Читать книгу Sõna jõud - Mikk Sarv - Страница 25

Hingedeaeg lõpeb lumesaju ja hääletusega. Viimaste lehtede lõdin tuulehoogudes kaob nende varisedes, pehme lumi neelab kõik hääled otsani. Sügav vaikus loob uue ilma, kuhu sünnib uus algamine.

Igas uues alguses on üheskoos peidus kõik senised algamised. Geneetikud ütlevad, et meie, praegused elusolijad, oleme õnnelike eellaste järeltulijad aegade algusest peale. Meie õnn on see, et kõigil meie esivanematel õnnestus jääda ellu.

Kolm ja pool miljardit aastat on meie geenid ümber põimudes vaikusest uue elu ja häälega taas välja tulnud. Neliteist miljardit aastat tagasi sündis Kõiksuse esimene hääl – algplahvatus. Vaikne kumin sellest on tänapäevani tajutav.

Ka meist igaühe hääles on killuke Kõiksuse alghäälest. See killuke annab meile võimaluse leida kooskõla kaasolenditega – elavate ja elutute, pisitillukeste ja hiidsuurtega.

Kooskõla leidmiseks tuleb kuulata ja tähele panna teiste häälte kõla ning söandada ka oma häälel kõlada lasta. Mõistlik on seda teha nõnda, nagu teevad indiaanlased ja teisedki põlisrahvad, alustades tasanemisest.

Kui algne tasanemine on südamest hoolides tehtud, siis kajab oma hääle teelesaatmise järel vastu sügav ja hooliv vaikus – vaikus, mis on valmis uuele häälele ruumi tegema ning sellega kokku kõlama.

Vaikuse hääl on kõige võimsam hääl. Ehk sellepärast, et ta on kõige vanem – ta oli olemas enne kõiki teisi hääli. See, kes leiab üles vaikuse hääle oma südamest, saab sama võimsaks kui vaikus ise.