Читать книгу Surmaga võidu - Peter James - Страница 15

Kell kolmveerand kuus istus Lynn täna kolmandat korda arsti ootetoas, sedapuhku gastroenteroloogia eriarsti juures. Eendaknast avanes vaade vaiksele Hove’i tänavale. Õues oli pime, tänavalaternad põlesid. Tema sisimaski valitses pimedus. Pime külm hirm. Ootetoa vana väsinud mööbel, doktor Hunteri omaga sarnane, ei suutnud morni meeleolu hajutada ning lambid olid liiga tuhmid. Caitlini kõrvaklappidest kandus plekikõlalist muusikat.

Äkki tõusis Caitlin püsti ja hakkas ringi taaruma otsekui purjus, kratsides metsikult käeselgi. Terve pärastlõuna tütrega veetnud Lynn teadis, et joonud pole tüdruk midagi. See oli haigussümptom.

„Istu maha, kullake,“ ütles ta ehmunult.

„Ma olen veits väsinud,“ kaebas Caitlin. „Kas me ikka peame siin passima?“

„On väga oluline, et me kohtuksime spetsialistiga täna.“

„Nojah, okei, vaata, minagi olen üpris oluline, eks?“Tütar naeratas mõrult.

Lynn naeratas vastu. „Sa oled mulle kõige olulisem maailmas,“ ütles ta. „Kuidas sa end peale väsimuse tunned?“

Caitlin seisatas ja langetas pilgu ajakirja Sussex Life laual lebavale numbrile.Vaikides tõmbas tüdruk natuke aega sügavalt hinge, enne kui lausus: „Emps, ma kardan.“