Читать книгу Kolm saagat Põhjamaade muinasajast - Mart Kuldkepp - Страница 5

Muinasajasaagade säilinud korpus tervikuna pälvis pikka aega suhteliselt vähem uurijate tähelepanu kui näiteks kuningate või islandlaste saagad. Üks põhjuseid seisnes selles, et „realistlikke“ saagasid tavatseti hinnata puhtstilistiliselt paremateks ja väärtuslikumateks, teine aga asjaolus, et erinevalt kuninga- või islandlaste saagadest polnud muinasajasaagadest mõtet otsida autentset ajalookujutust. Too asjaolu sobis halvasti vanema filoloogilise uurimistöö positivistliku historiograafilise rõhuasetusega, mis soovis üle kõige tekstides identifitseerida ja eemaldada hilisemaid lisandeid, jõuda välja n.-ö. tõelise tekstini ja sealtkaudu tõelise ajalooni. Muinasajasaagade õnnetuseks kirjeldati neis sündmusi, mille tegelik toimumisaeg ja seega võimalik ajalooline tagapõhi jäid 13.–14. sajandi saagakirjanike vaateveerult enam kui viiesaja aasta kaugusele. Sellise ajavahemiku puhul jõuab suulise pärimuse kantud informatsioon peaaegu kindlasti tundmatuseni tuhmuda ja moonduda. Ehkki nendel juhtudel, kui saagade teavet saab võrrelda samade seikade kaasaegsete kirjeldustega näiteks ladinakeelsetes kroonikates, ilmneb ühest küljest vanapõhja pärimuse hämmastav järjepidevus, osutub teisalt, et muinasajasaagade üleloomulike sugemete, rahvajutuklišeede ja teistest tekstidest pärinevate laenude seast mingilgi määral detailitäpset ajaloolist tõepära otsida on asjatu vaev.

Siiski on nende saagade seas üks väike rühm, mida on esile tõstetud just nende ajaloolisuse tõttu ning varasemal ajal sellevõrra ka rohkem uuritud: nimelt tekstid, mis põhinevad vanal kangelasluulel. Luulevormis edasiantav pärimus on juba oma meetrilise ranguse tõttu oluliselt konservatiivsem ning säilitanud palju sellist, mis muidu võinuks ümberjutustamise käigus kaduma minna. Lisaks pole taolised saagad mitte üksipäini luulel põhinevad proosaümberjutustused, vaid on ka ise prosimeetrilised: luuletusi tsiteeritakse teksti sees ning uurija võib neid vaadelda proosatekstist sõltumatult.

Eriti kehtib see määratlus 13. sajandist pärineva „Hervöri ja Heiðreki saaga“ kohta (Hervarar saga ok Heiðreks; tuntud ka kui „Targa kuninga Heiðreki saaga“ ehk Saga Heiðreks konungs ins vitra), mis põhineb kolmel pikal, algselt tõenäoliselt üksteisega seostamata kangelasluuletusel. Lisaks leidub tekstis rida luulevormis mõistatusi. Ehkki võib väita, et saaga struktuurilisele terviklikkusele ja üldisele loetavusele pole taoline luuletruudus kuigivõrd kasuks tulnud, on meie jaoks tegemist siiski äärmiselt õnneliku asjaoluga, sest just tänu sellele saagale on vähemalt mingil kujul säilinud kaks unikaalset eddaluuletust – „Angantýri äratamine“ ning „Hunnide ja gootide lahing“ – ning lisaks ainulaadne mõistatustekogu.

Kolmas luuletus, melodramaatiline „Hjálmari surmalaul“, on koos Sámsey lahingu kirjeldusega veidi teistsuguses variandis säilinud ka „Örvar-Oddi saagas“ (Örvar-Odds saga) ning kujutab endast üht märkimisväärsemat vanapõhja eleegiat. Ka see luuletus on kindlasti vanem kui säilinud saagatekst, millele viitab seegi, et 11. stroofis on Hjálmari kaaslase nimeks Sóti (Örvar-Oddiga on lahingut seega seostatud hiljem).

Saagas kasutatud poeemidest ehk kuulsaim on „Angantýri äratamine“ (tuntud ka kui Hervararhvöt ehk „Hervöri ässitus“), printsess Hervöri poeetiline dialoog oma surnud isa Angantýriga. Eriti vanapõhja kirjanduse taasavastamise ajajärgul 18. sajandil peeti seda „Vanema Edda“ „Nägijatari kuulutuse“ (Völuspá) kõrval üheks mõjuvõimsamaks vanapõhja luuletuseks üldse ning tõlgiti ohtralt teistesse keeltesse (ingliskeelsete tõlgete kohta vt. Tolkien 1960: xxxiv– xxxv). Kindlasti aitas sellele kaasa luuletuse piisavalt õudne temaatika – hauakambrid, tuleriidad, needuse alla pandud mõõgad ning surnuist üles ärkavad sõdalased –, mis sobis hästi tollal moes olnud romantiliste kujutluspiltidega viikingiajast ja vanapõhja mütoloogiast.

Eeskätt on uurijate tähelepanu pälvinud Gestumblindi mõistatuste episood. See intellektuaalne mõõduvõtmine, mis toimub maskeeritud Odini ja kuningas Heiðreki vahel, pole vanapõhja kirjanduses küll ainuke, kuid on ainulaadne selle poolest, et antud juhul küsitakse just mõistatusi. Mujalt vanapõhja kirjandusest ei leia sellise meelelahutuse kohta vähimatki vihjet. Samuti on teadaolevate paralleelideta ka mõistatused ise, v.a. lehmamõistatus (stroof 70) ning kummaline mõistatus veel sündimata põrsastega emise kohta (stroof 69, vt. märkust).

Kõige tähelepanuväärsem saagas leiduvatest luuletustest on siiski viimane, „Hunnide ja gootide lahing“ (tuntud ka kui Hlödskviða, „Hlödi laul“), tõenäoliselt üks vanemaid vanapõhja luuletusi, mis on – ehkki võrdlemisi halvas seisus – meieni jõudnud. Erinevalt „Hjálmari surmalaulust“ ja „Angantýri äratamisest“, mille mõistmiseks tuleb tunda proosakonteksti, oli „Lahing“ ilmselt iseseisev teos, milles otsene kõne vaheldus jutustavate osadega. Kahjuks on poeemist teadmata hulgal värsse kaduma läinud: osa neist kindlasti seetõttu, et saaga peamise käsikirja R lõpp on defektne, osa tõenäoliselt juba ammu enne saaga kirjutamist – enamik uurijaid on arvanud, et luuletuses on rohkem kui üks ajaline kihistus (vt. Tolkien 1960: xxii).

Vähemalt Christopher Tolkien on arvanud, et ka vanima kihistuse aluseks pidi olema mingi veel vanem luule. Selle kasuks räägivad mõned väga kauged kohanimed, mis on sealtkaudu 13. sajandi saagateksti jõudnud. Need on näiteks Karpaadid (Harvaða-fjöll), Dnepr (Danparstaðir), Sileesia mäeahelik Jeseníky (Jassar-fjöll) ja Dvina (Dúna), mis kõik viitavad iidsetele gootide asualadele 3.–4.

sajandil p.Kr. Gootidega seostasid kaasaegsed rooma ajaloolased ka hõimunimetusi greutungi ja tervingi (vastavalt ostrogoodid ja visigoodid); esimene võib saagas esineda Gizurr Grýtingaliði nimes, teine aga mõõganimes Tyrfingr. Eeldades, et Tyrfingi-nimeline mõõk oli midagi muud kui Tyrfingr visigootide riigi tähenduses, muutub mõistetavamaks ka Angantýri tahtmatus Tyrfingit 83. stroofis „kaheks jagada“ (vt. Tolkien 1960: xxiii–xxiv).

Samas pole võrdlemisi suur osa „Hervöri ja Heiðreki saaga“ tekstist luuletustega otseselt seotud, nagu näiteks episoodid Heiðreki truudusetu naise ning surnuks peetud kasupojaga. Erinevalt luuletustel põhinevatest saagaosadest jäävad need lood ka võrdlemisi skemaatilisteks. Tolkien on heitnud ette, et saagas jääb vajaka veenvatest süžeelistest seostest loo nelja põhilise episoodi vahel, millest igaühele vastab oma luuletus (Sámsey lahing, Hervöri lugu, Gestumblindi mõistatused, gootide ja hunnide sõda). Korraliku lõpplahenduseta jääb ka raamjutustus Höfunði kuuest nõuandest Heiðrekile, mida viimane rikub (vt. Tolkien 1960: xv–xvi): kaks nõuannet kuuest jäävad lihtsalt õhku rippuma. Ilmselt tuleb saagaautori süüks panna ka mitme algul tõenäoliselt erineva päritoluga tegelase segiajamine (Hlöði ema Sifka ja Heiðreki reetja Sifka; Heiðreki kasuisa Gizurr ja gooti sõdalane Gizurr Grýtingaliði). Teksti viimane osa – Rootsi kuningate genealoogia – pärineb algupäraselt kahtlemata kuskilt mujalt ning on liidetud saagale puht-mehaaniliselt.

Kõige selle tõttu on enamik uurijaid leidnud, et saagaautoril on vaid piiratud määral korda läinud oma erinevat päritolu materjali üheks tervikuks liita. Ilmselt tajusid teksti puudujääke ka kaasaegsed lugejad, sest „Hervöri ja Heiðreki saagast“ leidub lisaks siintõlgitule (tuntud põhikäsikirja järgi kui R) veel mõnevõrra hilisem, täiendatud variant (mis omakorda jaguneb versioonideks H ja U). R ja HU erinevad teineteisest just saaga alguse poolest, kuhu HU-s on lisatud tublisti geograafilist, mütoloogilist ja genealoogilist materjali (vt. Tolkien 1960: xxix–xxxi). Muuhulgas leidub seal lugu, kuidas kuningas Svafrlami (Sígrlami poeg) sundis kahte kääbust Tyrfingit sepistama ning viimased talle kätte maksid, pannes mõõgale peale kolmekordse needuse. R-variandis on neist needustest mainitud ainult üht – nimelt asjaolu, et Tyrfingr peab kellegi tapma, enne kui ta tuppe tagasi pannakse –, ning sedagi neutraalse faktina, mitte needusena.

Vaatamata sellele, et „Hervöri ja Heiðreki saaga“ on kirjandusteosena mõneti ebaühtlane (ning seetõttu ka suhteliselt vähetõlgitud), on ta oma sisemistelt väärtustelt vanapõhja ja vanagermaani ajaloo tõsisematele huvilistele ehk kõnekamgi kui mõni puhtkirjanduslikult ladusam saaganarratiiv.