Читать книгу Tappev külm - Louise Penny - Страница 6

Läbi Ogilvy jalutades ei olnud Clara kindel, kumb oli hullem, õnnetu kerjuse hais või kaubamajas leviv imal parfüümide lõhn. Kui mõni kõhnuke näitsik oli juba umbes viiendat korda teda tootetutvustuse käigus pritsinud, oli tal vastus käes. Ta oli iseendalegi vastik.

„Oli ka kuramuse aeg juba.” Ruth Zardo lonkas Clarale vastu. „Sa näed välja nagu kodutu, kes kogu oma elamist kaasas tassib.” Nad suudlesid teineteist mõlemale põsele. „Ja sa haised.”

„See pole mina, see on Myrna,” sosistas Clara ja noogutas lähedal seisva sõbra suunas, lehvitades käega nina all. Ning pani imeks, et luuletaja oli teda tavalisest soojemalt tervitanud.

„Näh, osta see ära.” Ruth ulatas talle oma uue raamatu „Mul on kõik HÄSTI”. „Ma annan sulle isegi autogrammi. Aga enne pead sa selle ära ostma.”

Pikk ja väärikas, lonkas Ruth Zardo kepile toetudes oma väikese laua juurde tohutu poe nurgas, et oodata seal neid, kes võiksid autogrammi tahta.

Clara läks kassasse, maksis raamatu eest ja võttis sellesse autogrammi. Ta tundis kõiki ruumis viibijaid. Seal olid Gabri Dubeau ja tema elukaaslane Olivier Brulé. Gabri oli suur ja pehme, päris ilmselt meeldis talle süüa ja ta nautis iga suutäit. Ta oli umbes kolmekümne viiene mees, kes oli otsustanud, et talle aitab noor ja heas vormis ja gei olemisest. Või noh, geivärgi kohta see siiski ei käinud. Tõmmu Gabri kõrval seisis blond, nägus, kõhn ja elegantne Olivier ning näppis oma rullkraega siidpluusi tüütult väljaturritavat niiti, ilmselgelt soovides, et saaks selle tagasi suruda.

Ruthil poleks tarvitsenud esitluseks Montréali sõita. Ainsad inimesed, kes siia välja ilmusid, olid Kolme Männi külast.

„Täielik ajaraisk,” ütles Ruth, valgete lühikeseks lõigatud juustega pea kummargil Clara raamatu kohal. „Montréalist pole siin kedagi, mitte ühtegi kuradima inimest. Ainult teie. On ikka tüütus.”

„Noh, tänan väga, sa vana paberimäärija,” ütles Gabri, hoides oma suurte pihkude vahel mitut raamatut.

„Tore.” Ruth tõstis pilgu. „See on raamatupood,” ütles ta väga aeglaselt ja valjusti. „See on inimestele, kes oskavad lugeda. See pole avalik saun.”

„Millest on tegelikult kahju.” Gabri vaatas Clara poole.

„See tuleb Myrnast,” ütles Clara, aga kuna Myrna oli eemal Émilie Longpréga vestlemas, polnud ta väide usaldusväärne.

„Vähemalt summutad sa Ruthi luuletuste haisu,” ütles Gabri, hoides vihikut „Mul on kõik HÄSTI” endast eemal.

„Pede,” nähvas Ruth.

„Nõiamoor,” nähvas Gabri Clarale silma pilgutades. „Salut, ma chère.”3

„Salut, mon amour.4 Mis see teine raamat sul on?” küsis Clara.

„CC de Poitiers’ oma. Kas sa teadsid, et meie uus naaber on raamatu kirjutanud?”

„Jeesus, see tähendab, et ta on kirjutanud rohkem raamatuid kui lugenud,” ütles Ruth.

„Ma sain selle sealt.” Gabri osutas valgete raamatute virnale allahinnatud kraami kastis. Ruth mühatas ja vakatas, mõistes, et tõenäoliselt on see vaid päevade küsimus, millal tema väike kogu peenelt viimistletud luuletusi satub samasse kirjanduse kirstu kui CC pask.

Eemal seisis veel inimesi, nende seas Kolme Männi küla „kolm graatsiat”: väike ja elegantne, kitsa seeliku, pluusi ja siidsalliga Émilie Longpré; kolmest sõbrannast vanim, üle üheksakümnene, krimpsus ja kortsus Kaye Thompson, kelle välimus meenutas kartulit ja kes lõhnas reumakreemi järele; ning punaste sassis juustega Beatrice Mayer, kes püüdis tagajärjetult varjata oma paksust avara oranži kaftani ja kohmaka kaelakeega. Mamma Bea – nagu teda kutsuti – hoidis käes CC raamatut. Ta pöördus ja vaatas Clara poole. Küll ainult hetkeks. Kuid sellest piisas.

Mamma Bead näis haaravat mingi emotsioon, millest Clara ei saanud hästi aru. Viha? Hirm? Mingi väga suur mure, selles oli Clara üsna kindel. Ja siis see kadus, asendus Mamma rahuliku, lustaka ilmega, roosa ja krimpsus ja avala näoga.

„Tule, lähme sinnapoole.” Ruth ajas end vaevaga jalule ja haaras Gabri käsivarrest, mida too talle toeks pakkus. „Siin ei juhtu eriti midagi. Kui saabuvad meeleheitlikult suurepärast luulet ihaldavad hordid – nagu see paratamatult juhtub – eks ma siis jooksen tagasi laua juurde.”

„Bonjour, armas.” Tilluke Émilie Longpré suudles Clarat mõlemale põsele. Talvel, kui suurem osa Québeci provintsi elanikest nägi oma villastesse kampsunitesse ja parkadesse mähkunuina välja joonisfilmitegelastena, suutis Em säilitada elegantsi ja graatsia. Tema juuksed olid maitsekalt helepruuniks värvitud ja kaunilt soengus. Ta riided ja meik olid kenad ja sobivad. Kaheksakümne kaheselt oli ta üks küla matriarhe.

„Oled sa seda näinud?” Olivier ulatas Clarale raamatu. Kaanelt põrnitses vastu julm ja külm CC.

„Ole rahulik”.

Clara vaatas Mamma poole. Nüüd ta mõistis, miks Mamma Bea sellises meeleolus oli.

„Te vaid kuulake seda.” Gabri hakkas tagakaanelt tutvustust lugema. „De Poitiers on ametlikult kuulutanud feng shui minevikku kuuluvaks.”

„Loomulikult, see on vana Hiina õpetus,” ütles Kaye.

„Selle asemele,” jätkas Gabri, „on uus moedojään toonud meile palju sügavama, palju tähendusrikkama filosoofia, mis teavitab meid ning värvib mitte ainult meie kodusid, vaid meie hingesid, iga meie hetke, meie otsust, iga meie hingetõmmet. Astuge Li Bieni teele, valguse teele.”

„Mis see Li Bien on?” küsis Olivier, otseselt kellegi poole pöördumata. Clarale tundus, et Mamma avas suu, kuid sulges selle taas.

„Mamma?” küsis ta.

„Mina? Ei, armas, ma ei tea. Miks sa küsid?”

„Ma mõtlesin, et kuna sul on jooga- ja meditatsioonikeskus, siis äkki sa oled Li Bieniga tuttav.” Clara püüdis seda viisakalt sõnastada.

„Ma olen tuttav kõigi hingeliste teedega,” ütles Mamma Clara meelest pisut liialdades. „Aga mitte sellega.” Vihje oli selge.

„Kuid siiski,” ütles Gabri, „kas sulle ei tundu, et see on kummaline kokkusattumus?”

„Misasi?” küsis Mamma, ta hääl ja nägu olid rahulikud, kuid õlad olid tõusnud peaaegu kõrvu katma.

„Noh, et CC on pannud oma raamatu pealkirjaks „Ole rahulik”. Sama nimi on ju sinu meditatsioonikeskusel.”

Järgnes vaikus.

„Mis?” küsis Gabri aimates, et on teinud mingi vea.

„See peab olema kokkusattumus,” ütles Émilie rahulikult. „Ja võib-olla on see tunnustus sulle, ma belle.” Ta pöördus Mamma poole, toetades kõhna käe sõbra lihavale käsivarrele. „Ta on vana Hadley majas olnud juba umbes aasta aega, kahtlemata on sinu töö teda inspireerinud. See on austusavaldus sinu hingelisusele.”

„Ja tema sõnnikuhunnik on tõenäoliselt sinu omast kõrgem,” kinnitas Kaye. „See peaks lohutama. Ma ei arvanud, et see võiks võimalik olla,” ütles ta Ruthile, kes vaatas oma toetajat rõõmuga.

„Kena soeng,” pöördus Olivier Clara poole, lootes nii pingeid maandada.

„Tänan.” Clara tõmbas kätega läbi juuste, ajades need püsti, just nagu oleks miski teda äsja hirmutanud.

„Sul oli õigus,” pöördus Olivier Myrna poole. „Ta näeb välja nagu hirmunud noorsõdur Vimy kaevikutes. Neid, kellele selline välimus sobiks, pole palju. Väga julge, väga uue aastatuhande kohane. Annan au.”

Clara kissitas silmi ja põrnitses Myrnat, kelle naeratus venis kõrvuni.

„Paavst mingu perse,” ütles Kaye.

*

CC kohendas uuesti tooli. Juba riides, seisis ta üksi hotellitoas. Saul oli lahkunud, pakkumata hüvastijätusuudlust, mida keegi ei oodanudki.

CC oli tema minekut nähes kergendust tundnud. Nüüd viimaks sai ta seda endale lubada.

„Ole rahuliku” eksemplari käes hoides astus CC akna juurde. Tõstis raamatu aeglaselt üles ja surus rinnale, nagu oleks see sealt terve ta elu puudunud.

Ta kallutas pea taha ja ootas. Kas nad sel aastal jätavad ta rahule? Aga ei. Alumine huul värises pisut. Siis hakkasid laud võbisema ja väike klomp kõdistas kurku. Ja siis nad tulid, kihutasid külmadena mööda põski ta avatud, koopataolisse suhu. Ning tema veeres nende järel sellesse pimedasse kuristikku ja leidis end jõuludeaegsest tuttavast toast.

Ta ema seisis tühjas, hämaras ruumis vastu nurka toetatud, ammu kuivanud ja kaunistamata männipuu kõrval, teravad okkad olid maha pudenenud. Puu küljes rippus üksainus klaaskuul ja nüüd kiskus ema hüsteeriliselt ulgudes seda maha. CC kuulis seniajani põrandale kukkuvate okaste tormi ja nägi enda poole lendavat kuuli. Ta polnud kavatsenud seda kinni püüda. Oli tõstnud ainult käed näo kaitseks, aga kuul oli maandunud otse ta pihkude vahele ja pidama jäänud, just nagu oleks leidnud endale kodu. Ema oli nüüd põrandal, õõtsutas ennast ja nuttis, ning CC tahtis meeleheitlikult, et ta juba lõpetaks. Tahtis meeleheitlikult teda vaikima sundida, vaigistada, rahustada, enne kui naabrid jälle politsei kutsuvad ja ema jälle ära viiakse. Ning CC jääks üksi võõraste hoolde.

Kuid hetkeks CC kõhkles ja vaatas kuuli oma käte vahel. See helendas ja tundus puudutades soe olevat. Sellele oli maalitud lihtne pilt. Kolm kõrget männipuud perekonnana koos, lumi toetumas longus okstele. Pildi alla oli ema käekirjaga kirjutatud Noël.

CC süvenes palli, kaotas enda selle rahusse ja vaikusse ja valgusse. Aga ilmselt oli ta seda liiga kaua vaadanud. Uksele tagumine rebis ta eemale kolmest männist, tagasi tema ees oleva õuduse juurde.

„Mis seal toimub? Laske meid sisse,” nõudis mehehääl teiselt poolt ust.

Ja CC lasi, kuid see oli ka viimane kord, kui ta kellegi kuhugi sisse lasi.

Crie jalutas Ritzist mööda, peatus, et luksuslikku hotelli silmitseda. Šveitser ei teinud temast välja, ei kutsunud teda sisse. Ta liikus aeglaselt edasi, saapad lörtsist läbimärjad, villased kindad käte otsas rippumas, neile kogunenud lumekoorik vedas neid maa poole.

Ta ei hoolinud. Ta rühkis mööda pimedaid, lumiseid, tihedalt inimesi täis tänavaid edasi, jalakäijad põrkasid talle otsa ja vaatasid teda põlglikult, justnagu oleksid paksud lapsed nende tunded kreemina koogile määrinud ja alla neelanud.

Ta kõndis ikka edasi, nüüd hakkasid jalad külmetama. Ta oli kodust lahkunud ilma korralike talvesaabasteta ja kui isa oli ebamääraselt vihjanud, et ehk tahaks ta midagi soojemat, polnud ta sellest välja teinud.

Nagu ei teinud isast välja ka ema. Ja nagu kogu ülejäänud maailm.

Ta jäi seisma Monde de la musique’i ees. Seal oli plakat Britney Spearsiga, kes tantsis kuumal, auraval rannal, tema õnnelikud taustalauljad naersid ja keerutasid end.

Crie seisis akna ees pikka aega ega tundnud enam oma jalgu ega käsi. Ei tundnud enam midagi.

„Vabandust?” küsis Clara.

„Paavst mingu perse,” kordas Kaye päevselgelt. Mamma Bea teeskles, nagu poleks kuulnud, ning Émilie astus sõbrale pisut lähemale, nagu valmistudes teda toetama, kui ta kokku kukub.

„Ma olen üheksakümmend kaks aastat vana ja tean kõike,” ütles Kaye. „Peale ühe asja,” tunnistas ta.

Jälle järgnes pikk vaikus. Aga uudishimu sai hämmingust võitu. Tavaliselt nii napisõnalisel ja järsul Kayel oli midagi öelda. Sõbrad kogunesid lähemale.

„Mu isa oli maailmasõja ajal ekspeditsioonikorpuses.” Nad olid kujutanud ette mitmesuguseid asju, millest Kaye võiks tahta rääkida, aga sellise sissejuhatuse peale polnud keegi tulnud. Ta rääkis nüüd mahedalt, nägu oli lõdvestunud ning pilk liikus riiulitel seisvatele raamatutele. Kaye oli ajarännakul, Mamma Bea väitel oli see jooga abil võimalik, ainult ta ise polnud sellist taset kunagi saavutanud.

„Üks diviis oli katoliiklastele, peamiselt iirlastele, nagu minu isa, ja muidugi Québeci meestele. Ta ei rääkinud sõjast kunagi. Keegi neist ei rääkinud. Ja mina ei küsinud kunagi. Kujutate ette? Kas ta tahtis, et ma oleksin küsinud, mis sa arvad?” Ta vaatas Emi poole, too aga vaikis. „Ta rääkis sõjast meile ainult ühte asja.” Nüüd ta pidas vahet ja vaatas ringi, pilk jäi pidama ta enda koheval kootud mütsil. Ta pani selle pähe, siis vaatas ootavalt Emi poole. Keegi isegi ei hinganud. Nad vaatasid talle otsa, ootasid, kuidas lugu edasi läheb.

„Jeesus küll, räägi ometi, naine,” kähistas Ruth.

„Oh, jah.” Kaye näis neid nagu esimest korda märkavat. „Isa. Somme’i all. Rawlinsoni juhtimisel, eks ole. Loll mees. Nii palju ma uurisin välja. Mu isa oli seal rinnust saadik sopas ja sitas – hobuste ja inimeste omas. Toidus olid tõugud. Ta nahk mädanes, kõikjal olid haavandid. Juuksed ja hambad langesid välja. Juba ammu ei võidelnud nad enam kuninga ja kodumaa eest, nüüd võitlesid nad kaaslaste eest. Ta armastas oma sõpru.”