Читать книгу Sipelgas klaaspurgis. Tšetšeenia päevikud 1994–2004 - Полина Жеребцова - Страница 62

Süüa pole. Vett pole. Külm. Istun tihti vannitoas. Aknaklaase pole. Trelle pole. Mürsud on kõik minema viinud. Põrandal on lumi. Ma pahandan Nina-memmega. Ta tahab puude asemel raamatuid põletada! Pahandan Baširiga. Ta kisub mind juustest. Vastik istumajääja! Jurake teeb lollusi. Aga mina armastan Mansuri. Ainult et see on suur saladus! Ja et keegi teada ei saaks, hakkan peitma sind, Päevik, kapi taha. Kui Bašir sind leiab, ähvardab mind eluaegne häbi. Ta latrab kõigile.

Mansur on vapper. Ta üritab toitu leida ega karda tulistamist.

Rahvaväelased tegid peatusesse lõksu. Saagisid puid ning püüdsid kinni soomustransportöörid ja tankid. Viskasid nendesse süütesegu. Pärast lasksid sõdurid maha ja lahkusid.

Meie hoovi poisid jooksid kohale. Nad ütlesid, et üks sõdur oli veel elus. Ta palus, et ta maha lastaks. Tal ei olnud jalgu. Need olid ära põlenud. Ta ise palus. Nii ütles Ali, kes elab meist kvartali kaugusel. Ali on 13aastane. Tema tappiski.

Aga pärast nuttis, sest tappa on hirmus. Ta tappis püstoliga. Ninamemm lõi risti ette ja kõik nutsid. Ali andis tädidele kirja. Sõdur oli kirjutanud nii: „Hoia tütreid. Lähme Groznõi peale. Valikut pole. Ringi keerata ei saa, meie tankid on meid sihikule võtnud. Kui me ringi keerame, on see reetmine. Meid lastakse maha. Lähme kindlasse surma. Anna andeks.”

Tädid tahtsid kirja minema visata, aga ema pani kirja sinna, kus on raamatud. Lubas kohale toimetada. Tänavat ja majanumbrit pole. Ära põlenud. Aga kirjas on: xxxxx oblast. Mul on sõdurist kahju. Ma ei lähe peatusesse, läbi aedade. Seal on tema laip ja teised surnud ka.

Polja