Читать книгу Surmaga võidu - Peter James - Страница 14

Simona õppis Aurolaci aure nuusutama kilekoti kaudu.Väike pudel metallivärvi, mida oli võimalik hõlpsasti varastada igast värvipoest, kestis mitu päeva. Romeo oli see, kes oli teda õpetanud varastama ja kotikest täis puhuma, et värv õhuga seguneks, sisse hingama, tagasi kotikesse puhuma ja uuesti sisse hingama.

Nuusutades kadus näljanäpistus.

Nuusutades muutus elu tema kodus talutavaks. Selles kodus oli ta elanud niikaua, kui mäletas, või õigemini niikaua, kui ta tahtis mäletada. Sellesse koju pääsemiseks vingerdas ta läbi katkises betoonsillutises haigutava augu, turnis mööda metallredelit tiheda liiklusega asfalteerimata tänavalõigu alla varjulisse koopasse, mis oli sinna puuritud küttetoru inspekteerimiseks ja hooldamiseks. Kommunaalvõrgustik, kuhu too kolmeteistkümnejalase läbimõõduga toru kuulus, varustas keskküttega lõviosa suurlinna hoonetest. Maa-aluse ruumi hoidis see talvel hubaselt kuiva, kevadkuudel aga, enne kütte kinnikeeramist, oli palavus lämmatav.

Maa-aluse ruumi tillukesse nurgakesse, toru seinast lahutavasse kitsukesse soppi oligi ta sisse seadnud kodu. Seda tähistasid prügimäelt äravisatuna leitud vana päevatekk ja Gogu, kes oli samuti temaga olnud niikaua, kui ta mäletas. Gogu oli beež, vormitu, tokerjas võltskarusnahariba, mille seltsis ta magas, millesse vajutas ööst öösse oma näo. Seljariided ja Gogu olid tema ainuke maine vara.

Neid oli siin viis püsielanikku – kuus, kui arvestada beebit. Teised tulid aeg-ajalt ja peatusid veidi, kuni suundusid edasi. Paika valgustasid küünlad, ja kui neil oli parajasti patareisid, mängis muusika ööd ja päevad. Lääne popmuusika tegi Simona aeg-ajalt õnnelikuks, kuid ka juhmistas mõnikord, kuna oli alati vali ja vaikis harva. Nad vaidlesid selle üle pidevalt, aga see mängis kogu aeg. Praegu laulis Beyoncé, kes meeldis Simonale. Talle meeldis Beyoncé välimus. Ühel päeval, unistas ta, hakkab temagi välja nägema ja laulma nagu Beyoncé. Ühel päeval hakkab ta elama majas.

Romeo ütles talle, et ta on ilus, et ühel päeval saab ta rikkaks ja kuulsaks.

Beebi nuttis jälle, tunda oli nõrka kakalõhna.Valeria kaheksakuune poeg Antonio. Nende ühise abiga oliValeria suutnud beebit peita võimude eest, kes oleksid muidu lapse ära võtnud.

Ülejäänutest märksa vanem Valeria oli kunagi olnud kenake, ent kahekümne kaheksaselt juba kuhtunud ja elust uuristatud eidenäoga. Valerial olid pikad sirged pruunid juuksed ja varem särtsakais silmis surnud pilk ning ta riietus kirevalt: narmendaval türkiissinisel, kollasel ja roosal spordidressil smaragdroheline puhvaika, jalas aga roosad plastsandaalid – tuhnitud paremate linnajagude prügikonteinereist, nagu nende rõivad enamasti, või siis ahnelt kaasa kahmatud annetuskeskustest.

Valeria kiigutas vanasse karusnahapalistusega seemismantlisse mähitud beebit kätel. Selle äraneetud lapse nutt oli ühtelugu mängivast muusikast hullemgi. Simona teadis, et beebi nutab näljast. Nad kõik olid näljas, pea kogu aeg. Söögikraami varastati või ka osteti, kui raha saamiseks oli kerjatud või vanu ajalehti makulatuuri viidud või näiteks tühjendatud turistide taskuid ja käekotte või müüdud pihtapandud mobiiltelefone ja kaameraid.

Romeo, sinised silmad suured kui tõllarattad, näolapp süütu ja nunnu, lühikesed mustad juuksed laubale kammitud ja käsi kärbunud, oli väle jooksja. Põrgulikult väle! Poiss ei teadnud oma vanust. Arvas, et võib-olla neliteist. Või ehk kolmteist. Oma vanust ei teadnud ka Simona. Asjalood, millest Valeria talle jutustas – nood asjalood ei olnud temaga seni juhtuma hakanud. Nõnda uskus Simona, et ta on kaheteist- või kolmeteistaastane.

Ega see teda huvitanudki. Ta ei tahtnud muud, kui et need inimesed, tema perekond, oleksid temaga rahul. Ja rahul olid nad ikka, kui tema ja Romeo pöördusid tagasi kas toidu või raha või – mis veel etem – mõlemaga. Ja vahel patareidega. Tagasi bensiinihaisu, kuiva tolmu, pesemata ihu ja beebikaka vängusse, lõhnade juurde, mis olid Simonale kõige tuttavamad maailmas.

Kusagilt mineviku ebamäärasest hämust meenusid talle kellukesed. Kellukesed olid rippunud mantli või ehk jaki küljes, mida kandis kõrget kasvu mees malakaga. Temal oli kästud selle mehe ligi hiilida ja näpata rahakott, ilma et kellukesed heliseks. Kui tilises ainuski kelluke, nüpeldas mees malakaga ta turja. Mitte ühe hoobi, vaid viis, vahel kümme; vahel ei jaksanudki ta hoope loendada. Minestas tavaliselt enne, kui mees lõpetas.

Nüüd aga oli ta osav. Tema ja Romeo olid hea tandem. Tema ja Romeo ja koer. Nendega sõbrunenud pruun koer, kes elas ülal tänava servas ümberkukkunud tara all. Temal narmendav kirju spordidress sinise vateeritud vestiga, peas villane müts ja jalas ketsid, Romeol kapuutsiga dressikas, jalas teksad ja samuti ketsid, ja koer, kellele nad olid nimeks pannud Artur.

Romeo oli teda õpetanud, missugused turistid sobivad paremini. Eakad abielupaarid. Neil oli kombeks läheneda kolmekesi – tema, Romeo ja nöörijupi otsas koer. Romeo sirutas välja kärbunud käe. Kui turistid põrkusid vastikustundega eemale ja vehkisid tõrjuvalt, sammusid nad minema mehe rahakotiga tema vativesti taskus. Kui mees õngitses neile taskust natuke münte, võttis need vastu Romeo, kuna tema vangerdas taskusse rahakoti naise ridikülist. Või kui inimesed istusid kohvikus, krabasid nad tihti lihtsalt telefoni või kaamera laualt ja pistsid punuma.

Muusika teisenes. Laulma hakkas Rihanna.

Talle meeldis Rihanna.

Beebigi vakatas.

Päev oli olnud vilets. Turistideta. Rahata. Isekeskis jagati vaid nappe leivapalukesi.

Simona kõverdas huuled ümber kilekotisuu, hingas välja ja tugevalt sisse.

Kergendus. Kergendus järgnes alati.

Kuid mitte iialgi lootus.