Читать книгу Sõna jõud - Mikk Sarv - Страница 18

Asi on ka tegemine. Ütleme vahel – mis on minul sellega tegemist? Ka vene keeles on asi tegemine – delo. Sama sõna tähendab äritehingut, mis inglise keeles on business. See omakorda tähendab ka hõivatud olemist – I am busy – olen hõivatud. Millega olen hõivatud või mida ma teen või millist äri ma ajan – see on tihtipeale üsnagi tundlik teave, mida on enamasti tõesti mõistlikum enda teada hoida ja küsijatele vastata küsimusega: „Mis see sinu asi on?“ Oluline on, et igaüks elaks oma elu ja ajaks oma asja. Paraku kaldume pahatihti unustama oma elamise ning asume õhinal elama teiste elu ja ajama asju, mis tõesti meisse ei puutu.

Kõige süütum vorm sellest on teleseriaalid, samuti järjejutud, romaanid, filmid jne. Meie rahvas veedab telerite taga statistika andmetel keskmiselt neli tundi ööpäevas. See aeg ei aja me enamasti oma asja, vaid elame kaasa ekraanil hargnevatele sündmustele ja eludele. Samal ajal jäävad tähelepanuta lähikondsed, kõnelemata puudest ja põõsastest kodu ümbruses ning teistest elusolenditest, kes samuti meie lähedust igatsevad ja vajavad.

Mis siis ikkagi on see tõeliselt minu oma asi, minu tegemine ja oma olemine? Erinevatel koolitustel ja kohtumistel inimesi küsitledes selgub, et igaühel on olemas oma puu, oma põõsas või koht looduses, kus tunneme end oodatuna, kust on kahju lahkuda, kus isegi kõlekülmal ja tuulisel päeval on turvaline ning soe olla. See on paik, mis igatseb meiega koos olla ja tahab, et me sinna ikka ja jälle tagasi tuleksime. See võib olla lähedaste viimne puhkepaik kalmistul, kuid ka lapsepõlve mängupaik, muistne pühapaik või millegipärast meid välja valinud koht maastikul.

Aastatepikkune kogemus näitab, et inimesed suudavad sellise oma koha leida viie kuni kümne minuti jooksul ükskõik millisel maastikul. Maailm ei ole võõras, kõle ja hoolimatu meie suhtes – vastupidi, alati leidub lähiümbruses koht, mis tahab meid lähemalt tundma õppida. Sellisele kutsele vastu tulles õpime ka ise palju nii iseenda kui ka maailma kohta meie ümber.

Sellises omas paigas on võimalik ajada oma asja – olgu selleks enda jaoks olulised unistused, suhted lähedastega või äriasjad. Julgelt võib usaldada oma tundlikumadki saladused oma puule ja oma paigale, neid kõnetada nii mõttes kui häälega ja jälgida oma mõtetevoolu, mille kaudu tuleb vastus. Vahel tuleb vastus ka tuuleiili, linnuhääle või päikesepaistena. Või siis isegi möödamineva inimese käest – kord ütles juhuslik mööduja ühele mu õppijale, kes parasjagu juurdles armastuse ja vabaduse suhte üle, sõnad, mis talle sügavalt korda läksid: „Vahel on vaja värsket järveõhku hingata!“

Olen oma koolitustel andnud inimestele võimaluse ajada oma asja teistega koos. Ühises ringis tegeleb igaüks oma asjaga, teisi pigem toetades kui segades. Koolituse lõpul imestavad paljud, et nad üldse suutsid sedavõrd avameelsed ja avatud olla. Tavaelus tuleb end hoida nagu konservipurgis raudse seina taga ja iga isiklikum küsimus tõrjuda vastuküsimusega: „Mis see sinu asi on?“ Alles siis, kui igaüks on ajamas oma asja ja talle on tagatud lugupidamine ning hoolimine teiste poolt, on võimalik oma asja ajades õppida ja leida toetust ka teistelt.