Читать книгу Võit depressiooni üle - Paul Gilbert - Страница 8

Teises peatükis vaatlesime me mõningaid depressiooni toimemehhanisme ning uurisime, kuidas asi seestpoolt välja näeb. Nägime, et depressiivset seisundit võib seostada geneetilise korratuse ning stressi eri vormidega. Kuid kas on võimalik, et sarnaselt mõnele meie emotsioonile kujunes depressioon välja seetõttu, et sisaldas ka teatud kasulikke funktsioone? Teisisõnu – kas ajus eksisteerib kaasasündinud mehhanisme, mis depressiooni genereerivad? Evolutsiooniteooriast lähtuvalt on see üsna võimalik – vähemalt võivad mõned depressiooni aspektid omada meie kõigi jaoks ühist kaasasündinud alust.

Emotsioonid ja nende kasutamine

Asjast arusaamiseks vaatame esmalt, mida tähendab mõiste „emotsioon”. Erinevad emotsioonid kujunesid ajaloo kestel välja selleks, et aidata meil keskkonda adekvaatselt tajuda ja sellele erineval moel reageerida.

• Viha kaldub mängu tulema siis, kui meie eesmärgid on blokeeritud – see paneb meid rohkem pingutama. Viha saab kasutada ka teise inimese vastu suunatud kättemaksuna, kui tegemist on tõkke või ähvarduse allikaga.

• Ärevus keskendub ohule või ähvardusele – see tekitab meis pakilisuse tunde, õhutades midagi ette võtma, et potentsiaalse ohu eest põgeneda või seda vähendada.

• Vastikus paneb meid mürgiseid või kahjulikke aineid organismist välja tõukama või neist ära pöörduma.

• Armukadedus võib olla kasulik, et tagada tegeliku või potentsiaalse kallima lojaalsus.

• Armastus tsementeerib inimestevahelisi sidemeid, paneb inimesed üksteist toetama ja üksteisest hoolima.

• Süütunne muudab meid ettevaatlikuks teiste kahjustamise või enda huvides ärakasutamise suhtes ning kui halb on juba toimunud, õhutab meid püüdma suhteid parandama.

Seega on emotsioonidel täita teatud funktsioonid, isegi kui need on meile ebameeldivad ja valulikud. Kujutle vaid, milline oleks inimene, kes ei suudaks tunda viha, hirmu, armastust ega süütunnet. Need emotsioonid on inimesest lahutamatud, need on välja kujunenud osana meie inimlikust olemusest. Evolutsiooniteooria väidab, et me saame taluda mitmesuguseid valulikke meeleseisundeid sellepärast, et meil on olemas sisemine potentsiaal nende aktiveerimiseks. Näiteks armastatud inimese surma korral leiame end sügavast leinast. Koos kaasnevate uneprobleemide, nutmise, hingepiinade, viha ja tühjusetundega pole lein kuigi meeldiv tunne. Kuigi oleme õppinud neid tundeid teistega jagama või selga sirgu hoidma, valdab enamikku inimesi sisemiselt siiski kurb ja nukker meeleseisund. Teine näide – kõigil inimestel on olemas sisemine potentsiaal agressiivseteks ning kättemaksuhimulisteks fantaasiateks ja hoiakuteks. Kui keegi tegi su lapsele haiget, tekib sinus tugev soov kätte maksta. Ja muidugi on meil kõigil olemas potentsiaal seksuaalselt erutuda või ärevust tunda. Kõik need võimalikud tundeseisundid on kodeeritud meie geneetilisse ehitusplaani. Indiviidide vahel eksisteerivad geneetilised ja arengulised erinevused, mis mõjutavad nende emotsioonide vallandumise kergust või intensiivsust.

Tõsi, meil võib olla sisemine potentsiaal paljude negatiivsete (ja positiivsete) emotsioonide tundmiseks, kuid me ei pruugi neid kunagi (täiel määral) aktsepteerida. Oletame, et ükski inimene, keda sa armastad, ei sure enne sind. Sellisel juhul ei pruugi sul kunagi tekkida võimalust tunda tõelist leina, ning kuigi sisemine võime leina kogeda on sinus olemas, ei leia see kunagi rakendust. Ja kui keegi ei tee sulle ega sinu perekonnale tõsiselt liiga, ei pruugi sa kunagi tunda pakiliste ning korduvate kättemaksumõtete ja – tunnete tõelist olemust. Tõsiasi, et paljud inimesed teatud meeleseisundite all ei kannata, (näiteks lein, sadistlik kättemaksuhimu, depressioon) ei tähenda, et nad selleks võimelised poleks.

Muidugi võib tekkida küsimus, mis on kõigel sellel pistmist depressiooniga. Viha, ärevuse ja armastuse adaptiivväärtust on ülaltoodud näidetest lihtne näha, kuid depressioon tundub nii kasutu – ja kui aus olla, siis sageli see ongi seda.

Üks viis sellele küsimusele vastata on mõelda, mida depressioonis inimesed täpselt tunnevad ja teevad, ning kaaluda, kas nende reaktsioonide mõned aspektid on võinud olla kasulikud ajal, kui inimkond alles välja kujunes. Me teame, et depressioonis inimesed kaotavad sageli energia ning annavad asjaoludele alla; nad näevad end tühiste, koguni väärtusetutena; nad kaotavad enesekindluse ning käituvad pigem alistuvalt kui ennast kehtestavalt ja domineerivalt; nad muutuvad kergesti ärrituvaks ja püüavad inimeste eest peitu pugeda, nad pigem tahavad, et teised neile annaksid, selle asemel et ise teistele anda. Me saame küsida: „Millal oli inimestel kasulik vihastuda või ärevust tunda?” Kuid me võime küsida ka: „Millal võis meie esivanematele olla kasulik asjaoludele alla anda, end tühistena tajuda ning alistuvalt käituda?” Teisisõnu, milline on nende meeleseisundite võimalik väärtus?

Stopp õhulosside ehitamisele

Üks vaatenurk leebemat tüüpi depressiooni adaptiivfunktsioonile näitab, et see aitab meil loobuda püüdlustest, milleni me tõenäoliselt ei küündi. Kuna depressiivne meeleolu vähendab teatud asjadest saadavat naudingut, kaldume me suurema tõenäosusega neist eemale pöörduma. Ilma ühegi sisemise signaalita, mis võiks sundida meid saavutamatu püüdlemisest loobuma, võiksime me jahti jätkata, raisates sellele palju aega ja energiat. Halb tuju on selles tõlgenduses peamiselt „jäta järele” signaal. Sellisel juhul võiksime eeldada kergekujulise depressiooni tekkimist – meil tuleb ju loobuda asjadest, mida väärtustame, sest saame aru, et tõenäoliselt ei õnnestu meil neid saavutada või alal hoida. Selle tõdemuse üheks tagajärjeks võib olla frustratsioon, teiseks halb meeleolu ja tusatuju. Teisisõnu, halb tuju saab millegi soovitu loovutamisel olla ühtaegu nii stiimul kui ka vastutoime. See, kas meid tabab üksnes lühiajaline meeleolulangus või tõsisem depressioon, võib sõltuda sellest, kes me suudame loobumisvajadust aktsepteerida ning oma kaotusega kohaneda, või jätkame saavutamatu taotlemist endise visadusega ja saame lüüa. Seda küsimust uurime lähemalt 17. peatükis, kus õpime toime tulema frustratsiooni ja pettumusega.

Reaktsioonid kaotusele – depressioon kui lein

On väidetud, et teatud depressioonivormid sarnanevad pigem leinale. Paljud loomad satuvad stressi, kui kaotavad kontakti teiste omasugustega. Paljud väga noored olendid, kaasa arvatud rotipojad, ahvibeebid ja inimtitad, võivad vastuseks emast eraldamisele või ilmajäämisele ilmutada protesti ja meeleheidet. Harilikult laps esmalt protesteerib ja muutub aktiivsemaks (rahutus, viha ja ärevus, inimlastel ka nutmine), kuid kui ema ei naase, võib beebi muutuda üsna endassetõmbunuks. Seda seisundit on nimetatud meeleheiteks. Usutavasti aitab see lapsel säilitada sisemisi ressursse ja lõpetada endale kui kaitsetule noorisendile tähelepanu tõmbamise, mis võiks ligi meelitada kiskjaid. Huvitaval kombel on eri liiki loomalaste meeleheitereaktsioonid geneetiliselt erinevad: mõned muutuvad ema kaotuse või temast eraldatuse korral täiesti teovõimetuks, teisi aga mõjutab see vähem.

Põhjused, miks me vajame lähedust ning tunneme end teistega koos olles hästi (ning neist eraldatuna halvasti), on bioloogilised – see on evolutsiooni kestel väljakujunenud vajadus, eriti lastel. Kaotusega toimetuleku mehhanismid, mis on välja arenenud miljonite aastate jooksul, tunduvad moodustavat jämeda põhiplaani meie inimlikule reaktsioonile paljude erinevat tüüpi isiklike kaotuste korral. Ka täiskasvanu võib läbida protestifaasi, tundes viha ja otsides kaotatud inimest sisemiselt taga, kuni jõuab tuimuse ja lootusetuseni. Muidugi on inimlik lein harilikult üsna keeruline seisund ning leinajad võivad liikuda edasi-tagasi mitme faasi vahel. Seega ei taha ma siin seda tunnet liigselt lihtsustada, vaid üksnes näidata, et leina puhul toimivad evolutsiooni jooksul välja kujunenud mehhanismid. Sügav lein on stressiseisund, mida seostatakse kõrgenenud kortisoolitasemega. „Seotuse kaotamine” on valulik ja stressirohke seetõttu, et me oleme bioloogiliselt ehitatud kaotusi nõnda kogema.

Mõne depressiooni korral toimib protesti ja meeleheite mehhanism äärmiselt leebel moel. Kõige taustal tundub pidevalt valitsevat tunne, nagu poleks me teistele piisavalt lähedal või nendega päriselt ühenduses, kuigi me samal ajal seda palavalt ihkame. Mõnikord satuvad inimesed depressiooni isegi siis, kui on hiljuti kogenud mõnda tegelikku suurt kaotust, kuid ravikuuri ajal võib ilmneda, et nad pole end vanemate või partnerite poolt kunagi armastatuna või tahetuna tundnud ning viibivad seetõttu teatud laadi leinaseisundis lähedaste inimsuhete puuduse tõttu. Mõned inimesed tahavad teistega küll lähedased olla, kuid on pereelu varastes faasides kogenud, et lähedus seostub karistuste või ähvardustega, või peab olema midagi tagasihoitut või mitte saada olevat. Seega võib meil olla sügav igatsus teiste inimeste läheduse järele (see on osa meie olemusest), kuid samal ajal valdab meid veendumus, et me ei ole armastust väärt ja/või et teisi inimesi ei saa usaldada ning et nad valmistavad meile tõsise pettumuse. Depressioon on seotud meie seisundiga, kus me küll tahame lähedust, kuid ei suuda seda saada. Ja mõistagi kujutab sedalaadi tunne endast ka kroonilise stressi vormi, mis meis tasapisi üha edasi tiksub.

Kuidas me teistega suhestume

Igapäevaelus kujundame me teiste inimestega suhestumiseks välja erinevad stiilid. Mõned inimesed kogevad seisundit, mida nimetatakse ärevaks seotuseks. Nad tunnevad hirmu tõrjumise või mahajätmise ees; nad satuvad omapead jäetuna ärevusse ning eraldatus suhtepartnerist tekitab neis viha. Sellele vastandiks võivad teist tüüpi inimesed otsustada, et lähedane side inimesega on lihtsalt liiga valulik ja problemaatiline, ning seetõttu lähedust vältida. Kolmandat tüüpi inimesed kõiguvad äreva seotuse ja vältimise vahel – mõnikord tunduvad nad tahtvat palju lähedust ja kinnitust, et neid armastatakse (ja et nad on armastusväärsed), teistel aegadel on nad aga eemalviibivad ja kauged. Niisugune stiil võib partneritele raske olla, sest nad ei suuda alati mõista, kuidas inimene saab täna lähedust ihata, homme aga selle eest põgeneda. Seetõttu võivad tekkida (stressirohked) konfliktid. Need erinevad suhestumisstiilid võivad varieeruvas ulatuses esineda kõikidel inimestel ning stress võib neid mõjutada. Näiteks võime me stressis olles vajada partnerilt tavapärasest rohkem julgustust, tuge ja lähedust, kui aga tööl läheb hästi, tuju on reibas ja enesetunne hea, võib lähedusevajadus olla väiksem ning inimene soovib hoopis rohkem vabadust omatahtsi minna ja tulla.

Üksildusest võrsuv meeleheite tüüpi depressioon võib tekkida siis, kui meile tundub, et me ei suuda teistele piisavalt lähedale saada ning tunneme end äralõigatuna ja üksi. Depressioonis tunneb inimene end sageli emotsionaalselt üksi ja isoleerituna – see on osa depressiivsest kogemusest. Võib tunduda, nagu oleks meie ja teiste vahel läbitamatu barjäär. Kuid depressioon võib välja kujuneda ka liiga suurest lähedusest. Võime end tunda lõksuaetuna ning paarisuhte alla mattununa, võimaluseta välja pääseda, või ei jäeta meile piisavalt iseolemise ruumi. Seepeale võib meis tekkida süütunne sellepärast, et me üldse rohkem ruumi soovime. Liiga suure ja liiga vähese läheduse korral on läbiv teema stress, mida need põhjustavad (vt peatükk 2).

Aita endal vältida võitlust ülekaaluka vastasega

Veel üks evolutsiooniline lähenemisviis püüab tuua selgust küsimusse, miks mõne depressiivse seisundi puhul tuntakse end teiste suhtes alamana, allaheitliku ja lüüasaanuna. Eespool kirjeldatud leina mudel ei paljasta ju tegelikult, miks depressioonis inimesed end niimoodi tunnevad. Seega tuleb meil arvesse võtta tõsiasja, et depressioon paneb meid kõikvõimalike väljakutsete proovimisest loobuma ning vähendab meie püüdlusi; see lööb meie optimismil jalad alt ja jätab meid ilma „tahan ja suudan” tundest; see võib tekitada meis alaväärsus- ja häbitunde. Kuidas saaks kõik see olla adaptiivne?

Selle lähenemisviisi järgi eksisteerivad hierarhias kõrgematel ja madalamatel positsioonidel paiknevate loomade vahel bioloogilised erinevused. Praeguseks on teada, et loomadel, kes on olnud allutatud rünnakutele või kogenud palju teiste loomade kallaletunge, ilmnevad samasugused käitumuslikud ja bioloogilised muutused nagu depressiooni all kannatavatel inimestel. Tugevasti alistatud olemusega loomadel on kõrgematel hierarhiaastmetel olijatega võrreldes madal serotoniini (neurotransmitter) tase ning kõrge kortisoolitase. Mõne väga tagakiusatud staatusega looma puhul on stressiringe muutunud ülekoormatuks. Osa stressist on põhjustatud alistatute tagakiusamisest hierarhias kõrgemal paiknevate loomade poolt. Kuid on veel teinegi aspekt. Kui loom on väga allasurutud seisundis, ei ole tal kuigi mõistlik kõndida mööda asuala ringi näoga, nagu oleks tegemist jõulise, adekvaatse ja domineeriva isendiga – nii toimides tõmmatakse endale vältimatult kaela rünnakud, mille tagajärjeks on lüüasaamine ning ehk koguni võitluse käigus tekkivad vigastused. Seega on hierarhias alamal positsioonil oleva looma huvides hoida madalat profiili, hoiduda ambitsioonidest ning hättasattumisest. Hea tuju kemikaalide tootmise lõpetamine ja stressihormoonide taseme tõstmine on üks viis, mille abil aju võimaldab loomal käituda alistatuna – püsida probleemidest eemal ja olla sotsiaalselt valvel.

Pöörame nüüd pilgu loomadelt inimestele. Inimesed on välja kujunenud primaatidest, kes on kõik elanud miljoneid aastaid rühmades, kus mõned isendid domineerivad ja teised (enamik) on pigem alluvad ja ettevaatlikud. Seega on niisuguse eluviisi (allaheitlikkus ja madala profiili hoidmine) sisemised mehhanismid osa meie olemusest. Seepärast võib mõni depressioon olla seotud potentsiaalse meeleseisundiga, mille võivad vallandada teatud olukorrad, mis ettemääratult lõppevad nurjumisega ja/või kus toimib sunniviisiline alistumine (tunne, et sa pead tegema asju, mida tegelikult teha ei taha sageli hirmu tõttu; tunne, et teistel näib olevat sinu üle rohkem võimu kui sulle meelepärane). On olemas teatud laadi „püsi madalal” mehhanism. See võibki olla põhjuseks, miks depressiivsed inimesed tunnevad end sageli tähtsusetu ja väärtusetuna, nähes end asuvat kõigist teistest allpool (nagu hierarhias alamal positsioonil olev loom) ning pidades enesekehtestamist raskeks.

Alistatu mõtteviis

Alistatu mõtteviis või enese madalamal olevana tajumine etendab suurt rolli selles, millisena paljud depressioonis inimesed ennast näevad. Depressioonis olles võidakse end sildistada või hinnata ja/või tunda end teiste poolt hinnatuna viisil, mis pole üksnes negatiivne, vaid viitab ka sellele, et inimesele on omistatud sotsiaalses hierarhias madal positsioon. Äärmuslikel juhtudel võidakse need inimesed ka tegelikult seltskonnast välja tõugata ja kõrvale tõrjuda. Hinnangud nagu „tühine”, „ebaarmastusväärne”, „väärtusetu”, „halb”, „ebaadekvaatne”, „kasutu” ja nii edasi, on tegelikult staatusemäärangud, mis määravad adressaadi sotsiaalse hierarhia madalamasse kihti. Meeleolu on aga teatud mõttes energia kontrollsüsteem, mis edastab teadvusele signaale inimese staatusest ja enesekindlusest. On ju nii, et mida parem tuju meil on, seda enesekindlamana end tunneme ning seda rohkem ilmutame huvi asjade vastu, mis on meile tähtsad: sõbrad, seksuaalpartnerid, hea töökoht ja nii edasi. Sarnaselt oma primaatidest eelkäijatele seisame ka meie seda sirgemalt, mida rohkem meil on enesekindlust, ning püüame seda enesekindlust muidugi ka väljendada. Kui meeleoluosuti allapoole langeb, haihtub ka enesekindlus ning me muutume madalat profiili hoides potentsiaalselt vaenulikule või tõrjuvale maailmale alistuvaks. Tõepoolest, depressiooni kogev inimene ei käi ringi, selg sirge ja nina püsti, vaid kaldub olema kühmus ja lontis, pea all ja pilk ära pööratud. Ta võib küll püüda vaprat nägu säilitada, kuid mida madalamale meeleolu langeb, seda raskem on tujutust varjata: tal pole enam söakust ega indu püüelda ja saavutada ning ta soovib üha enam teistel jalust ära olla ning peitu pugeda.

Muidugi, kui inimesele meeldib alluv olla (ja sageli see nii ongi), ning ta tunneb, et hierarhias kõrgemal olijad pigem aitavad teda, mitte ei vaata talle ülalt alla, ei ole madalamal positsioonil olemises midagi stressitekitavat. Lasta teistel juhtimiskoormat kanda võib olla üsna hea otsus. Sedalaadi alam seisund, mis tekitab stressi ja on seotud depressiooniga, on alati pealesunnitud ja/või soovimatu. Mitut laadi soovimatu alluvusseisund on hõlpsasti tuvastatav: näiteks koheldakse tagakiusamise, ahistamise või türanniseerimise ohvreid ja/või kritiseeritavaid, keda ei toetata, teiste inimeste poolt tähtsusetute, madalamal astmel olijatena. On ka peenemakoelisi näiteid. Darreni naisel oli romaan teise mehega. Darren järeldas, et põhjuseks oli see, et naine eelistas teist meest temale – seetõttu asus ta oma naise silmis armukesest madalamal ning oli sellisena ette määratud kaotama iga „lahingu”, et naise tunded tagasi võita. Mehel tekkis depressioon, millega kaasnes terav alistunud positsiooni (teisele mehele) tunnetamine ning suutmatus selle muutmiseks midagi ette võtta – välja arvatud vihatunne (ja risk oma naine seetõttu täiesti eemale peletada) või armastatud inimese mahajätmine.

Näitamaks, kuidas inimese mõtted on sageli seotud sellega, kuidas me (stressitekitavat) alaväärsust tajume, kujutagem ette kahte naist, kes kaaluvad ligi sada kilo. Üks ütleb: „Hüva, tervise peale mõeldes meeldiks mulle, kui oleksin saledam, aga kuulge, kõnekäändki ütleb et big is beautiful ja ma olen tõesti tore inimene.” Sellele naisele pole tema kehakaal seotud alaväärsustundega. Kuid teine naine ahastab: „Oh taevake, ma olen nii paks, et keegi ei armasta mind. Kui ma ajakirjadest pilte vaatan, saan aru, kui paks ma tegelikult olen. Ma ei saa lasta teistel end sellisena näha. Ma lihtsalt poen peitu ega lähe õhtuti välja ega pidudele.” Sellel naisel on terav alaväärsustunne ning ta tunneb, et asub madalamal kui teised (saledamad) naised. Ja kuna ta peitu poeb, süveneb depressioon veelgi.

Seega võime end alaväärtuslikena tunda paljudel põhjustel, kuid oluline punkt, mida rõhutada, on see, et soovimatu alaväärsus (mis tuleneb sageli sellest, millisena me end näeme ja mida endast arvame) tekitab stressi ning võib panna meid käituma alistunutena – me kaotame enesekindluse ning soovime pigem käia mööda seinaääri, mitte olla sündmuste keskpunktis. Põhjused võivad pärineda evolutsioonimehhanismidest, kus soovimatul alaväärtuslikul positsioonil olek võib soodustada alistunud käitumist ja enesekindluse närvutada. See mõjutab ka teises peatükis mainitud hea tuju kemikaale. Ja pangem tähele, kuidas sellise enesetundega inimene ise asjad veel halvemaks muudab – ta poeb peitu. Seltskonna vältimine ja omaette olemine toob aga kaasa veelgi suurema üksilduse ja eraldatustunde.

Tõenäoliselt oled ka ise märganud, et sõltuvalt meeleolust võid käituda rohkem või vähem kartliku ja ebakindla, madalamal positsioonil oleva inimesena. Mõnel päeval võid tunda, et maailm pole lihtsalt sinu jaoks. Kogu sinus varem olnud enesekindlus tundub olevat äkki haihtunud, ning sa ei soovi sugugi maailmaga silmitsi seista. Ka kõige ekstravertsem inimene, kes armastab seltskonda ja pidusid, võib ühel päeval depressiooni sattuda. Kui ta siis postkastist peokutse leiab, tekitab see temas üksnes ärevust ning ta mõtleb, et kogu see asi on liialt pingutav. Ta jätab peole minemata. Seega võid näha, et meeleolu on teatud mõttes tugevasti seotud sellega, kui alistunu või madalana inimene end tunneb, õhutades meid madalat profiili hoidma ning koosviibimistest ja muudest üritustest hoiduma isegi siis, kui me tegelikult ei taha, et asjad nii oleksid.

Kui suudad õppida neid alaväärseid mõtteid proovile panema ning katkestama seose alistatud tunnete (näiteks ärevuse, õnnetu oleku), käitumise (peitupugemise ja enesekindluse kaotuse) ja stressi vahel, tunned end kindlasti paremini.

Lüüasaanud tunne

Depressioonikogemus on sageli täidetud kurnatuse ja lüüasaamise tundega. Lüüasaamise võtmetegur on hõivatus teatud laadi pingutusega millegi ärategemiseks või saavutamiseks, ning tajumus, et see ei õnnestu. Lüüasaanud tunde on välja kujundanud evolutsioon, et panna kaotajaid oma püüdlusi ja naudinguid „kinni keerama”. Mõtle sellele, kuidas käituvad kaotajad näiteks spordivõistlustel ning kuidas see erineb võitjate käitumisest. Võitjad suunduvad linna peale tähistama, kaotajad aga lähevad vaikselt koju, püüavad mitte silma torgata ega soovi kuigi palju suhelda. Kuigi mõned kaotajad võtavad oma seisundit kergemini ega satu masendusse, on need siiski üsna universaalsed reaktsioonid, mille raskusaste inimeste lõikes mõistagi varieerub.

On äärmiselt oluline, et me õpiksime lüüasaamiste ja nurjumistega toime tulema, sest enamik inimesi nendest olukordadest elu jooksul ei pääse. Kuid on olemas mõtteviisid, mis muudavad lüüasaamise aktsepteerimise äärmiselt raskeks. Mõni inimene suhtub oma püüdluste nurjumisse või mõnes olukorras allajäämisse kui tõendisse, et ta on mingil moel küündimatu. Niisugune mõtteviis õõnestab pidevalt inimese enesehinnangut. Võime end sellele vastuvõtlikuks muuta, arvates, et „normaalse inimese” mõõdupuu on edukus. Mis juhtub siis, kui sa midagi püüad ja läbi kukud? Sellisel juhul pole sa ju enda kehtestatud mõõdupuu järgi „normaalne inimene”. Seega võime me teatud moel mõeldes lasta lüüasaamisel kaasa tuua läbikukkumise tunde – tunneme end alistatu ja alaväärsena. Allpool on esitatud mõned teised näited sedalaadi mõtteviisi kohta, millest enamikku käsitleme selles raamatus edaspidi veel palju kordi.

Ebarealistlikud standardid. Meile on sageli õpetatud: „Mil iganes asjad välja ei tule – püüa, pinguta ja püüa veel. Sa suudad teha kõike, mida sa tõesti tahad. Kui tema seda suudab, suudad sina ka.” Mõnikord on see julgustav, teinekord aga lihtsalt rumal soovitus. Muidugi võivad niisugused hüüdlaused inspireerida meid rohkem pingutama, kuid samal ajal muudavad need meid vastuvõtlikuks teostamatutele unistustele ning ootustele, mida ei saa täita ning mille püüdlemisel me paratamatult lüüa saame. Alistunud positsioonil loom, kes püüdis jätkuvalt välja kutsuda domineerivat maailma, sai varem või hiljem tõsiselt haiget. Talle olnuks parem oma positsiooni aktsepteerida ja püstitada endale realistlikud ootused.

Me võime end häälestada lüüasaamise lainele, kui püüdleme liiga kõrgele, ihates olla täiuslikud ega mitte kunagi vigu teha. Kuna seda on võimatu saavutada, tunneme end liiga kõrgeid isiklikke standardeid püstitades pidevalt lüüasaanuna (vt peatükid 17 ja 18). Ja inimlik kalduvus sattuda siis, kui asjad valesti lähevad, halva meeleolu küüsi, muudab meie taotlused veelgi problemaatilisemaks.

Teised on paremad kui mina. Meie päevil öeldakse sageli, et me oleme depressiooni suhtes haavatavamad, sest meie ootused on liiga kõrged, mistõttu me lõpuks vältimatult pettume ja tunneme end lüüasaanuna. Olen nõus, et mõne inimese puhul peab see paika. Nende mõtted on pidevalt hõivatud sellest, mida nad enda arvates peaksid omama või millised olema. Kuid probleem seisneb ka sotsiaalses võrdluses (ja suhtelises alaväärsustundes). See on nii sellepärast, et meie arvates on teised teatud tasemel (tulevad stressi ja probleemsete lastega toime) või omavad teatud asju (hea töökoht, kiire auto, ihaldusväärne figuur ja palju head seksi), mille suhtes meie – meedia kaasabil – oleme samuti välja kujundanud üsna kõrged ootused. Just tajumus, et me „ei saa sellega hakkama”, samal ajal kui teised saavad, põhjustab meis valu ning võib tekitada lüüasaamistunde: „Nemad suudavad seda, ainult mina ei suuda.” See teema on seotud ka häbitundega, millest räägime põhjalikumalt 13. peatükis.

Ma pean olema parem, kui teised. Oliver James intervjueeris oma telesaates „Britain on the Couch” (ja samanimelises raamatus) jõukate inimeste erakoolis õppivaid poegi ja leidis, et vaid vähesed neist oleksid endaga rahul ka siis, kui ei saaks eksamil puhast A-d. Nende ootused ja vajadus „konkureerida kõige kõrgemal tasemel” oleks niisugune, et nad kaotaksid kogu perspektiivitaju ning oleksid halvatud läbikukkumise hirmust. Naised konkureerivad selle nimel, et näha moelavade ja meedia õhutusel välja nagu nukukesed. Mida intensiivsem on konkurents ja mida kõrgem püstitatud standard, seda suurem on depressiivsete läbikukkumiste oht.

Lüüasaamistundele järgnev enesekriitika. Lüüasaamisest tingitud pettumusele järgnev viha võib panna meid ennast ründama. Depressiivne meeleseisund keskendub sageli väärtusetuse tundele, alaväärsusele, suutmatusele „tasemel olla” ning teistega võrreldes küündimatusele. Sõnumid, mida teised või ka meie ise endale saadame, ei räägi armastusest, heakskiidust ja väärtustamisest – just siis, kui me neid asju kõige rohkem vajame –, vaid on kriitilised ja halvakspanevad. Mida vaenulikum on kriitika, seda rohkem stressisüsteem aktiveerub. Paljude depressioonide puhul eksisteerib seos lüüasaamistaju, enese alluva ja alaväärtuslikuna tundmise ning jätkuvalt üha enam allapoole surumise vahel.

Kroonilised konfliktid. Lüüasaamistunne võib tuleneda kroonilistest konfliktidest, mida me ei tundu iial võitvat. Sageli hõlmavad need palju (harilikult väljendamata) viha, mida rõhutab tunne, et neis võitlustes jääme me alati kaotajaks või „ei saa” lubada endale öelda, mida me „tegelikult tunneme”. Frani jaoks seisnes konflikt tema emas. Ükskõik, kuidas ta midagi ta tegi, leidis ema selles alati mõne vea ja rääkis tütrele, kuidas too oleks pidanud selle asemel toimima. Fran ei suutnud emale kunagi öelda, mis tunde niisugune jutt temas tekitas, ning tal kujunes välja sügav arusaam, et ta on täiesti kasutu ning et mida iganes ta ka teha püüaks, poleks see kunagi piisavalt hea. Kui nad kunagi üldse vaidlusse laskusid, tundus Franile alati, et ta ema oli temast palju tugevam inimene ning hoidis teda peos. Paljudes inimsuhetes tundis Fran end sageli lüüasaanud alluvana.

Positiivse väljavaate kaotamine. Suure tagasilöögiga kaasnev viha ja kaotustunne võib tekitada lüüasaamistunde ka siis, kui põhjust tegelikult ei ole, mis võib omakorda panna meid silmist laskma seda, mis on meie elus head. Võime ülehinnata kahju, mida tagasilöök meile teeb. Põhjuseks võib olla see (nagu me teises peatükis nägime), et stressi bioloogia kaldub keskendama tähelepanu negatiivsele. Üks tudeng pidi doktorikraadi kaitsmiseks suure osa tööst ümber kirjutama. See tekitas temas nii suure lüüasaamistunde, viha ja ülepinge, et ta võttis endalt elu. See, et tal oli olemas töökoht, mis oleks teda rahaliselt toetanud, palju sõpru, märkimisväärne spordianne, ning et ta oleks võinud oma doktorikraadi kaitsta mõne aja jooksul lihtsalt rohkem pingutades, jäi olukorras, mida ta tajus suure lüüasaamisena oma elu ühes valdkonnas, hoopis tähelepanuta. Ta oli veendunud, et kui ta oleks olnud piisavalt tubli, poleks seda temaga juhtunud ning nüüd tundis ta liiga suurt kurnatust, et end kokku võtta ja vajalik töö ära teha.

Üks teemadest, mida me selles raamatus käsitleme, ongi see, kuidas lüüasaamine ja pettumus võivad meid nii lihtsalt perspektiivitajust ilma jätta, ning kuidas meis selle tulemusena võib võimust võtta äärmine negatiivsus (viha ja veelgi suurem stress). Selle asemel, et niisugusel olukorral tekkida lasta, on tähtis mitte lasta meie arenenud ajul meile dikteerida, mida me peaksime tundma.

Lõksusolek

„Lüüasaanud depressiivse aju seisund” aktiveerub eriti suure tõenäosusega sunniviisilise alistumise olukordades, kui tunneme end lõksuaetuna. Õnnetu abielu, talumatu töökoht või elamine kohas, mida inimene vihkab, kuid kust ta mujale kolida ei saa, võib hõlpsasti tekitada tunde, et oleme nurka surutud ning väljapääsu ei ole. Sedalaadi tajutud lõksusolek on krooniline stressor. Vaatame kahte näidet.

• Kui David, kõrgelt tasustatud tegevjuht, pidi hakkama tööl üha rohkem ületunde tegema, hakkas ta oma tööd vihkama. Olukord halvenes veelgi, kui ametisse määrati uus, läbinisti kriitilise suhtumisega ülemus. Kuid Davidil oli maja peale võetud suur hüpoteek, ta oli harjunud üle keskmise elustiiliga ega suutnud mõeldagi, et peaks hankima madalamalt tasustatud töö. Olukorras, kus talle pidevalt survet avaldati ja teda kritiseeriti, tundis ta end lõksuaetuna.

• Cathy elas vaeses piirkonnas, kus töötuse määr oli kõrge. Abikaasa kohtles teda halvasti, tal endal oli väga väike sissetulek ning ta tundis end pere kahe lapse eest täielikult vastutavana. Cathy tundis, et ta on lõksu aetud, madalaks surutud ning igasugusest toetusest ilma jäetud.

Olen koos oma töökaaslastega depressiooniga kaasnevat lõksusoleku tunnet lähemalt uurinud ning me oleme leidnud, et seda kogevad paljud depressiivsed inimesed. Sageli seostub lõksusoleku tunne sooviga ära joosta või minema pääseda. Mõnikord ei suuda inimesed seda teha lihtsalt sellepärast, et neil pole piisavalt raha või pole kusagile minna, kuid nad võivad kohale jääda ka sellepärast, et tunnevad lahkumisele või teiste juurest ärakolimisele mõeldes süütunnet. Mõnikord on tegelikust äraminekust kasu, kuid teinekord vähendab põgenemissoovi oma elu üle suurema kontrolli saavutamine või tõhusam enesekehtestamine. On hea teada, et tugev ihk põgeneda tähendab, et „võitle või põgene” süsteem on aktiivne, ning see on osa stressisüsteemist. Seega, mida enam inimene soovib minema pääseda, seda suurema tõenäosusega viibib ta parajasti suures stressis. Ja muidugi, mida rohkem ta haudub oma lõksuaetuse mõtteid, seda suuremaks muutub stress ja sügavamaks depressioon.

Ülevaade

Niisiis on selge, et teatud olukorrad võivad inimeses käivitada teatud meeleseisundid. Põhjusi, miks me neid ideid selles raamatus koos sinuga käsitleme, on kaks. Esiteks, see aitab sul paremini mõista teatud ilminguid, mida sa depressioonis viibides koged. Depressiooni ei vallanda sugugi igasugune stress, vaid üksnes teatud liiki stress – see, mis on seotud (tajumuslikult või tegelikult) kaotuste ja lüüasaamistega, mis tekitavad inimestes sageli alaväärsuse, väärtusetuse ja lõksuaetuse tunde. Need tunduvad olevat stressi ja depressiooni vahelise seose kõige olulisemad aspektid. Teiseks, ja võib-olla on see kõige tähtsam – kui sa mõistad selle lähenemisviisi põhijooni, siis näed, et see, mis inimestega depressiooni korral toimub, on seotud potentsiaalsete sisemiste seisundite aktiveerumisega. Suhtudes depressiooni kui osasse endast, mis on teatud põhjustel valla pääsenud, saab inimene oma depressiooni paremini kontrollida. Depressioon on kõigest üks paljudest võimalikest meeleseisunditest – see pole üheski mõttes rohkem „päris” sina kui mis tahes teine meeleseisund, mis sind võib vallata.

Millal ja miks pole depressioon kohanemine?

On oluline rõhutada, et kuigi me võime depressiooni varjatud mehhanisme mõista ning näha, kuidas mõni neist mehhanismidest võis evolutsiooni kestel täita kohanemisvõimet soodustavaid funktsioone, ei tähenda see, nagu oleks depressioon kohanev ka tänapäeval. Sageli see pole seda. Miks võib depressioon kui fenomen olla mittekohanev? Esiteks ei saa evolutsioon minna tagasi inimkonna joonestuslaua juurde ja süsteeme ümber kavandada. Need peavad toimima koos kõigi juba olemasolevate komponentidega. Mõelgem näiteks enamikule loomadele, keda me teame. Kui paljudel neist on kaks kopsu, üks süda, lihased nelja jäseme liigutamiseks, kaks silma, mis paiknevad ühe nina ja ühe suu kohal, kaks kõrva pea välisküljel, vereringe, immuunsüsteem, seedeelundkond, mis võtab ühest otsast sisse toitu ja teisest otsast eritab jääke ja nii edasi? Inimesed ja paljud teised loomad põhinevad kõik ühel ja samal üldskeemil, millele on lisatud erinevusi ja mida on siin-seal modifitseeritud. Aju on kaasatud sellesse üldisesse süsteemi – need aju osad, mis töötlevad ähvardavat informatsiooni ja vallandavad stressihormoone on rottidel, ahvidel ja inimestel suhteliselt sarnased – ning kõikidel liikidel etendab võtmerolli ajuripats.

Kuigi elu on paljudele meie seast märksa kergemaks muutunud (vähem haigusi, näljahäda ja sõdu kui meie esiisadel), mõjutab meid praegu ka palju niisuguseid stresse ja pingeid, mida varasematel aegadel ei eksisteerinud ja mis võivad meie organismi üle koormata. Mõned teadusuurijad arvavad, et depressioonitaseme tõusu tänapäevastes ühiskondades võib osaliselt omistada meie ühiskonna neile aspektidele, mis koormavad üle inimese emotsionaalseid süsteeme, mis olid välja töötatud miljoneid aastaid tagasi valitsenud tunduvalt lihtsama elustiili tarbeks. Süüdlaste hulka võivad kuuluda ka ületöötamine ja üldiselt konkureeriv elustiil (sage ületundide tegemine, et säilitada töökoht, naiste konkureerimine ajakirjades ilmuvate, arvuti abil töödeldud modellipiltidega); eraldatud kogukondlikud süsteemid (kodused naised, kes peavad laste kasvatamisega üksi hakkama saama) ning ühiskonna suur kihistumine (vaesemad inimesed, kellel puudub juurdepääs teenustele ja hüvedele, mida saavad endale lubada rikkamad, kuid kes on meedia vahendusel täiesti teadlikud, et paljud elavad paremini). Ja kuigi abielu toimib paljude inimeste puhul üsna hästi, pole me loomult monogaamsed. Kui paarisuhe muutub halvaks, võime tunda end selles lõksus olevana.

Mõne viimase aasta jooksul on avaldatud mitmeid raamatuid, mis uurivad, kui probleemseks võivad muutuda meie sisemised vajadused (näiteks armastuse, seksi, staatuse ja tunnustuse, sõpruse, kuuluvustunde ja seltskonna järele) nüüdisaegses ühiskonnas, mis neid alati ei respekteeri. Üks selle vastukäivuse järeldus on see, et meie stressisüsteemid on muutunud liiga hõlpsasti vallanduvaks, need on tegelikku ähvarduse tasandit arvestades liiga intensiivsed ning püsivad aktiveerituna liiga pikka aega.

Vallandajad

Me soovime, et meie emotsioonid ja tunded vallanduksid siis, kui neid on vaja – kuid mitte muudel aegadel. Kui me pärast iga söömaaega oksendaksime, tunneksime ärevust iga kord kui juhtub midagi uut või satuksime raevu või depressiooni alati, kui asjad ei lähe meie tahtmist mööda – siis võiksime näha, et meie reaktsioonid vallanduvad liiga hõlpsasti. Sellisel juhul tuleks meil muutuda emotsioone ja tundeid vallandavate sündmuste suhtes vähem tundlikuks – see tähendab, suurendada oma vastupanuvõimet. Toiduallergia all kannatavad inimesed püüavad oma vastupanuvõimet suurendada mitmel moel, suurendades näiteks allergiat tekitava toiduaine osakaalu menüüs väikeste sammude kaupa. Sama põhimõte kehtib ka meie emotsioonide ja tunnete kohta. Mõnikord on meil vaja muuta oma emotsioone ja tundeid püsivamateks, õppides uusi toimetuleku viise ja püüdes negatiivseid tundeid vallandavaid asju teistmoodi tõlgendada. Kui probleemiks on ärevus, on võib-olla vajalik eksponeerida end ärevust tekitavatele asjaoludele vähehaaval, mitte püüda neid täielikult vältida, nii et aja jooksul ärevus enam nii kergesti ei teki. See raamat aitab avastada viise, kuidas halva meeleolu korral oma mõtlemismudeleid muutes toimida.

Intensiivsus

Mõnikord on meie reaktsioonid liiga intensiivsed. Liiga suur hirm (potentsiaalselt) sõbraliku sotsiaalse olukorra ees võib kaasa tuua ülemäärase häbelikkuse ja sotsiaalse ärevuse. Liiga palju süütunnet võib muuta enesekehtestamise raskeks. Liiga palju viha kahjustab armastavaid inimsuhteid. Seega on üks võtmeküsimusi elus see, kuidas oma emotsioone hallata. Kuigi evolutsioon on kujundanud meid evima paljusid emotsioone ja tundeid, ei tähenda see, et need kõik toimiksid igas olukorras kohanemisvõimeliselt. Ka siin saab asjade tõlgendamise ja suhtumise muutmine aidata vähendada teatud emotsioonide ja tunnete intensiivsust.

Kestus

Mõnikord võivad halb meeleolu või negatiivsed tunded kesta liiga kaua aega. Tõtt öelda on paljud meie negatiivsed emotsioonid ja kehalised kaitsereaktsioonid kujunenud lühiajaliseks, mitte pikaajaliseks kasutamiseks. Oletame näiteks, et sa sööd midagi riknenut ja saad toidumürgistuse. Ilmselt tabab sind kõhulahtisus ja oksendamine. Kuigi ebameeldiv, on see siiski suurepärane kaitse mürgiste ainete vastu, aidates neist kiiresti vabaneda. Mis aga juhtub, kui mürgistus kestab päevi? Sa jääd väga nõrgaks ja haigeks, sest organism kaotab liiga palju vett ja olulisi vitamiine ning mineraalaineid. Tuleb tunnistada, et enne moodsate ravimite väljatöötamist surid paljud inimesed toidumürgistusse, sest oksendamine ja kõhulahtisus kestsid liiga kaua, organism jäi nõrgaks ega suutnud elutähtsaid funktsioone enam alal hoida. Niisiis peitub siin paradoks – evolutsioon on välja kujundanud organismi kaitsereaktsiooni, mis võib inimese hoopis tappa! Tõsiasi, et tervikuna teeb meie kaitsesüsteem rohkem head kui halba, ei tohiks lasta meil alahinnata selle potentsiaalset kahjulikkust.

Veel üks hea näide on stress. Varem rääkisime, et lühiajalised stressireaktsioonid on sageli kasulikud, kuid sarnaselt kõhulahtisusele ja oksendamisele võivad need teatud aja möödudes muutuda täiesti kasututeks. Tõepoolest, krooniline stress on kahjulik südamele, immuunsüsteemile ja meeleolule. Seega tuleb meil mõista üht võtmeideed, et evolutsioon ei ole kujundanud ühtegi täiuslikku süsteemi ega tee seda ka tulevikus. See tähendab, et meil tuleb mõelda negatiivseid tundeid ja halba meeleolu välja lülitavatele meetoditele, saades esmalt teadlikuks teguritest, mis nende teket soodustavad.

Taastumine

See peatükk on põgusalt puudutanud mitmeid teemasid, kuid ma loodan, et praeguseks oled sa juba mõistnud, et mõnel depressiooni aspektil (näiteks meie emotsioonidel) on minevikus olnud adaptiivne funktsioon. Kuid see ei tähenda, et kogu depressioon oleks adaptiivne. Kaugel sellest. Paljudel juhtudel, kui inimesed ei suuda neid rõhuva stressiga toime tulla, lukustub depressioon teatud laadi negatiivse tagasiside tsüklisse. Inimene kas ei suuda stressi tekitavast olukorrast eemalduda või muudab viis, kuidas ta endast ja oma olukorrast mõtleb, asjad tegelikult halvemaks, või toimivad korraga mõlemad fenomenid. Sellises seisundis inimestel võib hõlpsasti tekkida ülepinge. Kui nii juhtub, tuleb meil leida viis, kuidas anda oma stressisüsteemile (ja teistele süsteemidele) taastumisvõimalus. Üks võimalus on võtta antidepressante. Mõni inimene tunneb ravimite võtmise suhtes vastumeelsust, öeldes, et ravim loob nende ümber kaitsekilbi või muudab nad stressile vähem vastuvõtlikuks – nagu toimiks ravim teatud laadi barjäärina. Nad näevad seda negatiivsena, kuid ei peaks, sest niisugune tulemus võib olla just see, mida vaja. Kui sul on mao ülihappesus, võid võtta happesusevastast ravimit, et lasta seedesüsteemil rahuneda ja end ise ravida. Kui me sügavalt näppu lõikame, paneme haavale plaastri, et see saaks rahus paraneda. Me ei näpi haava pidevalt ega jäta seda bakterite sissetungi ees avatuks, me katame selle kinni ja kaitseme seda. Niisugune teguviis ei pane meid muretsema, sest me teame, et organismile tuleb anda veidi aega, et kahjustus saaks ise paraneda. Kui mind vaevasid rängad kõhuvalud ja ma haiglas uuringutel käisin, avastati mul kerge põletik. See tegi palju valu, kuid polnud kuigi tõsine. Võtsin veidi ravimeid, kuid mu sõbralik arst soovitas ka mitte liiga palju korraga ega liiga hilja õhtul süüa, mitte tarbida liigselt alkoholi ja mitte suitsetada. Teisisõnu, mul tuli kaitsta oma kõhtu ja oma elustiili veidi muuta.

Paljudel juhtudel on depressiooni põhimõtted täpselt samasugused. Ravimid võivad olla vajalikud, et stressisüsteemi kaitsta ja ergutada hea tuju kemikaalide tootmist, mille varud võivad olla organismist lõppenud. Kuid peale selle on palju asju, mida saab õppida tegema, et end tulevikus haiguse kordumise eest kaitsta. Üks neist asjadest on kehtestada parem kontroll selle üle, kuidas sa stressirohketest olukordadest mõtled, et vältida oma stressisüsteemide pahaaimamatut üleergutamist perspektiivitaju kaotamise ja üksnes lüüasaamistundele, ebaõnnestumisele ja alaväärsusele keskendumise tõttu. Muutes oma mõttemudeleid ja mõningaid põhilisi veendumusi, saab muuta ka depressiooni vallandajaid, vähendada selle intensiivsust ja leida viise sellest väljatulekuks, selle asemel et mõelda ja käituda viisil, mis hoiavad sind edasi depressioonis. Õppimine, kuidas seda oma mõttemudelite muutmise abil teha, ongi selle raamatu läbiv teema.

Sisemine kaastunne

Teises ja kolmandas osas avastame me palju viise, mille abil saab püüda stressi ja depressiivseid mõtteid kontrolli alla võtta. Näiteks avastame me asjade üleskirjutamise väärtuse oma mõttekarusselli aeglustamisel, uurime mõne negatiivse mõttemudeli poolt ja vastu rääkivaid argumente ja näitame, kuidas leida negatiivsete mõtete asendamiseks positiivseid alternatiive. Kuid kindlasti rõhutan ma selles raamatus ka sisemise osavõtlikkuse väljakujundamise tähtsust. Põhjused on üsna lihtsad ja seostuvad sellega, kuidas meie aju toimib. Põhiliselt on aju loodud reageerima negatiivsetele signaalidele (näiteks kriitikale, tõrjumisele, ähvardustele või väärkohtlemisele) järjest suureneva stressiga ning (kui me ei suuda end kaitsta) hea tuju kemikaalide taseme langusega. Kui me aga saame signaale, et meid armastatakse, tahetakse, toetatakse, tunnustatakse ja hinnatakse, reageerib aju üldiselt stressihormoonide vähendamise ja hea tuju kemikaalide rohkenemisega. Isegi meie immuunsüsteem toimib toetavas ja lahkes keskkonnas paremini kui vaenulikus ja ebasõbralikus.

Niisiis, nagu me teises peatükis nägime, võivad meie mõtted toimida samamoodi. Kas mäletad, kuidas seksuaalfantaasiad ajuripatsist suguhormoone vallandavad? On lihtne mõista, et kui sa oled enda suhtes väga vaenulik ja kriitiline ning ütled endale halbu asju (ma pole piisavalt tubli, ma olen alaväärtuslik, ma olen kasutu), võib see mõjuda samamoodi nagu võimuka rünnak alistatule: see üksnes suurendab su stressi, muudab su enesetunde veelgi alistatumaks ja süvendab masendust. Sa võid selle kõigega nõus olla ja sellegipoolest negatiivsete, ennast ründavate mõtete meelevalda sattuda. Aga kujutle vaid, mis sinu ajus toimuks, kui õpiksid andma endale hoopis teistsuguseid signaale. Oletame, et sa hakkad oma depressiooni osavõtlikumalt suhtuma ja keskendud enda suhtes senisest mõistvamaks, andestavamaks ja toetavamaks muutumisele – eriti kui asjad ei lähe kõige paremini. See ei pruugi olla kerge, kuid oma ajule teistsuguseid signaalide edastades annad võimaluse vähendada stressihormoonide taset ning ergutada hea tuju kemikaalide tootmist – lihtsalt sellepärast, et aju on nii ehitatud. Kõige lihtsamalt öeldes: me võime õppida minimeerima negatiivset ja maksimeerima positiivset. See on tee tugeva psühholoogilise tervise ja heaolu juurde. Mõistagi ei lahenda see kõiki sinu probleeme, kuid kui mõistad, kuidas aju toimib ning missugused signaalid seal stressi vallandavad (näiteks enda ründamine, enda nägemine alaväärtusliku või kasutuna) ning neid vähendada (osavõtlikkus, enda toetamine), annab see sulle vähemalt sisemise arusaama, miks enese lahkemalt kohtlemine toob sulle tõenäoliselt bioloogilist kasu.

Olen püüdnud selles peatükis piiritleda keerulisi vastastikuseid toimeid, mis depressiooni tekkimise korral aset leiavad. Nüüd võime näha: kaugel sellest, et depressioon oleks nagu „meie süü”, tulenevad meie mõtteviisis ja emotsioonides toimuvad muutused osalt sellest, kuidas meie aju on ehitatud ja milliseks see evolutsiooni kestel kujunes. Kuid oleme ka rõhutanud, et palju sõltub sellest, kuidas me asjadest mõtleme – milliseid tähendusi me mõttes loome ja omistame. Järgmises peatükis uurime lähemalt depressiooni psühholoogilisi ja sotsiaalseid aspekte ning vaatame, kuidas need on seotud mõne teemaga, mida oleme kahes eelmises peatükis avastanud.

Põhipunktid

• Depressioon on oluline meeleseisund, mis seostub bioloogiliste protsessidega. Depressioonis inimese aju on teistsuguses füüsilises seisundis kui inimesel, kellel depressiooni ei ole.

• Mõnikord tuleneb depressioon millestki, mis on meis „sisse lülitatud”. Samamoodi, nagu armastatud inimese kaotuse korral võib meis sisse lülituda valulik leinaseisund, võib ka depressioon sisse lülituda probleemide tõttu, mis meile elus osaks saavad ja selle tõttu, millistena me neid probleeme näeme.

• Depressiooni teatud aspektid tunduvad olevat seotud aju nende struktuuridega, mis kujunesid välja palju aega tagasi (näiteks toimetulek armastatud inimese kaotusega ja/või toimetulek alistatuse ja/või lüüasaamisega).

• Seetõttu kaldub depressioon keskendama meie meeled teatud laadi mõtetele: ebaarmastusväärsus, alaväärsus, lüüasaamine või lõksusolek.

• Kui depressioon on juba alanud, võivad meie mõtted etendada jõulist rolli selles, kas depressiooniseisund jääb „sisse lülitatuks” või me saame selle tagasi oma kontrolli alla.

• Enese ründamine võib stressi süvendada, toetamine aga vähendab seda.