Читать книгу Olemise talumatu kergus - Милан Кундера - Страница 18

Tomáš ostis tühja korterisse voodi (muu mööbli jaoks polnud neil esialgu raha) ja sööstis töhe sellise inimese pöörase raevuga, kes alustab enam kui neljakümnesena uut elu.

Mitu korda helistas ta Genfi Sabinale. Tollel naisel oli olnud õnne, et tema maalide näitus seal oli avatud nädal aega enne Vene invasiooni, nii et šveitslastest kunstiaustajad lasksid siis endid kaasa kiskuda sümpaatialainest väikese maa vastu ja ostsid ära kõik tema pildid.

„Tänu venelastele olen ma jõukaks saanud,„ naeris Sabina telefonitorusse ja kutsus Tomášt enda poole oma uude ateljeesse, mis ei pidanud suuremat erinema tollest, mida Tomáš tundis Prahast.

Tomáš oleks teda meeleldi külastanud, kuid ta ei leidnud mitte ühtegi ettekäänet, mis võinuks õigustada seda reisi Tereza silmis. Ja nõnda sõitis Sabina Zürichisse. Ta peatus hotellis. Tomáš läks tema poole pärast tööaega, helistas talle administraatori juurest ja sammus tema toaukse taha. Sabina avas ja seisis tema ees oma ilusate pikkade jalgadega, napis riietuses, seljas ainult püksikud ja rinnahoidja. Pähe oli ta pannud musta kõvakübara. Ta silmitses meest kaua, liikumatult ega lausunud sõnagi. Ka Tomáš seisis vaikides. Siis tajus ta korraga, et on liigutatud. Ta võttis Sabinal kõvakübara peast ja pani selle voodi kõrval asuvale väikesele lauale. Siis nad hakkasid armatsema, ilma et oleksid ainsatki sõna lausunud.

Kui ta läks sellest hotellist oma Zürichi koju (kuhu olid juba ammu siginenud ka laud, toolid, tugitoolid ja vaip), tunnistas ta endale õnnelikult, et ta kannab oma elulaadi endaga kaasas nagu tigu oma maja. Tereza ja Sabina kujutasid tema elu kaht poolust, teineteisest kaugeid, leppimatuid pooluseid, ja ometi olid mõlemad ilusad.

Ainult et just seepärast, et ta kandis oma elu süsteemi kõikjal endaga kaasas, nagu oleks see kuulunud tema keha külge, nägi Tereza lakkamatult ühesuguseid unenägusid.

Nad olid viibinud Zürichis juba kuus või seitse kuud, kui Tomáš jõudis koju hilisõhtul ja leidis laualt kirja. Tereza teatas talle, et ta on sõitnud ära Prahasse. On ära sõitnud seepärast, et tal ei ole jõudu võõrsil elada. Ta teab, et ta peaks olema siin Tomášele toeks, kuid teab ka, et ta seda ei oska olla. Ta oli mõelnud kohtlaselt, et välismaa teda muudab. Ta oli uskunud, et pärast seda, mida ta oli läbi elanud invasiooni päevadel, ei jää ta enam mannetult pisikeseks, vaid saab täiskasvanuks, targaks, tugevaks, kuid ta on ennast üle hinnanud. Ta ei taha Tomášele koormaks olla. Ta tahab sellest teha järelduse enne, kui on juba liiga hilja. Ja palub Tomášelt vabandust, et on võtnud kaasa ka Karenini.

Tomáš võttis sisse tugeva unerohu, ent sellest hoolimata uinus ta alles hommiku eel. Õnneks oli laupäev ja ta võis koju jääda. Juba sada viiskümmend korda oli ta kogu situatsiooni läbi arutanud: piir tema kodumaa ja ülejäänud maailma vahel ei ole enam avatud nagu tollal, kui nad olid ära sõitnud. Terezat ei kutsu enam tagasi ühegi telegrammi ega telefonikõnega. Ametivõimud ei lase teda enam välismaale. Tereza ärasõit on uskumatult lõplik.