Читать книгу Tulesäde - Сьюзен Виггс - Страница 10

Suur, rohmakas tõld, mille uksel oli preili Boylani kooli tunnusmärk, liikus kohmakalt läbi inimesi täis tänavate. Iga paari meetri järel oli kutsar sunnitud peatuma ning tegema teed tuletõrjujate aurumootoritele või hobuvankritele.

„See levib nii kiiresti.” Phoebe Palmer surus kinnastatud käed klaasist aknale. „Kes oskaks arvata, et tuli võib nii kiiresti liikuda?”

Ta ilmselgelt ei oodanud mingit vastust ega ka saanud seda. Nii Lucy kui Kathleen O’Leary olid mõlemad oma mõtetesse vajunud. Eriti Kathleen oli mures oma perekonna pärast.

„Ma teadsin, et ei oleks pidanud tulema,” ütles ta, tema tavapärane muretu enesekindlus põgenevate rahvamasside nägemisest vapustatud. „Ma põlen täienisti põrgus selle eest, et teesklesin end peen daam olevat.”

„Kui me kiiremini liikuma ei hakka,” ütles Phoebe, „siis põleme siinsamas Chicagos.” Ta sikutas rääkimistoru otsa ja hüüdis kutsarile, et too kiirustaks. „Keset teed on üks mahajäetud hobuvanker,” teatas ta, käsi silmade ümber pannes, et läbi suitsuudu ja sädemete näha. „Kutsar,” hüüdis ta taas torusse, „sõitke ümber selle vankri. Kiiresti.” Suur tõld liikus järsu jõnksatusega edasi. Phoebe kortsutas kulmu. „Ta saab tavaliselt ohjadega paremini hakkama,” märkis ta pahuralt. „Mul tuleb temast preili Boylaniga rääkida.”

Samal ajal kui tõld kiirust kogus, patsutas Lucy Kathleeni kätt. „Mitte miski sellest ei ole sinu süü ja päris kindlasti ei karistata sind nüüd ühe rumala vembu pärast.” Et tema mõtteid mujale viia, lisas ta: „Ja see läks ju hästi, kas pole? Kõik võõrastetoas olijad uskusid, et sa olid kuulus pärijanna Baltimore’ist.”

Vaid hetkeks välgatas Kathleeni silmades elevus. „Kui ilus ta on,“ mõtles Lucy. „Mismoodi võib see küll tunduda, nii ilus olla?“

Aga siis Kathleen tõsines. „Ma kaotasin oma ridiküli. Tegelikult preili Deborah’ ridiküli, sest kas ma pole mitte kõike, mida kannan – aluspesu välja arvatud – temalt laenanud? Ja lisaks kõigele tegin ma end Dylan Kennedy ees lolliks.”

„Seda tegi ka pool Chicago naissoost elanikest,” märkis Phoebe, kõlades ebatavaliselt leplikult.

„Kõik need mured näivad nüüd nii väikestena.” Kathleen pööras näo akna poole. „Püha Maarja, kogu West Division on leekides. Mis minu emast ja isast on saanud?”

„Olen kindel, et nendega on kõik korras,” ütles Lucy. „Sa leiad nad üles, kui olukord lahendatud saab.”

„Teil kahel on lihtne rahulikuks jääda. Teie perekonnad, olgu nad õnnistatud, on turvaliselt North Divisionis. Aga minu oma...” Kathleen hammustas huulde ja laskis häälel vaibuda.

Lucy süda tõmbus kokku. Sama palju kui ta kadestas Kathleeni ilu, ihaldas Kathleen Lucy rikkust. Kui kohutav tunne peab see olema, muretseda, mõelda oma vanematele ja õdedele-vendadele, kes elavad väikeses puidust karkassiga majas, ema lehmalaut täis puidulaaste ja heina.

Lucy mõtles omaenda vanematele ja Phoebe omadele, kes olid turvaliselt oma häärberites, mida ümbritsesid lopsakad muruplatsid ja separauast väravad. Tulekahju peatatakse kindlasti enne, kui see moodsale põhjakaldale ulatub.

Ta oli üles kasvanud töötava perekonna igapäevamuredest kaugel. Nüüd oli ta targem ning mingil põikpäisel moel tahtis ta oma privileegide pärast kahetsust väljendada, justkui oleks ta rikas olles kuidagi maailma hädade eest vastutav. Phoebe pidas teda täiesti hulluks, et ta süütundekoorma all ringi taarus. Phoebe ei saanud lihtsalt aru. Kuna nende seisusest naised nautisid head elu, juhtusid halvad asjad nendega, kellel ei olnud võimu, naistega, kes olid sunnitud taluma oma purjus abikaasade halba kohtlemist, sünnitama aastast aastasse lapsi, kelle üleskasvatamist nad endale lubada ei saanud.

Lucy patsutas Kathleeni kätt. „Ma aitan sul sinu perekonda otsida, kui tahad.”

Phoebe osutas aknast välja. „Täna õhtul sa seda küll ei tee. Tõesõna, Lucy, ma usun, et sa üritaksid kogu linna päästa, kui saaksid. Sina ja su ristisõjad.”

„Kui meie ohje ei haara, kes siis veel?” küsis naine. „Triikimislaua kohale kummardunud pesunaine? Temal ei ole aega korralikult süüagi, veel vähem juhtida marssi võrdsete õiguste eest. Meie oleme need, kellel on aega, Phoebe. Meie tunneme õigeid inimesi, jumal küll, me olime just äsja üritusel koos kõigi linna mõjukate inimestega. Ja millest me rääkisime?” Ta punastas, mõeldes oma vestlusele Randolph Higginsiga. „Ilmast. Homme õhtul toimuvast Crosby ooperimaja avamisest. Kuulsime väidet, et naised on saatana väravateks. See on absurd, ma ütlen. Mina igatahes kavatsen mõningaid muudatusi teha.”

„Ah, Lucy.” Phoebe ohkas dramaatiliselt. „Miks? See on nii... nii mugav olla see, kes me oleme.”

Lucy tundis kadedusetorget. Phoebe oli rahul seltskonnaliblikaks olemisega, sellega, et lasta oma isal ennast – ja oma tohutut kaasavara – paari panna mingi vaesunud eurooplasest aadlikuga lihtsalt kõige selle staatuse pärast. Phoebe näis seda tegelikult pikisilmi ootavat.

Lucy tundis tugevamat tõmmet Kathleeni, iirlannast toaneitsi vastu, kes tundis kindlalt, et oli sündinud valet sorti ellu ning et tal on teised rajad käia.

Kui ta aknast välja vaatas ja nägi hästi riietatud perekondi plaanvankritel ning kaarikutes peaaegu üle räbaldunud riietes inimeste sõitmas, haaras teda raev.

„Selles tõllas on rohkesti ruumi,” ütles ta, nüüd kiiruse pärast pisut ärevil olles. „Me peame peatuma ja reisijaid peale võtma.”

„Oo ei, seda sa ei tee.” Phoebe haaras kõnetoru. „Sa algatad mässu, hobused hakkavad tõrkuma ja siis ei pääse mitte keegi sinna, kuhu nad minemas olid.”

Lucy märkas salli mähitud naist, kellel oli ühel käel imik ja teise külge klammerduv pisipõnn. Küljeakent katvat nahkkatet üles rullides heitis ta Phoebele trotsliku pilgu ja kallutas end uksest välja. Sädemetepahvak torkis ta nägu ning ta pilgutas tihedas suitsuudus tugevalt silmi. „Kutsar,” hüüdis ta. „Kutsar, peatuge he...”

Ta jäi rabatult vait. Ta oli rääkinud vaid suitsuse õhuga. Kutsar oli põgenenud. Mitte kedagi ei olnud hobuseid kontrollimas.

Lucy tõmbas end tõlla sisemusse tagasi. „Ma oletan,” ütles ta nii rahulikult kui suutis, „et kumbki teist ei tea, kuidas rakendit kontrolli alla saada.”

Phoebe kiljatas korraks ja otsis kobamisi oma nuusksoola.

Kathleen pistis pea aknast välja. Tõld õõtsus ohtlikult ning ta klammerdus selle serva külge. „Oh sa püha müristus,” ütles ta. „Meil ei ole kutsarit.”

Ta ütles veel midagi, aga Lucy ei kuulnud seda, sest ööd raputas plahvatus. Mõnest unustatud petrooleumi- või gaasivarust toidetuna kihutas tulekera mööda tänavat möirates nende poole. Tõld liikus jõnksatades edasi, süütepommi napilt vältides.

Lucy haaras Kathleenil seelikust ja tõmbas ta sisse. Kathleeni nägu oli kahvatu, kuid kindel. Phoebe oigas, nähes välja uimane ja iiveldust tundev, kui hooned ja inimesed kiirusehägus mööda tuhisesid. Siis surus ta selja vastu tuttidega istet ning sulges silmad, huuled meeleheitlikus palves liikumas.

Kathleen võttis jäiga nahkkatte tõlla akna eest, lastes sisse kuuma sädemete- ja suitsutormi. Phoebe köhis ja kisendas, aga Lucy läks Kathleenile appi teda üles kutsarikohale istuma aitama. Kathleen, kes oli oma ema piimavankril seda juhtima õppinud, üritas ohjadest kinni saada, karjudes kogu kõrist: „Ptruu!”

Paanikas hoburakend sööstis mööda tänavat edasi. Chicago kõige kõrgemad ehitised põlesid, öötaevas nende akendest välja paiskuvatest leekidest valge. Inimesed olid ülemistel korrustel lõksus ning karjusid akendest appi. Mõned neist kukutasid tekinutsakuid, mis sisaldasid väärtesemeid ja kergesti purunevaid asju. Lucy oli rabatud nähes, et ühes nutsakus oli elus koer, kes võitles end sellest vabaks ja jooksis paanikas minema.