Читать книгу Tulesäde - Сьюзен Виггс - Страница 6

Chicago,

Pühapäev, 8. oktoober 1871

See linn oli nagu tuletikk, ootamas läitmist. Dokid olid kuhjaga täis põhjapoolsetest metsadest toodud puitu, mida ootas peagi ees muutumine laohooneteks, elumajadeks, pruulikodadeks ja hurtsikuteks. Vaid mõne lühikese aasta jooksul oli preerialinn rohmakaks puitehitiste labürindiks laienenud.

Paljud hooned nägid suurejoonelised välja. Mõned tundusid isegi kaljukindlad olevat. Aga tegelikult oli enamik hooneid rikkalikult kaunistatud fassaadide võltsi ja uhkesse kleiti riietatud. Nende silmakirjalikud näod olid kivi või marmori, vase või tinaga sarnaseks värvitud. Aga piisas, kui kriimustada pealispinda ja avalikuks tuli vilets materjal – puit, kuiv kui tulehakatis, kaetud katuselaastude petliku looriga, mis oli peale liimitud kergesti süttiva tõrvaga.

Sõiduteed hargnesid nagu arterid hiiglaslikust, loksuvast järvesüdamest laiali. Üheksasada kuuskümmend kilomeetrit puidust kõnniteid ja üheksakümmend kuus kilomeetrit männiplokkidest sõiduteid kulges läbi äripiirkonna ja töölisklassi elurajoonide, kus immigrantidest emad oma virilaid lapsi vaigistada üritasid, kes aastaajale mitteomase kuiva kuumuse käes kannatasid. Logisevad laudteed ja purded kulgesid läbi tööstuskeskuste ja söandasid isegi jõe põhjapoolsel kaldal olevatesse jõukatesse piirkondadesse tungida.

Tööstus- ja kaubandusparunid olid püsti pannud lakitehaseid, viinavabrikuid, kivisöeladusid, saeveskeid ja gaasivabrikuid, pöörates rohkem tähelepanu kiirele tulule kui tuleohutusele. Nad elasid välise mulje nimel majades, mis olid ehitatud nii, et näeksid välja nagu aristokraatide sajanditevanused häärberid. Puhtaverelised tõllahobused täitsid talle, mis olid pilgeni täis kuivi õlgi ja timutiheina. Puudeavenüüd, kogu suve kestnud põuast kuivaks tõmbunud, ühendasid naabrit naabriga, üks üritamas teist uhkeldamisega üle trumbata. Neile, kes olid end kõigest viieteist aasta eest linna sisse seadnud, meeldis end kutsuda „vanadeks olijateks” ning uutel saabujatel ei olnud mingisugust alust seda nimetust kahtluse alla seada. Selle asemel asusid nad tööle, teenimaks omaenese varandust, nii et nad saaksid ehk ühel päeval osta endale tee kaubaprintside sekka.

Paljud neist uustulnukatest peatusid Sterling House’i hotellis, mida peeti ülimoodsaks. Sõna otseses mõttes. Värvilisest klaasist kupliga kroonitud, uhkeldas viiekorruseline hoone auruliftiga ja omas muljet avaldavat vaadet jõele.

Ambitsioonidest palavikulised ja kärsitud, ei hoolinud mitte keegi sellest, et pühapäev oleks pidanud olema puhkamise ja endassesüüvimise päev. Mitte keegi ei pööranud tähelepanu tulekahjualarmidele, mis olid põuast lämbuvas ümbruses kogu nädala kriisanud. Kaubanduse rattad jätkasid visa järeleandmatusega pöörlemist ja ainult need, kes olid suurejooneliselt unistamiseks liiga pelglikud, peatusid, muretsemaks selle üle, et Chicago oli tulehakatisest ehitatud linn või et sajast tuhandest korstnast õhku tõusvad sädemed täitsid tihedalt tuulist ööõhku või et tuletõrjekompaniid olid end juba kurnatuks töötanud.

Loomulikult ei oleks keegi osanud ennustada seda halastamatut kiirust, millega tuli edasi liikus. Mitte keegi ei oleks osanud ette kujutada, et selliste häiresüsteemide ja veevärgi juures põleb Suur Tulekahju segamatult kogu pühapäeva öö ja läbi esmaspäeva ning veel sügavale kesk teisipäeva. Mitte keegi ei oleks uskunud, vaadates võltsilt kindlaid kivifassaade, et see linn nii haavatav võib olla.

Aga nagu kõigel, mis on ehitatud ebakindlale pinnale, oli linnal vaid õhkõrn kaitse. Chicagot ei olnud selle maailma jaoks enam kauaks.