Читать книгу Surmaga võidu - Peter James - Страница 13

Roy Grace’il oli aina enam tunne, et tema elu on lakkamatu võidujooks kellaga. Otsekui oleks ta võistleja mingis telesaates, kus võitjale pole soolas auhinda, kuna lõppu tegelikult ei tulegi. Iga edukalt vastatud e-kirja kohta saabus viiskümmend uut. Iga kirjutuslauale laekunud toimiku kohta, millest tal õnnestus vabaneda, tõi kümme uut kas tema kontoriassistent Eleanor Hodgson või keegi muu – viimati Emily Gaylor prokuratuurist, kelle ülesanne oli abistada teda juhtumite kohtussesaatmisel, kuid kes näis tema lauale järjest uute dokumendipatakate kuhjamisest õelat naudingut ammutavat.

Sel nädalal oli ta esimese astme juurdluste valves, mis tähendas, et kui Sussexi piirkonnas leiab aset mõni rängem kuritegu, juhatab uurimist tema. Hääletult palvetas ta kujuteldava politseinike kaitsejumaluse poole, et nädal püsiks vagane.

Aga too jumalus oli vististi vaba päeva võtnud.

Tema telefon helises. Ron King, tuttav operatiivkeskuse dispetšer. „Roy,“ öeldi talle. „Äsja kõneles minuga rannavalve. Üks Shorehamist väljunud bager tõmbas kümne miili kaugusel La Manche’i väinast üles surnukeha.“

Super,mõtles Grace. Just see mul veel puuduski.Kuna Brighton oli rannikulinn, kandis meri siia surnukehi aastast aastasse. Muist olid hulpijad, tavaliselt kas enesetapjad või ka kahetsusväärsel kombel üle jahtlaeva parda kukkunud purjetajad. Olid merre maetud, kes haakusid oma kaardid lugemata jätnud ja matusteks eraldatud aladel noota vedanud kalurite võrkudesse. Kuna valdavalt olid need laibad mundris konstaablite rida, viitas Grace’ile helistamine, et miski on viltu.

„On sul lisainfot?“ küsis ta kohusetruult, kirjutades endale kõrva taha mitte sõnagagi mainida Kingi kasse. Eelmisel korral oli operatiivkeskuse töötaja kassidest jahunud kümme minutit.

„Meessoost, paistab olevat noor, lausa teismeeas. Pole kaua merepõhjas lebanud. Oli katteks kilesse mässitud, raskused küljes.“

„See ei olnud merematus?“

„Ei kõla niimoodi. Samuti ei ole ta tavapärane hulpija. Rannavalve jutu järgi muretseb kapten nähtavasti, et mängus on ehk isevärki rituaalne tapmine. Kehal olevat veidravõitu sisselõige. Kui tahad, lasen rannavalvel paadi saata ja laiba kaldale tuua.“

Viivu istus Grace tardunult ja ragistas ajusid, mõtted lülitumas juurdlusrežiimile. Tema kirjutuslaud ja arvuti on nüüd sunnitud ootama, vähemalt seni, kuni ta on laiba üle vaadanud.

„Kas keha on laeva tekil või trümmis?“ küsis ta.

„See on takerdunud ekskavaatorisse. Nad ei liigutanud seda, lõikasid ainult kile lõhki, et näha, millega tegemist.“

„Kas Shoreham on nende kodusadam?“

„Jah.“

Käinud paari aasta eest ühe bageri pardal, mis oli lagedale vinnanud tõsiselt lagunenud laiba, mäletas Grace selliseid masinavärke natuke.

„Surnukeha ei tohi liigutada, Ron,“ ütles ta. Laiba külge või pinnasepumba torusuudmesse võis olla kiilunud võtmetähtsusega kohtulikke asitõendeid. „Käsi neil laiba asend võimalikult hästi julgestada ja säilitada, ja kaardil märgitagu ära täpne koht, kust see üles tuli.“

Vaevalt Roniga kõne lõpetanud, jätkas ta sama soojaga helistamist, et kokku ajada esmane hädavajalik meeskond. Üks kõne oli koronerile, keda ta teavitas vahejuhtumist ja kellel palus läkitada riikliku patoloogi. Lõviosa laipu, mis merest välja tõmmati või välja uhuti, korjasid pikemata peale surnukuuri töötajad, kui politseiarst või parameedik oli isiku sündmuspaigal põgusa läbivaatusega surnuks tunnistanud – olgugi see seisund siililegi selge –, ning loomulikuks või kahtlaseks liigitati surm juba edaspidi morgis. Siin aga oli Grace’ile jäänud mulje, et asi on küll ilmtingimata kahtlane.

Kolmkümmend minutit hiljem kurseeris ta sadama poole Hyundai ametiauto roolis, kõrvalistmel inspektor Lizzie Mantle, kellega oli varemgi arvukate juurdluste puhul töötanud. Lizzie oli ülimalt võimekas uurija ja rõõmustas tagatipuks silma. Õlgadeni ulatuvate heledate juuste ja meeldiva näoga, oli inspektor riietatud – nagu näiliselt alati – meestestiilis ülikonda, täna sinisesse ja valgete triipudega, pintsaku all säravvalge pluus. Mõningate naiste seljas oleks see mõjunud üpris maskuliinselt, ent tundus Lizzie seljas korraga nii praktiline kui ka naiselik.

Nad sõitsid ümber sadamaotsa, mööda tupiktänavasse viivast eratee jupist, kus asus Heather Millsi maja.

Nähes Grace’i pead pööramas, justkui loodaks biitli eksabikaasale pilku heita, küsis Lizzie: „Oled sa kunagi Paul McCartneyga kohtunud?“

„Ei.“

„Aga sa oled suur muusikasõber, eks?“

Grace noogutas. „Üsnagi.“

„Kas oleksid tahtnud rokitäheks saada? Noh, nagu kas või üks biitlitest?“

Grace pidas hetke aru. Seda mõtet ei olnud ta eales kaalunud. „Ma ei usu,“ vastas ta. „Ei.“

„Miks mitte?“

„Lihtsalt,“ ütles ta. Kõhkles siis, aeglustas sõitu ja otsis õiget sadamasilla lõiku. „Mul pole ju häält ollagi!“

Lizzie muigas.

„Aga isegi kui ma oskaksin laulda, olen ma alati igatsenud pigem maailma muuta.“ Ta kehitas õlgu. „Mõistad? Muuta seda paremaks paigaks. Sestap astusin politseisse. Kõlab klišeelikult, kuid just selle põhjal valisin ma elukutse.“

„Arvad sa, et politseinik muudab maailma rokimegastaarist rohkem?“

Grace naeratas. „Ma arvan, et me rikume inimesi vähem.“

„Aga kas me muudame neid paremaks?“

Nad möödusid metsamaterjali laoplatsist. Grace märkas sadamasilla serva pargitud tumerohelist kaubikut, mida ehtis Brightoni ja Hove’i linnakoroneri kuldne vapp, ja peatas auto sellest veidi eemal. Rühma ülejäänud liikmed polnud veel saabunud.

„Mina mõtlesin, et laev on platsis,“ ütles ta natuke ärritunult, unustamata kellaaega ja pensionilesaatmise pidu, kuhu pidi täna õhtul minema. Kuna kohale tulevad mitu Sussexi politseijõudude tippametnikku, avaneb seal soodne juhus tibake pugeda, mistõttu ta kibeles üritusele punktuaalselt. Ehkki praegu polnud see enam tõenäoline.

„Lüüsi juures on küllap viivitus.“

Grace noogutas, ronis autost välja ja jalutas servani, jalg ikka lombakas ja hell oma kullakalli Alfa Romeoga jälitussõidul üle katuse käimisest mõni aeg tagasi. Ta seisatas raudpollari kõrval, näkku lõõtsumas jäine tuul.Valgus hääbus kiiresti ja kui taevas poleks olnud nii pilvitu, olekski juba pime olnud. Taamal nägi ta umbes miili kaugusel suletud lüüsiväravat ja selle taga oranži pealisehitist, mis kuulus arvatavasti bagerile. Külmast lõdisedes tiris ta mantlihõlmu koomale, kobas taskus ja vedas nahkkindad kätte. Seejärel kontrollis ta kella.

Kümne minuti pärast viis. JimWilkinsoni pensionilesaatmise pidu algab kell seitse kauges Worthingi linnajaos. Ta oli kavatsenud kodust läbi sõita, riided vahetada ja Cleole küüti pakkuda. Nüüd, kui ta siin kord valmis saab, sõltuvalt leidude olemusest ja sellest, kas patoloog tahab läbivaatuse sooritada osaliselt in situ, ei pruugi ta peole üleüldse jõudagi.Ainuke vedamine oli, et neile määrati Nadiuska De Sancha, kahest riiklikust patoloogiaeksperdist, kellega nad kõige sagedamini töötasid, see nobedam ja lõbusam.

Sadama vastasküljes täheldas ta mahukat kalapaati, mis liikus põrinal ankrupaigast minema, navigatsioonituled põlemas. Vesi mustendas.

Selja tagant oli kuulda, kuidas uksed avanesid ja paugatasid kinni ning üks nöökav hääl ütles: „Kui hiljaks jääd, saad proua käest tubli koosa. Sinu nahas ei tahaks ma olla, Roy!“

Pöördudes märkas komissar Walter Horderni, pikka kasvu, nagu nõelasilmast tulnud meest, kes kandis alati hoolitsetud diskreetset tumedat ülikonda valge särgi ja musta lipsuga. Walteri ametinimetus oli Brightoni ja Hove’i kalmistute ülem, kuid kohustused nõudsid, et ta aitaks muu hulgas laipu surmapaigast ära viia ja tegeleks arvestatava dokumendilasuga, mis igale laibale vormistati. Rusuva töö kiuste oli mehel vallatu huumorisoon ja ta armastas Royd kangesti tögada.

„Mispärast nii,Walter?“

„Tema läks ja kulutas juuksuris täna terve varanduse. Õhtuse peo jaoks. Kui sa talle tünga teed, vihastab ta end siniseks.“

„Ma ei tee talle tünga.“

Walter vaatas rõhukalt käekella. Ja tõstis siis skeptilised silmad.

„Vajaduse korral panen kas või sinu seda närust juurdlust juhtima,Walter.“

Mees raputas pead. „Ehei, mina õiendan ainult koolnutega. Koolnud hoiavad moka maas. Nemad on kuldaväärt.“

Grace muigas. „Kas Darren on siin?“

Darren oli surnukuuris Cleo assistent.

Walter osutas pöidlaga kaubikule. „Seal sees, tülitseb pruudiga, purelevad teised telefonis kui koerad.“ Ta kehitas õlgu ja pööritas silmi. „Naisemehe põli.“

Grace noogutas ja saatis omaenda pruudile SMS-i:

Laeva pole veel. Hilinen. Kohtume peol. XXX

Kui ta telefoni parajasti taas taskusse torkas, piiksatas see kaks korda kimedalt. Ta haaras selle uuesti ja heitis pilgu ekraanile. Sõnum Cleolt:

2ra liiga hiljaks j22. Mul on sinuga midagi arutada.

Ta kortsutas kulmu, häiritud sõnumi toonist ja tõsiasjast, et lõppu polnud lisatud X-i. Lahkunud Walteri ja autost välja roniva inspektor Mantle’i kuuldekaugusest, helistas ta Cleo numbril. Naine vastas sedamaid.

„Ma ei saa praegu,“ ütles Cleo tõredalt. „Üks perekond saabus surnut tuvastama.“

„Mida sa minuga arutada tahtsid?“ päris Grace, hääles aimumas ärevus.

„Sellest räägime näost näkku, mitte telefoni teel. Hiljem, eks?“ Kõne katkestati.

Kuramus. Närveerima hakates vahtis Grace viivu telefoni, enne kui poetas selle tagasi taskusse.

Cleo hääl oli kõlanud väga rahutuks tegevalt.