Читать книгу Kolm saagat Põhjamaade muinasajast - Mart Kuldkepp - Страница 7

Hoopis teistsugune tekst on „Eirekr Ränduri saaga“ (Eireks saga víðförla), tõenäoliselt 14. sajandil kirjutatud lühinarratiiv, mis on säilinud 14. sajandi lõpust pärinevas suures kuningasaagade kompilatsioonis Flateyjarbók ning mitmes hilisemas käsikirjas. Nagu mitmed teised samalaadsed, n.-ö. kohalikus keeles ja vormis, kuid selgelt kõrgkristliku sisuga teosed,^[2.] on „Eirekr Ränduri saaga“ žanriline liigitamine uurijate-väljaandjate seas pikka aega nõutust tekitanud. Parema puudumisel on see siiski üldiselt arvatud muinasajasaagade kilda (Guðni Jónssoni editsioonis küll ühena lisadest, mitte põhikorpuse osana (vt. Jónsson 1950)).

Samas on „Eireki saagal“ veel lähedasemad seosed teiste, mitte just tingimata muinasajasaagadeks peetud rännusaagadega nagu „Yngvarr Ränduri saaga“ (Yngvars saga víðförla) ja „Þorvaldr Ränduri lugu“ (Þorvalds þáttr víðförla), mille tegevus toimub 10.–11.

sajandil ning mis räägivad peategelaste seiklustest nn. Idateel (Austrvegr). Sverrir Jakobsson on tähendanud, et hüüdnimi víðförli („Rändur“, otsetõlkes „Laialtrännanu“) omistatakse alati just nendes idapoolsetes maades käinud kangelasele (Jakobsson 2006). Nagu „Eirekr Ränduri saagas“, on teisteski sarnastes tekstides keskseteks tegevuspaikadeks Konstantinoopol, India, Venemaa (Garðariki) ja Perm (Bjarmaland).

Teisalt on „Eireki saaga“ oma põhisisult kahtlemata kristlik ja õpetatud ning tugineb seejuures kindlasti võõramaistele eeskujudele. „Eirekr Ränduri saagat“ võibki vaadelda kõrgkultuurse eruditsiooni ilukirjandusliku rakendusena, mis puhtkirjanduslikult pole ehk kuigi õnnestunud, ent demonstreerib markantselt vanaislandi saagatraditsiooni lähedast seotust keskaegse kõrgkultuuriga laiemalt. Kujutades põhjamaise kuningapoja kristlusse pöördumist ja talle ilmunud nägemust paradiisi eeskojast, on autor kasutanud erinevaid kättesaadavaid materjale maailma geograafiast, kosmoloogiast ning mõistagi katoliiklikust teoloogiast. Allikatest võib mõningase kindlusega nimetada näiteks apostel Pauluse hagiograafia üldvarianti (vanaislandi tõlkes tuntud kui Páls saga postola), paavst Gregorius Suure „Dialooge“ (vanaislandi keelde tõlgituna on neist säilinud mõned fragmendid) ning Elucidarius’t (lihtsakoeline käsiraamat kõrgkeskaegse teoloogia selgituseks). Viimane põhineb omakorda mitmel teisel teosel, sealhulgas Pseudo-Turpinuse Historia Karoli magni’l, kust pärineb ka päikese ja kolmainsuse võrdlus.^[3.]

Eelneva valguses näib olevat kõige otstarbekam lugeda „Eirekr Ränduri saagat“ allegooriana, milles peategelase väline rännak (mis on sarnane teistes muinasajasaagades kujutatuga) peegeldab tema n.-ö. sisemist teekonda. Loo võib seejuures jagada kaheks osaks, millest esimese moodustab Eireki reis Norrast Kreekamaale ning sellega kaasnev pöördumine paganlusest kristlusesse, teise aga järgnev reis Indiamaale ning jõudmine Paradiisi äärele, mispeale Eirekr tuleb tagasi koju, kust ta lõpuks viiakse Jumala juurde. Selline sündmuste käik on tõlgendatav paralleelina kristlikult elatud elule, mis algab ristimisega (saagas vastab sellele Eireki vanne jõuda Paradiisi), jätkub leeris tarkuse omandamisega ja antud tõotuse kinnitamisega (Eireki viibimine kreeklaste kuninga juures), ning lõpeb pärast raskeid, kuid tulemuslikke rännakuid, mis lubavad pühakule juba tema eluajal nägemusi osaks saada (Eireki unenägu Elavate Inimeste Maal), igavese eluga Paradiisis.