Читать книгу Pilapasknäär - Suzanne Collins - Страница 13

3

Buttercupi silmist peegeldub ukse kohalt ohutustuledest kumavat nõrka valgust, kui ta Primi kaisus lebab, tagasi tööl, kaitseb Primi öö eest. Prim on pugenud ema kaissu. Mõlemad magavad ja näevad välja täpselt samamoodi kui selle lõikuspäeva hommikul, mille sündmuste tagajärjel jõudsin oma esimestele mängudele. Mina magan eraldi voodis, sest alles toibun üleelamistest ja kõigi mu luupainajate ja unes pekslemise pärast ei saaks keegi nagunii minu kõrval magada.

Pärast tundidepikkust visklemist ja pöörlemist lepin lõpuks sellega, et tuleb unetu öö. Buttercupi valvsa pilgu all sammun kikivarvul mööda plaaditud põrandat kummutini.

Keskmises sahtlis on riided, mis valitsus mulle väljastas. Kõik kannavad ühesuguseid halle pükse ja särke, särgid on pükstesse topitud. Riiete all hoian paari asja, mis olid mul kaasas, kui mind areenilt minema viidi. Oma pilapasknääriga rinnanõela. Peeta talismani, kuldset medaljoni, mille sees on ema ja Primi ja Gale'i fotod. Hõbedast langevarju, mille sisse on mässitud mahlalaskmistoru, ja pärli, mille Peeta kinkis mulle mõned tunnid enne seda, kui elektrivälja õhku lasksin. 13. ringkond konfiskeeris minu nahasalvi tuubi, et seda haiglas kasutama hakata, ning minu vibu ja nooled, sest ainult valvuritel on lubatud relvi kanda. Need seisavad nüüd relvalaos valve all.

Koban langevarju juures ringi ja libistab sõrmed sügavamale kokkupandud kihtide vahele, kuni need sulguvad ümber pärli. Istun voodil, jalad risti, ja avastan, et hõõrun pärli siledat küütlevat pinda edasi-tagasi vastu huuli. Mingil põhjusel rahustab see mind. Jahe suudlus kinkijalt endalt.

"Katniss?" sosistab Prim. Ta on ärkvel ja piilub mind pimedusest. "Mis lahti?"

"Ei midagi. Lihtsalt halb uni. Jää uuesti magama." See on automaatne. Jätta Prim ja ema asjadest kõrvale, et neid kaitsta.

Ettevaatlikult, et ema mitte äratada, libistab Prim end voodist välja, kahmab Buttercupi kaenlasse ja tuleb minu kõrvale istuma. Ta puudutab pärli ümber sulgunud kätt. "Sul on külm." Ta võtab voodijalutsist varuteki ja mässib selle kõigile kolmele ümber ning mind haaravad tema keha soojus ja Buttercupi karvane kuumus. "Sa võid mulle rääkida. Ma oskan hästi saladust hoida. Isegi ema eest."

Teda tõesti ei ole enam. Seda väikest tüdrukut, kelle pluus pardisabana seelikust välja turritas, kes ei ulatanud nõudekapist taldrikuid võtma ja kes palus härdalt, et läheksime pagariäri akna taha glasuuritud kooke vaatama. Aeg ja traagilised sündmused on sundinud teda liiga kiiresti suureks kasvama, vähemalt minu meelest, nooreks naiseks, kes nõelub veriseid haavu ja teab, et emale võib rääkida vaid teatud asju.

"Homme hommikul annan nõusoleku hakata pilapasknääriks," ütlen talle.

"Kas sellepärast, et sa tahad, või sellepärast, et sind sunnitakse?" küsib tema.

Turtsatan. "Vist mõlemat. Ei, ma ise tahan. Ma pean, kui mässajatel on sellest abi, et Snowd võita." Surun pärli veel tugevamini pihku. "Ainult et ... Peeta. Ma kardan, et kui me tõesti võidame, hukkavad ületõusnud ta reeturina."

Prim vajub mõttesse. "Katniss, ma arvan, et sa ei saa veel päriselt aru, kui tähtis sa kogu selle ettevõtmise jaoks oled. Tähtsad inimesed saavad tavaliselt seda, mida tahavad. Kui sa tahad Peetat ülestõusnute eest kaitsta, saad sa seda teha."

Ilmselt olen tõesti tähtis. Nad nägid väga palju vaeva, et mind päästa. Nad lubasid mul 12. ringkonda minna. "Sa tahad öelda ... et ma võiksin Peetale puutumatust nõuda? Ja nemad peaksid sellega nõustuma?"

"Ma arvan, et sa võiksid nõuda peaaegu kõike ja nemad peaksid sellega nõustuma." Prim kortsutab kulmu. "Aga kuidas kindel olla, et nad oma sõna peavad?"

Meenuvad kõik need valed, mida Haymitch Peetale ja mulle rääkis, et panna meid oma tahtmist tegema. Mis sunniks ülestõusnuid oma sõna pidama? Suusõnaline lubadus suletud uste taga, isegi paberile kirjutatud kinnitus – pärast sõda võivad need kergesti haihtuda. Nende olemasolu või kehtivust võidakse eitada. Komandoruumis viibivatest tunnistajatest poleks mingit kasu. Arvatavasti oleksidki hoopis nemad need, kes Peeta surmaotsusele alla kirjutaksid. Mul on vaja palju suuremat hulka tunnistajaid. Mul on vaja kõiki, keda vähegi võimalik saada.

"See peab olema avalik," sõnan lõpuks. Buttercup võngutab nagu nõusoleku märgiks saba. "Ma lasen Coinil seda teatada kõigi 13. ringkonna elanike ees."

Prim naeratab. "Hea mõte. See pole veel garantii, aga siis on neil palju raskem oma lubadusest taganeda."

Tunnen kergendust, mis tavaliselt järgneb juba saavutatud lahendusele. "Peaksin sind sagedamini üles ajama, pardike."

"Võiksid küll," vastab Prim. Ta annab mulle musi. "Püüa nüüd magama jääda, eks?" Ja ma jäängi.

Hommikul näen, et seitsmesele hommikusöögile järgneb poole kaheksane komando, mis on väga hea, siis saan asjad kohe käima lükata. Söögisaalis lasen oma päevakava, mis sisaldab ka mingit isikukoodi, sensori eest läbi. Kui ma kandiku toidutõrte ees seisvale metallalusele panen, näen, et hommikusöök on usaldusväärne ja toekas nagu ikka – kausitäis kuuma teraviljaputru, tassitäis piima ja väike kulbitäis puu- või juurvilju. Täna on kaalikapuder. Kõik on pärit 13. ringkonna maa-alustest farmidest. Istun Everdeenidele ja Hawthorne'idele ning mõnedele teistele põgenikele määratud laua taha ja kühveldan söögi endale sisse; tahaksin veel üht portsu, aga siin ei anta kunagi juurde. Toitumine on neil teaduslikult paika pandud. Kõik lahkuvad piisava kalorihulgaga, millest jätkub järgmise söögikorrani, ei grammigi rohkem ega vähem. Portsjoni suurus sõltub sööja vanusest, pikkusest, kehatüübist, tervisest ja päevakavas ette nähtud füüsilise töö hulgast. 12. ringkonnast tulnud saavad nagunii pisut suuremaid portsjoneid kui 13. ringkonna põliselanikud, sest meid tahetakse natuke paremasse vormi poputada. Arvatavasti väsivad kõhetud sõdurid liiga kiiresti. Ja nende plaan paistab edukas. Kõigest kuu ajaga näeme välja juba palju tervemad, eriti lapsed.

Gale asetab enda kandiku minu oma kõrvale ja ma püüan mitte liiga haletsusväärselt tema kaalikate poole vaadata, sest tahaksin neid tõepoolest veel, ja ta on liiga agar mulle oma taldrikust juurde andma. Koondan kogu tähelepanu salvrätiku hoolikale kokkulappimisele, aga lusikatäis kaalikaputru potsatab siiski mu kaussi.

"Sa ei tohi seda enam teha," ütlen. Aga et ma ise asun hoolega pudru kallale, ei kõla see just kuigi veenvalt. "Tegelikult ka. Ma arvan, et see on seadusevastane või midagi hullemat." Siin on toidu kohta väga ranged reeglid. Näiteks kui kellelgi jääb toitu järele ja ta tahab seda pärastiseks alles hoida, ei tohi ta seda söögisaalist välja viia. Ilmselt koguti algusaegadel liiga palju toitu tagavaraks. Gale'ile ja minusugustele inimestele, kes on aastaid oma perekonna toiduvarude eest vastutanud, ei sobi see hästi. Me oskame küll toime tulla näljaga, aga mitte sellega, et meile öeldakse, kuidas oma tagavaradega ümber käia. Mõnes mõttes kontrollib 13. ringkond kõike isegi rohkem kui Kapitoolium.

"Mida nad teha saavad? Lävimanseti nad juba võtsid enda kätte," vastab Gale.

Kaussi puhtaks kraapides sähvatab mul üks mõte. "Kuule, võib-olla peaksin selle seadma oma pilapasknääriks hakkamise tingimuseks."

"Et ma võin sulle kaalikaid juurde anda?" küsib tema.

"Ei, et me võiksime jahil käia." See köidab Gale'i tähelepanu. "Muidugi peaksime kõik kööki andma. Aga ikkagi, me saaksime ..." Ma ei pea oma lauset lõpetama, sest ta teab niigi. Me saaksime maa alt välja. Metsa. Saaksime jälle olla meie ise.

"Tee seda," ütleb Gale. "Nüüd on õige aeg. Sa võiksid lasta neil kuu taevast alla tuua ja nemad peaksid leidma viisi, kuidas seda teha."

Ta ei tea, et ma kavatsengi juba kuud nõuda, soovides, et nad Peeta ellu jätaksid. Enne, kui jõuan otsustada, kas talle sellest rääkida või ei, heliseb kell ja kuulutab meie söögikorra lõppu. Mõte, et pean üksipäini Coiniga vastamisi seisma, ajab mind ärevusse. "Mis sul päevakavas järgmine on?"

Gale heidab pilgu käsivarrele. "Tuumaajaloo tund. Kus, muide, on sinu puudumisi märgatud."

"Ma pean komandoruumi minema. Tule minuga kaasa," palun teda.

"Olgu. Aga pärast eilset võivad nad mind sealt välja visata." Kui me suundume oma kandikuid ära viima, lausub ta: "Tead, sa peaksid Buttercupi ka oma nõudmiste nimekirja lisama. Ma ei usu, et kasutute lemmikloomade mõiste siin eriti tuntud on."

"Oh, küll nad talle tööd leiavad. Tätoveerivad selle talle igal hommikul käpale," vastan mina. Aga jätan meelde, et kõuts tuleb Primi pärast siiski oma nimekirja lisada.

Selleks ajaks, kui komandoruumi jõuame, on Coin, Plutarchos ja kõik teised juba kohal. Gale'i nägemine paneb nii mõnegi kulmu kergitama, aga keegi ei viska teda välja. Meeldejäetud nimekiri hakkab mul peas segamini minema, sestap küsin endale kohe paberi ja pliiatsi. Mu ilmne huvi arutlusele tuleva vastu – esimest korda siia jõudmisest alates – üllatab neid. Mitmed vahetavad pilke. Ilmselt kavatsesid nad pidada mulle mõne iseäranis erilise loengu. Aga selle asemel ulatab Coin isiklikult mulle paberi ja pliiatsi ning kõik ootavad vaikuses, kuni ma laua taga istun ja oma nimekirja kritseldan. Buttercup. Jahil käimine. Peeta puutumatus. Avalik teatamine.

Ongi kõik. Arvatavasti on see mu viimane võimalus nõudmisi esitada. Mõtle. Mida oleks veel vaja? Ma tunnen, et ta seisab mu kõrval. Gale, lisan nimekirja. Ma ei usu, et suudaksin seda teha ilma temata.

Pea hakkab valutama ja mõtted lähevad sassi. Sulen silmad ja hakkan endamisi kordama.

Minu nimi on Katniss Everdeen. Olen seitseteist aastat vana. Minu kodu on 12. ringkond. Osalesin Näljamängudel. Põgenesin. Kapitoolium vihkab mind. Peeta võeti vangi. Ta on elus. Ta on reetur, aga elus. Ma pean teda elus hoidma ...

Nimekiri. Ikka veel tundub see liiga lühike. Peaksin mõtlema pisut laiemalt, kaugemale praegusest olukorrast, kus ma olen kõige tähtsam, tulevikule, kus ma pole võib-olla midagi väärt. Kas ma ei peaks veel midagi nõudma? Pere jaoks? Ülejäänud inimestele? Nahk hakkab surnute tuhast sügelema. Tunnen kinga vastu puutuva pealuu iiveldama ajavat mõju. Vere ja rooside lõhn torgib nina.

Pliiats libiseb nagu iseenesest üle paberi. Avan silmad ja näen lopergusi tähti. MINA TAPAN SNOW. Kui ta kinni võetakse. Tahan seda eesõigust endale.