Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 51

Me läksime turule. Siis hakati tulistama. Ja kõik panid jooksu. Kukkusid lompidesse. Mina kukkusin.

Keegi tungis kellelegi kallale. Ja tulistati. Pärast sai ühe naise laps surma ja naine karjus. Karjus koledal kombel. See oli kuul. Kuulid olid kõikjal ja kõik aina jooksid ja jooksid. Meie jooksime ka.

Ronisime bussi. See hakkas sõitma ja siis hakkasid kopterid bussi tulistama. Nad tulistasid meie bussi! Kõik karjusid ja pugesid üksteise taha peitu. Kopterid lendasid ja tulistasid. Ja lennukid lendasid ja põrisesid.

Me läksime Neftjanka peatuses maha ning jooksime üle põllu ja raudtee. Seal oli mingi taat ja mingi tädi lastega. Mina ja ema. Kõik jooksid. Aga kopter lendas ja tulistas meid kuulidega. Mina viskasin koti käest ja jooksin esimesena koju. Aga ema polnud.

Ma ei teadnud, mida teha. Võtsin raamaturiiulist vana ikooni. Sellele on joonistatud Jeesus. Ma langesin põlvili ja hakkasin nutma:

„Issand, palun tee nii, et kedagi ei tapetaks! Palun! Päästa ema ja lapsed ja vanaisa ja tädi!”

Teise korruse Malika tormas kohale:

„Meid tapetakse ära! Meid tapetakse ära!”

See on Nura tütar.

Siis tuli ema.

„Kobakäpp, miks sa koti maha viskasid?” küsis ta.

Malika küsis emalt:

„Seal tulistati. Kes ära tapeti?”

„Mitte kedagi. Kõik jooksid minema,” vastas ema.

Malika ütles, et nende pere sõidab linnast maale.