Читать книгу Tappev külm - Louise Penny - Страница 4

Crie puges ettevaatlikult oma kostüümi, püüdes valget šifooni mitte katki rebida. Jõuluetendus oli juba alanud. Ta kuulis, kuidas nooremad klassid laulsid „Üks lapsuke on sõimes”, kuigi see kõlas kahtlaselt nagu „Üks paksuke on sõimes”. Ta mõtles korraks, kas see käis tema kohta. Kas nad kõik naersid tema üle? Ta neelas selle mõtte alla ja jätkas vaikselt ümisedes riietumist.

„Kes seda teeb?” kostis elevil ja rahvarohkest ruumist muusikaõpetaja madame Latouri hääl. „Kes ümiseb?”

Madame’i elav linnunägu piilus ümber nurga, mille taha Crie oli riietuma pugenud. Crie haaras instinktiivselt kostüümi ning püüdis oma peaaegu paljast neljateistaastase keha varjata. See oli muidugi võimatu. Liiga palju keha ja liiga vähe šifooni.

„Olid see sina?”

Crie võpatas, liiga ehmunud, et midagi öelda. Ema oli teda selle eest hoiatanud. Oli hoiatanud, et ta iialgi teiste ees ei laulaks.

Ent nüüd oli elavnenud süda ta reetnud ning ta oli tõepoolest mingi ümina valla päästnud.

Madame Latour silmitses hiiglaslikku tüdrukut ja tundis, kuidas osa einest talle kurku kerkib. Need rasvarullid, need hirmsad lohud, see kehasse kaduv aluspesu. See liikumatult põrnitsev nägu. Loodusteaduste õpetaja monsieur Drapeau oli maininud, et Crie oli tema ainetes parim, mispeale teine õpetaja märkis, et üks selle semestri teemadest oli olnud vitamiinide ja mineraalide kohta ning tõenäoliselt oli Crie õpiku koos nendega sisse ahminud.

Siiski, nüüd oli ta siin etenduses osalemas, nii et võib-olla oli ta oma kehast välja pääsemas – ent sellega saab olema veel palju tööd.

„Tee kiiresti. Varsti on sinu kord.” Ta lahkus vastust ootamata.

Crie õppis preili Edwardsi tütarlastekoolis viiendat aastat, ent jõuluetenduses osales ta esimest korda. Kõigil eelmistel aastatel oli ta siis, kui õpilased oma kostüüme valmistasid, vabandusi pomisenud. Keegi polnud proovinud teda keelitada. Selle asemel anti tema hooleks etenduse valgustus, sest, nagu madame Latour seda väljendas, oli tal tehniliste asjade peale nutti. Nutti asjade peale, mis polnud elus, oli ta seda öeldes mõelnud. Nii et igal aastal oli Crie vaadanud jõuluetendust üksi lava tagant pimedusest, kui kaunid, säravad, andekad tüdrukud laulsid ja tantsisid jõuluimest valguses, mille Crie neile andis.

Aga sel aastal oli teisiti.

Ta sai kostüümi selga ja vaatas ennast peeglist. Talle vaatas vastu hiiglaslik šifoonist lumehelves. Tegelikult, pidi ta tunnistama, pigem terve hang kui üksik helbeke, aga ikkagi oli see kostüüm ning isegi päris tore. Teisi tüdrukuid olid emad aidanud, kuid Crie oli enda oma ise teinud. Et ema üllatada, ütles ta endale, et summutada seda teist häält.

Hoolega vaadates oleks ta näinud tillukesi vereplekke, kus ta ümarad kohmakad sõrmed olid nõelaga koperdanud ning endale sisse torganud. Ent ta oli jonnakalt jätkanud, kuni lõpuks sai see kostüüm valmis. Ja siis oli tulnud tal hiilgav idee. Tõepoolest parim mõte kõigi tema neljateistkümne eluaasta jooksul.

Ta teadis, et ta ema austas valgust. Valgus on see, mille poole me kõik püüdleme, oli ema talle alati rääkinud. Seepärast nimetatakse seda valgustatuseks. Seepärast nimetati tarku inimesi säravateks. Seepärast olid kõhnad inimesed edukad. Sest nad olid õhulisemad.

See oli nii ilmne.

Ja nüüd hakkab Crie mängima lumehelvest. Kõige valgemat, heledamat asja üldse. Aga kuidas saada säravaks? Ta oli läinud odavkaupade poodi ning ostnud oma taskuraha eest pudeli sädelust. Tal oli isegi õnnestunud otsejoones mööda kõndida ootavatest ja vastu vaatavatest šokolaadidest. Crie oli juba kuu aega dieedil olnud ja oli kindel, et varsti märkab seda ka ema.

Ta kasutas liimi ja sädelust ning vaatas tulemust.

Esimest korda elus teadis Crie, et ta on kaunis. Ning teadis ka, et juba mõne põgusa minuti pärast mõtleb ema samuti nii.

Clara Morrow vaatas elutoa akna härmas raamide vahelt tillukest Kolme Männi küla. Kummardus ettepoole ja hõõrus härmatist natuke vähemaks. Nüüd, kui meil on pisut raha, mõtles ta, peaksime vanad aknad välja vahetama. Aga kuigi Clara teadis, et seda oleks mõistlik teha, ei kuulunud suurem osa tema otsustest tegelikult mõistlike hulka. Ent need sobisid tema eluga. Ning nüüd, kui ta vaatas lumist maakera, mis läbi tema akna nähtuna piirdus Kolme Männi külaga, teadis ta, et vaade meeldib talle just vanale klaasile tekkinud kauni jäämustri pärast.

Kuuma šokolaadi rüübates vaatas ta, kuidas erksavärvilistesse rõivastesse pakitud külaelanikud pehmelt langevas lumes ringi kõndisid, labakindas käega tervituseks viipasid ja vahel lobisemiseks peatusid, sõnad tulid aurupilvekestega nagu koomiksitegelastel. Mõned läksid Olivier’ bistroosse kuuma piimaga kohvi jooma, teistel oli vaja värsket leiba või kooke Sarah’ pagariärist. Bistroo kõrval asuv Myrna uute ja kasutatud raamatute pood oli selleks päevaks suletud. Monsieur Béliveau rookis oma universaalkaupluse ees kõnniteed ning viipas suurele Gabrile, kes enneolematu kiirusega üle oma nurgapealse võõrastemaja esise muruplatsi ruttas. Võõra jaoks olid külaelanikud anonüümsed, isegi sootud. Québeci talves paistsid kõik ühesugused. Paterdasid paksudesse sulejopedesse mässituna ringi, nii et isegi kõhnad näisid paksud ja paksud ümmargused. Kõik ühesugused. Välja arvatud kootud tuttmütsid nende peas. Clara nägi, kuidas Ruthi erkroheline villakera noogutas Wayne’i mitmevärvilisele mütsile, mille Pat oli pikkadel sügisõhtutel kudunud. Kõik Lévesque’i lapsed kandsid eri tooni siniseid mütse, kui nad hokilitrit taga ajades jäätunud tiigil uisutasid, väike Rose värises väravas nii kõvasti, et isegi Clara nägi, kuidas ta vesisinine paeltega müts võbises. Aga vennad armastasid teda ning selle asemel, et tema poole sööstes litter purustava jõuga teele saata, teesklesid nad kukkumist, libisesid pehmelt tema poole ning lõpuks olid kõik värava ees ühes segases, kuid õnnelikus kuhjas koos. Clara meelest meenutas see üht Currier & Ivesi litot, mida ta oli lapsena tundide kaupa vaadanud, igatsedes ise sellesse maailma astuda.

Kolme Männi küla oli rüütatud valgesse. Viimaste nädalatega oli maha sadanud mitmekümne sentimeetri jagu lund ning igal külaplatsi ümbritseval majal oli oma puhasvalge tuttmüts. Korstnatest hõljus välja suitsupuhanguid, nagu oleks majadel olnud oma hääl ja hingamine, ning uksi ja väravaid kaunistasid jõulupärjad. Öösiti säras see vaikne, väike, Québecist kagu poole jääv küla jõulukaunistuste tuledest. Tasase sumina saatel valmistusid nii täiskasvanud kui ka lapsed tähtsaks päevaks.

„Võib-olla ta auto ei lähe käima.” Clara abikaasa Peter astus tuppa. Ta oli pikk ja kõhn ning nägi välja nagu eduka firma juht – just nagu ta isa. Selle asemel veetis ta päevad molberti taga küürutades ning kui ta aeglaselt, piinliku täpsusega oma abstraktse kunsti kallal töötas, sattus õlivärvi alatasa ka tema hallidesse lokkis juustesse. Ta teosed olid rahvusvaheliselt tuntud ja kollektsionäärid maksid nende eest tuhandeid dollareid, kuid kuna ta maalis nii aeglaselt, et sai aastas valmis ainult ühe või kaks teost, elasid nad pidevas vaesuses. Kuni hiljutise ajani, kui täpsem olla. Clara maalid sõjakatest emakatest ja sulavatest puudest alles otsisid endale turgu.

„Küll ta tuleb,” ütles Clara. Peter vaatas oma naist: silmad ikka sinised ja soojad, kuid tumedatesse juustesse olid tekkinud hallid triibud, ehkki vanust oli alla viiekümne. Kõhule ja reitele oli hakanud kogunema ümarust ning viimasel ajal oli Clara rääkinud, et peaks hakkama jälle Madeleine’i võimlemisrühmas käima. Kui Peterilt küsiti, kas see oleks hea mõte, taipas ta vait olla.

„Oled sa kindel, et ma ei või kaasa tulla?” küsis Peter rohkem viisakusest kui tõelisest soovist pigistada end Myrna lõksulaadsesse autosse ning loksuda selles terve tee linnani.

„Muidugi. Ma lähen sulle jõulukingitust ostma. Pealegi poleks pärast autos Myrna, minu, sinu ja kingituste jaoks ruumi. Me peaksime su Montréali maha jätma.”

Tilluke auto peatus nende avatud värava juures ja tohutu mustanahaline naine ronis välja. Tõenäoliselt oli see Clara lemmikosa koos Myrnaga tehtud sõitudest. Vaadata, kuidas too oma autost välja või sinna sisse poeb. Clara oli üsna kindel, et Myrna on tegelikult suurem kui auto. Juba suvel oli pöörane vaadata, kuidas ta seal vingerdab, kleit vööni üles kerkinud. Aga Myrna vaid naeris. Talvel oli aga veel naljakam, sest Myrna kandis kohevat roosat parkat, mis tegi ta veel peaaegu kaks korda suuremaks.

„Ma olen saartelt, kulla laps. Ma olen külmakartlik.”

„Sa oled Montréali saarelt,” oli Clara rõhutanud.

„Tõsi,” tunnistas Myrna naerdes. „Aga selle lõunaosast. Ma armastan talve. See on ainus aeg, mil mu nahk läheb roosaks. Mis sa arvad? Kas ma petaksin ära?”

„Mis mõttes?”

„Kas ma paistaksin valge inimesena.”

„Kas sa tahaksid seda?”

Myrna silmad olid parima sõbra poole pöördudes äkitselt tõsiseks muutunud, kuid siis ta naeratas. „Ei. Ei, enam mitte. Hmm.”

Näis, et ta oli oma vastusega rahul ja sellest isegi pisut üllatunud.

Ja nüüd kõmpis see võltsvalge, roosa pingul nahaga, erksavärviliste sallidega naine, peas purpurse tutiga oranž müts, mööda värskelt roogitud jalgrada lähemale.

Varsti on nad Montréalis. See oli lühike sõit, isegi lumega alla pooleteise tunni. Clara ootas jõuluostude tegemisele pühendatud pärastlõunat, kuid tema reisi, iga-aastase Montréali jõulureisi kõrgpunkt oli saladus. Tema isiklik nauding.

Clara Morrow igatses näha Ogilvy jõuluvitriini.

Sel Montréali kesklinna auväärsel kaubamajal oli kõige imelisem jõuluvitriin kogu maailmas. Novembri keskel kaeti suured vaateaknad paberiga, nii et need olid mustad ja tühjad. Siis hakkas põnevus kasvama. Millal pühadeime katte alt vabastatakse? Clara jaoks oli see lapsepõlves olnud isegi põnevam kui jõulurongkäik. Kui levis kuuldus, et Ogilvy on viimaks kattepaberi eemaldanud, kiirustas Clara kesklinna ja otsejoones selle maagilise akna juurde.

Põnevus oli kirjeldamatu. Clara jooksis akna poole, kuid peatus, enne kui see selgelt paistma hakkas. Sulges silmad ja kogus ennast, siis astus edasi ja avas silmad. Ning seal see oli. Clara küla. Koht, kuhu ta läheks, kui pettumused ja maailma kasvav julmus tundlikust väikesest tüdrukust jagu saavad. Oli siis suvi või talv, aga tal tarvitses vaid silmad sulgeda ja ta oligi seal. Kus karud tantsisid ja pardid uisutasid ja viktoriaanlikes kostüümides konnad püüdsid silla pealt kala. Öösel, kui tont tema magamistoa põranda all puhkis ja turtsus ja kraapis, surus ta väikesed sinised silmad kinni ning saatis end läbi võluakna külasse, mida tont kunagi ei leidnud, sest headus valvas sissepääsu.

Hiljem juhtus tema elus aga veel imelisem asi. Ta armus Peter Morrow’sse ja nõustus New Yorgi tormijooksuga vallutamise edasi lükkama. Selle asemel nõustus ta kolima väikesesse külla Montréalist lõuna pool, mida Peter nii armastas. Clara oli linnatüdruk ning seda kanti ta ei tundnud, kuid tema armastus Peteri vastu oli nii suur, et ta isegi ei kõhelnud.

Ning nii see siis kahekümne kuue aasta eest läks, et nutikas ja küüniline kunstiülikooli vilistlane Clara astus nende logisevast ja kolisevast Volkswagenist välja ning puhkes nutma.

Peter oli toonud ta tema lapsepõlve võlukülasse. Külasse, mille ta täiskasvanuks saamise tähtsuses ja tähenduses oli unustanud. Ogilvy jõuluvitriin oli päriselt olemas ja selle nimi oli Kolm Mändi. Nad ostsid külaplatsi äärde väikese maja ning hakkasid elama veel imelisemat elu, kui Clara oli söandanud ette kujutada.

Mõne minuti pärast tõmbas Clara soojas autos oma parka tõmbluku lahti ja vaatas lumise maastiku möödalibisemist. Need erilised jõulud – ning ühtaegu nii muserdavatel kui ka imelistel põhjustel. Pisut rohkem kui aasta eest oli mõrvatud tema armas sõber ja naaber Jane Neal, kes pärandas kogu oma raha Clarale. Eelmiste jõulude ajal polnud süütunne lasknud tal sellest midagi kulutada. Ta oli tundnud, et saab Jane’i surmast kasu.

Myrna piilus sõbra poole, tema mõtted liikusid samu radu mööda; ta mäletas armsat surnud Jane Neali ja nõuannet, mille ta oli pärast Jane’i mõrva Clarale andnud. Myrna oli harjunud nõu andma. Ta oli olnud Montréalis psühholoog, kuni mõistis, et suurem osa tema patsientidest ei tahtnudki tervemaks saada. Nad tahtsid tabletti ja kinnitust, et see, mis neid vaevas, polnud nende süü.

Nii et Myrna oli kõik sinnapaika jätnud. Oli laadinud oma väikese punase auto raamatuid ja riideid täis ning suundunud üle silla, Montréali saarelt minema, lõunasse, Ameerika Ühendriikide piiri poole. Kavatsusega istuda Florida rannas ja edasine eluplaan paika panna.

Ent saatus ja näljanäpistus olid vahele seganud. Kiirustamata ja maalilisi kõrvalteid nautides oli Myrna teel olnud vaevalt tunnikese, kui talle äkki tundus, et kõht oleks nagu tühi. Auklikul kruusateel künkaharja ületanud, sattus ta mägede ja metsa vahele peidetud külakesse. Myrnale tuli see täieliku üllatusena ning vaade meeldis talle nii väga, et ta peatus ja astus autost välja. Oli hiliskevad ja päike kogus just jõudu. Vana vesiveski juurest jooksis oja valge laudisega kirikuni ja lookles siis külast mööda. Küla oli ringikujuline, kruusateed väljusid sellest neljas suunas. Küla keskel oli plats ja selle ümber vanad majad, mõned Québeci stiilis, järskude plekk-katuste ja kitsaste katuseakendega, mõned laudisega ja laiade avatud verandadega. Ning vähemalt üks oli põllukividest; lähenevaks julmaks talveks valmistudes oli esmaasukas selle põldudelt kokku veetud kividest oma käte jõul üles ehitanud.

Ta nägi külaplatsil tiiki ja kolme suursugust mändi selle ühes otsas.

Myrna otsis välja Québeci kaardi. Mõne minuti pärast voltis ta selle kokku ja toetus hämmastunult autole. Seda küla polnud kaardil. Kaart näitas kohti, kus juba aastakümneid keegi ei elanud. Näitas tillukesi kalurikülasid ning iga kogukonda, kus oli kaks maja ja kirik.

Aga mitte seda siin.

Ta vaatas alla küla poole, kus inimesed tegid aiatöid või jalutasid koertega või istusid tiigi ääres pingil ja lugesid. Võib-olla oli see nagu muusikalist „Brigadoon” – muust maailmast eraldatud kant. Võib-olla ilmus see küla ainult kord mitme aasta tagant ja ainult inimestele, kellel oli vaja seda näha. Ometi Myrna kõhkles. See ei saanud ju ometi olla see, mille järele ta igatses. Ta oli juba ringi pööramas ja suundumas Williamsburgi poole, mis oli kaardil olemas, kuid otsustas siiski riskida.

Kolme Männi külas oli olemas see, mille järele ta igatses.

Seal olid saiakesed ja café au lait. Seal sai liha friikartulitega ja New York Timesi. Seal oli pagariäri ja bistroo ja võõrastemaja ja universaalkauplus. Seal oli rahu ja vaikust ja naeru. Seal leidus suurt rõõmu ja suurt nukrust ning võimet nende mõlemaga leppida ja rahul olla. Seal oli head seltskonda ja lahket suhtumist.

Ning seal oli tühi maja, mille alumisel korrusel oli olnud ladu, ülemisel aga korter. See maja ootas. Just teda.

Myrna ei lahkunudki sealt.

Pisut rohkem kui tunniga oli Myrna jõudnud rahulolematuse maailmast rahuolu maailma. See oli juhtunud kuue aasta eest. Nüüd jagas ta sõpradele uusi ja kasutatud raamatuid ning kulunud nõuandeid.

„Jeesus küll, situ või tule poti pealt maha,” oli olnud ta nõuanne Clarale. „Jane’i surmast on juba kuid möödas. Sa aitasid selle mõrva lahendada. Sa tead raudselt, et Jane pahandaks, kui ta teaks, et on andnud sulle kogu oma raha, sina aga isegi ei rõõmusta selle üle. Ta oleks pidanud selle mulle andma.” Myrna raputas hämmastust teeseldes pead. „Mina oleksin teadnud, mida sellega teha. Mürtsti, Jamaicale, kena rastamees, hea raamat…”

„Oota nüüd üks hetk. Sul on rastamees ja sa loed raamatut?”

„Oh, jah. Igal asjal on oma otstarve. Näiteks kõva rastamees on hea, kõva raamat aga mitte.”

Clara oli naernud. Kumbki neist ei sallinud kõvas köites raamatuid. Mitte sisu, aga just kaante pärast. Kõvad kaaned olid lihtsalt liiga rasked käes hoida, eriti veel voodis.

„Vastupidi rastamehele,” ütles Myrna.

Nii et Myrna oli veennud sõpra Jane’i surmaga leppima ja raha kulutama. Mida Clara kavatses sel päeval teha. Lõpuks saab auto tagaiste täidetud raskete, sügavatooniliste, nöörist sangadega paberkottidega, mida kaunistavad sellised nimed nagu Holt Renfrew ja Ogilvy. Mitte ühtegi erkkollast kodumarketi kotti. Kuigi Clarale kodumarket salamisi isegi meeldis.

*

Kodus vaatas Peter akent, sundides end kokku võtma ja midagi kasulikku tegema. Ateljeesse minema, maali kallal töötama. Siis aga märkas, et ühelt aknaruudult on härmatis maha hõõrutud. Seal oli südamekujuline auk. Ta naeratas, seadis silma augu kohale ning nägi Kolme Männi küla rahulikus rütmis oma elu elamas. Siis vaatas ta üles, künkal seisva üksiku vana maja poole. Vana Hadley maja poole. Ja sellal, kui ta sinna vaatas, hakkas härmatis jälle maad võtma, täites südame jääga.