Meie hingede võlad

Оглавление

Maimu Berg. Meie hingede võlad

I osa. MANDARIINPART

MANDARIINPART

Paabulindude saar

HEM JA VAINTSA

DIALOOGI KOLM SURMA

OTSEKUI TEISEST ILMAST

KIBUVITS, GROSS, ROND JA LAMBAKAHAR

NOORED TULEVASED

MINA, KIRJANIK

II osa. LOOTUSETU ARMASTUS

SINA, KIRJANIK

KURVAD KASSID JA OKS

HULLUMAJA. LUGU

„SUVEKOOL“

VANAEMA JA MOHVI

HENRIK

KARTUL KATOLIKU USKU

LOOJA. KASSID

MAIE

ENNE JA PÄRAST „TESTAMENTI“

ARSTIDE MAAILMAS

JAAN JA ENE

SALONG JA ARNO

VARES JA JUHAN

STRANGERS IN THE NIGHT

LÜÜRILINE VAHEPALA – KAHEKESI AJAJÕEL

HANDO JA JOEL

MEIE

TIIK

ÖISED LENNUD

MEIL ON RAHA

UNT JA THESPIS

SKISOD JA PEHMOD

JUHAN KÄIS KÜLAS

NÄIDEND JUKIST

NAPOLEON JA EDUARD

KRIMM. ILUS JELENA

TULI HELLA, SIIS JAAN

„ÕILSAVÕITU PETIS TAHAKS OLLA.“ ANDRES

„TAHAN TÖÖTADA MILLEGI KALLAL.“ MATI

TEATER

PAUL JA THEODOR

IMEKAUNIS TARTU. ARMUKADEDUS

SEE ON MU ELU

ANDRA JA EDA

TOOMA EVANGEELIUM JA POOLAKA SURM

SEKS. UNISTUSED JA MURED. KIRJANIKU SURM

TARTU VAIM

MEIE HINGEDE VÕLAD

Отрывок из книги

Wannsee oli paksult jääs. Ainult ühes kohas – väikese puusilla juures – leidus vaba vett, kuhu järve manu talvituma jäänud linnustik kogunes, nappi ujumisruumi nautides ja heatahtlike inimeste toiduannetustest hinge sees pidades. Seal nägin esimest korda tavaliste partide ja vartide keskel ujumas tundmatut uhket kirjut lindu, kelle pea näis omapärase värvikombinatsiooni tõttu kandiline. Kui küsisin linde söötvalt vanamehelt, keda olin seal juba paaril päeval samas tegevuses kohanud, sain ühesõnalise uriseva vastuse: „Mandariinpart.“ Mandariinparti ja kogu linnulaata jälgides polnud ma üksildasele vanamehele erilist tähelepanu pööranud, nüüd tundus, et selles tumedate vuntsidega trotslikus näos oli midagi tuttavat. Ei, ei võinud olla! Miks oleks see mees pidanud külmunud Wannsee ääres parte söötma, võimatu! Ilmselt tuli tuttavlikkus sellest, et mees meenutas mulle mu vanaisa. Samasugused vuntsid, süngevõitu pilk. Ja veel tuli meelde Mati Unt … Olin Berliini lähedale Wannsee äärde saanud kirjutamiseks ärklikorruse kambri vaatega naabermaja seinale, mis pidi mind kuu aega inspireerima ja inspireeriski, sest akendeta seina taha võis kujutleda ükskõik mida, seda enam, et eemalt paistsid mõned igihaljad, külmale vastu pannud puud ning mööda majaseina lookles maranate ridu, need moodustasid mustreid, mille jälgimine pani fantaasia omapäraselt tööle. Seinast ulatus välja toru, millest iga päev täpsetel kellaaegadel paiskus välja pahvakas valget auru. Alguses muutusin selle aurupilve sõltlaseks, sest tahtsin kontrollida, kas nad lasevad auru välja alati samal kellaajal. Lasid küll. Saksa täpsusega. Mul polnud aimugi, mis maja see oli, ja ma ei tahtnudki seda teada.

Aurupahvakad ununesid, kui ma ühel hilisõhtul – või ehk oligi juba südaöö – nägin selles majas, Literarisches Colloquiumis, kirjanike loomemajaks ümber kujundatud villas, mis kunagi oli kuulunud Hitleri ajal hukkunud juudi perekonnale, jah, kui ma seal, maja kõledas nurgakambris nägin kummitust, tumedapäist naisterahvast pikas valges kleidis.

.....

„Kanaarilind ühele neiule.“

„Aga mulle?“

.....