Читать книгу Tulesäde - Сьюзен Виггс - Страница 8

Lucy Hathaway istus oma tooli serval, tehes nägu, nagu kuulaks ta pingsalt iga jutlustaja poolt lausutud sõna. Igaüks, kes rahvast täis salongis tema tähelepanelikku hoiakut nägi, võis imetleda tema jumalakartlikkust. Uurivate pilkude jaoks võis olla vaatepilt tumedapäisest noorest naisest, käed usulises innukuses kokku pigistatud, meeltülendav. Isegi inspireeriv. Päris kindlasti kiiduväärne.

„Teie silmad on klaasistumas,” ütles sügav, lõbustatud hääl tema kõrval.

Lucy ei tundnud seda häält ära, mis oli ebaharilik, sest Lucy Hathaway oli endale ülesandeks võtnud kõiki tunda. See mees oli end ilmselt tema kõrval olevale istmele pärast jutluse algust istuma libistanud. Aga ta ei pööranud end mehe poole vaatama. Lucy tegi näo, nagu ei oleks märganud, et too üldse midagi öelnud oli.

„... Püha Paulus on selles küsimuses ühemõtteline,” jorutas reverend Moody poodiumilt. „Naine peab alistuma oma abikaasa juhtimisele samamoodi, nagu ta alistub Jumalale...” Sõnum kajas ruumis, mis oli täis inimesi, kes olid trotsinud kuiva liivatormi, et moodsas Hotel Royale’is toimuval üritusel osaleda.

Lucy pilgutas aeglaselt silmi, üritades neid klaasistumisest välja tuua. Ta hoidis pilku treenitult, vankumatu tähelepanuga otse ette suunatuna. Ta üritas ka oma mõtteid valitseda, jutlustaja sõnu nagu mesilasi piknikul eemale peletades, ehkki tegelikult tahtis ta hoopis püsti hüpata ja selle lora peale – meeste üleolek naistest – protesteerida.

Ja nüüd, oma parimatest kavatsustest hoolimata, leidis ta end tema kõrval istuva häbematu mehe üle imestamas.

Mehe üle, kelle sosin oli tulnud nii lähedale, et Lucy ta sõnade soojust oma kõrvas tundis.

„Teate,” ütles mees end lähemale kallutades, „te võite üritada...”

„Minge minema,” ütles naine läbi kokkusurutud hammaste, rääkides huuli isegi mitte liigutades. Mees lõhnas loorberivee ja naha järele.

„... minu vastu toetuda,” jätkas mees jultunult. „Sel moel, kui te igavusest magama jääte, ei tõmba te põrandale kukkudes tähelepanu.”

„Ma ei jää magama,” sisistas Lucy.

„Tore,” sosistas mees vastu. „Te olete täiesti ärkvel olles palju huvitavam.”

Jumal küll. Ta ei tohi sellest enam sõnagi kuulata.

Reverend doktor Moody tegi oma kõnes hetkeks pausi, et endale kannust kosutuseks klaasitäis limonaadi kallata.

Lucy tajus meest kõrval oleval toolil end nihutamas ning siis tahapoole nõjatumas, et üks jalg pahkluu kohalt muretul, lõõgastunud moel teise jala põlvele tõsta. Läbi langetatud ripsmete piiludes nägi ta hetkeks mehe püksisäärt. Ülipeenest tumehallist kangast, täiuslikult viigitud, moodsalt laia lõikega.

Lucyt aga kägistas aeglaselt korsett, mis – ta oli selles kindel – oli loodud Hispaania inkvisitsiooni ajal kasutamiseks, ja ta sai mehe peale pahasemaks kui kunagi varem.

„Me peaksime lahkuma,” soovitas mees, „kuni veel võimalik on.”

Lucy vaatas ainitise pilguga stoiliselt ettepoole. See oli esimene paus neljakümneminutises nüristavas loengus ning ahvatlus põgeneda põles nagu surmapatt tema sisemuses. „See on huvitav,” ütles ta, üritades kogu jõust end veenda.

„Milline osa?”

„Mida?”

„Milline osa teie arvates nii huvitav oli?”

Lucy tundis meelehärmi, taibates, et ei suuda viimasest neljakümnest minutist mitte ühtegi sõna meelde tuletada. „Kõik oli,” vastas ta kiirustades.

„Jajah.” Mees kallutas end lähemale. „Nüüd ma siis tean, mis teid tüütab. Oletan, et räägite ka seda, mis teid erutab.”

Lucy tõmbas silmad kahtlustavalt pilukile, sest mitte ükski mees ei olnud temaga kunagi varem vabatahtlikult seltskondlikku vestlust alustanud. See mees valmistas teda arvatavasti ette mingisuguseks alandavaks hetkeks. Mingisuguseks seltskondlikuks fopaaks, nii et tema ja ta semud Lucy kulul naerda saaksid. „Ja siis?“ mõtles Lucy. See ei oleks esimene kord, kui keegi temast naljanumbri teeb. Ta oli varemgi sääraseid hetki üle elanud. Palju sääraseid hetki.

„Hmh,” pomises ta. „Nagu ma seda teile ütleksin.”

„Ma lahkun,” ütles mees. „Tulge koos minuga.”

Lucy ei teinud temast välja. Kui ta nüüd püsti tõuseb, siis inimesed märkavad seda. Nad võivad arvata, et ta järgneb mehele. Nad võivad isegi uskuda, et tal on mehe suhtes „kavatsused”.

Justkui Lucy Hathawayl oleks kunagi sellist asja nagu kavatsused mehe suhtes.

„Kiiresti,” utsitas mees tagant, sosin vaevu kuuldav. „Enne kui ta oma teise sõnamulinaga alustab.”

Kuulajaskond, rahutu ja üritamas seda mitte välja näidata, sumises vaikses, viisakas vestluses, samal ajal kui jutlustaja end värskendas. Lõpuks ei suutnud Lucy enam vastu panna. Ta pidi nägema, kes see ebaviisakas, mahehäälne võõras on. Julge uudishimuga, mis talle seltskondlikes olukordades nii palju probleeme tekitas, pööras ta end näoga mehe poole.

Oh, sa taevane arm! Mees oli nägus nagu päikesejumal.

Lucy silmad, mis ei olnud enam klaasistunud, uurisid meest häbenematu lummusega. Pikkade jalgadega. Laiade õlgadega. Tumepruunid juuksed, korralikult kammitud. Laitmatult õmmeldud riided. Veatu, kandilise lõua tugevuse ja sümmeetriaga nägu, selline, mida võib näha sõjakangelaste monumentidel ja kujudel. Kuid ometi oli sellele konkreetsele näole tembeldatud vaevumärgatav ulakas huumor. Kes pagan see mees küll on?

Lucy ei tundnud teda üldse, ei olnud teda kunagi varem näinud.

Kui oleks näinud, oleks tal see meeles olnud. Sest see ebaharilik soojus, mis tema sisemust läbis, kui ta mehele otsa vaatas, ei olnud tunne, mida kergesti unustada saaks. Lucy Hathaway oli korraga „kavatsuste” üle mõtisklemas.

Mees naeratas, ja mitte ebasõbralikult. Lucy tabas end tema suud jõllitamas, selle kuju kõige intrigeerivama lõualohu poolt oivaliselt esile tõstetud. „Randolph Birch Higgins,” ütles mees väga kerge peakallutusega.

Lucy vaatas süüdlaslikult ringi, aga märkas oma kergenduseks, et nad istusid salongi tagaosas omaette. Ta köhatas kurgu puhtaks. „Kuidas palun?”

„Palun jätke. Ma lihtsalt tutvustasin end. Minu nimi on Randolph Higgins.”

„Oh.” Lucy tundis end kohmetult nagu koolitüdruk, kes ei ole tundideks valmistunud.

„Ma usun, et tavaline vastus on „Tere!”, millele järgneb omapoolne tutvustus,” pakkus mees.

„Milline üleolev, edvistav eesel,“ mõtles Lucy. Ta pani pahaks mehe silmade imelist värvi. Nii ülbe mees ei väärinud täiuslikke leherohelisi silmi. Veelgi enam, ta pani mehele pahaks seda, et too pani Lucyt soovima, et ta ise ei oleks nii kõhn ja mustajuukseline, kokkusurutud huultega ja kohmakas. Lucy ei olnud kütkestav naine ning ta teadis seda. Tavaliselt see teda ei häirinud. Kuid sel õhtul soovis ta alandava tulisusega, et saaks ilus olla.

„Preili Lucy Hathaway,” vastas naine jäigalt.

„Meeldiv teiega tutvuda, preili Hathaway.” Mees pööras end pisut naise poole, oodates midagi.

Lucyt valdas äärmiselt veider tunne, nagu oleks ta ruumis selle mehega kahekesi. Mingil tasandil tajus ta inimesi nende taga olevas suures välissalongis ringi sagimas. Läbi võlvkaarega sissepääsu märkas ta häguselt naisi naermas ja flirtimas, mehi läbi klaasuste välja astumas, et tuulises öös sigarit läita. Loengusaalis rääkisid inimesed järgmist kõneosa oodates summutatud häälel. Kuid ümber Lucy ja Randolphi-nimelise mehe särises õhus veider elekter, neid näiliselt müüriga omaette ruumi eraldades.

„Nüüd peaksite te ütlema: „On meeldiv teiega tu...”“

„Mul ei ole mõttetu vestluse õpitunde vaja,” ütles naine. Taevas teab, et tema ema oli seda talle piisavalt hästi õpetanud. North Divisioni turvalise häärberi kaitsvas varjus oli Viola Hathaway tühisuse kunstivormiks kõrgendanud.

„Sel juhul peaksime mõtestatud vestluse juurde edasi liikuma,” sõnas mees.

„Mis paneb teid arvama, et minu ja teie vahel võiks mõtestatud vestlus toimuda?” küsis Lucy. Tema vanemad olid kulutanud terve varanduse, et tema kombeid drillida, aga mitte mingisugune hulk käitumistunde ei suutnud takistada Lucyt oma arvamust välja ütlemast.

Ta soovis, et härra Higgins ära läheks. Kaugele. Mehest, kes temas säärast kimbatusse ajavat reaktsiooni tekitas, ei olnud muud võimalikku kasu kui...

Lucy oli endaga äärmiselt aus. Võib-olla peaks ta loobuma pahurdamast ja tunnistama, et on äärmiselt sobimatult huvitatud. Ootamatu, patune inspiratsioon võttis võimust. Võib-olla see mees saab kasulik olla. „Uue naisena”¹, kes pooldas tulihingeliselt – olgugi et kahjuks vaid teoorias – radikaalset vaba armastuse mõistet, tundis Lucy kohustust praktiseerida seda, mida sõnas kuulutas. Kuid seni olid mehed teda ebahuvitavaks ja tüütult intelligentseks pidanud. Härra Higginsi arvates näis ta vähemalt huvitav olevat. See oli Lucy jaoks esimene kord ja ta ei tahtnud lasta võimalusel käest lipsata.

„Te vaatate mind nagu kärbes meepotti,” sosistas mees. „Milles asi?”

Lucy pööras pea järsult kõrvale ja vaatas ette, omaenese uimastavast fantaasiast vapustatud. „Te kujutate endale asju ette, söör. Te ei tunne mind üldse.”

Loeng algas taas, igav etlus iidsetest asutajatest – meessoost, muidugi – kristlikus religioonis. Lucy tõstis lõua üles ja kinnitas näole lepliku huvi ilme. Ta oli lubanud preili Boylanile, et ei hakka jutlustajaga vaidlema. Tema äärmuslikud vaated viisid teda sageli pahandustesse, kahjustades preili Boylani kooli mainet. Selle asemel mõtles ta hoopis enda kõrval istuvale võõrale. Kui imelised käed sel mehel on – suured ja tugevad, raske töö või äärmiselt õrnade tegevuste jaoks kaunilt vormitud.

Lucy üritas lükata oma kütkestust südame salasoppi, kus ta kõiki oma häbiväärseid saladusi hoidis.

Mehed tähendavad probleeme. Mitte keegi ei teadnud seda paremini kui Lucy Hathaway. Ta oli kõige kohmakam olevus, seltskondlik äbarik. Teda oli laimatud, pilgatud, vääriti mõistetud. Kui ta oli noorem, tõmbasid poisid tantsutundides kõrsi, otsustamaks seda, kellel saab olema halb õnn olla partneriks pikale tumedapäisele tugevale tüdrukule, kelle ainsaks väärtuseks oli tema isa varandus. Debütantide ballidel ja õhtustel vastuvõttudel, millel ta hilisematel aastatel osales, vedasid noormehed kihla selle peale, kui paljudel jalgadel neiu valssi tantsides trambib, kui paljudele inimestele oma järskude küsimustega piinlikkust tekitab ja kui mitu korda tema vaene ema oma lehviku taha peitub, varjamaks oma tütre põhjustatud häbipuna.

Viimases meeleheitlikus ponnistuses oma tütrele maailmas sobiv paik leida, saatsid kolonel ja proua Hathaway ta „viimistlemiseks” kodust eemale. Nagu glasuuri vajav pulmatort saadeti ta lubjakivist bastionisse, mis kandis nimetust Emma Wade Boylani noorte daamide kool, ja loodeti, et ta väljub sellest naiselike voorustega ehitult.

Selles järveäärses koolis käisid naised, kelle varakad papad said endale pööraselt kõrget õppemaksu lubada. Nad lootsid seal saavutada peenekombelisuse säravat lihvi, mis meelitaks ligi abikaasakandidaate. Isegi need, keda oli armistanud ebatäiuslikkus, võisid lõpuks vajaliku välise sära omandada. Lucy arvates oli veider, et noore naise neiuiga võis lõppeda juhistega selle kohta, kuidas kõige paremini istumiseks krinoliini sättida või visiitkaardi murtud nurkade põhjal kõikvõimalikke tähendusvarjundeid mõista², ent ometi oli ta istunud pikkades loengutes, mis olid just nimelt neil teemadel. Tema vanemate kohkumuseks oli ta nagu pulmatort, mis oli ahjust lauale kandmise ajal pudenenud. Mitte ükski kogus suhkruvõõpa ei suudaks tema vigu kinni katta.

Mil iganes võimalik mattis Lucy oma seltskondlikud puudujäägid raamatu hõrkude, meelelahutuslike lehekülgede vahele. Ta jumaldas raamatuid. Sellest ajast saadik, kui ta oli väike laps, olid raamatud olnud tema suurimateks aareteks ja pidevateks kaaslasteks, pakkudes lohutust ta üksilduses ja pääsemist maailmast, millesse ta ei sobitunud. Ta elas sügavalt loetud lugudes; raamatu lehekülgedest kaasa haaratuna sai temast seikleja, maadeavastaja, sõdalane, imetluse objekt.

Ja iroonilisel moel olid tema paljud ebaõnnestumised preili Boylani koolis võitnud talle mõne teise noore naise poolehoiu. Seal oli ta leidnud sõpru, keda kogu elu kalliks peab. Õpetajad olid Lucy puhul juba ammu alla andnud, andes sellega tema käsutusse ohtralt vaba aega. Samal ajal kui teised õppisid õigesti soolatoose ja kalakahvleid kasutama, oli Lucy avastanud teema, mis tema elule suuna ja tähenduse andis – naiste võrdsed õigused.

Selle jaoks ei olnud tal päris kindlasti meest vaja.

„Me eksime liiga kaugele voorustest, mida meie kiriku loojad meil säilitada ja alal hoida käskisid,” kõmistas reverend Moody Lucy mõtetesse tungides. Naine surus alla jutlustaja sõnade tekitatud pahameelesööstu ja vajutas hambad keelde. Ta ei tohi oma arvamust avaldada, ta oli seda lubanud. „Meie ülesandeks on traditsiooni tunnustada...”

Lucyl oli üks saladus. Sügaval tema südame kõige pimedamas, üksildasemas nurgas igatses ta teada saada, milline võiks olla see tunne, kui üks mees teda niimoodi vaataks, nagu mehed vaatasid tema sõbrannat Deborah Sinclairi, kes oli kuldne ja särav nagu ingel. Ta tahtis teada saada, mis tunne võib olla naerda ja flirtida muretu hooletusega nagu see Deborah’ toaneitsil Kathleen O’Learyl alumisel korrusel kaupmeeste ja lakeidega tavaks oli. Ta tahtis teada, mis tunne võib olla see, kui oled iga oma ihurakuga kindel, et sinu ainsaks elueesmärgiks on imetlusväärne abielu, nagu Phoebe Palmer selles kindel oli.

Ta tahtis teada, mis tunne võib olla toetada pea mehe tugeva õla vastu, tunda neid suuri, võimekaid käsi tema...

Enda peale ärritunud, üritas ta keskenduda meelinüristavale jutlusele.

„Mõelge püha Silviuse õpetuste peale,” ütles jutlustaja, „kes õpetas, et naine on saatana värav, kurjuse rada, mao hammustus, ühesõnaga ohtlik olevus. Ja ometi, mu sõbrad, on välja pakutud, et mõnes koguduses lubatakse naistel ametisse asuda. Kujutlege vaid, ohtlik olevus on ametis kirikus...”

„Oh, taeva päralt.” Lucy hüppas püsti, justkui oleks tema tool korraga põlema süttinud.

Moody peatus. „Kas on midagi arutleda, preili Hathaway?”

Suutmata kauem oma arvamusi alla suruda, pani Lucy end lahinguks valmis. Ta oli preili Boylanile lubanud, et ei tekita probleeme, aga see mees oli liiga kaugele läinud. Lucy haaras enda ees oleva tühja tooli seljatoest kinni. „Tegelikult võiksime me arutleda selle üle, miks meie uskumusi dikteerivad sellised mehed nagu püha Silvius, kes pidas alla neljateistkümneaastasi armukesi ja eostas lapsi samaaegselt kolme erineva naisega.”

Šokeeritud õhuahmimised ja mõned naerukihinad pühkisid läbi kuulajaskonna. Lucy oli harjunud sellega, et teda naeruvääristati ja ütles endale sageli, et kõikidest visionääridest saadakse valesti aru. Kuid see ei võtnud siiski selles olevat torget.

„Kust te seda teate?” nõudis üks mees esimesest reast.

Ebapopulaarsete vaadete avaldamise kunstis vilunud, vastas Lucy: „Ma lugesin seda raamatust.”

„Vean kihla, et te mõtlesite selle äsja välja,” süüdistas Higgins, vaikse häälega pobisedes.

Naine pööras end järsult näoga tema poole, turnüür vastu ta ees olevat toolirida kopsimas. Keegi itsitas, aga Lucy eiras pilkavat heli. „Kas te olete selle vastu, et naistel ka endil mõtteid on, härra Higgins?”

Pool mehe suust kaardus pahelises häbematus naeratuses ülespoole. Ta nautis seda, olgu neetud ta smaragdrohelised silmad. „Kuni need mõtted pöörlevad ümber kodukolde ja perekonna, ma aplodeerin neile. Naine peaks tundma uhkust oma naiselikkuse üle, aga mitte teesklema, et on mingil moel võrdne mehega.”

„Õige, õige,” hüüdsid mitmed hääled heakskiitvalt.

„See on iganenud argument,” nähvas Lucy. „Abikaasa ja lapsed ei pea tingimata naise ellu kuuluma, ükskõik kui sobiv selline korraldus ka mehe jaoks on.”

„Ma arvan, et võin aimata teie arvamust meestest,” ütles Higgins, naisele julgelt silma pilgutades. „Aga kas teile siis lapsed ei meeldi, preili Hathaway?”

Tõtt-öelda ei meeldinud jah. Lucy isegi ei tundnud ühtegi last. Ta oli imikuid alati nõudlikeks ja mõistetamatuteks ning vanemaid lapsi rumalateks ja mõttetuteks pidanud.

„Aga teile?” küsis naine vastu ega vaevunud vastust ootama jääma. „Kas te hakkaksite kunagi mõnd meest selle standardi põhjal hindama? Loomulikult mitte. Miks seda siis naise puhul teha?”

Higgins lõi endast maskuliinse muretuse ja enesekindluse pildi, kui püsti tõusis ja reverend Moodyle kummardas. „Kas viime selle arutelu mõnda sobivamasse paika üle?” küsis ta. „Võib-olla poksiringi?”

Moody astus naerdes poodiumilt tagasi. „Vastupidi, me oleme lummatud. Ma vabastan põranda avatud arutelule.”

Tore, mõtles Lucy. Nad kõik ootavad, et ta endale häbi teeks. Sellega suudab ta vähese vaevaga hakkama saada. Ta libistas pilguga üle ruumi, märgates mitme prominentse külalise kohalolu – härra Cyrus McCormick ja härra George Pullman, kelle ettevõtted olid teinud neid peaaegu sama rikkaks kui Lucy enda isa kolonel Hathaway, osariikidevahelise sõja kangelane. Ta märkas härra Robert Todd Lincolni, kadunud Suure Vabastaja³ poeg ja linna üks juhtivaid seltskonnatalasid. Jasper Lamott, Korraliku Õigluse Vendade juht, istus enesega rahulolevas upsakuses. Neid vaadates tundis Lucy vastikut väikest kadedusetorget. Kui lihtne on meestel seista ja suuri asju arutada, kindlad teadmises, et maailm on nende käeulatuses.

„Mina usun,” ütles ta, „et naistel on sama palju õigust kui meestel kirikus või valitsuses tööd saada. Tegelikult kavatsen ma toetada proua Victoria Woodhulli kampaaniat Ameerika Ühendriikide presidendiks saamiseks,” lõpetas ta tähtsalt.

Higginsi kulm laskus hukkamõistvalt alla. „See naine on oht kõigile korralikele inimestele.”

Lucy tundis raevusööstu, aga tuline emotsioon segunes veidralt millegi ootamatuga – kiheleva erutusega, mida põhjustas mehe lähedus. „Enamik harimatuid mehi arvab nii.”

„Selle naise ideed vabast armastusest on vastikud,” hüüdis Jasper Lamott üle ruumi kuulajaid nõusolevalt kõmisema pannes.

„Te üksnes arvate nii, sest ei saa temast aru,” teatas Lucy.

„Ma saan aru, et vaba armastus tähendab ebamoraalsust ja lodevust,” ütles Higgins.

„Päris kindlasti mitte.” Lucy rääkis veendunult, üritades teha au selle suurepärase naise ideedele, ehkki teadis, et tema ema paluks nuusksoola, kui kuuleks, et Lucy võõra mehega hulga innukate kuulajate ees lodevuse üle väitleb.

„Kas ta mitte täpselt seda silmas ei peagi?” küsis Randolph Higgins. „Et naisel peaks olema lubatud järgida oma ürgseid instinkte, hüljates isegi oma abikaasa ja perekonna, kui ta seda soovib?”

„Absoluutselt mitte.” Ruumis olijate pead pöördusid ühele ja teisele poole, justkui vaataksid tennisemängu. „Vaba armastuse tõeline tähendus on püüdlus õnne poole. Nii meeste kui naiste puhul.”

„Naise õnn on abielus ja perekonnas,” väitis mees. „Kõik meie traditsioonid kinnitavad seda.”

„Kust, taeva nimel, tuleb see komme teeselda õnnelikku abielu, kui üks osapooltest on tegelikult sügavalt õnnetu? Abielu on südame-, mitte seaduseasi, härra Higgins. Kui abielu on vaimselt läbi saanud, siis peaks see ka tegelikult läbi olema.”

„Te olete peaaegu sama ohtlik kui tema,” ütles mees kaledalt naerdes. „Järgmiseks te ütlete mulle, et kiidate heaks abielulahutuse.”

„Ja teie ütlete mulle, et usute, et neljateistkümneaastane tüdruk, keda sunniti abielluma alkohoolikuga, peaks kogu eluks selle mehe juurde jääma.” See oli täpselt see, mis oli Victoria Woodhullile osaks saanud. Aga selle asemel, et asjaoludel end maha suruda lasta, oli ta alustanud ristiretke, et naised meeste türanniast ja alandamisest vabastada.

„Inimesed peavad enda tehtud valikutega elama õppima,” ütles mees. „Või on see teie tõekspidamine, et naised ei pea oma otsuste eest vastutust võtma?”

„Nagu paljudel naistel, ei lubatud proua Woodhullil otsustada. Ja söör, te ei tea minust ega minu tõekspidamistest mitte midagi.”

„Te olete ärahellitatud, üleprivilegeeritud debütant, kes oma igavuse peletamiseks probleeme tekitab,” teatas mees. „Kui te tõesti naiste täbarast olukorrast hooliksite, oleksite hoopis West Divisionis ja toidaksite vaeseid.”

Mõne mehe poolt kostis kerget plaksutamist.

„Naised oleksid paremini koheldud, kui mehed lihtsalt tunnistaksid nende õigust hääletada.”

„Te peaksite Wyomingi territooriumile ümber asuma. Nemad seal lubavad naistel hääletada.”

„Sel juhul nad mind seal ei vaja,” vastas Lucy. „Nad on juba võitnud.”

„Milline kirg,” ütles mees.

„Kas tunnistate seda või ei, aga kogu universum pöörleb ümber kiretunnete.”

„Mu armas preili Hathaway,” lausus härra Higgins arukalt, „just sellepärast meil ongi olemas institutsioon, mida te kirute – abielu.”

Lucyt valdas veider tunne, kui ta mehega vaidles. Ta arvas, et tunneb end mehe väljakutsetest solvatuna, aga selle asemel oli ta hoopis põnevil. Kui ta mehele otsa vaatas, haaras teda värisev soojus. Ta tabas end alatasa ka mehe suud jõllitamas ja meenutamas seda, milline oli olnud see tunne, kui too talle kõrva sosistas. See tunne oli oma loomult üsna... seksuaalne.

„Abieluinstitutsioon on aegade algusest saadik inimkonna nurgakivi olnud,” ütles Higgins. „Läheb vaja enamat kui üks õnnetu peast põrunud naisterahvas, et maailma vastupidises veenda.”

„Ainuke peast põrunu siin olete...”

„Palun vabandust.” Nagu roosi õielehtede torm sisenes salongi Phoebe Palmer, näol viisaka aupaklikkuse mask. Kombekooli isehakanud komblusvalvur suutis Lucy alati tagasi tõmmata, kui too häbistatuse serval vaarus. „Preili Lucyt vajatakse ja asi on väga pakiline. Tule, kullake, lähme nüüd.” Õrna välimusega naise kohta oli Phoebel raudne haare, kui ta Lucyl käsivarrest kinni võttis. Lucyl ei olnud muud valikut kui talle järgneda, kui ei tahtnud stseeni korraldada.

„Selle institutsiooni jaoks, mida te kaitsete, härra Higgins, on olemas nimi,” ütles Lucy, lahkumislasku üle õla tulistades. „Õnneks kuulutati orjandus kaheksa aastat tagasi „Vabastamise proklamatsiooniga” ebaseaduslikuks.”

Phoebe sikutas veel viimast korda teda käest ning tõmbas Lucy läbi ukseava välja. „No tõesti,” ütles ta, tõreledes sõbrannaga veel enne, kui nad ruumist välja said, „ma ei saa sind hetkekski üksi jätta. Ma arvasin, et kristlik loeng on piisavalt turvaline valik, aga näen, et eksisin.”

„Sa oleksid pidanud kuulma, mida nad ütlesid,” vastas Lucy. „Nad ütlesid, et me oleme saatana värav.”

„Kes meie?”

„Naised, vaat kes. Sina oleksid ka sõna võtnud.”

Phoebe suu jõnksatas, pannes vastu naeratusele. „Ah, Lucy. Sa laod alati kõik otse välja ja satud probleemidesse. Ja mina üritan sind pidevalt seltskondlikku enesetappu sooritamast takistada.”

„Ma arvan, et seda ma juba tegin, möödunud augustis, kui oma korseti tollel valimisõiguse nõudmise miitingul ära põletasin.” Lucy vabastas oma käsivarre Phoebe haardest. „Probleemist rääkides, kuidas Kathleen hakkama saab?”

„Sellepärast ma sulle järele tulingi.” Phoebe osutas klaasuste poole, mida ääristasid tuttidega ehitud sametkardinad. „Ta flirdib nagu pöörane Dylan Kennedyga.”

Lucy vaatas osutatud suunas ja märkas Kathleen O’Learyt smaragdrohelises õhtukleidis, lõõmavpunaste juustega pea härra Dylan Kennedy tumeda ülikonna taustal säramas. Neid vaadates tundis ta teravat rahuldustunnet. Kathleen oli palju enamat kui toaneitsi. Ta oli nende sõber. Ja sel õhtul oli ta nende eriline projekt.

Nende vemp oli tegelikult seltskondlik eksperiment. Lucy väitis, et on võimalik võtta iirlannast teenija, ta uhkesti riidesse panna ja mitte keegi ei arvaks iial ära tema tagasihoidlikku tausta. Phoebe, parandamatu snoob, vandus, et kõrgklassi inimesed näevad maskeeringu kohe läbi.

Klaasustest raamitud, kallutas Kathleen pead ja naeratas härra Kennedyle, ühele Chicago kõige ihaldusväärsemale poissmehele. Öötaevas nende taustal näis linnatuledest hõõguvat ja tukslevat. Vaadates tundis Lucy nukruse sikutust. Nad olid mõlemad nii kütkestavad ja romantilised, nii helendavad neid ümbritsevast sädelevast energiast. Ta ei osanud ette kujutada, mis tunne see võiks olla, kui mees teda niimoodi imetleks.

„Noh,” ütles ta järsult Phoebele. „Üks asi on selge. Ma olen kihlveo võitnud. Sa pead annetama sada dollarit naiste valimisõiguse liikumisele.”

„Kathleenil on endiselt aega midagi ebakohast öelda.” Phoebe vaatas Lucyt iroonilise naeratusega. „Kuid täna õhtul näib see sinu eriala olevat.”

Lucy naeris. „Ainult täna õhtul?”

„Ma üritasin viisakas olla.” Ta võttis uuesti Lucyl käe alt kinni. „Ma soovin, et Deborah oleks täna õhtul koos meiega tulnud.”

Ärevuse judin tõrjus eemale Lucy lõbususe. „Ta näis olevat üpris haige, kui me koolist lahkusime.”

„Ma olen kindel, et temaga saab kõik ko... Armas taevas, see on lord de Vere.” Phoebe purjetas tagasi vaatamata tervitama pehme lõuaga inglise aadlikku, kellega ta lootis ja palvetas, et ühel päeval abielluda võib.

Lucy tabas end mõtlemas härra Higginsile ja viisile, kuidas nende avalik erimeelsus privaatsetele mõtetele oli viinud. See oli haruldane asi, kohata meest, kes teda mõtlema pani. Ta ei oleks pidanud mehega niimoodi vaenulikult vaidlema, aga ei saanud sinna midagi parata. Mees oli provokatiivne ja teda oli lihtne provotseerida.

Kui loenguruumist veel inimesi välja valgus, märkas Lucy meest kõrvaloleva toa poole suundumas ning langetas otsuse. Esmalt otsus ja seejärel plaani tegemine – see oli Lucy viis tegutseda. Ei olnud põhjust millessegi uskuda, ilma selle usu alusel tegutsemata.

Mida ta endale tunnistas, mida oli hakanud uskuma, oli see, et ta oli pööraselt härra Randolph Higginsist kütkestatud. Enne tänast õhtut ei olnud ta kunagi kohanud meest, kes teda veetluse välgunooletorkeid tundma oleks pannud. See pidi midagi tähendama. See pidi tähendama, et see mees oli see õige.

See oli hetk, mil tema tegevusplaan mängu sekkus. Ta tahtis meest oma armsamaks.

Kui Randolph Higgins läks pika laua juurde, mis oli täis punši ja suupisteid, marssis Lucy otse läbi ruumi tema juurde. Mees ei andnud millegagi märku, et oli teda näinud, aga kui ta laua juurest eemale pööras, oli tal käes kaks tassi limonaadiga.

„Teie,” ütles mees Lucyle tassi ulatades, „olete kõige ärritavam olevus, keda ma kunagi kohanud olen.”

„Tõesti?” Naine võttis lonksu magushapukat limonaadi. „Ma võtan seda komplimendina.”

„Nii et te olete siis nii ärritav kui ka aeglase taibuga,” ütles mees.

„Te ju ometi ei arva nii.” Meest üle tassiserva vaadates lisas Lucy: „See on mulle komplimendiks, kuna olen teid mõtlema pannud.”

Jumala eest, aga oli see alles üks oivaline meheeksemplar. Lucy tundis nii suurt võidurõõmusööstu, et ei suutnud valitseda laia naeratust oma näol. Ta oli selle mehe lõpuks leidnud. Terve elu oli ta uskunud, et ei kohta mitte kunagi kedagi, kes võiks temas kirge tekitada, jagada tema unistusi, tuua talle rõõmu, ja nüüd oli ta lõpuks säärase inimese leidnud. Mehe, keda ta saab imetleda, võib-olla isegi armastada.

„Kas ma teen teile nalja?” küsis mees heatahtlikult kulmu kortsutades.

„Miks te seda arvate?”

„Sest te muudkui naeratate mulle, ehkki ma ütlesin äsja, et olete ärritav ja...”

„Aeglase taibuga,” meenutas naine talle.

„Jah,” ütles mees. „See oli minust jäme.”

„Oli jah. Aga ma andestan teile.” Lucy vaatas vargsi ringi. „Härra Higgins, mis te arvate, kas me võiksime minna kusagile... vähem avalikku paika?” Enne kui mees vastata sai, võttis Lucy tal käest kinni ja tõmbas teda nüüd tühja loengusaali poole. Kuiv torm, mis oli linnas kogu õhtu ringi keerutanud, peksis vastu aknaid. Gaasilambid kumasid seintel, oranž valgus salapäraselt aknaruutudel võbelemas. Kullatud toolide read seisid keskmise vahekäigu külgedel ning hetkeks, kui Lucy meest mööda karmiinpunast vaipa ruumi eesosa poole juhtis, oli tal kummaline tunne, et tegemist on laulatusega.

„Preili Hathaway, milles asi on?” küsis mees oma kätt naise omast vabastades.

„Ma tahtsin teiega eraviisiliselt rääkida.” Lucy süda peksles. See on lihtne asi, ütles ta endale. Mehed ja naised korraldavad kohtamisi kogu aeg. Ta ei peaks sellepärast nii ähmi täis minema.

„Hea küll.” Mees toetas puusa vastu tooliselga. See poos oli nii hooletult mehelik ja mõtteid äratav, et Lucy peaaegu unustas oma eesmärgi. „Ma kuulan.”

„Kas te nautisite tänaõhtust loengut, härra Higgins?”

„Ausalt?”

„Ausalt.”

„See oli tapvalt igav.”

Mees ilmselgelt ei jaganud tema väitlemiskirge. Lucy hingas sügavalt sisse. „Või nii. Noh, sel juhul...”

„... kuni üks teatud noor daam oma arvamust hakkas avaldama,” lisas mees. „Siis leidsin ma selle tõeliselt huvitav olevat.”

„Huvitav?”

„Jah.”

„Ning... provokatiivne?”

„Päris kindlasti.”

„Kas te arvasite, et see oli... virgutav?”

Mees naeris kõva häälega. „Nüüd, kui seda mainite.”

Lucy erutus tõusis lakke. „Oh, ma olen nii rõõmus, härra Higgins. Tõepoolest rõõmus. Kas ma võin teid Randolphiks kutsuda?”

„Minu sõbrad kutsuvad mind tegelikult Randiks.”

Lucy tahtis päris kindlasti tema sõber olla. „Väga hea, Rand. Ja sina pead mulle Lucy ütlema.”

„See on väga veider vestlus, Lucy.”

„Olen nõus. Ja ma ei ole veel isegi oma jutu mõtteni jõudnud.”

„Võib-olla peaksid seda siis tegema.”

„Jutu mõtteni jõudma.”

„Just.”

Jumal küll, kuidas ta kartis. Aga ta tahtis seda meest nii väga. „Noh, asi on nii, härra... Rand. Kui ma ennist kirglikest tunnetest rääkisin, vihjasin ma sellega sulle.”

Mehe nägu muutus surmkahvatuks. Tema suu liikus, aga ühtegi heli välja ei tulnud.

„Vaata,” kiirustas Lucy edasi, „ma olen alati armukest tahtnud. Ma ei ole kunagi kohanud meest, kellega tahaksin koos oma elu veeta, aga kui endale armukese võtaksin, ei oleks mul abikaasa järele vajadustki.”

„Oh sind õnnelikku.” Osa värvist, ja ülbusest, naasis mehe võluvasse näkku.

Lucy tajus tema iroonilise märkuse taga allasurutud naeru. „Aga ma ei taha armuafääri üksnes selle enda pärast. Ma olen oodanud kohtumist mehega, kelle vastu külgetõmmet tunneksin.” Ta vaatas Randile otse silma. „Ja ma olen su lõpuks leidnud.”

Lõbustatud ilme kadus mehe näolt. „Lucy.” Tema hääle madal tämber liikus üle naise nagu hellitus.

„Jah?”

„Lucy, mu kallis, sa oled äärmiselt võluv tüdruk.”

Naine plaksutas käsi, täielikult lummatud. „Arvad nii?”

„Tõepoolest arvan.”

„See on imeline. Mitte keegi ei ole mind kunagi varem võluvaks pidanud.” Ta vatras, aga ei saanud sinna midagi parata. „Mu ema ütleb, et olen liiga tundeküllane ja kaugelt liiga otsekohene, ja et ma...”

„Lucy.” Mees haaras tal käsivartest kinni.

Lucy peaaegu sulas, aga hoidis end sirgelt, oodates mehe suudlust. Teda ei olnud kunagi varem ükski mees suudelnud. Kui ta oli noorem, suudles teda Cornelius Cotton, aga Lucy sai hiljem teada, et poisi vanem vend oli nooremale maksnud, et ta seda teeks, seega ei läinud see arvesse. Praegune saab olema teistsugune. Tema esimene päris ehtne suudlus kõige nägusamalt mehelt, kes kunagi loodud.

Tema ja teised preili Boylani kooli noored daamid istusid hilistel öötundidel pärast tulede kustutamist üleval, sosistades sellest, mis tunne on meest suudelda ja viisidest, kuidas mees naist puudutada võib. Üks asi, mida ta mäletas, oli sulgeda silmad. Näis olevat häbiasi neid kinni panna, kui mees nii suurepärast vaatepilti pakkus, aga Lucy tahtis seda õigesti teha. Ta sulges silmad.

„Lucy,” ütles mees taas, häälest kostmas meeleheite toon. „Lucy, vaata mulle otsa.”

Naine avas meelsasti silmad. Milline oivaline nägu sel mehel oli, nii tulvil iseloomu ja tugevat tervist ja liigutavat siirust. Nii täis sensuaalset lubadust, viis, kuidas ta huuled naeratuseks kaardusid, viis, kuidas silmad olid pilgeni täis... kurbust? Kas see saab olla kurbus, mida ta mehe silmis nägi? Kindlasti mitte.

„Rand...”

„Tss.” Mees puudutas õhkõrnalt oma sõrmega naise huuli, et teda vaigistada.

Lucy põles tema puudutusest, aga mees võttis kiiresti sõrme ära.

„Lucy,” ütles ta, „enne kui sa midagi enamat ütled, pean ma sulle midagi ütlema...”

„Randolph!” hüüdis kellegi hääl ukseavast. „Seal sa oledki, Randolph. Ma olen sind igalt poolt otsinud.”

Lucy pöördus ruumi tagaosa poole. Seal, ukseavas, seisis kõige rabavama välimusega naine, keda ta kunagi näinud oli. Väikest kasvu, blond ja nõtke, hoidis ta oma siredat keha küsimärgikujuliselt, riietatud kaunisse õhtukleiti, mis kandis Worth’s Salon de Lumière’i moemaja kaubamärk-rosette. Lõhnastatud siidi kahinal liikus ta nende suunas, käsi Randi poole välja sirutatud.

„Lõpuks leidsin ma su üles,” lausus oivaline blond naine, tema sõnad Lucy omade irooniliseks kajaks.

Randi kahvatus muutus kiiresti tuhmiks punaks, kui ta naise käe kohale kummardus. „Preili Lucy Hathaway,” ütles ta end sirgu ajades ja teelt eest astudes, „lubage mul teile tutvustada Diana Higginsit.” Ta libistas käsivarre ümber naise saleda piha. „Minu abikaasa.”

1 “Uus naine” oli termin, mida kasutati 19. sajandi teisel poolel, kirjeldamaks naisi, kes nihutasid piire, mida ühiskond naistele peale surus. Tänapäevane vaste sellele oleks feminist. (Tlk)

2 Aastatel 1840–1900 levinud viis erinevate sõnumite edastamiseks, “märkmete” tegemiseks (nt kaardi ülemine vasakpoolne volditud nurk näitas, kas andja andis kaardi isiklikult või kasutas selle edastamiseks teenrit; vasakpoolne alumine volditud nurk tähistas hüvastijättu). (Tlk)

3 Suur Vabastaja on Abraham Lincolni hüüdnimi. (Tlk)