Читать книгу Kolm saagat Põhjamaade muinasajast - Mart Kuldkepp - Страница 6

Erinevalt „Hervöri ja Heiðreki saagast“ on „Ühekäelise Egili ja Ásmundr Berserkitapja saaga“ kahtlemata väga oskusliku saagaautori looming. Selle teksti juures tasubki eelkõige tähelepanu pöörata meelelahutuslikkuse ja pajatamiskunsti olulisusele. Viimane on tähtis nii saagakirjanduse omaaegse sotsiaalse konteksti mõistmiseks kui antud juhul ka olulise tekstisisese motiivina.

Kuigi meieni jõudnud muinasajasaagad on kirja pandud 13. ja 14. sajandil, leidub tõendeid selle kohta, et suulise žanrina eksisteeris midagi taolist juba vähemalt 12. sajandil, tõenäoliselt varemgi. Nn. kaasajasaagasid (samtiðar sögur, s.t. islandlaste saagad, mille sündmuste toimumisaeg on lähedane saaga kirjutamisajale) esindavas „Þorgilsi ja Hafliði saagas“ (Þorgils saga ok Hafliða) on juttu 1119. aastal Reykholtis toimunud pulmapeost, mille puhul muuhulgas mainitakse, et seadusetundja Hrólfr Skálmarnesist olevat seal kohalviibijate meelt lahutanud enda koostatud saagaga „viiking Hröngviðist, Ólafr Liðmannakonungist, berserk Þráini hauakambri avamisest ja Hrómundr Gripssonist koos paljude värssidega“ (vt. nt. Jensson 2009: 86). Ehkki nimetatud saaga ise pole säilinud, näib see lugu olevat sarnanenud teadaolevatele muinasajasaagadele.

Kaasaegsetest kommentaaridest nähtub seegi, et neid lugusid räägiti eelkõige meelelahutuslikul eesmärgil ning ajaloolist tõepära peeti seejuures pigem teisejärguliseks. Samas „Þorgilsi ja Hafliði saagas“ on tähendatud, et mainitud „Hrómundr Gripssoni saaga“ taolised „luiskelood“ (lygisögur) olevat meeldinud Norra kuningale Sverririle, kes pidanud neid väga lõbusateks. Fantastilisele „Göngu-Hrólfi“ saagale (Göngu-Hrólfs saga) on autor lisanud eessõna, milles ta kaitseb end võimaliku kriitika eest väitega, et kõige tähtsam on lugu nautida, mitte aga sellest vigu otsida, ning et kunagi ei saa kõigi meele järele olla.

„Ühekäelise Egili ja Ásmundr Berserkitapja saaga“ (Egils saga einhenda ok Ásmundar berserkjabana) on tõenäoliselt 14. sajandi algusest pärinev hiline muinasajasaaga, mille autori juhtmõtteks oli ilmselt oma kuulajaskonnale eelkõige head meelelahutust pakkuda. Saagas on vabalt segunenud erinevad elemendid vanapõhja mütoloogiast ja müütilisest geograafiast, viikingiaegsetest meresõidumotiividest ja muinasjuttudest, ning väliskirjandusest laenatud süžeelistest seikadest (viimastest silmatorkavaim on episood Egili teenistusest hiiglase kitsekarjusena, mis ulatub kokkuvõttes tagasi Polyphemose looni Homerose „Odüsseias“).

Nagu taoliste tekstide puhul võrdlemisi tavaline, täidab narratiivse sõlmituse rolli kangelase rännak printsessi leidmiseks. Süžee põhirõhk saagas langeb aga kolme peategelase – Egili, Ásmundi ja hiiunaise Kotkanoka – elulugudele, mida nad pudru valmimist oodates üksteisele jutustavad. See motiiv peegeldab tekstivälist performatiivset situatsiooni – ajaviitena mõeldud meelelahutust –, milles saagat ennast tõenäoliselt ette kanti või loeti. Tekstis aga juhib seiklustest pajatamine kokku erinevad narratiivsed lõimed (näiteks loo sellest, kuidas Egill oma käe kaotab ja tagasi saab) ning see tagab teatud moel ka lõpplahenduse – lugu saab pöördumatult läbi alles siis, kui kõik tähtsamad tegelased on ühisel joomapeol kohtunud, üksteisele oma seiklustest pajatanud ning räägitu tõesust vastastikku kinnitanud.

Autori eklektilisus allikmaterjali käsitlemisel on omane ka teistele hilisematele muinasajasaagadele ning võib rääkida isegi sedalaadi tekstikorpuse motiivide ühisest varasalvest. Võrdlemisi lähedasi sisulisi paralleele „Ühekäelise Egili ja Ásmundr Berserkitapja saagale“ pakuvad „Bósi ja Herrauði saaga“ (Bósa saga ok Herrauðs) ning „Hálfdan Eysteinssoni saaga“ (Hálfdanar saga Eysteinssonar), kuid täpsemate seoste väljaselgitamine on raske. Need ja teised historiograafiliste taotlusteta saagad on kõige otsesemad rahvapärase meelelahutuse esindajad Põhjamaade vanimas kirjanduses, ning võibolla just nende kaudu saab kõige selgema ettekujutuse 14. sajandi islandlaste kirjanduslikest eelistustest ja meelisteemadest.