Читать книгу Pilapasknäär - Suzanne Collins - Страница 10

Silmitsen oma kingi ja näen, kuidas õhuke tuhakiht järjest paksenedes päevinäinud nahale laskub. Siin seisis voodi, milles magasin koos oma õe Primiga. Seal söögilaud. Söestunud hunnikusse varisenud korstnakivid viitavad ülejäänud maja asukohale. Kuidas ma muidu suudaksin selles hallis tuhameres orienteeruda?

12. ringkonnast ei ole peaaegu midagi järele jäänud. Kuu aega tagasi pühkisid Kapitooliumi tulepommid maamunalt vaeste kaevandustööliste Serval asunud majad, linna poed ja isegi kohtuhoone. Ainus piirkond, mis tuhastamisest pääses, oli Võitjate küla. Miks täpselt, ei tea. Võib-olla sellepärast, et kui keegi on sunnitud tulema siia kanti Kapitooliumi asju ajama, on tal mingi viisakas koht, kus peatuda. Mõnel juhuslikul reporteril. Söekaevanduste olukorda hindaval komisjonil. Põgenike tagasitulemist kontrollival rahuvalvajate salgal.

Aga keegi peale minu ei tule siia tagasi. Ja minagi tulin vaid viivuks. 13. ringkonna võimuesindajad olid minu naasmise vastu. Nende arvates on see liiga kulukas ja mõttetu ettevõtmine, sest vähemalt kümmekond nähtamatut hõljukit tiirutab minu kaitseks taeva all ja ringkonna jäänustest ei saa nagunii mitte mingisugust kasulikku informatsiooni. Aga ma pidin seda nägema. See vajadus oli isegi nii suur, et seadsin siia tulemise kõikides nende plaanides osalemise tingimuseks.

Lõpuks tõstis Kapitooliumis mässu organiseerinud mängumeistrite ülem Plutarchos Heavensbee käed üles. "Las ta siis läheb. Raiskame pigem ühe päeva kui veel ühe kuu. Võib-olla suudab põgus reis 12. ringkonda teda lõpuks ometi veenda, et me tegutseme ühise eesmärgi nimel."

Ühise eesmärgi nimel. Tunnen vasakus oimukohas valusööstu ja surun käe vastu pead. Täpselt sinna, kuhu Johanna Mason mind traadirulliga lõi. Mälupildid hakkavad silme ees tiirlema, kui üritan selgusele jõuda, mis on tõsi ja mis mitte. Milliste sündmuste jada viis selleni, et seisan praegu oma linna varemetel? Raske on mõelda, sest Johanna löögist saadud peapõrutuse tagajärjed ei ole veel täielikult taandunud ning asjad kipuvad peas endiselt segi minema. Pealegi näen rohtude pärast, mida nad mulle valu ja meeleolu kõikumise vastu annavad, mõnikord nägemusi. Vist. Ma ei ole siiani sada protsenti kindel, kas ma ikka nägin hallutsinatsioone sel ööl, kui haigla põrand moondus väänlevate madude vaibaks.

Kasutan võtet, mida soovitas üks arst. Alustan kõige lihtsamatest asjadest, mille tõesuses olen täiesti kindel, ja liigun edasi keerulisemate poole. Laused hakkavad peas keerlema ...

Minu nimi on Katniss Everdeen. Olen seitseteist aastat vana. Minu kodu on 12. ringkond. Osalesin Näljamängudel. Põgenesin. Kapitoolium vihkab mind. Peeta võeti vangi. Arvatakse, et ta on surnud. Ilmselt on ta surnud. Tõenäoliselt on kõige parem, kui ta on surnud ...

"Katniss. Kas tulen alla?" Mu parima sõbra Gale'i hääl jõuab minuni läbi kõrvaklappide, mida mässajate tungival soovil kannan. Ta on üleval hõljukis, jälgides mind hoolega, valmis iga hetk alla sööstma, kui midagi peaks nurjuma. Taipan, et kükitan maas, küünarnukid põlvedel, pea käte vahel. Arvatavasti paistab, nagu hakkaksin kokku kukkuma. See ei lähe. Mitte nüüd, mil nad mind lõpuks ometi ravimitest võõrutavad.

Ajan end püsti ja lükkan ta ettepaneku tagasi. "Ei. Kõik on korras." Öeldu kinnituseks asutan end oma vana maja juurest lahkuma ja suundun linna poole. Gale palus end koos minuga 12. ringkonnas maha panna, aga kui ma sellest keeldusin, ei käinud ta enam peale. Ta saab aru, et ma ei taha täna kedagi endaga kaasa. Isegi mitte teda. Mõned käigud tuleb teha üksinda.

Suvi on olnud kõrvetavalt kuum ja tuhkkuiv. Vihma, mis rünnakust tekkinud tuhahunnikud minema uhuks, peaaegu polegi tulnud. Siin ja seal tõuseb minu sammudest õhku väike hall pilveke. Pole tuuleõhkugi, mis neid laiali ajaks. Hoian pilgu enda ees, kus minu mäletamist mööda kulges tee, sest kui Aasal maandusin, ei olnud ma alguses piisavalt ettevaatlik ja komistasin kohe kivi otsa. Ainult et see ei olnudki kivi – hoopis kellegi pealuu. See hakkas veerema ja veeres ja veeres ning jäi siis, nägu ülespoole, tuha sisse lebama. Ma ei suutnud tükk aega pilku pealuu hammastelt lahti rebida ja mõtlesin endamisi, kelle omad need küll võiksid olla, ja kuidas minu hambad paistaksid sarnases olukorras ilmselt samasugused.

Harjumusest kõnnin mööda teed, kuigi see ei ole kõige parem mõte, sest tee on täis nende jäänuseid, kes üritasid põgeneda. Mõned tuhastati täielikult. Aga teised, kellest arvatavasti suits võitu sai, pääsesid hullematest leekidest ja lebavad praegu eri lagunemisastmetes lehates, raipesööjatele toiduks, kärbestega kaetud. Mina tapsin sind, mõtlen ühest kägarast mööda astudes. Ja sind. Ja sind.

Sest see olin ju mina. See oli minu nool, mis tekitas areeni ümbritseva elektrivälja sisse mõra ja vallandas praeguse kättemaksutormi. Mis tekitas kaose terves Panemis.

Kõrvus kumisevad president Snow sõnad võidutuurile suundumise hommikul. "Katniss Everdeen, lõõmav tüdruk, on lennutanud sädeme, mis järelevalveta jätmise korral võib lahvatada põrgutuleks ja hävitada terve Panemi." Tuleb välja, et ta ei liialdanud ega üritanud mind niisama hirmutada. Võib-olla ta tõepoolest püüdis minult abi saada. Aga mina olin juba valla päästnud midagi, mida enam kontrollida ei suutnud.

Põleb. Ikka veel põleb, mõtlen tuimalt. Kauguses tõuseb lõõmavatest kaevandustest endiselt suitsu. Aga pole kedagi, kes selle eest hoolt kannaks. Üle üheksakümne protsendi ringkonna elanikest on surnud. Umbes kaheksasada ellujäänut elavad pagulastena 13. ringkonnas – minu meelest võrdub see igavesti kodutuks jäämisega.

Tean, et ei tohiks niimoodi mõelda, tean, et peaksin olema tänulik selle eest, kuidas meid on seal vastu võetud. Haigeid, haavatuid, näljaseid ja tühjade kätega jäänuid. Ometi ei saa ma kuidagi üle sellest, et 13. ringkond oli 12. ringkonna hävitamisel abistav tööriist. See ei vabasta mind süüst – süüd jagub veel küllaga. Aga ilma nendeta ei oleks minust saanud osakest Kapitooliumi kukutamise suures vandenõus ega oleks ka vahendeid, et seda teostada.

12. ringkonna elanikel ei olnud oma vastupanuliikumist organiseeritud. Neil polnud sellega mingit pistmist. Neil olin õnnetuseks ainult mina. Mõned ellujäänud arvavad, et meil vedas, et viimaks ometi 12. ringkonnast vabanesime. Pääsesime lõputust näljast ja rõhumisest, ohtlikest kaevandustest, viimase rahuvalvajate ülema Romulus Threadi piitsast. Uue kodu leidmist peetakse imeks, sest alles hiljaaegu me ei teadnudki, et 13. ringkond üldse eksisteerib.

Ellujääjate päästmise au kuulub Gale'ile, kuigi ta tunnistab seda väga vastumeelselt. Niipea kui Vaigistusveerandsada läbi sai – niipea kui mind areenilt üles tõsteti –, kadus 12. ringkonnast elekter, televiisorid lülitusid välja ja Serval jäi kõik nii vaikseks, et inimesed võisid kuulda üksteise südametukseid. Keegi ei teinud midagi, ei protestinud areenil juhtunu vastu ega juubeldanud selle üle. Ometi täitus taevas järgmise viieteistkümne minuti jooksul hõljukitega ja algas pommirahe.

Gale oli see, kellele turgatas pähe Aas, üks neist vähestest kohtadest, mis pole täis tipitud söetolmust läbi imbunud vanu puumaju. Ja sinna juhatas ta kõiki, keda vähegi võimalik, ema ja Primi teiste hulgas. Gale pani kokku salga, kes lõhkus aia maha – nüüd on aiast järel vaid ohutu traat, ilma elektrita –, ja juhatas inimesed metsa. Ta viis nad ainsasse kohta, mis talle pähe tuli, järve äärde, mida isa oli mulle lapsena näidanud. Ja sealt vaatasid nad, kuidas kauged leegid haaravad endasse kogu nende maise vara.

Koidikuks olid pommitajad juba ammu kadunud, leegid kustumas, viimased mahajäänud kokku kogutud. Ema ja Prim panid vigastatute abistamiseks püsti arstipunkti ja püüdsid neid metsast leitud vahenditega ravida. Gale'il oli kaks komplekti vibusid ja nooli, üks jahinuga, üks kalavõrk ning üle kaheksasaja hirmunud ja näljase suu toita. Nende abiga, kel veel vähegi jaksu, pidasid nad vastu kolm päeva. Ja siis saabus ootamatult hõljuk, et viia nad 13. ringkonda, kus oli puhtaid valgeid eluruume rohkem kui vaja, külluses riideid ja kolm söögikorda päevas. Ruumide veaks oli küll nende maa-alune asukoht, riided olid kõik ühesugused ja toit üsna maitsetu, aga 12. ringkonna põgenikele oli see tühiasi. Nad olid väljaspool ohtu. Nende eest hoolitseti. Nad olid elus ja neid võeti rõõmuga vastu.

Sellist entusiasmi peeti lahkuseks. Aga mees nimega Dalton, 10. ringkonna põgenik, kes oli mõned aastad tagasi jalgsi 13. ringkonda jõudnud, paljastas mulle selle tõelise põhjuse. "Neil on sind vaja. Ja mind. Neil on meid kõiki vaja. Mõnda aega tagasi tabas neid mingi rõugeepideemia, mis tappis suure hulga ja muutis paljud viljatuks. Uus aretuskari. Seda näevad nad meis." 10. ringkonnas oli ta kunagi töötanud veisefarmis, hoolitsedes oma karja geneetilise mitmekesisuse eest ja viljastades loomi pikaks ajaks külmutatud lehmaloodetega. Suure tõenäosusega on tal 13. ringkonna asjus õigus, sest paistab, nagu poleks siin peaaegu üldse lapsi. Mis siis sellest? Meid ei hoita aedikutes, meid õpetatakse töötama, lastele antakse haridust. Kõigile üle neljateistaastastele on antud madalaim sõjaväeline auaste ja neid kõnetatakse lugupidamisega kui "reamehi". 13. ringkonna võimuesindajad andsid viimasele kui ühele põgenikule kohe kodakondsuse.

Ometi ma vihkan neid. Aga, teisest küljest, ma vihkan nüüd peaaegu kõiki. Ennast veel rohkem kui teisi.

Maapind mu jalge all muutub kõvemaks, tunnen tuhavaiba all väljakut katvaid kiviplaate. Ümberringi on näha madalat varemetevalli, kus varem seisid poed. Kohtuhoone asemel kõrgub söestunud kivipuru hunnik. Astun umbkaudu sinnapoole, kus seisis Peeta vanemate pagariäri. Peale sulanud ahjutombu pole eriti midagi alles. Peeta vanemad, tema kaks vanemat venda – keegi ei jõudnud 13. ringkonda. Tulesurmast pääses kõigest kümmekond 12. ringkonna paremal järjel olevat kodanikku. Peetal ei olekski olnud midagi ega kedagi, kelle pärast tagasi tulla. Välja arvatud mina ...

Taganen pagariäri juurest ja põrkan millegagi kokku, kaotan tasakaalu ja potsatan päikesest kuumaks köetud metallikamakale istuli. Murran pead, mis see võis kunagi olla, siis aga tulevad mulle meelde Threadi hiljutised uuendused. Piinapingid, piitsutamistulbad ja see siin, võlla jäänused. Pahasti. See on küll pahasti. Silme ette kerkib terve hulk pilte, mis mind nagunii unes ja ilmsi kummitavad. Peetat piinatakse – uputatakse, põletatakse, veristatakse, antakse elektrilööke, sandistatakse, pekstakse –, sest Kapitoolium tahab temalt informatsiooni ülestõusu kohta, millest ta aga midagi ei tea. Pigistan silmad kinni, proovides jõuda temani, sadade ja tuhandete kilomeetrite kaugusele, saata talle oma mõtteid, anda talle teada, et ta ei ole üksi. Ometi ta on. Ja ma ei saa teda kuidagi aidata.

Jooksen. Väljakust eemale, ainsasse kohta, mida tuli ei hävitanud. Möödun linnapea maja varemetest, siin elas mu sõber Madge. Temast ega tema perest pole midagi kuulda. Kas nad evakueeriti isa töökoha tõttu Kapitooliumi või jäeti leekide hooleks? Tuhk lendleb igal pool mu ümber ja ma tõstan särgisaba suule. Mitte see ei taha mind lämmatada, mida ma sisse hingan, vaid keda.

Muru on kõrbenud ja halli lund on sadanud ka siin, kuid Võitjate küla kaksteist ilusat maja seisavad veatult reas. Torman majja, milles elasin viimase aasta, virutan ukse pauguga kinni ja toetan selja selle vastu. Maja paistab puutumatuna. Puhas. Kurjakuulutavalt vaikne. Miks ma 12. ringkonda tagasi tulin? Kuidas saab see reis anda vastuse küsimusele, mis mind lakkamatult jälitab?

"Mida ma pean tegema?" sosistan seintele. Sest ma tõesti ei tea.

Inimesed muudkui käivad peale, räägivad, räägivad, räägivad. Plutarchos Heavensbee. Tema kalkuleeriv abiline Fulvia Cardew. Ringkonna juhtide sigrimigri. Sõjaväeametnikud. Aga mitte 13. ringkonna president Alma Coin, kes ainult vaatab. Ta on umbes viiekümneaastane naine, hallide juustega, mis langevad ühtlase vaibana tema õlgadele. Ta juuksed paeluvad mind kuidagi, sest need on nii ühtlased, veatud, ei ühtegi ekslevat salku ega lõhenenud otsa. Tema silmad on samuti hallid, aga mitte sellised nagu Serva inimestel. Need on väga kahvatud, nagu oleks neist peaaegu kogu värv välja imetud. Sellist värvi nagu lörts, mille sulamist me kannatamatult ootame.

Nad tahavad, et ma võtaksin tõesti vastu rolli, mille nad on minu jaoks kavandanud. Revolutsiooni sümboli rolli. Pilapasknääri rolli. Sellest, mida olen teinud minevikus, ei piisa: Kapitooliumi vastu astumisest, sündmusteahela algatamisest. Nüüd peab minust saama tegelik juht, revolutsiooni nägu, hääl ja kehastus. Inimene, kellest ringkonnad – millest enamik on nüüd avalikult Kapitooliumiga sõja jalal – võiksid loota, et ta sillutab nende tee võiduni. Ma ei pea seda üksi tegema. Neil on terve meeskond, kes mind riietaks, kaunistaks, kirjutaks mu kõned, organiseeriks minu etteastumised – nagu see kõik ei kõlaks juba niigi hirmuäratavalt tuttavana – ja mina peaksin ainult oma osa täitma. Mõnikord ma kuulan neid, aga mõnikord vaatan ainult Coini täiuslikku juuksepahmakat ja pean endamisi aru, kas see on parukas või ei ole. Viimaks lahkun ruumist, sest mu pea hakkab valutama või tuleb söögiaeg või lihtsalt sellepärast, et kui ma maa alt välja ei pääse, hakkan kohe karjuma. Ma ei vaevu midagi ütlema, tõusen lihtsalt püsti ja kõnnin minema.

Eile pärastlõunal, kui uks mu järel kinni vajus, kuulsin Coini lausumas: "Ma ju ütlesin teile, et oleksime pidanud kõigepealt poisi päästma." Sellega pidas ta silmas Peetat. Olen temaga täiesti nõus. Tema oleks olnud just õige eestkõneleja.

Aga kelle nad tema asemel areenilt välja õngitsesid? Minu, kes ei tahagi koostööd teha. Beetee, vanemapoolse leiutaja 3. ringkonnast, keda ma olen siin väga harva näinud, sest ta kaasati relvade arendusse niipea, kui ta suutis istuli tõusta. Nad sõna otseses mõttes sõidutasid ta haigevoodi kuhugi ülisalajasse piirkonda ja nüüd ilmub ta ainult aeg-ajalt sööma. Ta on väga tark ja tahab igati ettevõtmisele kaasa aidata, kuid vaenutule õhutamiseks ei ole ta just kõige parem. Siis jääb veel Finnick Odair, kalandusringkonnast pärit seksisümbol, kes hoidis Peetat areenil elus, kui mina seda ei suutnud. Nad tahavad ka Finnickit ülestõusu juhiks teha, aga kõigepealt peavad nad suutma teda rohkem kui viis minutit ärkvel hoida. Isegi kui ta teadvusel on, peab talle kõike kolm korda ütlema, et see kohale jõuaks. Arstide sõnul tuleb see elektrilöögist, mille ta areenil sai, aga ma tean, et asi on palju keerulisem. Ma tean, et Finnick ei suuda keskenduda millelegi, mis 13. ringkonnas toimub, sest ta mõtleb ainult sellele, mida tehakse Kapitooliumis Annie'ga, tema ringkonna hullumeelse tüdrukuga, kes on tervel maamunal ainus inimene, keda Finnick armastab.

Tõsistele pingutustele vaatamata tuli mul Finnickile andestada tema osa selles vandenõus, mis mind siia tõi. Temal on vähemalt mingitki aimu sellest, mida mina pean üle elama. Pealegi kulub ülearu energiat, et kanda viha inimese peale, kes nii palju nutab.

Liigun jahimehesammul läbi alumise korruse, soovimata tekitada ühtki heli. Võtan mõned mälestusesemed: vanemate pulmapäeval tehtud foto, sinise juuksepaela Primile, perekonnale kuuluva söödavate ja ravimtaimede raamatu. Raamat avaneb kollaste õitega leheküljelt ja ma panen selle kiiresti kinni tagasi, sest need õied maalis Peeta pintsel.

Mida ma pean tegema?

Kas mul üldse on mõtet midagi teha? Ema, õde ja Gale'i perekond on lõpuks ometi väljaspool ohtu. Mis puutub teistesse 12. ringkonna elanikesse, siis nemad on surnud, ja seda ei saa enam nagunii muuta, või kaitstult 13. ringkonnas. Järele jäävad teiste ringkondade mässajad. Loomulikult ma vihkan Kapitooliumi, aga ei ole sugugi kindel, et minu pilapasknääriks saamine aitab kuidagi neid, kes üritavad Kapitooliumi kukutada. Kuidas ma saan ringkondi aidata, kui iga mu teoga kaasnevad kannatused ja kaotatakse elusid? Vana mees, kes 11. ringkonnas vilistamise pärast maha lasti. Laviinina rulluvad sündmused 12. ringkonnas, mis said alguse sellest, et üritasin Gale'i piitsutamisele vahele segada. Minu stilist Cinna lohistati enne mängude algust verise ja teadvusetuna stardiruumist välja. Plutarchose infoallikad usuvad, et ta tapeti ülekuulamise käigus. Hiilgav, salapärane, armas Cinna on minu pärast surnud. Tõrjun selle mõtte peast, sest see teeb nii uskumatult palju haiget, et niigi täbar olukord ähvardab kontrolli alt väljuda.

Mida ma pean tegema?

Hakkama pilapasknääriks ... Kas ükski heategu, mida ma teen, saab kunagi kaaluda üles tehtud kahju? Kes võiks sellele küsimusele usaldusväärselt vastata? 13. ringkonna inimesed kohe kindlasti mitte. Tõesõna, nüüd, mil minu ja Gale'i perekond on väljaspool ohtu, võiksin põgeneda. Kui poleks veel üht lahtist otsa. Peetat. Kui teaksin kindlalt, et ta on surnud, võiksin lihtsalt metsa kaduda ja mitte kunagi tagasi vaadata. Aga ma ei tea, sellepärast olengi ummikus.

Sisinat kuuldes keeran kannapealt ringi. Köögiuksel seisab maailma inetuim kõuts, selg küürus ja kõrvad pea ligi tõmmatud. "Buttercup," ütlen. Tuhanded inimesed on surnud, aga tema elab ja isegi kõht paistab tal korralikult täis. Millest? Ta saab vabalt majast välja ja majja sisse akna kaudu, mille me sahvris lahti jätsime. Küllap sõi ta põllul hiiri. Teisi võimalusi keeldun kaalumast.

Kükitan maha ja sirutan käe välja. "Tule siia, poisu." Ilmselt mitte. Ta on vihane, et teda üksi jäeti. Pealegi ei paku ma talle toitu, aga minu raasukeste pakkumise võime on tema silmis alati olnud peamine omadus, mis mind patust lunastab. Mõnda aega tundus, et saame omavahel isegi natuke läbi – siis, kui me vanas majas kohtusime, sest uus ei meeldinud meile kummalegi. Nüüd on see selgelt unustatud. Kõuts pilgutab oma ebameeldivaid kollaseid silmi.

"Tahad Primi näha?" küsin temalt. Primi nimi köidab ta tähelepanu. Peale ta enda nime on see ainus sõna maailmas, mis tema jaoks üldse midagi tähendab. Ta toob kuuldavale kraaksuva näu ja astub lähemale. Võtan ta sülle, silitan karva, siis lähen kapi juurde, kaevan oma jahikoti välja ja topin ta pikema tseremooniata kotti. Teist võimalust teda hõljukisse toimetada pole, aga minu õe jaoks tähendab ta tervet varandust. Primi kits Lady, loom, kellest ka tegelikult kasu oleks, ei ole kahjuks välja ilmunud.

Kuulen kõrvaklappidest, kuidas Gale ütleb, et peame tagasi minema. Aga jahikott tuletas mulle meelde veel üht asja, mida tahan kaasa võtta. Riputan koti rihmapidi tooli seljatoe külge ja sööstan trepist üles oma magamistuppa. Riidekapis ripub isa jahimantel. Tõin selle enne veerandsaja mänge vanast majast siia, arvates, et selle olemasolu lohutab ema ja õde, kui ma surma saan. Jumal tänatud, et tõin, muidu oleks see praegu tuhahunnik.

Pehme naha puudutus rahustab ja hetkeks valdavad mind õndsad mälestused nendest tundidest, mis ma selle mantli sees veetsin. Siis hakkavad mu peopesad korraga seletamatul põhjusel higistama. Tunnen kuklas veidrat surinat. Pööran välkkiirelt ringi ja vaatan tuba, aga see on tühi. Koristatud. Kõik asjad omal kohal. Ei ühtegi häirivat heli. Mis siis lahti?

Kirtsutan nina. See lõhn. Tülgastav ja kunstlik. Kummutilt, kuivatatud lillede vahelt vaasist piilub valge laiguke. Astun sellele ettevaatlikult lähemale. Kuivatatud suguvendade vahel seisab täiesti varjamatult värske valge roos. Täiuslik. Iga viimne kui okas ja siidine õieleht.

Ja ma tean otsekohe, kes selle mulle saatis.

President Snow.

Kui lehk mind öökima ajab, taganen ja lahkun. Kui kaua see siin on olnud? Päeva? Tunni? Ülestõusnud tegid Võitjate külla turvareidi, enne kui minul lasti siia tulla; nad vaatasid, et ei oleks lõhkekehi, peidetud mikrofone, midagi muud ebatavalist. Aga võib-olla ei tundunud roos neile piisavalt märkimisväärne. Ainult mulle.

Jõuan alumisele korrusele, kahman toolileenilt jahikoti ja lohistan seda mööda põrandat enda järel, kuni mulle meenub, et see polegi tühi. Murule astudes annan hõljukile meeleheitlikult märku, samal ajal kui Buttercup vastu kotikülgi peksab. Suskan teda küünarnukiga, aga see ajab teda veel rohkem marru. Ilmub hõljuk ja redel lastakse alla. Astun alumisele pulgale ja kangestun, kuni redel mind pardale tõstab.

Gale aitab mu redelilt maha. "Kas kõik on korras?"

"Jah," vastan talle ja pühin varrukaga näolt higi.

"Ta jättis mulle roosi!" tahaksin karjuda, aga see ei ole asi, mida võiksin Plutarchose-suguse mehe juuresolekul kellegagi jagada. Esiteks jätab see minust hullumeelse mulje. Nagu oleksin seda ette kujutanud, mis on üsna tõenäoline, või nagu reageeriksin asjadele liiga intensiivselt, mis tagaks mulle reisi tagasi rohtude tekitatud unenäomaailma, millest nii meeleheitlikult üritan välja rabeleda. Keegi ei mõistaks mind täielikult – et see ei ole lihtsalt üks lill, isegi mitte lihtsalt president Snow lill, vaid kättemaksu tõotus –, sest keegi teine ei istunud koos temaga meie kabinetis, kui ta mind enne võidutuuri algust ähvardas.

Minu kummutile asetatuna on see lumivalge roos isiklik sõnum mulle. See annab märku lõpetamata asjadest. See sosistab: "Ma leian sind üles. Ma saan su kätte. Võib-olla jälgin sind praegugi."