Читать книгу Võit depressiooni üle - Paul Gilbert - Страница 9

Kui psühholoogid depressiooni uurivad, keskenduvad nad kahele põhivaldkonnale. Esimene on see, missuguse tähenduse me sündmustele ja tunnetele anname. Ühele inimesele on lahutus tragöödia, teisele kergendus. Ühele inimesele annab vihatunne jõudu, teises tekitab hirmu. Teine valdkond seisneb selles, kuidas me eluraskustega toime tuleme. Mõned inimesed suudavad suure probleemi väikesteks, saavutatavateks ülesanneteks tükeldada, teistelt abi küsida ja planeerida viise raskustest üle saamiseks, teised aga tunnevad end probleemi alla mattununa, ei jaga oma muresid ning loodavad, et raskused kaovad iseenesest (vt peatükk 2).

Selles kahes valdkonnas – millise tähenduse me sündmustele anname ja kuidas me eluga toime tuleme – on võti selle ukse avamiseks, mille taga on kognitiivteraapiaks nimetatav teraapia vorm. Selle lähenemisviisi visandab ka meie raamatule eessõna kirjutanud dr Le Fanu ja professor Peter Cooperi sissejuhatus, ning edasistes peatükkides uurime me neid asju tunduvalt üksikasjalikumalt. Kognitiivterapeudid rõhutavad, et kui inimesele näiteks õun pähe kukub ja ta parajasti depressioonis on, võib ta mõelda: „See on tüüpiline, ma ei saa isegi puu all istuda ilma, et midagi mulle pähe kukuks!” Kui tal on aga parajasti positiivne meeleseisund, võib mõtteks olla: „Oh, tänu taevale, et see polnud kookospähkel!” Ja kui ta juhtub olema Isaac Newton, ammutab ta juhtunust inspiratsiooni gravitatsiooniteooria väljatöötamiseks ja saab maailmakuulsaks.

Kognitiivteraapia aitab meil näha, et sündmustele ja tunnetele saab tähenduse anda paljudel eri viisidel ning mõned tähendused süvendavad depressiooni suurema tõenäosusega kui teised. Mis veelgi olulisem: õppides, kuidas teatud negatiivseid tähendusi proovile panna, võime saavutada oma tunnete ja meeleolude üle suurema kontrolli. Selle lähenemisviisi töötasid muust maailmast sõltumatult välja psühhiaater Aaron Beck ning psühholoog Albert Ellis. Seda on kasutanud paljud depressiooni käsitlevad eneseabiraamatud ning see lähenemisviis on tuntav ka paljudes selle raamatu teises ja kolmandas osas antavates nõuannetes.

Kognitiivne lähenemisviis väidab, et teatud konkreetsed mõttemudelid on seotud teatud konkreetset laadi probleemidega. Mõned näited.

Keskendudes teatud tüüpi probleemidega seostuvatele mõtetele, saavad inimesed õppida taipama, kui suurel määral nende depressiivsus surub neid negatiivsesse suhtumisse ja paneb asju nägema mustades värvides. Kognitiivteraapia aitab neil aga need mõtted tõendusmaterjali testides proovile panna ning õppida genereerima alternatiive. Näiteks võime me end näha jõuetuna, et midagi ära teha või oma probleemi lahendada ning tunneme, et oleme täielikult lüüa saanud; me võime halbu asju käsitada oma süül tekkinuna, nähes nende põhjusena isiklikku saamatust, häid asju aga pidada lihtsalt õnnelikuks juhuseks. Õppides, kuidas panna nende mõtete paikapidavus proovile, mõelda alternatiivseid mõtteid ja vältida ennast kahjustavaid negatiivseid veendumusi (näiteks „ma olen kasutu”), hakkavad depressioonis inimesed ennast ja oma väljavaateid nägema paremas valguses ning see annab neile sageli parema positsiooni, et tegeleda väliste probleemide ja asjaoludega.

Niisiis, depressioon käib sageli käsikäes teatud laadi mõttemudelitega (näiteks lüüasaanud, alistunud, alaväärne). Kuid see tõstatab järgmise küsimuse. Kuidas me üldse niisugusesse negatiivsesse mõttemudelisse sattusime?

Lapsepõlv ja põhiveendumused

Teises peatükis nägime, et varased elukogemused võivad inimesed teatud stressivormide suhtes bioloogiliselt tundlikuks muuta. Kognitiivse lähenemisviisi järgi arenesid meil lastena enda, teiste ja maailma kohta välja põhiveendumused. Aja jooksul hakkasid need põhiveendumused avaldama olulist mõju meie tunnetele ja hoiakutele paljude asjade suhtes. Näiteks, kui lastele pidevalt räägitakse, et nad on spordis saamatud ega saavuta midagi, kujuneb neil enda kohta tõenäoliselt välja just selline seisukoht. Järelikult võivad nad hakata sportlikke tegevusi vältima, ja kuna nad sporti väldivad, ei tee nad selles mõistagi mingeid edusamme, kinnitades seega kontseptsiooni, et nad on spordis saamatud. Kui need lapsed täiskasvanuks saavad, võivad nad spordi vältimist jätkata, sest mil iganes nad mõnes mängus osaleda püüavad, valdab nende mõtteid tunne, et nad näevad välja kohmakad ja rumalad ega oska mängida. Seega võivad lapseea veendumused ja kogemused avaldada inimeste käitumisele ja tunnetele tugevat mõju ka hilisemas elus.

Põhiveendumused

Põhiveendumuson niisugune veendumus, mida sa arvad olevat endale üdini omase. Seega võid sa näiteks öelda: „Kui kõik ebaoluline kõrvale jätta, tunnen ma enda kohta seda” või „Südames tunnen ma, et …” või „Sügaval sisemuses tunnen ma nii”. Põhiveendumused, mis sul enda kohta on, võivad paljugi rääkida. Kui need on aktiveeritud, võivad nendega kaasneda väga tugevad tunded ja emotsioonid. Seetõttu nimetavad kognitiivterapeudid neid veendumusi mõnikord „kuumadeks veendumusteks”, viidates nende emotsionaalsele jõule. Me kukume milleski läbi ning meid valdab uppumis- või häbitunne. Armsam viskab keset vaidlust toru hargile ja ütleb, et ei taha meiega enam välja minna, ning see rabab meid nii, et tunneme, nagu oleksime saanud hoobi kõhtu. Harilikult on need emotsioonid ja tunded, mis meid kõigepealt rabavad, alles hiljem saame aru, et need tunded on seotud põhiveendumustega ja meie ideedega iseenda kohta. Kui armsam suhte lõpetab, paneme me imeks: „Mida me ometi valesti tegime, et ta meist eemale tõmbus?” Kui inimesel on enda kohta juba eelnevalt olemas lapsepõlvest pärit negatiivsed veendumused (näiteks, et ta ei ole kuigi armastusväärne), võib näha, et suhte lõppemisest tulenev „emotsionaalne hoop” aktiveerib ka need põhiveendumused, andes inimesele veel ühe hoobi (veendumuse, et teda ei saa armastada).

Iseenda või oma võimete kohta kehtivad negatiivsed veendumused võivad muutuda pigem summutatuks või latentseks kui aktiivseks. Kuid kui elus leiab aset pöördeline sündmus (näiteks lõpeb oluline paarisuhe), võivad lapsepõlves välja kujunenud varased veendumused ja ideed tagasi tulla. Seega võime me väärtusliku suhte kaotust leinates selgitada toimunut just neile põhiveendumustele viidates, öeldes näiteks: „See suhe lõppes sellepärast, et mind ei ole võimalik armastada.” Ammu välja kujunenud negatiivne veendumus või idee mõjutab seda, kuidas me tajume praegu toimuvaid sündmusi, ja kuna me (praegu) tõlgendame informatsiooni negatiivselt, et see sobituks meie veendumusega selle kohta, et me oleme (näiteks) ebaarmastusväärsed, jääb veendumus püsima.

Vaatame veel ühte näidet. Sally kasvas üsna hüljatud lapsena. Kui ta oli veel suhteliselt väike, ütles ema talle, et kui ta Sallyt ootama hakkas, pidi ta abielluma. Kahjuks polnud abielu õnnelik ning ema juurdles ühtelugu, mis oleks võinud teisiti olla, kui ta poleks rasedaks jäänud. Ta ütles sageli: „Kui sind poleks olnud, oleksin ma teinud seda ja toda.” Sally tundis, et ema pidas teda põhjuseks, miks ta polnud saanud oma elus rohkem asju ette võtta. Üldiselt polnud need märkused tehtud vihaga, vaid kahetsuse ja kurbusega. Aeg-ajalt oli Sally ema rõhukalt mõista andnud, et ta tahaks kodust lahkuda ja mujal elada. Sally oli neid vihjeid võtnud tõsise hülgamisähvardusena ning kujundanud endas aja jooksul välja teatud veendumused ja ideed: „Ma olen teistele ainult nuhtluseks. Minu pärast ei saa nad teha seda, mida tahavad. Inimesed tõepoolest ei soovi mind enda seltsi. Ma ei tohi teha midagi, mis nad eemale ajaks. Nad võivad mind igal hetkel maha jätta.”

Sally kandis neid põhiveendumusi endas terve elu. Kui teiste inimestega tekkisid erimeelsused, tundis ta ärevust ja mõtles: „Ilmselt olen ma tüütu nuhtlus” või „Ma pean laskma teistel teha, mida nad tahavad.” Kui ta eales tundis, et teiste arvamus jäi tema omale alla või ta neid mingil moel alt vedas, tekitas see temas suurt süütunnet. Selle tulemusena oli enesekehtestamine (domineerival või enesekindlal moel käitumine) tema jaoks väga raske ja ta otsis pidevalt tõendeid selle kohta, et oli teistele üksnes koormaks. Kui talle oluline, pikka aega kestnud suhe poiss-sõbraga lõppes, mõtles Sally automaatselt: „Hüva, ma arvan, et tegelikult ei taha mind mitte keegi. Ma olen kõigile üksnes nuhtluseks. Mind ei armastata kunagi vaid minu enda pärast.”

On oluline märkida, et need veendumused polnud sugugi kaalutletud ja ratsionaalsed, vaid laetud äärmiselt tugevate emotsioonide ja tunnetega. Kas sa suudad tajuda, kuidas Sally elu oli pidevalt täis stressi, sest ta ei tundnud end inimsuhetes kunagi päris kindlalt, vaid pidi pidevalt otsima ähvardusi? Kas sa näed, kuidas siis, kui tema elus toimusid halvad sündmused, muutsid ta mõtted ja veendumused stressitaseme pigem suuremaks, mitte ei leevendanud seda?

Nagu arvata võid, peitus nende pinnal asuvate veendumuste kogumi all veel teinegi kogum. Siin asus suur hulk viha. Vajadus teistele kogu aeg ja igas asjas alla anda (alistades end seega pidevalt teiste inimeste vajadustele) oli tekitanud Sallys tunde, et see ei ole õiglane. Lõppude lõpuks polnud ju tema siia maailma sündimist nõudnud. Miks peaks ta siis pidevalt tegema ainult seda, mida teised tahavad? Miks oli teda nii võimatu armastada? Mõistagi arvas Sally, et kui ta ennast kehtestaks, jätaks see ta hülgamisähvarduste ja enese tüütu nuhtlusena tundmise ees kaitsetuks. Seega tuli need veendumused ja tunded „alla suruda” ja neid vältida. Lisaks tundis ta, et kuna ema oli tema hüvanguks teinud kõik mis suutis, polnud tal mingit õigust ema peale vihane olla. Isegi mõtlemine vihast, mida ema mahajätmisähvardus talle kaasa tõi, tekitas Sallys tunde, nagu oleks ta reetur – ning muidugi muutus stress veelgi painavamaks.

Nagu näha võib – ja seda käsitleme me raamatus veel palju kordi – võivad meie mõtted viia meid depressiooniga tipnevasse allakäiguspiraali: stressi ja depressiooni küüsis olles tekib meil rohkem negatiivseid mõtteid. Ja kui meil on rohkem negatiivseid mõtteid, süveneb ka depressioon. Siin on ülevaade Sally veendumustest ja tunnetest ning sellest, kuidas need teda mõjutasid.

Varase lapseea kogemused

• Ema ütles, et kui mind poleks olnud, oleks ta saanud oma elus rohkem asju ette võtta.

• Mure, et ema võib ühel päeval kodust päriseks ära minna.

Põhiveendumused

• Ma olen teistele nuhtluseks.

• Ma takistan inimestel tegemast asju, mida nad tahavad teha.

• Inimesed tegelikult ei soovi minu seltskonda.

• Ma ei tohi teha midagi, mis inimesed minust eemale tõukaks.

• Ma pean olema selline, nagu teised tahavad.

• Viha väljendamine ja/või oma vajaduste kehtestamine võib kaasa tuua tõrjumise.

• Ma pean armastuse eest tänulik olema.

• Kui ma oma rahulolematust väljendan, siis olen halb ja vääritu inimene.

Peamine käitumine

• Liiga allaheitlik.

• Väldib konflikte.

• Ei algata asju, mida tegelikult soovib.

Depressiooni vallandav sündmus

• Paarisuhte purunemine; hinnatud inimese kaotus, kes süüdistas mind igav olemises.

Tüüpilised mõtted

• Ma olen teistele nuhtluseks.

• Mul ei lähe asjad kunagi hästi.

• Oleks parem, kui mind siin ei oleks.

• Inimsuhted on lihtsalt liiga rasked.

• Ma ei talu üksiolekut.

Sümptomid

• Halb uni ja kurnatus.

• Pidev mõtlemine oma kaotusest ja enesesüüdistused.

• Väärtusetuse tunne.

• Rõõmustamise ja asjade nautimise võime kaotamine.

• Tunne, et tulevik on lootusetu.

• Kehakaalu langus.

• Sisemine tühjusetunne.

• Suurenenud hirmutunne ja üldine orientatsiooni kaotus

Võib-olla oled sa Sally juures tähele pannud kahte asja. Esiteks, tema inimestega seotuses ilmnes selge probleem. Lähisuhete loomine tekitas temas suurt ärevust ja ta tundis end mahajätmise ning hülgamise ees kaitsetuna. Ärevus ja hirm toitsid taustal olevat stressi. Kuid viis, kuidas ta käitus ja sellega toime tuli – tema strateegia teistega kontaktis püsimiseks – panid ta käituma alluva ning aeg-ajalt koguni teenijana. Tema suhted ei turgutanud ta enesehinnangut kuigi palju. Tõepoolest, välja arvatud asjaolu, et ta püüdis end „teistega sobitada”, tundis ta, et tal puudub jõud hoida häid inimsuhteid. Kui asi puutus tema enda vajaduste ja arvamuste kehtestamisse, tundis ta, et tal pole ei õigust seda teha ega ka ühtki põhjendust, miks ta peaks seda tegema. Selle tulemusena sõltus tema enesehinnang alati paarisuhtes olemisest. Ilma partneri ja temalt saadava ohtra julgustuseta tundis ta end tühja ja haavatavana ning tal oli sageli tunne, et ta on teistest alaväärsem ning nendega võrreldes madalamal positsioonil.

Lapsepõlvetraumade roll

Üks võimas tegur, mille abil mõned inimesed oma väärtust hindama ja oma kogukondlikku asukohta määratlema õpivad, on äärmiselt valulikud lapsepõlvekogemused. Kui inimest on näiteks lapsena seksuaalselt väärkoheldud, võib ta hakata arvama, et seks on halb, vastik, räpane või ohtlik – ja et tema ise on mingil moel halb või räpane ning ta seksuaalsusega seotud tunded on ohtlikud. Tõtt öelda röövib niisugune lapsepõlvetrauma temalt kogu seksuaalelu ja oskuse seda kõrgelt hinnata.

Mõnikord ei suuda lapsevanemad igapäevaelu frustratsiooniga toime tulla, ja kui olukorrad muutuvad pingsaks, elavad nad end laste peal välja või paiskavad neile näkku inetusi. See on lastele äärmiselt valus kogemus, sest neil on raske tunnistada, et nende vanematel on madal stressitaluvus. Selle emotsioonipöörise vastuvõtvas otsas olevad lapsed võivad hakata ennast süüdistama ja mõelda, et nad on tõepoolest väga halvad. Peale selle ei suuda vanemad mõnikord ilmutada laste suhtes füüsilist kiindumust võibolla sellepärast, et nad ei tea, kuidas seda teha, või tunnevad lihtsalt kohmetust. Üks kurvemaid tõsiasju on see, et mõned vanemad arvavad endiselt, nagu võiks füüsiline kiindumus laste, eriti poegade vastu, nad ära hellitada ja memmekateks muuta.

Tundetu kontroll

Uurimused on näidanud, et paljud depressioonis inimesed vaatavad oma elule tagasi ja leiavad, et nende lapsepõlv möödus erilise lembuse ja kiindumuseta ning oli mõnikord lausa karm. Vanemad võivad seada lati laste jaoks liiga kõrgele või olla väga kontrollivad. Seda nimetatakse tundetuks vanemlikkuseks. Kuna enamik meist ei suuda lastena näha oma vanemaid ekslike inimestena, kellel on endal probleeme, kaldume me mõtlema, et kui nad meid halvasti kohtlevad, on see meie enda süü – nähtavasti oli meis midagi sellist, mis pani nad käituma nii, nagu nad seda tegid. Kui vanemad olid meie suhtes väga kriitilised, kaldume me seda hoiakut edasi kandma ja ka ise enesekriitilised olema. Kuid mõistmise, sisekaemuse ja teadliku tööga saame neid harjumusi muuta ning õppida enese suhtes osavõtlik olema.

Suhted ja sotsiaalsed vajadused

Nagu eelmises peatükis nägime, võib positiivsete kogemuste (armastuse, kiindumuse, toetuse ja hoolimise) vaegus inimsuhetes tekitada depressiooni. Üks selle põhjus on, et aju vajab teatud hulgal positiivseid impulsse, et toota hea tuju kemikaale ja hoida stressitase vajalikul tasemel madalal. Üldiselt kalduvad ükskõik millises maailma osas elavad inimesed olema teatud olukordades õnnelikumad ja teistes õnnetumad. Vaatame mõnda näidet.

Peamiselt on loendis vasakul pool toodud olukorrad seotud madala stressihormoonide tasemega ning pigem soodustavad hea tuju kemikaalide tootmist. Need on asjad, mis muudavad meie enesetunde rõõmsaks ja heaks. Kuid paremal pool olev on seotud kõrgenenud stressitaseme ja hea tuju kemikaalide vähenemisega. Põhjus peitub selles, et inimese aju on häälestatud tahtma head enesetunnet tekitavaid asju. Inimesed, kes suutsid aju vajadused täita (kes olid evolutsioonimõistete kohaselt sotsiaalselt edukad) said elus paremini hakkama kui need, kes seda ei suutnud. „Paremini” all mõistame me seda, et nad tulid eluraskustega paremini toime ja said rohkem järglasi. Seega oleme me bioloogiliselt suunatud püüdlema vasakpoolses tulbas olevate asjade poole ning vältima parempoolses tulbas olevaid asju. Sotsiaalne edu on otseühenduses meie emotsioonidega. Mida enam meie veendumused hakkavad nihkuma parempoolses tulbas olevate asjade poole, seda ohustatuma ja õnnetumana me end tundma hakkame.

Põhiveendumused, hoolitsus ja seotus

Nagu eespool märgitud, saame me oma põhiveendumused endas ise välja kujundada – veendumused, et „südamepõhjas olen ma … niisugune või naasugune”. Arvestades, kui tähtsad on meie tunnetele ja meeleolule suhted teiste inimestega, vaatame lähemalt mõnda põhiveendumust, mis seda mõjutab.

Depressioonis inimestel on oma võime kohta pälvida teistelt toetust, abi, kiindumust ja tunnustust väga negatiivsed arvamused. Nende hulka võivad kuuluda järgmised veendumused.

Veendumused selle kohta, et ollakse teistele koormav

• Keegi ei taha minust hoolida.

• Minu vajadused on teistele tüütud.

• Ma olen teistele üksnes koormaks.

• Minu jaoks on armastuse ja julgustuse vajamine haletsusväärne.

• Ma ei saa elus üksi hakkama.

• Ma olen ka edaspidi alati üksi.

• Julgustuse ja toetuse vajamine on lapsik.

• Vajadustega inimene on nõrk inimene.

• Vajadustega inimene on ahne inimene.

• Minu vajadused on ükskõik kelle jaoks kaugelt liiga suured.

Niisugused veendumused muudavad teiste inimesteni jõudmise raskeks. Nagu kujutleda võid, suurendavad need ka stressi ja muudavad teiste inimestega positiivsete suhete väljakujundamise üsna keerukaks. Sõpradele neist tunnetest rääkimine võib abiks olla, sest sel moel teeme me katset teise inimeseni jõuda ning oma vajadusi „omaks tunnistada”. Kahtlemata on oma vajaduste teadmine ning võime neid teistele väljendada inimese vaimse tervise seisukohalt oluline, eriti siis, kui me kutsume seda tehes esile teiste inimese toetavad signaalid.

Muidugi võivad meil olla veendumused ka teiste kohta. Põhijoontes katavad need kaks avarat valdkonda: teiste inimeste keeldumine või võimetus hoolida, ning vaatenurk, et meil on õigus saada hoolitsust, kuid teine ei tee seda piisavalt.

Veendumused, et teised inimesed ei ole kättesaadavad või vihastavad

• Teistel on liiga kiire, et endale minuga tüli teha.

• Neil pole tahtmist minust hoolida.

• Nad karistavad mind minu vajaduste eest.

• Nad ei mõista mind.

• Oma vajaduste tõttu meeldin ma neile vähem.

• Neil on endalgi piisavalt probleeme.

Veendumused, mis nõuavad, et teised peavad aitama, võivad põhjustada nende eemaldumist

• Teised peavad mulle andma, mida ma tahan ja millal ma tahan.

• Minu vajadused on tähtsamad kui teiste omad.

• Kui nad ei anna mulle, mida ma tahan, siis nad ei armasta mind.

• Teised on isekad, kui nad minu vajadusi ei rahulda.

Oma vajaduste väljendamine, teiste suhtes vastuvõtlik ja tundlik olemine ning teistega partnerluses koos toimimine võib olla raske töö. Just sellepärast pole paarisuhted ja muud tüüpi pikaajalised suhted alati lihtsad ning aeg-ajalt tekib vajadus pidada läbirääkimisi. Võid näha, et niisugused veendumused, nagu ülalpool kirjas, võivad heade inimsuhete väljakujundamisele jalgu jääda.

Alistumus ja eneseohverdus

Kui oleme enda vastu ausad, tuleb meil tunnistada, et mõnikord hoolime teistest eeskätt sellepärast, et see annab meile hea enesetunde. „Ma olen hea inimene, sest ma hoolin nii palju.” Nii kaua, kui me oleme ausad ning tunnistame, et me näitame teiste vastu hoolitsust üles selleks, et ennast hästi või veel paremini tunda, on kõik korras. Kuid kui me ennast petame, öeldes, et meie hoolitsus toimub üksnes teise inimese pärast ning sel pole ühtki teist tagamõtet, võime tunda end üsna reedetuna, kui teised meie hoolitsusele samaga ei vasta.

Mõnikord püüame me selleks, et endast hästi arvata, muutuda tohutult hoolivateks inimesteks ning leiame siis, et teiste vajadused matavad meid enda alla. Tegelikult oleme me nii toimides endale ise vitsad soola pannud. Sul võib olla meeleheitlik soov hoolitsuse koorma alt pageda, kuid kui sa harjumuslikult eneseohverduse poole kaldud, ei tõlgenda sa seda põgenemisiha signaalina teistele oma elamist veidi vaos hoida ja iseendale rohkem tähelepanu pöörata, vaid see muutub süütunde ja halva sisetunde allikaks. Sellise skeemi puhul toimivad järgmised põhiveendumused.

Veendumused teenijaks muutumisel

• Pean teistega alati rohkem arvestama kui endaga.

• Kui asetan enda vajadused teiste omadest ettepoole, tähendab see, et ma olen isekas inimene.

• Ma pean olema niisugune, nagu teine inimene mind soovib olevat.

• Eneseohverdus on hea, armastusväärne ja kena.

• Mul on vaja et mind vajatakse.

• Kui ma teistele palju annan, annavad nemadki mulle vastu.

Kui sa käitud nagu teenija, võivad teised hakatagi sind sellena kohtlema. Hoolimise-jagamise suhe on raske, kui sa pole iseenda vajaduste suhtes aus ja avatud. Meil kõigil on sotsiaalsed ja emotsionaalsed vajadused, sest me kõik oleme inimesed, kuid mõned meist käituvad täiskasvanutena kas ülemäära hädalistena või kujundavad välja tugeva veendumuse, et nende vajadusi pole võimalik rahuldada, ja/või et nad on teatud moel nõrgad või küündimatud, et neil niisugused vajadused üldse on.

Ärakasutamine ja usaldamatus

Me oleme sündides kaasa saanud tundlikkuse pettuse suhtes, sest pettasaamine mõjub ähvardusena. Mõtle näiteks, kui sageli inimesed vihastavad, sest on kusagil petta saanud. Leidmine, et su kallim pole sulle truu olnud või et su sõbrad on sind reetnud või et keegi pole pidanud sulle antud olulist lubadust – kõik need olukorrad kalduvad aktiveerima tugevaid negatiivseid tundeid.

Kuid kui me satume depressiooni, võime näha pettust ja reetlikkust peaaegu kõikjal, sest ähvardavas olukorras hakkab aju viivitamatult järeldusi tegema. Kui Jane pärast haiguslehel olemist tööle tagasi läks, küsisid kolleegid, kuidas ta end tunneb. Kuid Jane mõtles: „Nad küsivad seda ainult selleks, et nad saaksid ennast paremini tunda, mitte sellepärast, et nad minust tõeliselt hooliksid.” Teisisõnu mõtles Jane, et ta töökaaslased üritavad teda aktiivselt hämada ja petta. Depressioonis olles muutume me võimaluse suhtes, et teised üksnes teesklevad meie vastu kena olemist, äärmiselt tundlikuks, arvates, et tegelikult nad üksnes tüssavad meid. Ja kui me kohtame leebet laitust või inimesed meid ükskõik millisel põhjusel eiravad, võime sellest välja lugeda kõikvõimalikke kohutavaid tähendusi. See on nii sellepärast, et depressioonis olles oleme me häälestatud otsima ja leidma eri laadi sotsiaalseid ähvardusi. Meie põhiveendumused võivad viia meid nii kaugele, et need hirmud väljuvad kontrolli alt.

Veendumused ärakasutamise kohta

• Inimesed hoolivad tegelikult ainult iseendast.

• Kui inimesed on minu vastu kenad, siis üksnes sellepärast, et nad minult midagi tahavad.

• Inimesed käituvad lahkelt ja kenasti sellepärast, et see annab neile hea enesetunde või laseb neil hea välja paista.

• Inimesed kasutavad mind ära, kuni neil minust enam kasu pole.

• Kui teised mu nõrkused teada saavad, hakkavad nad mind ära kasutama.

Staatus

Nagu me viimases peatükis nägime, seostuvad mõned depressiooni aspektid meie sotsiaalse staatusega ümbritsevas maailmas. Kas me näeme end teistega võrdsena või neist madalamal asuvana? Kas me tunneme end petetute ja kaotajate või hoopis võitjatena? Kas me tunneme, et meil on „võim” oma suhteid inimestega teatud moel mõjutada, või hoopis, et teistel inimestel on meist rohkem võimu? Hiljutised uurimused on näidanud, et depressioonis inimesed tunnevad sageli, et teistel on väge ja võimu rohkem kui neil. Vaatame järgnevalt mõnda näidet meie staatuse kohta kehtivatest põhiveendumustest.

Veendumused alaväärtuslikkuse ja madala staatuse kohta

• Teistega võrreldes olen ma küündimatu, kasutu ja väärtusetu.

• Ma pole väärt, et minust hoolitaks.

• Teised on suutlikumad ja jõulisemad kui mina.

• Ma pole teiste jaoks piisavalt atraktiivne ega andekas, et nad tahaksid minuga suhelda.

• Mul puudub enesekindlus saada, mida ma tahan.

Kui Mary oma armastatu teisele naisele kaotas, polnud see niivõrd kaotus, mis ta endast välja ajas (tal oli olnud suhte kohta varemgi kahtlusi ja ta oli endamisi kaalunud, kas ta ikka sooviks seda jätkata). Selle asemel keskendus tema häiritus staatusemõttele: „Mida on tal sellist, mida minul ei ole? Ehk polnud ma voodis nii hea? Ehk pole ma nii veetlev, kui ise arvasin.” Juurdlemine selle üle, miks ta teisele naisele alla oli jäänud, oli see, mis temas kõige suuremat depressiooni tekitas.

Alaväärsuskompleksi toitvad veendumused näitavad end meie häbi- ja küündimatusetundes. Kui John depressiooni sattus ja tööl olulise vaidluse kaotas, mõtles ta: „Ma ei sõnastanud oma vaatenurka piisavalt põhjalikult. Ma olen küündimatu. Kui asi mulle tõeliselt tähtis on, ei suuda ma kunagi võita.” Nagu ta hiljem end paremini tundes ütles, et kuigi ta oleks ka normaalses seisundis allajäämise tõttu pettumust tundnud, oli ta varem alati järginud juhtmõtet: „Kord võidad, kord kaotad.” Kuid sellel juhul oli kaotusest tulenev pettumus ja stress viinud ta ennatlike järeldusteni. Huvitaval kombel ei sujunud ka tema paarisuhe sel ajal kõige paremini ning see taustastress võis tema stressihormoonide taset kõrgendada ning muuta ajul lüüasaamise ja küündimatuse järeldamise lihtsamaks.

Sotsiaalne keskkond

Meie inimestega suhestumise viisid ja suhete kohta kehtivad veendumused võivad etendada depressioonis tähtsat rolli. Kuid ei saa jätta märkimata, et neile avaldab suurt mõju ka sotsiaalne keskkond. Näiteks ei lubata maailma mõnes osas naisi tänavale ilma nägu looriga katmata. Teistes paikades võivad naised riietuda ja käituda nii, nagu neile meeldib – minna, kui tuju on, rulaga sõitma kas või bikiinides. Mõned meie seast kasvasid üles teadmisega, et taevas elab Jumal, kes võib saata meid põrgusse, kui liiga patused oleme, teised aga arvavad, et see on lihtsalt sadistlik rumalus. Mõnes maailma osas valitseb suur tõenäosus, et lapsed surevad enne viiendat eluaastat, teistes piirkondades on aga imikute suremus suhteliselt madal. Mõnes suuremas linnas on kuritegevus, uimastiprobleemid, hirm ja pelg, keskkonna saastamine ja vaesus reegliks, kuid rohelistes eeslinnades esineb seda harva. Mõned meist kasvasid üles koos õnnelike ja neid jumaldavate vanematega, teised aga keset vägivalda, väärkohtlemist ja alkoholismi. Me elame väga erinevates sotsiaalsetes maailmades ning need maailmad annavad kuju meid mõjutavale stressile ning veendumustele ja väärtustele, mis meil meie enda ja teiste kohta on. Pole vähimatki kahtlust, et mõnda tüüpi sotsiaalne keskkond rajab pinnase stressile ja depressioonile. Majandusliku õitsengu poole tõttamises ei pööra me kaugeltki piisavat tähelepanu inimeste psühholoogilisele tervisele ning sellele, et mõned keskkonnad on psühholoogiliselt mürgised.

Pole siis üllatav, et depressioonis inimestel on sageli mitmeid probleeme, nii sisemisi (mõtteviis, negatiivsed tunded) kui ka väliseid. Sotsiaaluurijad George Brown ja Tirrel Harris on leidnud, et naiste puhul etendavad välised, sotsiaalsed tegurid suurt rolli nii mõnda tüüpi depressiooni sattumisel kui ka neist taastumisel. Nad leidsid, et eksisteerib asju, mis muudavad meid depressiooni ees kaitsetuks (haavatavustegurid) ning asju, mis meid sellesse tõukavad (ajendavad mõjurid).

Nagu kolmandas peatükis vaadeldud evolutsiooniteooria põhjal võis eeldada, on kaitsetus depressiooni ees seotud sellega, et meil pole lähedasi suhteid inimestega, keda me saame täiel määral usaldada, kellega tunda lähedust ja kellelt saada toetust. Madal enesehinnang – enda tajumine küündimatu, tühise või väärtusetuna või madala sotsiaalse staatusega – on samuti haavatavustegur. On oluline mõista, et osa meie enesehinnangust tuleneb rollidest, mis annavad meile tunde tähendusest, staatusest, saavutamisest ning sõprade omamisest, kes meie seltskonda hindavad. Mõned inimesed arvavad, et lapsevanem olemine ja laste järele vaatamine peaks olema meie enesehinnangu toetamiseks piisav roll, kuid tõendusmaterjal näitab, et see pole nii. Kuigi me võime oma lapsi armastada ja nad võivad tuua meie ellu palju rõõmu, ei kujunenud me evolutsioon kestel välja külg külje kõrval kooselamiseks rahutu ja nõudliku noore järelkasvuga – ja tõtt öelda võivad nad vahel ajada meid viimse piirini! Lapsed vajavad meilt palju, kuid me ei saa neid sajaprotsendiliselt teha oma usaldusaluseks ega pöörduda nende poole toetuse saamiseks ning probleemide emotsionaalseks jagamiseks. Samuti ei saa lapsed sajaprotsendiliselt turgutada meie eneseaustust, vähemalt mitte samamoodi, nagu täiskasvanud seda teevad.

Õlekõrs, mis murrab kaameli selgroo, või sündmus, mis tegelikult depressiooni ajendab, on sageli selline, mis meid lihtsalt üle koormab. See võib olla teadasaamine, et partneril on kõrvalsuhe, töökoha kaotus, mis ähvardab meid suurte majanduslike raskustega, avastus, et üks meie lastest on tõsiselt haige, teatud laadi isiklik läbikukkumine. Pikaajaliste mõjudega sündmused võivad panna meid astuma seda viimast sammukest – ja me kukume üle serva ning keerleme mööda spiraali alla depressiooni poole. See on nii, nagu oleks me ühtäkki muutunud kurnatuks, kaotanud asjade üle kontrolli, saanud lüüa ja sattunud lõksu.

Sotsiaalsed rollid

Sotsiaalpsühholoogid teavad hästi, et palju meie enesehinnangust ja stressist tuleneb meie rollidest – emana, isana, töötajana, ülemusena, armastajana, tudengina, abikaasana jne – teisisõnu sellest, mida me teeme. Psühholoogid Lorna Champion ja Mick Power on näiteks rõhutanud, et just meie rollid annavad meile ka eneseaustuse ja teatud ühiskondliku staatuse. Kahjuks ei nähta laste kasvatamist ja koduperenaine olemist tänapäeval kuigi kõrges staatuses oleva rollina, hoolimata sellest, et see on üks olulisemaid ja emotsionaalselt koormavamaid tegevusi, mida inimesed saavad ette võtta.

Noortel inimestel on peamine depressiooniga seostuv mure see, et neil võib puudu jääda selgetest rollidest, eriti siis, kui vabu töökohti pole kuigi palju ning nad ei pruugi tunda end ühiskonna täieõiguslike liikmetena. Tunne, et meil on teistele midagi pakkuda ning meid selle eest, mida me teeme, hinnatakse ja väärtustatakse, on tähtsad eneseaustuse ja sotsiaalse staatuse allikad. Ka töökoht annab meile teatud otsese kontrolli oma elu üle, võimaldades meil peale selle planeerida oma tulevikku ning pakkudes võimalusi suhelda teiste inimestega. Ilma ametikohata võime me end tunda ühiskondlikult ebavajalike ja identiteedist ilmajäetuina ning tulevikuplaanide tegemine ei pruugi olla kerge. Ka painab meid sotsiaalne isoleeritus.

Mõnikord investeerime me teatud rolli palju, kuid kui selles läbi kukume, siis läheme koos rolliga põhja. Vaatame näiteks Kathit. Ta oli alati tahtnud abielluda, kuid polnud kunagi kohanud õiget inimest. Kuid ta oli pühendanud end haigete põetamisele ja see oli muutunud tema eluks. 54-aastasena kujunes tal välja tõsine tervisehäire, mis tähendas, et ta pidi jääma varakult pensionile. Leinates seda ühte asja oma elus, mis oli andnud kõigele mõtte ja tähenduse, kaldus naine depressiooni ja kaotas järk-järgult kontakti oma sõpradega – eriti nendega, kes veel tööl käisid.

Paljudel teraapiasse tulevatel inimestel on depressiooni osana välja kujunenud probleemid töökoha või mõne muu tähendusliku, staatust edendava rolli leidmisega väljaspool kodu. Mõnikord tunnevad nad selle püüdmiseks liiga suurt ärevust ja ängistust, mõnikord ei luba seda nende partnerid, ja mõnikord on see lihtsalt liiga raske. Peale selle jääb palju lääne elustiili osi väljapoole oskusi, mille inimkond on evolutsiooni jooksul eluga toimetulekuks välja kujundanud, ning need ebaloomulikud elustiilid põhjustavad probleeme. Me kujunesime eluks välja tihedalt lõimitud kogukondades, kus lapsi ei suletud väikestesse kodudesse, vaid nad olid peamiselt väljas, aktiivselt tegevuses, ning sõbrad ja sugulased said neil pidevalt silma peal hoida. Kahtlemata ei eraldatud noori emasid ega takistatud neil ülejäänud kogukonnas töötamist, nagu see on tänapäeval. Minu arvates tuleneb teatud osa lääne ühiskonna kõrgest depressioonimäärast meie ebanormaalsetest sotsiaalsetest skeemidest ja elustiilidest.

Üks põhjus nende depressiooni sotsiaalsete aspektide uurimiseks on rõhutada, et depressiooni all kannatamine võib võrsuda tõelistest sotsiaalsetest raskustest ja läbielamistest ega tähenda, nagu oleks inimene nõrk või halb. Sinu elus võib olla asju, mis muudavad depressiooni tekkimise tõenäolisemaks. Kui loobud enesesüüdistustest ning enda tundmisest küündimatu ja saamatuna, võid hakata nägema, kuidas tuua oma ellu muutusi. Oluline on märkida ka seda, et näiteks laste kasvatamisele pühendumine ei pruugi tingimata olla tee õnnele. Hoopis vastupidi, tõendid viitavad sellele, et laste sündimine võib vanemate paarisuhtes õnne vähendada. Muidugi ei tähenda see, et lapsed ei tooks perre palju rõõmu. On neidki inimesi, kes satuvad depressiooni just vanemarollist ilma jäädes, kui lapsed on suureks saanud ja kodunt lahkuvad.

Miks ohustab depressioon naisi meestest rohkem?

Juba ammu on märgatud, et üldiselt ohustab depressioon naisi ligikaudu kaks-kolm korda suurema tõenäosusega kui mehi. Selle kohta, miks see nii on, pakutakse mitmesuguseid teooriaid.

Bioloogia

See vaatenurk väidab, et depressiooni kõrge esinemus naiste seas tuleneb erinevustest reproduktiivbioloogias (st teatud hormoonide tasemes). Lisaks on võimalik, et naise aju on mehe omaga võrreldes mõneti teistsugune, mis suurendab depressiooni tekkeriski. Hiljutised uurimused tõendavad, et võib-olla töötleb naise ja mehe aju emotsionaalset teavet veidi erinevalt – kuigi see, kas niisugune erinevus depressiooniriski suurendab, pole teada.

Psühholoogia

See vaatenurk väidab, et depressiooni kõrge esinemus naiste seas tuleneb erinevatest seltskondliku suhtlemise viisidest kasvamise ajal. Tüdrukuid kasvatatakse rohkem aktsepteerima alluva positsioone, neid koolitatakse hoolitsejateks ning meestega võrreldes ergutatakse enesekehtestamisele ja konkureerimisele vähem. Seksuaalse kuritarvitamise määr on naiste seas kõrgem kui meeste seas. Ka häirivate ja pinget tekitavate elusündmuste tunnistamise ja probleemidega toimetuleku viisid on erinevad: naised kalduvad rohkem keskenduma tunnetele ja süüdistavad iseennast, kui neil on suhteprobleemid. Naised on seega oma tunnetega paremas kontaktis kui mehed ning suudavad oma kurbust ja õnnetut olekut paremini väljendada, ka võib nende lähedusevajadus olla meeste omast suurem. Naised võivad oma õnnetu oleku üle rohkem mõtteid mõlgutada – kuigi selle põhjuseks võib olla ka nende suurem sotsiaalne isoleeritus. Mehed seevastu süüdistavad probleemide korral pigem teisi ning ei suuda oma kurbust nii hästi ära tunda ja väljendada („poisid ju ei nuta”); paljud mehed peavad väiksematki kiindumuse ja läheduse vajaduse tunnistamist nõrkuse ilminguks. Emotsionaalsete probleemide korral hakkavad mehed naistest suurema tõenäosusega jooma või muutuvad agressiivseks.

Sotsiaalsed tegurid

See vaatenurk väidab, et sugudevahelised erinevused depressiooni esinemuses tulenevad erinevatest sotsiaalsetest võimalustest ning soorollidest. Naised hõivavad ühiskonnas ja perekonnas suurema tõenäosusega madalamad, alluva positsioonid, olles määratud rohkem koduseinte vahel elama ning allutatud mehe domineerimisele või isegi halvasti kohtlemisele. Abielu ei pruugi naistele kõikidel juhtudel sugugi soodus olla, vaid võib määrata nad alluvale positsioonile, piirates nende võimalusi teiste inimestega suhelda ning täita väljaspool kodu olulisi ja mõtestatud sotsiaalseid rolle.

Minu enda vaatenurk on, et sugudevahelised ja ka kogukondade vahelised erinevused depressiooni esinemise määras tulenevad lõppkokkuvõttes kõigi mainitud tegurite koosmõjust.

Ülevaade

Depressioonimaastikule viib palju teeradu. Nagu teises peatükis märgitud, võivad oma osa etendada geneetilised tegurid või pingete ja stressi kuhjumine. Nagu nägime kolmandas peatükis, võib igal inimesel olla teatud valmisolek sattuda depressiooni, ning see on seotud viisidega, kuidas me evolutsioonilise ajaloo jooksul kaotustega toime tulime, alluval positsioonidel olime ning lüüasaamisi kogesime. Samas on neist asjaoludest tulenevate tunnetele ajastus, intensiivsus ja kestus inimeseti erinev. Meie depressiooni sattumise soodumust mõjutavad meie lapsepõlvetausta või kogetud elukeskkonna erinevused.

Seega pole depressiooni puhul ühte ja ainsat põhjust võimalik leida. Kuid kui me juba depressioonis oleme, toimuvad meiega teatud tüüpilised skeemid, nagu näiteks negatiivne mõtlemine ja positiivsetest käitumismudelitest loobumine. Kui me need vaenlased sihikule võtame, suudame depressioonikuristikust veidi rohkem välja ronida ning oma elu üle kontrolli saavutada.

Oleme nüüd mõningate depressiooni põhjuste avastamisega lõpule jõudnud. Raamatu järgmises osas keskendume sellele, kuidas depressioonis olevaid inimesi aidata. Annan sulle selle peatüki lõpus kaasa ühe olulise mõtte, mille juurde me kogu raamatu kestel korduvalt tagasi pöördume – viis, kuidas me asjadest mõtleme, võib juba ise olla äärmiselt stressitekitav. Kui me oleme enda suhtes kriitilised, kaotame perspektiivitaju ja väljavaate headele asjadele ning keskendume üksnes negatiivsele, muudab see meie depressiooni tunduvalt raskemaks. Kui suudad õppida, kuidas olla enda vastu vähem kriitiline ja ilmutada rohkem lahkust, leida viise perspektiivitaju säilitamiseks ja ka kõige raskematel hetkedel hakkama saamiseks, on see piisav, et anda stressisüsteemile võimalus rahuneda ja tervistuda.

Põhipunktid

• Depressiooni seostatakse negatiivse mõtlemise ja vähenenud positiivse käitumisega.

• Paljud asjad meie elus, mis toovad kaasa hea enesetunde, seostuvad meie suhete kvaliteediga; depressioonis olles kaldume nägema oma suhteid teiste inimestega sageli negatiivsena.

• Meie lapsepõlv võib olla üks põhjus, miks me suhteid teiste inimestega keeruliseks peame ega suuda luua või alal hoida selliseid suhteid, nagu tahaksime.

• Kaitsetus depressiooni ees võib tekkida seetõttu, et kanname kaasas palju meie enda kohta käivaid latentseid negatiivseid veendumusi, ideid ja vaateid (näiteks ebaarmastusväärne või hädavares olemine). Sageli kujunevad need välja juba lapsepõlves.

• Need põhiveendumused võivad siis, kui meile saavad osaks negatiivsed sündmused, taas aktiivseks muutuda. Selle tulemusena kaldume me selgitama või tõlgendama negatiivsete sündmuste põhjusi oma negatiivsete veendumustega: „See suhe purunes minu tõttu – mind ei saa armastada.”

• Meie eneseaustus ja enesest lugupidamine tuleneb sageli suuresti meie sotsiaalsetest rollidest ning väärtustatud sotsiaalse rolli puudumine võib mõjuda depressiivselt.

• Sotsiaalne keskkond võib eesmärkide saavutamisele ja väärtustatud sotsiaalsete rollide taotlemisele palju kaasa aidata või nende saavutamist pärssida.

• Depressioon ei viita kunagi isiklikule nõrkusele ega küündimatusele, kuigi me võime nii mõelda. Tegelikult on asi selles, kuidas meie organismi eri süsteemid üle koormatakse ja välja kurnatakse, tekitades meile lüüasaamistunde.