Читать книгу Olemise talumatu kergus - Милан Кундера - Страница 16

Et leevendada Tereza piinu, abiellus Tomáš temaga (lõppude lõpuks võisid nad loobuda Tereza omaette toast, kus neiu enam ammugi ei elanud) ja mees muretses talle kutsika.

Tomáše kolleegi bernhardiin oli sünnitanud kutsikad, kelle isaks oli naabri saksa lambakoer. Väikesi värdjaid ei tahtnud mitte keegi ja kolleegil oli kahju neid surmata.

Tomáš valis kutsikat ja teadis, et need, keda ta ei vali, peavad surema. Ta tundus endale vabariigi presidendina, kes seisab nelja surmamõistetu ees ja tohib ainult ühele armu anda. Viimaks valis ta emase kutsika, kelle keha näis meenutavat saksa lambakoera, ent pea kuulus emale – bernhardiinile. Ta viis selle Terezale. Neiu tõstis kutsika üles, surus ta oma rinna vastu ja koerake kusi tal jalamaid pluusi märjaks.

Siis hakkasid nad talle nime otsima. Tomáš tahtis, et oleks ka nime järgi selge, et koer kuulub Terezale, ja talle meenus raamat, mida neiu oli hoidnud kaenla all, kui ta oli ette teatamata Prahasse sõitnud. Tomáš tegi ettepaneku, et koerale võiks nimeks panna Tolstoi.

„Ta ei saa ju Tolstoi olla,„ vaidles Tereza vastu, „kuna ta on ju plika. Ta võib Anna Karenina olla.„

„Ta ei või Anna Karenina olla, sest sellist lustakat lõusta ei saa ühelgi naisel olla,„ ütles Tomáš. „Pigem on ta Karenin. Jah, Karenin. Täpselt niisugusena mina teda kujutlesin.„

„Aga kas see ei mõjuta tema seksuaalsust, kui hakkame teda Kareniniks kutsuma?„

„Väga võimalik,„ ütles Tomáš, „et emasel koeral, keda tema käskijanna kõnetab pidevalt isasena, tekivad lesbilised kalduvused.„

Tomáše sõnad läksidki kummalisel kombel täide. Kuigi emased koerad hoiduvad rohkem oma isandate kui emandate ligidusse, oli Karenini puhul asi vastupidi. Ta otsustas armuda Terezasse. Tomáš oli talle selle eest tänulik. Ta silitas koeral pead ja ütles talle: „Seda teed sa hästi, Karenin. Täpselt seda ma sinult just soovisingi. Kui minust endast temale ei piisa, siis pead sina mind aitama.„

Kuid isegi Karenini abil ei õnnestunud Tomášel Terezat õnnelikuks teha. Ta sai sellest asjaolust teadlikuks umbes kümme päeva pärast seda, kui tema maa olid okupeerinud Vene tankid. Oli august 1968. Tomášele helistas iga päev Zürichist sealse haigla direktor, kellega Tomáš oli tutvunud kunagi ühel rahvusvahelisel konverentsil. Ta tundis Tomáše pärast hirmu ja pakkus talle töökohta.