Читать книгу Häkkerijaht - Taavi Kangur - Страница 5

Kitsast koridorist kostis lohisevaid samme. Kalle kuulatas, pea viltu, proovides iga heli analüüsida. Vitali vist, mõtles ta. Tema ukse tagant läksid sammud mööda, jäid seisma ja pöördusid tagasi. Mida ta, kurat, koperdab niisama, mõtles Kalle pisut pettunult, kui sammude kaja eemaldus. Ruumis olid neli seina ja tema nende vahel. Täringu viis. Paljudel vangidel oli just selline tätoveering kämblal, et oma kinniistumist tõestada. Seinad olid heledad ja lamp põles eredalt. Mitte midagi ei olnud, millega oleks võinud meelt lahutada. Siin kambris pidi mõtlema. Mõtlema oma käitumise üle, sest nagu vanglaülem kinnitas, ei sobi nende seltskonda selline inimene, kes teisi peksab. Isegi siis mitte, kui ta seda enesekaitseks teeb. Kui Kalle küsis seepeale, kas ta peaks ennast peksta laskma, noogutas vanglaülem mõtlikult. „Allaheitlikkus on siin võti, usu mind. Sa oled juba näidanud, et sinus on sisu. Nüüd pead valusate lõustade ja murtud käte eest paar korda kannatama ja siis jäetakse sind rahule. Ehk saad isegi alumise nari endale.”

Jah, Kalle oli selle peale isegi mõelnud, pärast kolmandat kartsaskäiku, et võib-olla peab alistuma, käed kaitseks näo ette tõstma ja kummardama, et need ühte ruumi topitud ja igavusest lõhki minemas mehed saaksid ennast tema peal välja elada. Kuid niipea, kui ta astus kambrisse ja esimene irvitava lõustaga vang tuli vehkima, hakkasid käed-jalad automaatselt töötama, nagu tainast sõtkudes või põldu kõblates. Kallel polnud illusioone. Varsti jääb ta alla. Ta kulmud olid puruks pekstud ja hambad läbi alumise huule löödud. Keha oli sinikaid täis vorbitud, aga siiani polnud nad siiski suutnud ka kambaga ühelegi elutähtsale kohale pihta saada. Kaasvangide poolel oli arvuline üleolek ja tema pidi millalgi magama. Vanglaülem tegi talle üksikvangistusse saatmisega teene. Kartseris ei tulnud und. Tuli põles päeval ja öösel – reeglid nõudsid, et vangil pidi kogu aeg silma peal hoidma. Teki oleks saanud üle pea sikutada ja silmad kõvasti kinni suruda, aga sellest ei tulnud midagi välja, sest seal ootasid tema teod. Eelmine nii kauge maailm, millest möödas vaevalt poolteist aastat. Kummitused teevad üksinduse koledamaks. Oli vaja midagi, mis teda elu juures hoiaks, aitaks mõtted üle elada ja terve mõistusega välja saada. Vitali sammude kõla mängis selles protsessis tähtsat rolli. Need kinnitasid, et seal kuskil on muu elu. Ta tahtis ja ihkas sinna tagasi, olenemata faktist, et ta ei sobinud maailmaga kokku. Maailm tahtis ta alati kinni püüda ja kuskil paigal hoida. Nüüd käituks ta ehk teistmoodi. Läheks ära kaugele, elaks erakuna. Oli selge, et inimkontaktid ei teinud talle head ja tema ei teinud inimestele head. Tunded olid vastastikused, vastikus mõlemapoolne. Kõigepealt peab ta oma karistuse ära kandma. Õnneks jäi lootus, et ta saab välja. Kolmteist aastat tuleb veel sitsida. Kuidas ta need siin vastu peab, seda ta ei teadnud.

Vitali sammud liginesid uuesti. Kalle tõstis pead – kaks korda lühikese ajavahemiku tagant tema kongi juures käimine tähendas midagi. Ilmselt tullakse ikkagi talle järele. Sammurutiin oli lõhutud, mingi muutus pidi tulema. Ja tõepoolest peatusid sammud Kalle kartseri ukse taga ja metalne luuk avati.

„Käed siia,” kostis korraldus. Käerauad klõpsasid kinni ja Kalle astus uksest eemale, ennetades järgnevat korraldust. Nad asusid ühiskambri poole teele. Kalle oli päevade lugemisega mööda pannud. Ta arvas, et järgmise lahinguni on aega vähemalt kaks ööpäeva.

Pea pisut õlgade vahel ja veidi ettepoole küürus. Nii oli raudus kätega mugavam käia. Kalle teadis, et ta võiks iga kell Vitali pikali lüüa või tappa, ka ilma käte abita, aga sellest poleks tolku. Müürid olid kõrged ja valvureid palju. Isegi kui tal õnnestukski ennast välja võidelda, ootaks teisel pool aeda üksus, kes oleks sama treenitud nagu tema. Pealegi oli Vitalil pere, kes teda õhtul pikisilmi koju ootas. Mees täitis oma kohustusi laitmatult ja ei olnud pättide tallalakkuja nagu mõned teised valvurid.

Jõudu oli Kallel palju, sest kogu üksikvangistuses oldud aja ei saanud ta ennast muudmoodi unele väsitatud, kui harjutusi tehes. Jõud kasvas ja kaal kadus esimese aastaga. Korralikku võhma polnud, aga jõud ja rüht olid tagasi, peaaegu tippaegade tasemel. Mõneti töötas hea füüsiline vorm needusena tema vastu: ei lasknud kambrikaaslastele võitluseta alistuda.

Vitali jäi seisma enne tuttava kongiukse juurde jõudmist. „Kuule, püüa seekord seal kauem vastu pidada, kui kolm minutit, eks?” Ta võttis Kallel käerauad maha, rikkudes sellega jämedalt vanglaeeskirja. „Kuula nüüd, ma rääkisin Petjaga läbi. Tema on siin kambris puutumatu staatuses. Lähed sisse, saad paar korda vastu lõugu, siis astub Petja vahele ja sind jäetakse rahule. Saad aru?”

„Miks sa seda teed?” küsis Kalle.

„Kurat, kahju hakkas, sinust, sitakotist. Millegipärast arvavad paljud, et vanglas on vaja kõigil lambid kinni lüüa. Tegelikult jõuad valesid mehi tümitades kukeks. Ja see sa küll olla ei taha.”

Kalle noogutas jonnakalt. Juba nüüd teadis ta, et kõik lõppeb nii nagu varem. Polnud temal isu alla vanduda. Isegi kongi kodurahu nimel mitte. Vitali vaatas teda ja tajus jonnakust, rehmas käega ja ütles: „Ise tead, raisk, võta arvesse, et Petjaga on räägitud ja ta on sinu poolt.”

„Milline see Petja on?”

„Selline lühikest kasvu ja jässakas. Ah, tead küll, see, kelle voodi on kohe akna all.”

Kongi uks avanes ja Kalle astus üle läve. „Ma ei hakka parem üldse ära minemagi,” pomises Vitali talle järele.

Publik juba teadis, et Kallet on oodata, ja seisis justkui juhuslikult püsti. Tegelikult tahtsid nad ukse sulgudes Kallele ligi hüpata enne, kui tal käerauad maha võetakse, see plaan oli aga vett vedama läinud ja nüüd seisid nad pisut ebalevalt. Nad ei kartnud, lihtsalt nende esialgne plaan oli luhtunud. Neid näris mõte, miks ja kuidas Kalle käed vabad olid. Selline olukord polnud tavapärane, siin taga võis rohkemat peituda – kas või vanglate erirühm koridoris, kes olid valmis iga kakluse kohe maha rahustama ja igale vangile pisut kumminuia maitsta andma. Kalle seisis rahulikult, käed kõrval, vältides silmavaatamist. Milleks esimesena rünnata. Julget silmavaatamist loeti jalaga perse löömiseks. Vähemalt mõjus täpselt samamoodi.

„Noo, tropp, tulid siia jälle tüli norima?” küsis üks vangidest. Ta üritas oma ütluse peale kohe ka pisut irvitada, oodates, et teised temaga kaasa tulevad, aga sünge vaikus kestis. Ikka veel ei teatud täpselt, mis toimus kongist väljaspool.

Kalle otsustas seekord ise otsa lahti teha ja astus pika sammu kõige lähema vangi poole, kes kohe osavalt kõrvale astus ja ümber pööras, et selja tagant rünnata, aga Kalle tormas pika sammuga edasi nii kaugele, kui sai. Betoonsein püüdis ta kindlalt kinni. Kalle rammis seina ja kukkus vedelalt pikali. Viimane, mida ta nägi, oli Petja nägu, imestusest pikerguseks veninud.

•••

Kalle põrnitses hooletult värvitud plekklauda. Kokkupõrge seinaga oli talle õnnelikult lõppenud, sellistes asjades tal ikka vedas. Pea oli katki, vajas kolme õmbluspistet ja tuikas kuratlikult, aga muud polnud viga midagi. Arst ütles täie tõsidusega, et ta peaks nädalaks tuppa jääma ja rahulikult voodis lebama. Nagu tal olekski võimalik midagi muud teha. Kohe peale pea kinnisidumist viidi ta ülekuulamisruumi. See ei olnud tavapärane, muidu oleks vanglaülem ta oma kabinetti lasknud toimetada, ju siis oli oodata külalist väljastpoolt vanglamüüre. Mõnda uurijat, ülekuulajat, kes tahab talle veel midagi kaela määrida. Ega tal kiiret pole. Mõte, et varsti istub ta jälle kurdistavas üksinduses, karistades ennast oma mõtetega ja nägudega, kes viimasel ajal tema lühikestest ja rahututest unedest läbi lippasid, tegid ta nukraks. Jah, Kalle teadis, et käitudes pähetambitud sõjaaja määruse järgi, peites jälgi, proovides ennast tagajärgede eest kaitsta, tappis ta süütu kõrvalseisja. Konflikt kogus tuure. Ta teadis, et oli tegutsenud õigesti, ja ta teadis, et oli teinud kõik lootusetult valesti. Tapmist sai lubada ainult siis, kui kuskil sõda kuulutati ja keegi vaenlaseks määrati – ja see oli peen poliitika.

Uks paiskus valla, koridori ere valgus paistis silma. Sisseastuja istus, pani käed lauale ja vaatas otse Kallele silma: „Ma tahan, et sa mind ära kuulaksid.”

Kalle mühatas, pööras pead ja ei öelnud midagi. Vangla kasvatas sedasorti kannatust ja õpetas, et kui midagi pole vaja öelda, siis pole vaja mitte midagi öelda.

Mees ootas pisut ja nügis küünega mansetinööpi. Kalle pani tähele, et käed olid hästi hooldatud ja nukid terved. Ei mingeid võitluskunste, ei mingeid töid väljaspool kontorit. Mingi uurija ikka, jõudis ta mõttes järeldusele. Kinnises süsteemis näeb igasuguseid veidrikke. Võib-olla euroliidu ametnik, kes tuli rahuloluküsitlust tegema.

„Minu nimi on Erki. Ma olen siin, noh, võib öelda, et eraviisiliselt.”

Vaikus.

„Ma olen sind jälginud.” Erki tegi pausi ja näis, et teda Kalle vaikimine ei sega. Ilmselt otsustas ta lõpuks, et kellegagi kontakti loomisel pole hea mõte öelda, et sa oled tal salaja silma peal hoidnud. „Õigemini, ma pole sind jälginud, vaid sinu toimikutega tutvunud. Olen kõigega kursis, millega sa siiani hakkama oled saanud.”

Hakkab tulema, mõtles Kalle ja noogutas julgustavalt.

„No vot, ja mulle kuluks üks abiline marjaks ära.”

Kalle tõusis, toetas kätega lauale ja vaatas Erkile silma ja ütles rõhutatult: „Kitseks ma ei hakka!”

„Oo, ei-ei.” Erki raputas kiiresti pead ja vehkis kätega. „Sellist looma mul vaja pole.”

Kalle istus.

Erki kummardas pisut lähemale sõnas poolihääli: „Vaata, mul on vaja sinu koolitusega meest. Üht-teist on teoksil.”

Kalle istus tuimalt edasi ja uuris oma pahklikke käsi.

„Seal väljas on mees, kellel on vaja silma peal hoida. Mina seda teha ei saa.”

Kalle elavnes pisut, kuuldes sõna „väljas”. „Sul on vastus olemas. Kui see keegi on väljas, siis on asjad kehvasti. Mina olen nimelt sees.”

„Kuule, selle annab ära korraldada,” lubas Erki, „saad pisut puhkust.”

Kalle muidugi teadis, et mõnedele vangidele lubati rohkem kui teistele, kuid tema kaliibriga mehi nii naljalt jalutama ei lastud. Muidugi olenes kõik, nagu igal muulgi alal, vajadusest ja õigetest tutvustest. Kallet segas, et ta ei osanud Erkit kuhugi kategooriasse paigutada. Bandiit ta ei tundunud olevat, kuigi mõned jooned sellele viitasid. Politseinik ta samuti polnud. Äkki keegi prokuratuurist?

„Noh, nõus?”

Erki ettepanekust õhkus pahandust. Aga olla jälle vaba. See oli mõte, millega ta üksikvangistuses oli pikalt mänginud. Mida hakata oma eluga peale siis, kui ta siit ükskord välja saab. Minna lõplikult ära ja ennast rahulikult sisse seada. Tegelikult võis hõredalt asustatud Eestiski rahuliku nurgakese leida. Aga kui nüüd kohe täna välja saaks, mis siis, kuhu ta läheks?

„Mida ma tegema pean?”

Erki muigas. „Midagi kriminaalset siin ei ole. Vähemalt otseselt.”

„Kuradi julgustav.”

„Hästi, mõtle selle peale. Ma organiseerin paberimajanduse ära ja räägime väljaspool müüre,” lubas Erki ja asutas minekule. Uksel ta veel pöördus ja lisas: „Sa ei pea enam sinna kongi minema. Selle ajasin juba korda.”

Enne kui Kalle jõudis selle peale midagi kosta, oli mees läinud. Kõige rohkem pani Kallet imestama, et ta ei suutnud mehe välimusest muud meenutada kui hoolitsetud käsi.

•••

Mõned aastad tagasi peale rattaõnnetust autoteel lebades ja liikumatult inimeste jalgu vahtides uskus Kalle, et ta sureb. Veendumus sai kinnitust, kui nägu maskiga kaeti ja magus valu küljes purema hakkas. Hiljem ütles arst, et tal vedas ebanormaalselt palju. Ainult paar roiet murdunud ja kõva põrutus. Tavaliselt ratturitel liikluses nii hästi ei lähe – eriti neil, kes vastassuunavööndisse kipuvad. Ega tal kaua haiglas olla lastud. Niipea, kui kiirabihaiglast välja lasti, kirjutati ta kohe eeluurimisvanglasse sisse. Siis tuli kohus.

Kalle jaoks tavatult ebameeldiv, sest saalis istus nii mõnigi tuttav endisest kodulinnast. Kuradi friikide väljanäitus, kuigi ilmselt vaatajapinkides olijad mõtlesid sama Kalle kohta. Õnneks ei sattunud kogu protsess suure kella külge. Killuke anonüümsust säilis. See ehk aitab tal ennast kunagi sisse seada, ilma et inimesed teda oma naabrusest kohe eemale peletaks.

Ta tunnistas ennast süüdi, istus siis ja oli kindel, et nüüd on tema elu läbi. Pole ta enam sõdur ega kütt. Pole isegi kohmakas kohaneja, kes elu võõrastades püüab ennast sisse seada. Ta oli tavaline mõrvar, süüdi kahe inimese tapmises. Ühte surma ta kahetses ja teist mitte. Kuidagi tuimalt oli ta mõelnud, et kohtuga saab kõik läbi, kuid elu läks siiski edasi. Päev ja öö ning kolm sööki. Trenn, pingutamine ja aega mõtlemiseks. Palju aega mõtlemiseks, isegi liiga palju. Kalle mõistis, miks nii mõnigi kaasvang usu vastu võttis – mõtlemine teemal, kas jumal on või ei ole, nõudis aega ja siin oli seda palju. Ja eks oli uskumine mõneti ka meelelahutus nüris maailmas. Kalle sinnani jõudnud polnud. Veel niikaua, kuni vangla raamatukogu vastu pidas, polnud ka kavas. Ja nüüd, kui ta oli enam vähem suutnud kõigega leppima hakata, kui ta oli isegi kongis asjad korda saanud – Kalle oli kindel, et peale seina rammimist jäetakse ta rahule kui lootusetu hull –, just nüüd ilmus ei kuskilt keegi Erki, kes lubas ta välja lasta.

Kalle keeras koikus külge, voodi ragises kaeblikult. Väikesest aknast paistis prožektorite kuma. Mõnes mõttes oli Kalle vanglaga rahul. Siin oli hea olla, ei pidanud mõtlema, keegi ütles alati, mida tegema pidi. Ei pidanud muretsema, kust saab süüa, mida selga panna ja kus elada. Üldse ei olnud midagi enese otsustada. Hea oleks siia jääda, sest tahes-tahtmata satub ta väljas jälle kellegagi vastuollu ja teeb midagi, mis paneb kõiki teda taga ajama. Jah, aga. Ta teadis, et pole pääsu totrast unenäost – see polnudki otseselt tema unenägu, vaid meelte ettemängitud katkend filmist, kus närviline piirivalvur jõllitab läbi optilise püssi sihiku, kuidas randa tulnud seltskond aega veedab, vajutab kogemata päästikule ja keegi sureb. Ning siis muretseb sõdur, et ta jääb vahele, pole ju täit laskemoona ette laduda ja püssist on tulistatud. Pealegi on keegi surnud. Ja nii ta püüab ennast puhtaks pesta ja püssi peita, kuid see ei mahu kuhugi. Ja siis ta peidab selle padjapüüri sisse ning magab, püssilukk kõrvas.

Ei tea, kas Erki saaks talle tõesti puhkuse hankida. Või oli tegemist mingi debiilse eksperimendiga. Kuni ta siin istub, jookseb maailm temast mööda. Viieteistkümne aasta pärast ei oskaks ta ilmselt moodsat hambaharjagi kasutada, rääkimata kellegagi lävimisest. Kuigi, ega keegi teda oota. Viieteistkümne aasta pärast astub ta väravast välja ja ei tunne mitte kedagi ja kõige parem töö, millele ta loota võinuks, oli kuskil kojamehena. Võimalik, et sedagi mitte, sest kes ikka tahaks riskida oma lähedaste ja perega – ikkagi vangis istunud ja mitte niisama.

Kalle otsustas, et mida Erki ka ei pakuks, ta võtab töö vastu. Nõuab korraliku raha ja kui töö on tehtud, siis pühib kodumaa tolmu jalgelt ja proovib uuesti. Ehk nüüd läheb paremini.