Читать книгу Tappev külm - Louise Penny - Страница 5

„Kes need tegi?” küsis Saul CC-lt akvarellimappi kergitades.

„Mille?”

„Need siin.” Ta seisis paljalt nende hotellitoas. „Ma leidsin need prügikastist. Kelle omad need on?”

„Minu.”

„Sina ise tegid?” See oli šokeeriv. Hetkeks mõtles Saul, et on CC-d alahinnanud. Päris kindlasti oli tegemist andeka kunstniku teostega.

„Muidugi mitte. Üks hale väike külainimene andis mulle, et ma neid oma galeristidest sõpradele näitaksin. See, kuidas ta pugeda püüdis, oli nii naljakas. „Oh, palun, CC, ma tean, keda kõiki sa nii hästi tunned.” – „Oh, CC, teeks sulle väga palju tüli mu töid mõnele oma tuttavale näidata?” Väga tüütu. Kujutad sa ette, tuleb minu käest teenet lunima? Tal jätkus isegi jultumust paluda, et ma neid just Denis Fortinile näitaksin.”

„Mida sa talle ütlesid?” Sauli süda jõnksatas. Loomulikult ta teadis juba vastust.

„Ütlesin, et rõõmuga. Sa võid need nüüd sinna tagasi panna, kust sa need leidsid.”

Saul kõhkles, sulges siis mapi ja pani selle tagasi prügikasti, vihates end sellise hiilgava mapi hävitamisele kaasaaitamise pärast – ja veel rohkem tahtmise pärast seda hävitada.

„Kas sul pärastlõunaks mingeid plaane ei ole?” küsis ta.

CC nihutas millimeeterhaaval klaasi ja lampi voodi kõrval laual, kuni mõlemad olid täpselt oma kohal.

„Mitte midagi olulist.” CC pühkis laualt suure tolmutordi. No tõesti, Ritzis. Sellest tuli juhatajaga rääkida. Ta vaatas akna juures seisva Sauli poole.

„Jumala eest, sa oled end käest lasknud.”

Ilmselt oli mehel kunagi olnud korralik keha, mõtles ta. Aga nüüd kõik lotendas. CC oli olnud paksude meestega. Ta oli olnud atleetlike meestega. Ning tema meelest polnud kummalgi äärmusel midagi viga. Vastik oli üleminek.

Saul käis talle närvidele, ning tal ei tulnud hästi meelde, miks ta oli arvanud, et temaga tegelemine on hea mõte. Siis langes ta pilk raamatu läikivale valgele kaanele ja talle meenus.

See foto. Saul oli imeline fotograaf. Seal, pealkirja „Ole rahulik” all, oli Sauli tehtud foto. CC juuksed olid seal nii blondid, peaaegu valged, huuled punased ja täidlased, silmad jahmatavalt, intelligentselt sinised. Ning ta nägu oli nii valge, et peaaegu hajus tausta sisse, jättes mulje, et silmad ja suu ja kõrvad hõljuvad kaanel.

CC jumaldas seda.

Pärast jõule ta vabaneb Saulist. Kui too on täitnud oma viimase ülesande. Ta märkas, et ilmselt oli Saul mappi vaadates põrganud vastu laua ääres seisvat tooli. Nüüd oli tool paigast ära. Ta tundis, kuidas pinge ta rinnus kasvab. Olgu neetud see Sauli komme teda niiviisi meelega ärritada ja olgu neetud see mapp. CC hüppas voodist välja ning seadis näkku karjuva tooli otseks, kasutades ühtlasi võimalust, et telefon lauaservaga paralleelseks pöörata.

Siis hüppas ta voodisse tagasi ja silus keha vastu puutuvat voodipesu. Võib-olla peaks takso võtma ja tagasi kontorisse sõitma? Aga siis meenus talle, et ta ikkagi pidi kuhugi minema. Olulisse kohta.

Ogilvys käis jõulumüük ja rue de la Montagne’i põlisrahvaste tarbekunstipoes oli paar saapaid, mille ta tahtis ära osta.

Ei lähe enam kaua, ja siis on kõikjal Québeci poodides müügil tema enda rõiva- ja mööblimark. Varsti kõik need moekad disainerid, kes on tema üle nalja heitnud, veel kahetsevad. Varsti on kõik tuttavad Li Bieniga, tema enda elu- ja disainifilosoofiaga. Feng shui oli nii aegunud. Inimesed igatsesid muutust ja tema annab selle. Li Bien saab olema igaühe keelel, igas kodus.

„Oled sa pühadeks mingi koha juba kinni pannud?” küsis ta.

„Ei, ma lähen homme vaatama. Muide, miks sa ostad maja mingisse jumalast mahajäetud kohta?”

„Ju mul on põhjust.” Teda vihastas, et Saul tema otsuses kahtles.

Ta oli viis aastat oodanud võimalust endale Kolme Männi külas maja osta. Kui vaja, siis võis CC de Poitiers olla kannatlik, ja tal oli selleks piisavalt hea põhjus.

Ta oli külastanud seda närust külakest palju kordi, võtnud ühendust kohalike kinnisvaraagentidega ja isegi rääkinud seal läheduses asuvate Saint-Rémy ja Williamsburgi poemüüjatega. Selleks oli kulunud aastaid. Ilmselt ei tulnud Kolme Männi külas kuigi sageli maju müüki.

Veidi enam kui aasta eest oli talle helistanud kinnisvaraagent Yolande Fontaine. Üks maja oli müüki pandud. Viktoriaanlik ja suurejooneline, künka otsas, ülalt alla vaatega külale. Veskiomaniku maja. Peremehe maja.

„Palju maksab?” oli CC küsinud, ise peaaegu kindel, et see käib üle ta võimete. Tal tuleks firma tagatisel laenu võtta, panna panti kõik, mis talle kuulus, saada abikaasa nii kaugele, et too võtaks välja elukindlustusse ja pensionifondi pandud raha.

Ent agendi vastus oli teda üllatanud. Summa oli turuhinnast märgatavalt väiksem.

„On küll üks väike asi,” oli Yolande imala häälega seletanud.

„Ja nimelt?”

„Seal toimus mõrv. Ja mõrvakatse.”

„On see kõik?”

„Noh, ma mõtlen, tehniliselt võttes oli ka inimrööv. Igatahes seepärast maja nii odav ongi. Aga see on siiski soodne ost. Peamiselt vasktorudest veevärk on suurepärases korras. Uus katus pandi alles kahekümne aasta eest. Ja …”

„Ma võtan selle.”

„Kas te maja näha ei tahagi?” Küsimuse välja öelnud, oleks Yolande tahtnud iseendale põlvega tagumikku virutada. Kui see idioot tahtis vana Hadley maja ära osta sellele pilku heitmata, ilma põhjalikuma ülevaatuse või kurjade vaimude väljaajamiseta, siis las ostab.

„Lihtsalt vormistage paberid. Ma astun pärastlõunal tšekiga läbi.”

Ja nii ta tegigi. Abikaasale rääkis ta ostust umbes nädala pärast, siis, kui vajas tema allkirja pensionifondist raha väljavõtmiseks. Mees oli protesteerinud, kuid nii hädiselt, et kõrvaltvaatajal olnuks võimatu seda üldse protestiks pidada.

Vana Hadley maja, koletis künka otsas, kuulus talle. Ta poleks saanud olla õnnelikum. See oli täiuslik. Kolme Männi küla oli täiuslik. Või vähemalt oli saamas täiuslikuks, kui ta oma plaani ellu viib.

Saul mühatas ja pöördus kõrvale. Tulikiri seinal oli selgesti loetav. CC heidab ta üle parda niipea, kui järgmine fotosessioon selles jubedas külakeses saab tehtud. See oli CC esimese kataloogi jaoks ning Saulile oli juba öeldud, et tuleb teha pilte, millel CC jõulude ajal pärismaalaste seas kepsleks. Võimaluse korral tuli pildistada kohalikke, kes vaatasid CC-d imetluse ja kiindumusega. Selleks oli vaja raha.

Kõigel, mida CC tegi, oli eesmärk. Üks kahest võimalikust eesmärgist, leidis Saul: kas toita naise rahakotti või tema ego.

Nii et milleks oli ta ostnud maja külas, millest keegi polnud kunagi kuulnud? See polnud prestiiži pärast. Järelikult oli tegemist teise põhjusega.

Raha.

CC teadis selle küla kohta midagi, mida keegi teine ei teadnud, ja see tähendas tulevikus raha.

Saulis ärkas Kolme Männi küla vastu huvi.

„Crie! Jeesuse nimel, liiguta ennast!”

See oli peaaegu otsesõnu mõeldud. Sihtfonditegelase ja iludusvõistlusel osalenu järeltulijal, peene kondiga, hellalt sisse mässitud neiul oli raskusi enese näitamisega, sest ta oli jäänud Crie-nimelise lumehange taha. Crie oli jõudnud lavale, tantsinud ja keerelnud koos teiste ingellike lumehelvestega, kuid siis järsku peatunud. Kedagi ei paistnud häirivat, et lumi Jeruusalemmas ei vasta mingile loogikale. Õpetaja oli üsna õigustatult arvanud, et kui keegi uskus neitsist sündimist, uskus ta ka, et sel imelisel ööl oli lund sadanud. Ainult et nüüd oli üks helvestest, ise juba omaette loodusnähtus, lava keskel tardunud. Jeesuslapse ette.

„Liiguta end, pekiperse.”

Solvang libises Criel külgi mööda maha nagu kõik teisedki. Need olid tema elu valge müra. Ta peaaegu ei kuulnudki neid enam. Nüüd seisis ta laval ja põrnitses publikut, nagu oleks paigale külmunud.

„Briel on lavahirm,” sosistas näitekunstiõpetaja madame Bruneau muusikaõpetaja madame Latourile, nagu ootaks, et too midagi ette võtaks. Seljataga nimetasid isegi õpetajad Cried Brieks. Nad vähemalt arvasid, et seljataga. Juba ammu ei muretsenud nad enam selle pärast, kas see veider vaikne tüdruk kuuleb midagi või mitte.

„Seda ma näen,” nähvas madame Latour. Preili Edwardsi iga-aastase jõuluetenduse lavastamise tohutu pinge hakkas viimaks temani jõudma.

Aga mitte lava ei pannud Cried kivistuma, ega ka publik. Poole sammu pealt peatuma oli teda pannud see, mis sealt puudus.

Pikaajalistest kogemustest teadis Crie, et alati olid kõige hirmsamad just need asjad, mida sa ei näinud.

Ning see, mida Crie ei näinud, murdis ta südame.

„Ma mäletan, kuidas mu esimene guru Ramen Das mulle ütles,” CC kõndis nüüd oma valges hommikumantlis mööda hotellituba ringi, korjas kokku kirjapaberi ja seebid ning jutustas järjekordselt oma lemmiklugu. „„CC Das,” ütles ta. Ramen Das nimetas mind niimoodi,” sõnas CC kirjapaberile. „Naise jaoks oli selline au haruldane, eriti veel sel ajal Indias.”

Võib-olla ei saanud Ramen Das aru, et CC on naine, mõtles Saul.

„See oli kahekümne aasta eest. Ma olin alles süütu lapsuke, kuid juba siis otsisin ma tõde. Ma läksin mägedesse Ramen Dasi juurde ja meil tekkis kohe spirituaalne side.”

Ta pani käed kokku ja Saul lootis, et ta ei ütle …

„Namaste,” ütles CC kummardudes. „Tema õpetas seda mulle. Väga spirituaalne.”

Ta ketras mõistet „spirituaalne” nii tihti, et Sauli jaoks oli see kaotanud tähenduse.

„Ta ütles, CC Das, sul on suur spirituaalne anne. Sa pead siit lahkuma ja seda maailmaga jagama. Sa pead inimestele rääkima, kui tähtis on olla rahulik.”

Kui ta rääkis, liigutas Saul sünkroonselt huuli, nii tuttav oli see jutt talle.

„CC Das, ütles ta, sina tead paremini kui keegi teine, et kui tšakrad on joondatud, siis on kõik valge. Ja kui kõik on valge, siis on kõik hästi.”

Saul kaalus, kas CC võis segi ajada India müstiku ja Ku Klux Klani liikme. Kui nii, siis oleks see tõeliselt naljakas.

„Sa pead minema tagasi maailma, ütles ta. Oleks vale sind kauem siin hoida. Sa pead looma firma ja panema selle nimeks Ole Rahulik. Seda ma tegin. Ja seepärast kirjutasin ma ka raamatu. Et levitada spirituaalset sõna. Inimestel on vaja teada. Neil on praegu kõik valesti kergekaaluliste sektide tõttu, mis neid ära kasutavad. Ma pean rääkima neile Li Bienist.”

„Nüüd ma olen segaduses,” ütles Saul, nautides vihapunetust, mille see alati kaasa tõi. CC oli äärmiselt läbinähtav. Vihkas seda, kui keegi vihjas, nagu võiksid ta mõtted mingil moel segased olla. „Kas see oli Ramen Das, kes sulle Li Bienist rääkis?”

„Ei, idioot. Ramen Das oli Indias. Li Bien on iidne idamaine filosoofia, mida mu perekonnas on edasi antud.”

„Iidsete Hiina filosoofide perekonnas?” Kuna see suhe nagunii enam kaua ei kestnud, võis ta samahästi ka natuke lustida. Pealegi saab sellest naljaka loo, mida tulevikus jutustada. Tõrjuda vestlusest läila tuimuse. Ta teeks CC-st naerualuse.

CC laksutas keelt ja turtsatas. „Sa tead, et mu perekond on pärit Prantsusmaalt. Prantsusmaal on Ida koloniseerimises pikk ja väärikas ajalugu.”

„Oh, jah, Vietnam.”

„Täpselt. Diplomaatidena tõi mu perekond sealt kaasa iidseid spirituaalseid õpetusi, sealhulgas Li Bieni. Ma olen kõike seda sulle juba rääkinud. Kas sa pole kuulanud? Pealegi on see raamatus kirjas. Kas sa pole seda lugenud?”

CC viskas raamatuga ja Saul tõmbus kõrvale, et mitte pihta saada, kuid mitte piisavalt kiiresti, nii et nurk tabas mööda lennates siiski ta käsivart.

„Loomulikult ma olen su neetud raamatut lugenud. Muudkui lugenud ja lugenud.” Ta pidi kogu tahtejõu kokku võtma, et mitte nimetada raamatut pasahunnikuks, nagu ta teadis selle olevat. „Ma tean seda lugu. Su ema maalis Li Bieni kuuli ja see on nüüd ainus asi, mis sul temast veel alles on.”

„Mitte ainult tema kohta, persevest. Kogu mu perekonna kohta.” Nüüd CC lausa sisises. Saul oli tahtnud teda ärritada, kuid polnud aimanud, mille valla päästab. Äkki tundis Saul end lömitava allameetrimehena üha paisuva CC ees, kes varjas päikese, varjas tema eest kogu valguse. Saul kahanes ja kängus ja küürutas. Seesmiselt. Väliselt seisis täiskasvanud mees hiirvaikselt paigal ja põrnitses. Ning kaalus, mis võis olla loonud sellise koletise.

CC tahtis mehel käed otsast rebida. Tahtis tema punnis silmad koobastest välja koukida, tahtis liha ta luudelt maha käristada. Tundis, kuidas jõud ta rinnus kasvab ja pakitseb, kiirgab välja nagu noovast plahvatanud päike. Käed igatsesid haarata tal kõrist ja tunda veresoontes südametukseid. Ja ta oleks sellega hakkama saanud. Kuigi mees oli temast suurem ja raskem, oleks ta hakkama saanud. Ta teadis, et kui tal on selline tunne, siis ei suuda miski teda peatada.

Söönud kehakinnituseks pošeeritud lõhet ja küpsetatud lambajalga, läksid Clara ja Myrna jõuluostude tegemiseks lahku. Kõigepealt suundus Clara Siegfried Sassooni otsima.

„Sa lähed raamatupoodi?” küsis Myrna.

„Muidugi mitte. Ma lähen lasen endale soengu teha.” Paistis, et Myrna oli tõesti tänapäevase maailmaga kontakti kaotanud.

„Siegfried Sassoonil?”

„Mitte isiklikult temal, aga kellelgi tema salongist.”

„Või tema kambast. Ma olen aru saanud, et see on põrgu, mis võtab nii nooruse kui ka naeruhimu.”

Clara oli näinud pilte Sassooni salongidest ning kuigi Myrna kirjeldus oli pisut dramaatiline, polnud see ka päris vale, kui otsustada fotodele jäänud mornide ja õnnetu moega naiste põhjal.

Mõni tund hiljem, rassides mööda rue Sainte-Catherine’i, labakutes käed kingitustest pungil kottide paelu hoidmas, oli Clara kurnatud, kuid rahul. Ta ostupillerkaar oli läinud suurepäraselt. Ta oli leidnud Peterile ideaalse kingituse ning väiksemaid asju sugulastele ja sõpradele. Myrnal oli õigus. Jane’il oleks olnud lõbus näha, kuidas ta raha kulutab. Ning Myrnal oli kummalisel kombel olnud õigus ka selle Sassooni-värgi asjas.

„Nailonsukki? Šokolaadi?” kostis lüüriline, soe hääl tema selja tagant.

„Ma just mõtlesin sinu peale, reetur selline. Sa saatsid mu Montréali kurjadele tänavatele võhivõõrastelt küsima, kust ma leiaksin Siegfried Sassooni.”

Myrna toetus naerust vappudes vastu vana pangahoone seina.

„Ma ei tea, kas selle üle vihastada või rõõmustada, kuid keegi ei saanud aru, et ma tahan lasta juukseid lõigata ammu meie hulgast lahkunud, esimese maailmasõja aegsel poeedil. Miks sa ei öelnud mulle, et see oli Vidal, mitte Siegfried?” Nüüd naeris ka Clara, poetades oma kompsud lumisele kõnniteele.

Kui Myrna naeruhoog vaibus, astus ta sammu tagasi, et Clara üle vaadata. „Näeb päris uhke välja.”

„Mul on ju kootud müts peas, sa lollakas,” ütles Clara ja mõlemad naised naersid jälle, kui Clara villase mütsi üle kõrvade tõmbas.

Selles keskkonnas olnuks raske end mitte muretuna tunda. Oli 22. detsember, kell oli neli saamas ja päike oli juba loojunud. Montréali alati lummavaid tänavaid kaunistasid nüüd ka jõulutuled. Rue Sainte-Catherine’il helendasid dekoratsioonid, valgus peegeldus lumehelvestelt. Tipptunni ummikutesse takerdunud autod liikusid teosammul, jalakäijad ruttasid mööda lumiseid kõnniteid, peatudes vahel heledasti valgustatud vaateakende vaatamiseks.

Otse ees oli nende siht. Ogilvy. Ja aken. Clara nägi juba poole kvartali kauguselt helendust, akent silmitsevate laste nägudelt peegeldus selle võlujõud. Külma polnud enam tunda, hetk tagasi trüginud ja mükselnud rahvahulk kadus; isegi Myrna jäi tagaplaanile, kui Clara aknale lähenes. Seal see oli. Vesiveski metsa vahel.

„Saame seal kokku,” sosistas Myrna, kuid sõber oli juba kadunud. Sosistas akna poole. Mööda selle ees seisnud lastest, üle lumisel kõnniteel vedeleva kaltsuhunniku ja otse idüllilisele jõuluväljapanekule. Kõndis siis üle puust silla puust veskihoones ootava karuvanaema poole.

„Saate anda mõne mündi? L’argent, s’il vous plaît?2”

Clara maailma tungis öökimisheli.

„Oh, rõve. Emme,” hüüdis lapshääl, Clara pööras pilgu aknalt ja vaatas maha. Kaltsuhunnik oli oksendanud, okse auras mehe ümber mässitud tekikoorikul. Või naise. Clara ei teadnud ega hoolinud. Teda pahandas, et ta oli seda hetke oodanud terve aasta, terve nädala, terve päeva ning mingi tänaval lebav saast oli selle täis oksendanud. Ning nüüd kõik lapsed nutsid ja võlu oli kadunud.

Clara taganes aknast kaugemale ja vaatas Myrnat otsides ringi. Mõistis siis, et ilmselt oli too sisse läinud, juba tähtsündmusele platsi võtnud. Mitte ainult vaateaken polnud neid sel päeval Ogilvy kaubamaja juurde toonud. Ruth Zardo, nende küla elanik ja hea sõber, esitles keldrikorruse raamatupoes oma värsket raamatut.

Tavaliselt toimusid need esitlused Kolme Männi bistroos, kus Ruthi õhukesed luulevihikud hajameelsetele kohalviibijatele pihku libistati. Kuid nüüd oli juhtunud midagi hämmastavat. Kolme Männi küla eakas, kipras, mõrumeelne luuletaja oli võitnud kindralkuberneri auhinna. Üllatades sellega kõiki. Mitte et ta poleks seda väärt olnud. Clara teadis, et ta luuletused olid kaunid.

Jah, Ruth Zardo vääris auhinda. Jahmatav oli ainult, et keegi teinegi seda mõistis.

Kas see võib juhtuda ka minu kunstiga, mõtles Clara, tuhisedes pöörduksest Ogilvy hästilõhnavasse, kõlatusse atmosfääri. Kas keegi nopib mu unustusest välja? Ta oli viimaks söandanud sokutada oma teoste näiteid uue naabri CC de Poitiers’ kätte, kui oli bistroos pealt kuulnud, kuidas too rääkis oma heast ja lähedasest sõbrast Denis Fortinist.

Isikunäitus Fortini galeriis Montréali Outremonti kvartalis oleks tähendanud päralejõudmist. Fortin valis sinna ainult parimaid; värskeima, sügavaima ja julgeima mõtte ja käekirjaga kunstnikke. Ning tal oli sidemeid kogu maailmas. Isegi … kas sellele võis üldse mõelda? MoMA-s, New Yorgi moodsa kunsti muuseumis.

Clara kujutles end Fortini galerii eranäitusele. Ta oleks särav ja teravmeelne, aupakliku tähelepanu keskmes, vähem andekad kunstnikud ja tähtsad kriitikud haaraksid igast ta läbinägelikust sõnast. Peter seisaks austajateringist pisut eemal, jälgiks mängu kergelt naeratades. Oleks tema üle uhke ja näeks teda viimaks kolleegi ja kunstnikuna.

Crie istus preili Edwardsi tütarlastekooli lumisel trepil. Oli pime. Nii sees kui ka väljas. Ta põrnitses midagi nägemata enda ette, kübarale ja õlgadele kogunes lund. Tüdruku kõrval maas oli kott tema lumehelbekostüümiga. Selle vahele oli topitud tunnistus.

Ainult A-d.

Ta õpetajad olid keelt laksutanud, pead vangutanud ja kurtnud tõsiasja üle, et selline aju nii rikkis kehas on tõeline raiskamine. Karjuv ebaõiglus, oli üks neist öelnud, ja kõik naersid. Välja arvatud Crie, kes juhtus parajasti mööda minema.

Kõik õpetajad olid nõustunud, et neil tuleb karmilt noomida seda – kui peaks õnnestuma süüdlane välja selgitada –, kes oli Cried nii rängalt solvanud, et too suutis vaevu rääkida või otsa vaadata.

Lõpuks tõusis Crie püsti ja hakkas ettevaatlikult Montréali kesklinna poole kõndima; ta tasakaalu häirisid libedad, järsud kõnniteed ja šifoonist lumehelbe talumatu raskus.