Читать книгу Pilapasknäär - Suzanne Collins - Страница 12

Kas kohe kihutavad kohale Kapitooliumi hõljukid ja pühivad meid taevast minema? Üle 12. ringkonna lennates vaatan ärevalt siia ja sinna, otsides märki rünnakust, aga keegi ei jälita meid. Alles mitme minuti pärast, kui kuulen Plutarchost ja pilooti kinnitamas, et õhuruum on puhas, hakkan tasapisi rahunema.

Gale noogutab jahipaunast kostvate kräunatuste suunas. "Nüüd ma saan aru küll, miks sa pidid tagasi minema."

"Nagu ta ennast sellepärast parandaks." Viskan koti istmele ja vastik elukas hakkab madalal kurguhäälel urisema. "Jää juba vait!" käratan kotile ja vajun vastasolevale polsterdatud istmele akna all.

Gale istub mu kõrvale. "Seal oli vist päris kole?"

"Ega enam palju hullem olla ei saaks," vastan. Vaatan talle otsa ja tema pilgus peegeldub minu enda mure ja kurbus. Vaikuses leiavad meie käed teineteist ja me hoiame kõvasti kinni sellest 12. ringkonna osakesest, mida Snowl pole mingil põhjusel õnnestunud hävitada. Ülejäänud reisi vältel 13. ringkonda, mis kestab vaid umbes nelikümmend viis minutit, istume vaikides. Kõigest nädalapikkune jalgsimatk. Bonnie ja Twill, 8. ringkonna põgenikud, keda ma eelmisel talvel metsas kohtasin, ei olnudki oma sihtpunktist väga kaugel. Ometi tundub, et kohale nad ei jõudnud. Kui ma 13. ringkonnas nende kohta pärin, ei saa keegi aru, kellest ma räägin. Ilmselt nad suridki metsas.

Õhust paistab 13. ringkond umbes sama rõõmus kui koht, kus just olime. Kivipuru ei suitse, nii nagu Kapitoolium seda televiisorist näitab, aga maa peal elu praktiliselt puudub. Seitsmekümne viie aasta jooksul, mis on möödunud Mustadest Päevadest – kui 13. ringkond kuulu järgi Kapitooliumi ja ringkondade vahelises sõjas maa pealt minema pühiti –, on peaaegu kogu ehitustöö käinud maa all. Siin olid juba enne üsna arvestatavad maa-alused rajatised, mida oli sajandite jooksul arendatud võimuesindajate salajaseks varjupaigaks sõja puhkemise korral või viimaseks pelgupaigaks inimestele, kui maa peal enam elamiskõlblik ei ole. 13. ringkonna inimeste jaoks on kõige tähtsam see, et siin asus Kapitooliumi tuumarelvade arendusprogrammi keskus. Mustade Päevade ajal haarasid 13. ringkonna ülestõusnud valitsusjõudude käest kontrolli, proovisid oma tuumarakette Kapitooliumi peal ja jõudsid siis kokkuleppele: nemad teesklevad, et on surnud, ja vastutasuks jätab Kapitoolium nad rahule. Kapitooliumil oli kusagil läänes veel üks tuumaarsenal, kuid sellega ei saanud 13. ringkonda rünnata, sest kardeti, et neile tasutakse samaga. Nad olid sunnitud 13. ringkonna pakkumise vastu võtma. Kapitoolium hävitas ringkonna nähtavad jäänused ja lõikas läbi kõik väljastpoolt tulevad juurdepääsud. Võib-olla lootsid Kapitooliumi võimuesindajad, et ringkond sureb ilma välise abita nagunii välja. Paaril korral oleks see isegi niimoodi läinud, kuid ikka õnnestus hädast pääseda tänu rangele ressursside jagamisele, karmile distsipliinile ja pidevale valvelolekule Kapitooliumi uute rünnakute suhtes.

Nüüd elavad ringkonna kodanikud peaaegu eranditult maa all. Sportimiseks ja päikesevalguse nägemiseks võib küll maale minna, aga ainult väga kindlatel kellaaegadel oma päevakavas. Päevakava ei saa keegi unustada. Igal hommikul tuleb kõigil pista parem käsi seinas asuvasse riistapuusse. See tätoveerib päevakava lääge lilla tindiga käsivarre siledale siseküljele. 7.00 – hommikusöök. 7.30 – köögitoimkond. 8.30 – õppekeskus, tuba 17. Ja nii edasi. Tinti ei saa maha kustutada enne kella 22.00 – pesemisaega. See on aeg, mil lõpeb selle aine mõjujõud, mis tindi terve päeva veekindlana hoiab, ning kogu päevakava tuleb veega maha. Tulede kustutamine kell 22.30 annab märku, et kõik, kes öövalves ei ole, peaksid magama minema.

Alguses, kui olin veel haiglas ja väga haige, võisin sellest tembeldamisest loobuda. Aga kui kolisin juba ema ja õega koos ruumi 307, pidin ka mina hakkama kava järgima. Kui söögiajad välja arvata, ignoreerin siiski suuresti käsivarrele kirjutatud sõnu. Lähen niisama oma ruumi tagasi või hulgun mööda 13. ringkonda või heidan mõnda peidupaika magama. Mahajäetud õhutorru. Pesuköögi veetorude taha. Õppekeskuses on üks kapp, mis on suurepärane peidukoht, sest paistab, et kooli varasid ei ole kellelgi kunagi vaja. Asjadega ollakse siin väga kokkuhoidlikud, raiskamine on sama hästi kui kuritegu. Õnneks pole 12. ringkonna elanikud kunagi mingid raiskajad olnud. Aga ükskord ma nägin, kuidas Fulvia Cardew kägardas kokku paberilehe, millele oli kirjutatud ainult mõni sõna, ja teiste pilkude järgi oleks võinud arvata, et ta lõi kellegi maha. Naine läks näost punaseks nagu tomat, mis tõi tema prisketesse põskedesse kinnitatud hõbedased lilled veelgi selgemini esile. Väga selge näide piiride ületamisest. Üks mu vähestest rõõmudest 13. ringkonnas on jälgida käputäie Kapitooliumi hellitatud "mässajate" vingerdamist, kui nad üritavad ümbritsevasse sulanduda.

Ma ei tea, kui kaua mul õnnestub võõrustajate käest terve nahaga pääseda, sest eiran täielikult kellavärgi täpsusega nõutud ettevõtmisi. Praegu veel jätavad nad mind rahule, sest mind on tembeldatud vaimselt tasakaalutuks – nii on sõna-sõnalt kirjas minu plastist ravikäevõrul – ja kõik peavad mu uitamistega leppima. Aga igavesti ei saa see nõnda kesta. Nagu ei kesta ka nende kannatus pilapasknääri teema suhtes.

Maandumisplatvormilt kõnnime Gale'iga mitu treppi allapoole ruumi 307. Võiksime minna ka liftiga, ainult et see tuletab mulle liiga teravalt meelde seda lifti, mis kandis mind areenile. Mul on suuri raskusi, et kohaneda pideva maa all viibimisega. Kuid pärast sürrealistlikku kokkupõrget roosiga tunnen esimest korda, kuidas järjest sügavamale laskumine tekitab turvatunnet.

Jõuan ukseni numbriga 307 ja kõhklen veidi, kartes küsimusi, mida ema ja Prim esitada tahavad. "Mida ma neile 12. ringkonnast räägin?" küsin Gale'ilt.

"Ma ei usu, et nad väga põhjalikult uurima hakkavad. Nad nägid, kuidas see maha põles. Kõige rohkem muretsevad nad selle pärast, kuidas selle nägemine sulle mõjus." Gale puudutab mu põske. "Nagu minagi."

Surun oma näo hetkeks vastu ta peopesa. "Küll ma hakkama saan."

Seejärel hingan sügavalt sisse ja teen ukse lahti. Ema ja õde on jõudnud koju kella kuueks – refleksiooniks, pooletunniseks mõttepausiks enne õhtusööki. Näen nende murelikke nägusid, kui nad üritavad endamisi hinnata minu emotsionaalset seisundit. Enne, kui keegi jõuab midagi küsida, avan jahikoti ja kohe saabub 18.00 – kassi imetlemise aeg. Prim istub lihtsalt põrandal, vesistab ja kiigutab seda jubedat Buttercupi, kes katkestab nurrumise aeg-ajalt ainult selleks, et minu peale sisistada. Eriti ennasttäis pilgu heidab kõuts mulle siis, kui Prim talle sinise paela kaela seob.

Ema surub pulmapildi kõvasti vastu rinda ja asetab siis valitsuse poolt meile väljastatud kummuti peale taimeraamatu kõrvale. Riputan isa mantli toolileenile. Hetkeks paistab kõik nagu kodus. Tundub, et reis 12. ringkonda polnudki täielik ajaraiskamine.

Suundume parasjagu poole seitsmeseks õhtusöögiks alla söögisaali, kui Gale'i lävimansett piiksuma hakkab. See näeb välja nagu liiga suur käekell, aga võtab hoopis vastu trükitud sõnumeid. Lävimanseti omamine on eriline eesõigus, mis saab osaks ainult nendele, kes on ettevõtmise jaoks väga vajalikud; Gale tõusis sellesse staatusesse 12. ringkonna elanike päästmisega. "Nad kutsuvad meid mõlemaid komandoruumi," sõnab Gale.

Sammun edasi Gale'ist mõned trepiastmed tagapool ja püüan end koguda, enne kui mind kistakse järjekordsesse pilapasknääriga seotud karmi istungimöllu. Viivitan komandoruumi uksel. See on kõrgtehnoloogiline nõupidamisruum, sisustatud arvutistatud kõnelevate seintega, elektrooniliste maakaartidega, mis näitavad vägede liikumist eri ringkondades, ja hiiglasliku nelinurkse lauaga, millel asub juhtpaneel, mida ma puutuda ei tohi. Keegi ei pane mind tähelegi, sest kõik on kogunenud ruumi kaugemasse nurka televiisori ette, kust tulevad ööpäev läbi Kapitooliumi telesaated. Mõtlen juba, et mul õnnestub minema lipsata, kui Plutarchos, kelle kogukas kuju ekraani varjas, mind märkab ja kiiresti viipab, et ma teistega ühineksin. Astun vastumeelselt edasi, püüdes mõelda, mis huvi see mulle pakkuda võiks. Alati üks ja sama. Kaadrid sõjast. Propaganda. 12. ringkonna pommitamise kordus. Pahaendeline sõnum president Snowlt. Sellepärast on peaaegu huvitavgi näha Caesar Flickermani – Näljamängude igavest saatejuhti, maalitud näo ja sätendava ülikonnaga, kes valmistub intervjueerimiseks. Kuni selle hetkeni, mil kaamera taganeb ja ma näen, et Caesari külaline on Peeta.

Mu huulilt vallandub hüüatus. Samasugune segu õhu ahmimisest ja oigamisest, mis tekib siis, kui vajud vee alla või tekib selline hapnikupuudus, et isegi valus hakkab. Lükkan inimesed kõrvale ja jõuan otse Peeta ette, käsi vastu ekraani. Uurin ta silmi, otsin mõnd märki valust, peegeldust piinamiste agooniast. Ei midagi. Peeta näeb välja terve, isegi jõuline. Nahk särav, veatu, nagu oleks äsja tervisekeskusest kehaprotseduuridelt tulnud. Käitumine on tasakaalukas, tõsine. Ma ei suuda teda kuidagi samastada läbipekstud verise poisiga, kes mind unenägudes kummitab.

Caesar seab end Peeta vastas toolil mugavamalt istuma ja vaatab talle pikalt otsa. "Nii ... Peeta ... tere tulemast tagasi."

Peeta naeratab pisut. "Võin kihla vedada, Caesar, et sa mõtlesid juba, et viimane intervjuu minuga on tehtud."

"Pean tunnistama jah," vastab Caesar. "Õhtul enne Vaigistusveerandsaja mänge ... kes oleks võinud arvata, et kohtume sinuga veel kunagi?"

"See ei kuulunud ka minu plaanide hulka, seda võin kindlalt öelda," vastab Peeta kulmu kortsutades.

Caesar kallutab end Peetale pisut lähemale. "Ma arvan, et me kõik teadsime, milline on sinu plaan. Tuua end areenil ohvriks, et Katniss Everdeen ja sinu laps jääksid ellu."

"Nii see oli. Selge ja lihtne." Peeta libistab sõrmedega edasi-tagasi üle polsterdatud tooli käsitoe mustri. "Aga ka teistel inimestel olid plaanid."

Jah, ka teistel inimestel olid plaanid, mõtlen. Kas Peeta on välja raalinud, et mässajad kasutasid meid etturitena? Et minu päästmine oli algusest peale organiseeritud? Ja tagatipuks, et meie juhendaja Haymitch Abernathy reetis meid mõlemaid selle ettevõtmise huvides, mille suhtes ta teeskles täielikku ükskõiksust?

Järgnevas vaikuses märkan kortse, mis on tekkinud Peeta kulmude vahele. Ta on sellest ise aru saanud või on talle räägitud. Aga Kapitoolium ei ole teda tapnud ega isegi karistanud. Praegu ületab see minu kõige metsikumad lootused. Ahmin endasse tema terviklikkust, tema ihu ja hinge mõistlikku seisundit. See voolab läbi minu nagu supermorfiin, mida mulle haiglas viimaste nädalate valu tuimastamiseks anti.

"Räägi meile õige sellest viimasest õhtust areenil," teeb Caesar ettepaneku. "Aita meil mõned asjad selgeks saada."

Peeta noogutab, kuid viivitab enne rääkima hakkamist. "See viimane õhtu ... rääkida teile sellest viimasest õhtust ... kõigepealt peate endale ette kujutama, mis tunne meil areenil oli. Nagu putukatel, kes on aurava õhuga täidetud kausi alla lõksu jäänud. Kujuta ette, et kõik sinu ümber, džungel ... on roheline, elus ja tiksub. Üks hiiglaslik kell, mis tiksub sinu viimaseid eluminuteid. Iga tund tõotab uusi õudusi. Kujuta ette, et viimase kahe päevaga on surnud kuusteist inimest – mõned neist langenud sind kaitstes. Sündmuste kulgemise kiirust arvestades on viimased kaheksa samuti hommikuks surnud. Välja arvatud üks. Võitja. Ja sinu plaan on, et see ei olegi sina."

Seda meenutades hakkan üle keha higistama. Käsi libiseb ekraanilt maha ja jääb lõdvalt küljele rippu. Peetal pole mängudest piltide maalimiseks pintslit vajagi. Ta on sõnadega sama osav.

"Kui kord areenile jõutakse, muutub ülejäänud maailm väga kaugeks," jätkab Peeta. "Kõik inimesed ja asjad, mis olid sulle kallid ja millest sa hoolisid, justkui ei eksisteerikski enam. Roosast taevast ja džunglis elavatest koletistest ja tribuutidest, kes ihkavad su verd, saab lõplik reaalsus, ainus, mis sulle üldse korda läheb. Kui tahes näruselt sa ennast ka ei tunneks, tuleb hakata tapma, sest areenil on kõigil vaid üks soov. Ja see on väga kallis."

"See maksab sulle elu," lausub Caesar.

"Oi, ei. See läheb maksma palju rohkem kui elu. Mõrvata süütuid inimesi?" vastab Peeta. "See maksab kõik, mis sa üldse oled."

"Kõik, mis sa üldse oled," kordab Caesar vaikselt.

Ruumis on maad võtnud vaikus ja ma tunnen, kuidas see levib üle Panemi. Üle inimeste, kes naalduvad ekraanide poole. Sest keegi ei ole kunagi varem rääkinud sellest, mis tunne areenil tegelikult on.

Peeta jätkab. "Ja nii klammerdud sa oma soovi külge. Ja tol viimasel õhtul, jah, minu soov oli päästa Katniss. Aga isegi ülestõusu kohta midagi teadmata ei tundunud asjad õiged. Kõik oli liiga keeruline. Korraga hakkasin kahetsema, et polnud temaga juba varem samal päeval põgenenud, nagu ta soovitas. Aga tol hetkel ei olnud enam kuidagi võimalik sellest kõigest pääseda."

"Teid oli tõmmatud liiga sügavale Beetee soolajärve elektriseerimise plaani," sõnab Caesar.

"Me olime liiga hõivatud teesklemisega, et oleme teiste liitlased. Ma poleks tohtinud lasta meid kunagi lahutada!" pahvatab Peeta. "Sel hetkel kaotasingi ta."

"Kui sina jäid välgupuu juurde ja tema läks koos Johanna Masoniga traadirulli vee juurde toimetama," selgitab Caesar.

"Ma ei tahtnud!" Peeta läheb ärrituse pärast näost punaseks. "Aga ma ei saanud Beeteega vaielda, ilma et oleksin reetnud, kuidas me kavatseme liidust lahku lüüa. Kui traat läbi lõigati, läks kõik täiesti käest. Mäletan ainult üksikuid kilde. Üritasin teda leida. Nägin, kuidas Brutus tappis Chaffi. Tapsin ise Brutuse. Ma tean, et Katniss hüüdis mu nime. Seejärel tabas välgunool puud ja areeni ümbritsev elektriväli ... plahvatas."

"Katniss laskis selle õhku, Peeta," sõnab Caesar. "Sa oled neid kaadreid näinud."

"Ta ei teadnud, mida ta teeb. Keegi meist ei saanud Beetee plaani järgi käituda. On näha, kuidas ta üritab välja mõelda, mida selle traadiga peale hakata," nähvab Peeta vastu.

"Olgu. See tundub lihtsalt kahtlane," lisab Caesar. "Nagu oleks ta algusest peale olnud ülestõusnute plaanis osaline."

Peeta kargab püsti ja kallutab end Caesari poole, käed tugevasti tooli käsitoele surutud. "Tõesti? Ja kas see oli ka tema plaan, et Johanna ta peaaegu tapab? Et elektrilöök ta peaaegu halvab? Et pommitamine valla pääseb?" Nüüd ta juba karjub. "Caesar, ta ei teadnud! Kumbki meist ei teadnud midagi muud peale selle, et püüdsime teineteist elus hoida!"

Caesar paneb käe Peeta rinnale. Liigutusest aimub nii enesekaitset kui ka lepituse otsimist. "Olgu, Peeta, ma usun sind."

"Hästi." Peeta eemaldub Caesarist, võtab käed käsitoelt, libistab need läbi juuste, sasib oma hoolikalt seatud heledaid lokke. Siis langeb ta ülesköetuna tagasi oma tooli.

Caesar ootab viivu, uurides Peetat. "Aga teie juhendaja, Haymitch Abernathy?"

Peeta nägu kivistub. "Ma ei tea, mida Haymitch teadis."

"Kas tal võis selles vandenõus oma osa olla?" küsib Caesar.

"Ta ei maininud midagi," vastab Peeta.

Caesar ei anna alla. "Mida su süda selle koha pealt ütleb?"

"Et ma ei oleks tohtinud teda usaldada," sõnab Peeta. "Ei midagi enamat."

Ma ei ole Haymitchi sellest ajast saadik näinud, kui teda hõljukis ründasin ja ta näole pikad küünejäljed kraapisin. Ma tean, et tal on siin halb olnud. 13. ringkonnas on igasuguste joovastavate jookide tootmine ja tarbimine rangelt keelatud, ja isegi määrdepiiritust hoitakse haiglates luku ja trellide taga. Lõpuks ometi on Haymitch sunnitud kaine olema, ilma ühegi salajase peidukoha või kodukootud seguta, mis aitaksid üleminekut kergendada. Nad hoiavad teda eraldi, kuni ta on täielikult võõrutatud, sest praegu ei peeta tema vormi avalikus kohas liikumiseks sobilikuks. Kindlasti on see piinav, aga kogu mu kaastunne Haymitchi suhtes kadus, kui taipasin, kuidas ta on meid petnud. Ma loodan, et ta vaatab praegu Kapitooliumi ülekannet ja näeb, et ka Peeta on temast lahti öelnud.

Caesar patsutab Peetale õlale. "Me võime siinkohal lõpetada, kui sa tahad."

"On siis veel midagi, mida arutada?" küsib Peeta virilalt.

"Tahtsin küsida sinu arvamust sõja kohta, aga kui sa oled liiga ärritatud ..." alustab Caesar.

"Ei, ma ei ole liiga ärritatud, et sellele vastata." Peeta hingab sügavalt sisse ja vaatab seejärel otse kaamerasse. "Ma palun, et kõik, kes te meid praegu vaatate, olgu te siis Kapitooliumi või ülestõusnute poolel, mõtleksite hetkeks, mida see sõda võib tähendada. Inimeste jaoks. Kord me juba peaaegu surime üksteise vastu võideldes välja. Nüüd on meid veelgi vähem järel. Meie olukord on veel hapram. Kas see on tõesti see, mida me tahame? End täiesti maha nottida? Lootuses, et – mis? Mõni kombekas liik pärib maa suitsevad jäänused?"

"Ma vist ei ... ma ei ole päris kindel, kas ma saan aru ..." kõhkleb Caesar.

"Me ei tohi üksteisega võidelda, Caesar," selgitab Peeta. "Meid ei jää piisavalt järele, et edasi elada. Ja kui me kõik relvi maha ei pane – ma pean silmas üsna varsti – on kõik nagunii läbi."

"Seega ... sa kutsud üles relvarahule?" küsib Caesar.

"Jah. Ma kutsun kõiki üles relvarahule," vastab Peeta väsinult. "Kui kutsuks nüüd õige valvurid, et nad mind mu ruumidesse tagasi viiksid ja ma saaksin veel sada kaardimajakest ehitada?"

Caesar pöördub kaamerate poole. "Hea küll. Ma arvan, et sellega võime otsad kokku tõmmata. Jätkame oma tavapäraste saadetega."

Muusika saatel kaovad nad ekraanilt ja ilmub naine, kes räägib Kapitooliumi tabanud defitsiitidest – värsked puuviljad, päikesepatareid, seep. Jälgin teda endale mitteomase sügava huviga, sest tean, et kõik ootavad, kuidas ma intervjuule reageerin. Aga kindlasti ei suuda ma seda kõike nii kiiresti seedida – rõõmu, et nägin Peetat elusa ja tervena, seda, kuidas ta kaitses minu süütust ülestõusnutega koostöö tegemises, ja tema salgamatut kaassüüd Kapitooliumi ees nüüd, mil ta kutsus kõiki üles relvarahule. Temast jäi mulje, nagu mõistaks ta hukka mõlemad sõjajalal olevad osapooled. Kuid praegu, mil ülestõusnud on saavutanud väheseid märkimisväärseid võite, tähendaks relvarahu ainult tagasiminekut endise olukorra juurde. Või isegi hullemat.

Kuulen, kuidas selja tagant hakkavad kostma süüdistused Peeta aadressil. Seintelt kõlavad vastu sõnad "reetur", "valetaja" ja "vaenlane". Kuna ma ei saa mässajate protestikisaga ühineda ega sellele ka vastu seista, otsustan, et kõige parem on jalga lasta. Kui ma ukse juurde jõuan, kostab Coini hääl üle teiste. "Teid ei ole veel vabastatud, reamees Everdeen."

Üks Coini meestest võtab mul käsivarrest kinni. Tegelikult ei ole liigutus sugugi agressiivne, aga pärast areenil kogetut reageerin kõigile võõrastele puudutustele enesekaitsega. Tõmban käe vabaks ja pistan mööda koridori jooksu. Minu selja tagant kostab rüselust, aga ma ei jää seisma. Kaalun mõttes oma väikseid juhuslikke peidukohti ja maandun lõpuks tagavarade kapis, kriidikasti kõrval keras.

"Sa oled elus," sosistan, surun peopesad vastu põski, tunnen naeratust, mis on nii lai, et paistab ilmselt juba irvena. Peeta on elus. Ja ta on reetur. Aga praegu ma ei hooli sellest, mida ta ütleb või kelle pärast ta seda ütleb, hoolin vaid sellest, et ta üldse suudab rääkida.

Mõne aja pärast läheb uks lahti ja keegi lipsab sisse. Gale libistab end minu kõrvale, veri ninast väljas.

"Mis juhtus?"

"Jäin Boggsile tee peale ette," vastab Gale õlgu kehitades. Proovin varruka abil ta nina pühkida. "Ettevaatust!"

Proovin õrnemini. Tupsutan, ei pühi. "Missugune ta on?"

"Sa tead ju küll. Coini parem käsi, tema lakei. See, kes sind peatada üritas." Ta lükkab mu käe kõrvale. "Jäta! Jooksen sinu pärast veel verest tühjaks."

Kergest nirisemisest on saanud pidev vool. Lõpetan esmaabi andmise katsed. "Sa võitlesid Boggsiga?"

"Ei, seisin ainult ukse peale ette, kui ta tahtis sulle järele joosta. Tema küünarnukk tabas mu nina," vastab Gale.

"Sa saad vist karistada," sõnan mina.

"Juba sain." Gale sirutab käe välja. Vaatan seda arusaamatult. "Coin võttis mu lävimanseti ära."

Hammustan huulde, et mitte naerma pursata. Aga see tundub nii naeruväärne. "Mul on väga kahju, reamees Gale Hawthorne."

"Pole vaja, reamees Katniss Everdeen." Ta näol särab lai naeratus. "Tundsin end sellega ringi liikudes nagunii viimase tolana." Pahvatame mõlemad naerma. "Ma kardan, et see oli päris tugev degradeerimine."

See on 13. ringkonna juures üks väheseid positiivseid asju. Et sain Gale'i tagasi. Nüüd, mil Kapitooliumi surve minu ja Peeta abiellumise osas on kadunud, oleme taas saanud headeks sõpradeks. Rohkem ta ei nõua – ei ürita mind suudelda ega armastusest rääkida. Võib-olla olen selleks olnud liiga haige või tahab ta mulle aega anda või peab seda liiga julmaks praegu, mil Peeta on Kapitooliumi käes. Mis põhjus ka ei oleks, vähemalt on mul keegi, kellele taas oma saladusi usaldada.

"Kes need inimesed on?" küsin.

"Nagu meiegi. Kui meil oleks olnud paari söetüki asemel tuumarelvad," vastab Gale.

"Mina arvan, et 12. ringkond ei oleks ülejäänud ülestõusnuid Mustade Päevade ajal maha jätnud," sõnan.

"Võib-olla oleks. Kui oleks tulnud valida, kas anda alla või alustada tuumasõda," ütleb Gale. "Aga see on ikka omamoodi vinge ka, et nad üldse ellu jäid."

Võib-olla sellepärast, et mul on oma ringkonna tuhk veel kingadel, kuid esimest korda ei keela ma 13. ringkonna inimestele seda, mida olen nende eest kiivalt varjanud: tunnustust. Kõikide raskuste kiuste ellujäämise eest. Esimesed aastad võisid neil küll hirmsad olla, kui nad pidid pärast oma linna pihuks ja põrmuks pommitamist maa-alustes kambrites kössitama. Rahvaarv vähenes kümnendiku võrra, polnud ühtegi võimalikku liitlast, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Viimase seitsmekümne viie aasta jooksul on nad õppinud elama teistest sõltumatult, moodustanud oma kodanikest armee ja rajanud täiesti uue ühiskonna ilma igasuguse kõrvalise abita. Nad oleksid veelgi võimsamad, kui rõugeepideemia ei oleks nende sündimust vähendanud ega tekitanud meeleheitlikku vajadust uute geenide ja sigijate järele. Võib-olla on nad küll ülemäära militaristlikud ja programmeeritud ning neil puudub korralik huumorimeel. Aga nad on siin. Ja nad tahavad Kapitooliumiga võidelda.

"Ometi võttis neil nii kaua aega, et endast märku anda," ütlen. "Ega see lihtne olnud. Nad pidid Kapitooliumi rajama ülestõusnute baasi, jõudma ringkondades salajaste läbirääkimisteni," vastab Gale. "Neil oli vaja kedagi, kes kogu asja liikuma paneks. Neil oli vaja sind."

"Neil oli vaja ka Peetat, aga paistab, et nad on selle unustanud."

Gale'i nägu muutub süngeks. "Peeta oleks võinud täna õhtul väga palju kahju teha. Enamik mässajaid viskab muidugi peast kõik, mida ta ütles. Aga on ringkondi, kus vastupanuliikumine ei ole nii kindel ja tugev. Arusaadavalt on relvarahu president Snow mõte. Aga Peeta suust kõlab see väga mõistlikult."

Kardan Gale'i vastust, kuid esitan sellegipoolest küsimuse: "Miks ta sinu arvates seda ütles?"

"Võib-olla teda piinati. Või veendi. Mina arvan, et ta sõlmis mingi kokkuleppe, et sind kaitsta. Tema käib välja relvarahu mõtte, kui Snow laseb tal rääkida sinust kui segaduses rasedast tüdrukust, kellel polnud aimugi, mis toimub, kui mässajad ta vangi võtsid. Sellisel juhul jääb siiski võimalus, et sinusse suhtutakse leebemalt, kui ringkonnad kaotavad. Kui sa õigesti kaasa mängid." Paistan vist ikka veel segaduses, sest järgmised sõnad lausub Gale väga aeglaselt: "Katniss, ta üritab sind endiselt elus hoida."

Mind elus hoida? Ja siis ma mõistan. Mängud kestavad edasi. Lahkusime küll areenilt, aga et kumbagi meist ei tapetud, on endiselt jõus tema viimane soov – kaitsta minu elu. Tema plaani järgi tuleb mul lihtsalt redutada, viibida ohutus kohas ja vangis, kuni sõda läbi saab. Siis ei oleks kummalgi poolel põhjust mind tappa. Ja Peeta? Kui ülestõusnud võidavad, on see tema jaoks kohutav. Kui võidab Kapitoolium, kes teab? Ehk jäetakse meid mõlemaid ellu, kui ma õigesti kaasa mängin – et me näeksime, kuidas mängud muudkui edasi kestavad ...

Pildid vilksatavad silme eest mööda: oda tungib areenil läbi Rue keha, Gale ripub teadvusetult piitsutamistulba küljes, kodu, mis muudeti laipadega kaetud kõnnumaaks. Ja mille pärast? Mille pärast? Mu veri läheb keema, mulle meenuvad veel mõned asjad. Esimene kokkupuude ülestõusuga 8. ringkonnas. Võitjate ühendatud käed viimasel õhtul enne Vaigistusveerandsaja mänge. Ja kuidas see polnud mingi juhus ega õnnetus, et minu nool tabas areeni ümbritsevat elektrivälja. Ja kui hirmsasti ma tahtsin, et see tungiks sügavale mu vaenlase südamesse.

Hüppan püsti, ajan saja pliiatsiga karbi ümber, kõik pudenevad mööda põrandat laiali.

"Mis nüüd?" küsib Gale.

"Relvarahu ei saa tulla." Kummardan ja kohmitsen tumehallide grafiidipulkade kallal, üritades neid karpi tagasi toppida. "Me ei saa taganeda."

"Ma tean." Gale haarab peotäie pliiatseid ja koputab need vastu põrandat täiuslikku rivvi.

"Mis põhjusel Peeta seda ka ei öelnud, tal pole õigus." Nõmedad pliiatsid ei lähe karpi tagasi ja mitu tükki praksatavad mu nurjunud katsete tõttu.

"Ma tean. Anna siia. Sa lõhud kõik tükkideks." Gale tõmbab pliiatsikarbi mu käest ning täidab selle kiirete ja täpsete liigutustega uuesti.

"Ta ei tea, mida nad 12. ringkonnaga tegid. Oleks ta näinud, mis seal maas oli ..." alustan.

"Katniss, ma ei vaidle sulle vastu. Kui saaksin vajutada nuppu ja tappa kõik elavad hinged, kes Kapitooliumi kasuks töötavad, teeksingi seda. Pikemalt kõhklemata." Gale libistab viimase pliiatsi karpi ja sulgeb selle. "Küsimus on selles, mida sina kavatsed teha."

Tuleb välja, et küsimusele, mis on mind kogu aeg närinud, on ainult üks võimalik vastus. Aga et sellest aru saada, oli vaja Peeta vempu.

Mida ma kavatsen teha?

Hingan sügavalt sisse. Mu käed kerkivad pisut – nagu meenutaks musta-valgekirjuid tiibu, mis Cinna mulle andis – ja vajuvad siis külgedele puhkama.

"Kavatsen hakata pilapasknääriks."