Читать книгу Ravitseja-Leenu tarkused - Mati Soonik - Страница 12

„Peet, meks sa kätt kogu aig selja taha peidad?” uuris Leenu poja käest.

„Äi ma peida teda mette,” ühmas Peet.

„Näita aga käsi seia!”

„Äi pole mo käel suurt häda ühtid,” torises Peet emale vastu. „Käsn aa sene pääl, kuid see äi sega mind mette.”

„Ma vaada so kätt. Äi sii ole häbeneda taris,” rahustas ema poega, kes torisedes käe ette sirutas.

„See käsn aa üsna suur,” hindas ema olukorda. „Me saame tast aga jagu, kui meskid teed, mes vaja. Salaja hiilid rehalase. Keski äi tohi sind nähja äga kuulda. Viska rehe ahju, mes köeb, odrateri ja ütle: „Käsna küla polegu!” Sa pead selja tule poole hoidma ja selja tagant peoga teri ahju viskama.”

„Aa-ahh,” ühmas Peet. „Külh ma tee sedaviisi.”

Paar päeva hiljem ütles ta emale: „Ma tegi naagu sa taht, aga algul kisasi valeste: „Odra küla polegu!” Pärast kisasi naagu tarvis: „Äi pole mette! Käsna küla polegu!”

Leenu ohkas.

„Sa rikkusid keik ää, aga ää kaota lootust, et keik leheb korda. Nüid roovime sedasi, et torkad tuhliliistule augud sisse. Pista see tuhliliist maja räästase ja kui liist ää kuivab, sis kuivab ka so käsn ää. Saad ükskord oma käsnast lahti.”

„Sene teoga saa ma külh hakkama!” rõõmustas Peet. „Nüid äi tee ma meskid valeste.”

Nii ka juhtus.