taadu naeratas, ent ei öelnud midagi.

Medali tagasi pannud, kergitas ta kandikut, et näha, mis selle all on.

Mingite lahtiste paberilehtede all olid mustvalged fotod taadust, munder seljas.

„Sa olid nii nägus.” Lara tõstis ühe foto üles. „Mitte et sa praegugi nägus poleks, muidugi.”

Taadu naeratas.

„Mis koht see on, kus sinust see pilt tehti?”

Taadu silmad sulgusid ja Lara pööras pildi ringi. Pildi taha oli pliiatsiga õrnalt midagi kirjutatud. Lara kissitas silmi, uuris lähemalt.

„Helfordi jõgi?”

Taadult vastust ei tulnud. Ta oli uuesti uinunud.

Ajavahemikud, kui ta ärkvel püsis, üha kahanesid. Fotod kõrvale pannud, võttis Lara kätte kokkumurtud paberilehed.

25. juuni 1944

Mu kõige kallim!

Ei suuda kohe öeldagi, kui suur on kergendus, et Sa elus oled. Iga päev näen, kuidas tuuakse surnuid ja haavatuid, ja palvetan, et ükski neist poleks Sina, aga ma peaaegu et kartsin loota. Mul on tunne, et süda ei pea lihtsalt vastu. Ei saa aru, kuidas Sinust sai nii ruttu terve mu maailm, aga sai. Palun, palun jää ellu. Sa oled mu süda, oled mu elu. Vaevu suudan hingata, kui mõtlen Sinu peale ja sellele, kui suures ohus Sa ilmselt praeguselgi hetkel viibid. Tean, et pean vapper olema, ja Sinu nimel olen ka.

Ma armastan Sind.

Alati Sinu

A.

xxxxxxxooooo

Amelia, Lara vanavanaema. Temaga oli taadu saanud tuttavaks Inglismaal, sõja ajal. Lara avas veel ühe kirja, aga peatus, et korraks taadu poole vaadata, kujutas teda ette sellisena nagu neil fotodel, nii noore ja nii nägusana. Neid väga isiklikke kirju ei tohiks tegelikult lugeda, ent see oli Lara esimene käegakatsutav kontakt vanavanaemaga. Tema nime võeti väga harva suhu.

Kullake!

See, et ma Sind eile nägin, tegi asja vaata et hullemaks. Need mõned koosoldud tunnid teevad lahusoleku talumatuks. Puudutan kogu aeg suud, tuleb meelde, mis tunne oli tunda Sinu huuli. Tahan sind nii väga, et muust ei suudagi mõelda. Millal see kole sõda küll lõpeb, nii et saame koos olla? Tunnen, et olen kade iga paari peale, keda teineteise seltsis näen. Nad tuletavad meelde, et Sina oled kaugel ära ja ma ei saa Sind puudutada ega tunda Sinu naha soojust oma ihul. Veel mõni kuu tagasi poleks ma Sind uskunud, kui oleksid öelnud, et peagi niimoodi tunnen. Sina oled mu kinnismõte. Iga kord, kui silmad kinni panen, näen Sind ja püüan Sind hästi kõvasti kaisus hoida, aga ikka pole Sa muud kui parimal juhul vaid padi. Ma ei oska kirjeldada seda külmatunnet, mis hiilib minusse pärast nii kuumi unistusi.

Kogu hingest Sind armastades

A.

xxxxxxxxxxxxxx

P.S. Mu kõikidesse mõtetesse tungib kehaline vajadus Sinu järele. Tahan Sind üleni tundma õppida. Mõistus saab aru, et tuleb veel oodata, aga süda ja keha ei saa. Unistan vaid Sinust – Sinust üleni – ja ärkan siis üles ja reaalsus on selline, et Sind ei ole siin mu käte vahel, et mind puudutada.

Lara punastas, voltis kirja hoolikalt kokku ja pani teiste juurde tagasi. Tundus vale neid lugeda. Taadu polnudki uuesti abiellunud, ehkki Amelia suri 1950. aastal, neli aastat pärast seda, kui tõi ilmale nende ainukese tütre, Lara vanaema Betty. Armastus Amelia vastu kestis terve taadu eluaja. Need kirjad näitasid, et Amelia armastas tedagi kirglikult.

Kirjade all oli mitu pisikest köidet, igaühel kuldses reljeefkirjas aastaarv – 1943, 1944 ja 1945. Märkmikke sirvides nägi Lara, et taadu kirjutas iga päeva kohta rea või kõige rohkem kaks. Taadu ei rääkinud kunagi sõjast, ehkki Lara ja ta kaksikvend Leo olid aastate eest küsinud.

Lara sammus toas ringi, peatus akna juures ja vaatas kauguses terendava Martha’s Vineyardi udust siluetti – vaadet, mis oli lausa haigettegevalt omane. Eventide’il oli Lara elus sama suur osa nagu taadul. See vaade ei tüüdanud kunagi. Majaesine supelrand muutus iga tõusu ja mõõnaga. Liiv liikus ja olevused sibasid ringi. Eventide läheb Lara vanaemale Bettyle, kes oli juba öelnud, et kavatseb maja maha müüa. Betty kolis aastaid tagasi Cape’ilt minema ja nüüd oli ta elu Floridas, kus talved on lahkemad.

Käes oli aeg lahti lasta. Lara pööras pea taas toa poole. Vanavanaisa paistis selles voodis, mille kõrgeid sambaid kroonisid männikäbikujulised tippilustised, nii väike.

Tülitekitajast kärbes maandus taadu ninale. Lara vehkis putuka uuesti eemale ja silus siis õhukesi juukseid lamaja laubalt kõrvale. Noorelt oli taadu nii kena välimusega ja see paistis tema näokujust siiani välja.

„Ma armastan sind ja ma tean, et sa oled valmis.” Lara istus vanavanaisa kõrvale voodi peale ja võttis ta käe pihku. „Ma püüan samuti valmis olla.” Ta ohkas. „Lahtilaskmine on raske ja ... nojah, mul pole see kunagi eriti hästi välja tulnud. Nagu ka kaotajaks jäämine, kui juba jutuks tuli.”

Taadu silmad avanesid. Ta kuulas.

„Aga sel aastal on seda palju ette tulnud.”

Taadu pilgutas silmi.

„Postiga tuli veel lahutuspabereid.” Lara ei teadnud ise ka, miks ta seda taadule praegu räägib. Taadu ei saa aru, kuidas võib loobuda. Tema generatsiooni inimesed selliseid asju ei teinud. Abielluti, ja sellega oli kõik otsustatud.

„Ma tean, mida sa mõtled.” Taadu pilk ei lahkunud Lara näolt. „Peaksin edasi pingutama. Aga ...” Ta hingas sügavalt sisse. „Oleks see olnud üksnes minu teha, siis oleksin pingutanud ka.” Ta vangutas pead.

„Aga abielus ei olda üksinda.” Ta pidas vahet. „Nojah, ja just seda Pierre meie abielus tundiski. Et on üksinda.” Lara pikad tööpäevad olid nende kooselult lõivu nõudnud. Restoraniäris pole võimalik nädalavahetusi vabaks võtta. Pierre’il jälle ei olnud nädala sees ühtki vaba päeva.

Taadu silmad sulgusid. Lara pidas pausi, kuni nägi, et ta siiski hingab. Kas nad oleksid, või õigupoolest, kas Lara ise oleks pidanud abielu päästmise nimel rohkem ära tegema? Mida oleks teinud taadu? „Me triivisime lahku.” Sel viimasel aastal olid tema ja Pierre iga päev teineteisest köögis ja esikus möödunud, ilma et oleksid teineteise vastu puutunud, ja Lara oli liiga väsinud, et seda üldse märgata. Seinalambi valgus läigatas abielusõrmuselt vastu. „See oli rohkem minu kui tema süü, kui aus olla.”

Taadu hingamine lakkas ja Lara süda tõmbus kokku.

„Ei tea, kas sa mind praegu kuuled või ei, aga mul on vaja teada, kuidas sa suutsid oma naist kogu selle aja armastada. Ameliat pole nüüd juba rohkem kui kuuskümmend aastat. Kuidas su armastus nii kaua vastu pidas?”

Taadu käsi liikus, otsis tema oma. Lara oli need küsimused liiga hilja peale jätnud. Kui põetajal on õigus, ei pruugi taadu lausuda enam ainsatki sõna.

Eventide’is oli teisiti kui moodsates elamutes, kauni vaate asemel paistis köögiaknast hoopis sissesõidutee. Need, kes selle maja ära ostavad, ehitavad kindlasti üht-teist ümber, ja ikka vastavalt moodsatele, mitte 19. sajandi lõpu põhimõtetele. Larale aga pigem meeldis, et vaade mõtteid söögivalmistamise ajal kõrvale ei juhi. Köögis tuleks keskenduda toiduainetele ja nendega seotud toimingutele. Praegu sai ta sellest paremini aru kui kunagi lapsena koos taaduga mustikamuffineid küpsetades. Aastad kulinaariakoolis ja tipprestoranide köögipoolel olid õpetanud nii mõndagi.

Laual tema ees olid lõplikud lahutusega seotud lepingud. Tema abielu oli peaaegu läbi. Tegelikult polnud ta kõikmõeldavatele pisiasjadele tähelepanu pööranud. Aastaid järjepanu oli ta vihtunud tööd teha, ikka kaksteist-kolmteist tundi jutti ja kuus päeva nädalas. Seitsmenda magas maha. Pierre’i ta tegelikult enam ei tundnudki, ennast, seda, kes ta on väljaspool kööki, ka mitte.

Lara pani kannu pliidile ja keeras gaasinuppu. Leek lahvatas põlema ja ta jälgis, kuidas see metallist kannu põhja all värvust muudab. Sama kannu mis alati. Kunagi oleks ta seda ehk endale mälestuseks soovinud. Oleks kööki hiilinud, haaranud saagiks vanad segamiskausid ning kapsaks lehitsetud kokaraamatud „Tubli majapidamine: parimad retseptid” ja päevinäinud „La Veritable Cuisine de Famille par Tante Marie”. Märganud prantsuskeelset kokaraamatut sealsamas riiulil, võttis Lara selle kätte, lappas lehti ja mõtles, et ei tea, millal taadu selle küll hankis. Neid retsepte katsetades sai Lara omal ajal ühtlasi ka kaunist prantsuse keelt harjutada. Kõige rohkem aga meeldisid talle Tante Marie raamatus need leheservadele pliiatsiga käsitsi kirjutatud märkmed: nõuanded, mida võiks millega asendada. Mingis mõttes võis neid kokaraamatuga veedetud tunde pidada tema karjäärivaliku inspiratsiooniks.

Kokaraamatu läbi lapanud, jõudis ta viimaste lehekülgedeni, kus leidus rohkesti pliiatsiga käsitsi kirjutatud retsepte. Tegu polnud ei taadu ega vanaema käekirjaga, seega pidi need olema lisanud raamatu esimene omanik. Kätt üle hoolikalt kirja pandud ridade libistades naeratas Lara kibuvitsamarjasiirupiretsepti peale. Otse akna taga oli aed täis kibuvitsapõõsaid. Kannavad hästi, marjad on neil head. Sel aastal pole Larat siin, et neid korjata. Pole ainugi, kus ta septembris ja oktoobris juba olla võiks.

Ta teadis, et ei võta siit praegu kaasa ainsatki raamatut. Need viiakse kohalikku heategevuspoodi ja müüakse maha. Mälestused mälestusteks, minevikku klammerduda pole mõtet. Raamatuid poleks tal kuhugi panna. Maja, mille nad siin Falmouthis viie aasta eest ostsid, jääb Pierre’ile. Lara osaks jääb mõningane rahasumma ja hägune mälestus teda nende pulmapäeval vallanud lootustest.

Ta vangutas pead. See toimus juba kümme aastat tagasi. Kann hakkas katkendlikult vilistama, ta keeras gaasi kinni ja vaatas, kuidas leek põletisse varisedes kustub. Küttest ilma jäänud, kadus leegike nii kiiresti, meenutades ses osas veidi tema abielu. Ilma igapäevase hooleta suri ka armastus. Lara tõmbas riiulilt pihku pruuni teekannu. Vahest tõi taadu selle pärast sõja lõppu Inglismaalt kaasa, nii nagu oma pruudi Amelia. Tila küljest oli pisike kild ära tulnud, muidu aga oli kann täitsa terve. Võib-olla on just see kann too ainuke asi, mille ta Eventide’ist mälestuseks kaasa küsib.

Võreuks avanes ja sisse tuli Leo. Lara silmad tõmbusid veekalkvele. Vend nägi välja parem kui iial enne ja tema nägemine tegi enneolematut rõõmu.

„Tere, Äpu.” Leo laskis reisikotil põrandale kukkuda ja sirutas käed laiali.

Lara astus ta käte vahele. „Oled lihtsalt kade, et sündisid teisena.” Kaksikute kahekümne kaheksale eluaastale vaatamata läks see vana nali ikka veel täie ette.

„Tõsi.” Leo kallutas Lara veidi kaugemale, et talle silma sisse vaadata.

„Kuidas tal on?”

„Hakkab meid maha jätma.”

„Tema vanuses pole üllatav.”

Lara kortsutas kulmu. „Ma tean.”

„Kuidas siis jõudeelu ka edeneb?”

Lara tõi kuuldavale liialdatult valju ohke.

„Vaata tõele näkku, vajasidki väikest puhkust.” Leo naeratas laialt. „Olgu, tuleb tunnistada, et bossi käpardist türanniks sõimata ja päevapealt tulema tulla polnud selleks just ideaalne moodus.”

Lara puhkes naerma ja pööritas silmi.

„Kuue kuu jagu sundpuhkust pluss kompensatsioon, nii et mis seal kurta,” ütles Leo.

„Tõsi, aga ...” Lara üritas leida õigeid sõnu, mille abil oma muresid väljendada.

„Sa oled liiga meisterlik kokk, et muretseda, et äkki ei leiagi enam tööd.”

Lara tõstis pilgu ja vaatas vennale otsa, silmad tõmbusid tänutundest, et Leo teda – nii nagu alati – mõistab, korraks veekalkvele. Leo pani talle käe ümber õlgade ja nad kõndisid läbi terve maja.

„Tunne rõõmu, et said aja maha võtta. Sul on viimasel ajal päris raske olnud.” Vend sikutas Lara hobusesaba. „Oled juba maast madalast kärsitu.”

„Tõsi,” naeris Lara.

Trepil kohtusid nad põetajaga. Leo läks taadut vaatama ja Lara järgis pilguga ta minekut. Las vend saab võimaluse vanavanaisaga mõneks ajaks omavahele jääda. Ta pööras pead ja vaatas trepimademe aknast välja. Taevas olid pilved ja pärastlõuna oli märksa jahedam kui kõrvetavkuum hommik. Varsti võib äikest tulla. Lara võttis aknalaualt pildi. Taadu ja Lara tema pulmapäeval. Pruudist Lara astus mööda vahekäiku altari poole taadu käevangus, sest isa oli surnud juba kümne aasta eest, kui Lara oli alles kaheksa. Taadu oli andnud endast parima, et laste elus seda tühimikku täita.

Silmi kissitades vaatas Lara kaugusse ja nägi Vineyardi kohal tinakarva taevas välgusähvatust. Mustvalgel fotol ta pihus paistis välja, et Lara on taadule väga armas, ent pulmapäeval oli taadu distantsi hoidnud. Võib-olla aimas ta juba ette, et see abielu püsima ei jää. Ütles ta ju sõnaselgelt välja, et kaheksateistaastaselt on liiga vara abielluda. Lara oli seepeale öelnud, et ega ta ise abielludes kuigivõrd vanem olnud. Taadu oli möönnud, et tõsi küll, lisas aga, et sõda teeb inimesed hoopis rutem ja teistmoodi vanemaks kui rahuaja elu. Lara palus, et taadu räägiks lähemalt, tema aga vastas vaid: „Ükskord edaspidi räägin.”

Nüüd oli see ükskord edaspidi käes, aga Lara mõistis, et sõnade aeg on juba möödas.

Taadu rind kerkis ja langes aeglasemalt kui enne. Lara seadis taadu kulunud palvehelmed talle pihku. Süda ütles, et nüüd ei lähe enam kaua. Ta aitas taadul ristimärgi teha.

Lara ütles palvesõnad ja taadu silmalaud võbelesid korraks. Igal õhtul enne uinumist palvetas taadu roosipärja järgi. Umbes kolme aasta eest lakkas ta seejuures põlvitamast. Ees seisis suikumine igavesele unele ja võib-olla oleks taadul olnud palvetamata raske lahkuda.

Omal ajal õpetas taadu Larat ja nüüd tulid ammu tuttavad sõnad uuesti meelde.

Lõpetanud palve „Ole tervitatud, Kuninganna”, kuulis Lara selja tagant samme. Ta kergitas palvehelmed taadu huulte juurde ja seadis siis talle uuesti käte vahele. Taadu hingetõmbed polnud enam nii ägavad.

„Leo,” sosistas Lara.

Vend astus voodile lähemale. „Varsti?”

„Jah.”

Leo puudutas ta käsivart ja läkitas talle julgustava naeratuse. „Mine, võta viis minutit puhkust.”

Lara jättis taadu Leo seltsi ja läks trepist alla, mõistes, et siitpeale on kõik vaid mõne tunni küsimus. Kui taadu sureb, jääb Lara ellu hiigelsuur tühimik, ja praegu on tühimikke tema elus nii palju.

Köögiuksest välja astunud, hingas ta healõhnalist õhku sügavalt kopsudesse. Peaks ehk helistama vanaema Bettyle või emale, aga mida nemadki teha saaksid.

Ju läheb elu kuidagi edasi. Praegu aga ei tahtnud ta raisata ainsatki minutit, mille saab veel koos taaduga veeta.

Lara sööstis trepist üles ning kui ta ukse avas, vaatas taadu talle selge pilguga otsa. „Sa oled ärkvel,” jäi ta lävel seisma.

„Jah,” sosistas taadu.

Leo vaatas kaugemalt voodiservalt vastu. „Ajasime juttu.”

Lara tegi suu lahti ja pani kohe kinni. Ehk oli ta ise liiga palju rääkinud, andmata taadule võimalust.

„Upitage mind istuli, tahaks lahte näha.” Taadu hääl kippus katkema, aga oli selge. Leo abiga kergitas Lara ta voodis istuma. Ta pilk keskendus kauguses mingile punktile. Tume taevas kohtus veel tumedama merega, ent pea kohal läksid pilved laiali ja sinine värvus näis kuidagi eredam. Laht oli vaikne. Kaugelt kostis mootorimürinat, parvlaev alustas teekonda Vineyardile.

Taadu ohkas ja keskendas pilgu silmapiirile. Lara silmitses poolkuukujulist supelranda. Parajasti oli tõus, veetase oli kõige kõrgem, vesi võttis peaaegu kogu liivariba enda alla.

Vanavanaisa sosistas kähinal: „Adele.”

Lara vaatas tema poole. Kulm kortsus, vaatas ta siis Leole otsa. Vend küsis hääletult, üksnes suuga: Adele? Lara kehitas õlgu, mõeldes, et küllap kuulsid nad lihtsalt valesti.

Taadu hingetõmbed jäid aeglasemaks, aga pilk kinnitus endiselt silmapiirile seal ida pool. Merelaht oli vaheldumisi tasane ja säbruline, tormipilvede tekitatud pimedus vaheldus eresiniste laikudega. Vesi oli alustanud tagasiteed merre. Taadu tõmbas katkendlikult hinge, ja kui silmad sulgusid, lausus ta uuesti: „Adele.”

Siis oli ta läinud.