Читать книгу Kes otsib, see leiab. 1111 Eesti vanasõna koos kommentaaridega - Loone Ots - Страница 3

Selle raamatuga loodame kinnistada Sinu vanasõnausku. Enam kui 15 000 eesti vanasõna hulgast on vali tud ja seletatud 1111 tabavat tähelepanekut elust ja olemisest, inimomadustest, suhetest ja loodusest. Pea iga olukorra-nähtuse kohta on vanasõna varnast võtta. Vaimuka sõnastuse tõttu kasutame neid kõnes ja kirjas kõikvõimalike olukordade ilmestamiseks.

Koos kõnekäändude ja mõistatustega kuuluvad vanasõnad rahvaluule lühivormide hulka. Paljude nähtuste määratlemine on keerukas. Ka vanasõna kohta on definitsioone väga palju. Eesti rahvusvaheliselt kuulus vanasõnauurija Arvo Krikmann on välja toonud nende ühisosa: vanasõna on traditsiooniline, lühike, didaktilise tendentsi ja poeetilise vormiga. Veidi laiendades võime öelda, et vanasõna on tabavalt ja kujundlikult sõnastatud õpetliku sisuga üldistav üheainsa lausena esitatud mõtteavaldus.

Kirjalikke andmeid eestikeelsete vanasõnade kohta leidub juba 16. sajandist, üks varasemaid leide pärineb 1587. aastast. Nimelt on Rootsi riigiarhiivis talletatud Hiiumaa arvetekirjutaja Lorentz Beckeri soolaarve, mille alla on kirjutatud laused Kui taevas koidab, siis talupoeg hobused joodab ja Aru, rikkus, igapäev rõõmus. Vanimad vana sõnade üleskirjutused leiduvad varasemas eestikeelses kirikukirjanduses (Georg Mülleri jutlustes, Heinrich Stahli kirikuraamatutes jm), samuti saksa pastorite rahvus kaaslastest ametivendade tarbeks kirjutatud eesti keele grammatikates ja sõnastikes. Esimesi suuri vanasõnakogusid on pastor Heinrich Gösekeni 1660. aastal ilmunud teos „Manuductio ad Linguam Oesthonicam“ („Juhatus eesti keele õppimiseks“). See sisaldab 111 vana sõna, sh tänapäevani käibivad rahvatarkused tõbi tuleb hobustega, läheb härgadega; häda ajab härja kaevu sisse; kaua tehtud, kauni kene; oma silm on kuningas ja kus on tegijat, seal on nägijat. Oluline vanasõnade allikas on

F. J. Wiedemanni teos „Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten“ („Eestlaste sise- ja väliselust“, 1876).

Eesti rikkalikem vanasõnakogu asub Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivis, mis koondab umbes 160 000 rahvatarkust alates 19. sajandi teisest poolest nüüdisajani välja. Arhiivikogude põhjal ilmus aastatel 1980–1988 neljas köites ka meie vanasõnade teaduslik väljaanne „Eesti vanasõnad. Proverbia estonica“ (koostajad Anne Hussar, Arvo Krikmann, Erna Norman, Veera Pino, Rein Saukas ja Ingrid Sarv), kus materjal on tüübiti liigitatud. Tüübid koosnevad samasisulistest variantidest-sõnastusvormidest. Loodi ka eesti vanasõnatüüpide andmebaas, mille huviline leiab aadressilt http://www.folklore.ee/rl/date/robotid/leht1.html. Siinse raamatu koostamise tegigi võimalikuks Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna lühivormide uurimisrühma aastakümnetepikkune töö. Selle tulemusena ilmus ka Anne Hussari, Arvo Krikmanni ja Ingrid Sarve koostatud „Vanasõnaraamat” (1984). Seegi sisukas teos on olemas aadressil http://www.folklore.ee/~kriku/ VSR/FRAMEST.HTM.

Nüüdisajal kohtame vanasõnu tihti nt ajakirjanduses, internetimeedias, reklaamides või grafitis. Neid jäädvustatakse ja uuritakse hoolega. Seekordse valimiku eesmärk on pigem vana head ainest taaskasutama innustada.

Siinsesse väljaandesse koondatud vanasõnatüübid on tüübi tiitelteksti järgi tähestikuliselt järjestatud ja lisatud on tüübinumber väljaandes „Eesti vanasõnad“. Vanasõnade sõnastus on jäänud meelega akadeemilises väljaandes esinev, mõnikord ka murdekeelne. Valitud on sagedasemate seast – need, millest akadeemilise vanasõnaraamatu ilmumise ajaks oli vähemalt 10 üleskirjutust. Osa seletusi koos teadaoleva kirjapanemise koha (üldjuhul kihelkonna, lühend khk) ja aastaga pärinevad rahvaluulearhiivist, osa on lisanud koostajad. Abiks on olnud umbes 150 aasta vältel talletatud rahvapärased seletused ja lisandused. Puhuti on needki rikastavas murdekeeles.

Kaugeltki kõigile vanasõnadele ei leidu arhiiviüleskirjutustes tõlgendusi. Neid mõtestades oleme kasutanud varasemate kolleegide-vanasõnauurijate töid.

Paljud meie vanasõnad on tuntud maailma eri nurkades. Laenusuhted langevad kindlasti ühte kultuurisuhetega laiemalt. Keele rikkust ja võimalusi näitab see, kuidas ühte ja sama ideed saab edasi anda väga erinevates versioonides. Eri aegadel Eesti eri paigust kirja pandud aines on äärmiselt mitmekesine.

Arvukalt tarkuseteri on kirjanduslikku päritolu, suur hulk tuntud juba piiblist, aga piiblisse jõudnud omakorda rahvasuust: teise silmas pindu näeb, oma silmas palki ei näe; töö kiidab tegijat; ära pane küünalt vaka alla; rikkust ei saa hauda kaasa võtta; kes ei tee tööd, see ei pea ka sööma; mees on naise pea ja muidugi igaüks peab oma risti kandma.

Elu ja ühiskonna arenedes on vanasõnad mitmel moel muutunud. Varasemad ütlused võivad mõnikord olla omandanud täiesti vastupidise tähenduse. Võtame või tuntud lause kes koera saba kergitab, kui koer ise, millega on irooniliselt pilgatud kiitlejat ja enda tegemistega praalijat. Ajapikku on seda ütlust hakatud kasutama pigem positiivse enesereklaami kohta, mida ei tohi teiste hooleks jätta. Just selline tõlgendus kaasneb selle vanasõnaga tänapäeva turumajanduse tingimustes, mil ennast tulebki ise näidata, sest kes koera saba tõstab, kui ta ise ei tõsta.

Vanasõnad on ka praegu täis elujõudu. Vanade tekstide kõrvale sünnib pidevalt uusi. Omaette liik on nn eurovanasõnad, mille loojad on kasutanud alusena tuntud vanasõnu, kuid sõnastanud need ümber bürokraatiakeelde. Õieti on meil igaühel võimalus uute vanasõnade loomisse panus anda. Seda näitavad ilmekalt ka kogumikku valitud tänapäevased vanasõnaparoodiad.

Tihti on vanasõnad omavahel vastuolus. Nii näiteks ütleb üks, et inimene on loodud tööd tegema, kuid teine väidab sama kindlalt, et töö on lolli lõbu. Niisiis on iga vanasõna ja iga tõlgenduse jaoks oma olukord, kus see igal juhul kehtib. Tõdesid on palju ja kõigil tõdedel on koht päikese all. Ütleb ju vanasõnagi: õigus olgu igaühel.

Rõõmsaid avastusi!

Koostajad