Читать книгу Häkkerijaht - Taavi Kangur - Страница 6

Mida teha olukorras, kui oled äsja avastanud surnud sõbra ja kahtlustad, et vaenlane hiilib naabruses. Kättemaks! Janek oleks justkui paisatud tulistamismängu algusesse. Nüüd peab ta peavalust ja tuikavast kaelast hoolimata end püsti ajama, kõik kapid pahupidi pöörama, et arstikotikest leida – mis tegelikult polnudki nii paha mõte, sest nuuskpiiritus aitaks end kokku võtta. Siis peaks otsima relva, padruneid ja kui keegi juhtub ikkagi nurga taga varitsema ja sind maha laskma, siis saab alati turvaliselt uuesti alustada.

Kurat, aga Mart on surnud. Janek püüdis seda mõtet ette mängides ennast muretsema panna, aga tema sees maad võtnud tuimus ei lubanud midagi tunda. Persse see kõik, otsustas ta ja lõi jalaga ukse pihta. Uhke litaka ja seliti lahti lendava ukse asemel sai ta piida vahele kahekümnesentimeetrise prao. Uljus kadus ning jalg hakkas süüdistavalt tuikama. Kae lolli, imestas Janek oma teo üle. Tundus, et mingites olukordades kippus katusekorrusel muidu laitmatult tiksuv käitumisprogramm ootamatuid manöövreid sooritama.

Kas ta peaks nüüd hõikama, et ta tuleb välja, või on ümbruskonna viimaselegi konnale selge, et see kohe juhtub. Silmad vidukil, astus Janek õue, oodates, et kohe tormab keegi tema juurde ja ta saab praktikas harjutada käsitsivõitlust, milles ta joystick’i abil nii osav oli. Janeki pettumuseks ei juhtunud midagi. Puud kiiksusid omasoodu, laual vedelesid kalarapped ja väravgi oli korralikult suletud. Kui onnis poleks surnud Marti – Janek kiikas üle õla, et endale veel kord seda fakti kinnitada – ja läve ees soolikatest vabastatud haugi, võinuks arvata, et see oli lihtsalt üks vastikult reaalne unenägu.

Mida teevad normaalsed kodanikud, kui leiavad oma parima sõbra surnukeha, püüdis Janek mõelda. Sellest ei tulnud midagi välja, ta polnud enam ammu inimene, kes käituks nagu kõik teised. Kuigi-kuigi, Janek istus kala kõrvale tolmu sisse ja puhkes naerma. Irvitas niikaua, kuni pisarad jooksma hakkasid. Ta koukis pooleldi kõõksudes taskust Mardi Vertu ja valis 911 – õnneks oli see number ka hädaabikeskuse peale suunatud ja peale paari kutsungit saigi abi kutsutud. Kuigi, mis kuradi abi siin enam vaja oli. Mart oli surnud, kärvanud. Kuidas üldse sai niiviisi juhtuda. Kes selle taga võis olla.

Janek võttis kala ja astus onni tagasi. Kõigepealt kattis ta Mardi laiba vatitekiga. Siis tõmbas kala paberiga puhtaks, lõikas viiludeks ja pani koos sibula, pipra, mõne kartuli ja porgandiga patta. Viskas pliidi alla peenikest hagu ja mõned jämedamad halud ning jäi üksisilmi tulle vahtima. Janek imestas, et suutis just nüüd ja praegu nii argiseid asju toimetada. Ilmselt just tegevuses olek hoidis õõva eemale. Hästi, nüüd võis ta otsast kõik läbi kaaluda. Mida ta näinud oli. Mardi Vertu rajal, kauge automürin ja see oligi enam-vähem kõik. Siiski-siiski, Mart pidi teadma, et midagi on lahti. Ilmselt keegi toimetas ta siia, muidu poleks Mart eal oma telefonist loobunud. Vastik küsimus rippus õhus: miks talle endale elu sisse jäeti. Olid nad ju asjaajamises alati koos. Mart tegutsemas, kontakte loomas, kliente otsimas ja nende tausta kontrollimas ja tema klientide soove täitmas. Võibolla ei teatud täpselt, kes ta on, ja löödi uimaseks, kuna ta jäi lihtsalt jalgu. Või oli Mardi tapmine puhas juhus. Janek otsustas Mardi taskud läbi tuhnida, hea õnne korral oleks seal midagi, mis teda edasi aitaks. Teksade taskust ilmusid kodu- ja autovõtmed. Tavaliselt parkis Mart masina esimesse metsatukka ja tuli sealt jala. Tähendab, et tõenäoliselt tulid nad siia Mardi autoga. Janek ei leidnud rohkem midagi.

•••

Janek jõudis just suppi helpima hakata, kui uks lahti paiskus. Närviliselt ennast kaitsta püüdes hüppas Janek jalule ja ajas taldriku ümber.

„Paigal!” käratas mehehääl. „Kas sa oled siin üksi?”

„Ei kuule või?” röögatas turjakas konstaabel, kui Janek kivistunult vaikis.

„Üksi.”

„Mis juhtus?”

„Mart on surnud.”

„Mart?”

„Jah, minu sõber. Tulin kalalt ja rappisin kala ära. Aga oot, jah, enne märkasin maja katuselt, et kirves polnud oma kohal. Mõtlesin veel, et ehk Mart läks metsa hagu raiuma.”

Konstaabel noogutas, nagu olnuks Janeki jutt täiesti normaalne, ja astus külitsi paar sammu lähemale. Ta võttis mütsi peast, paljastades tihedalt krussis tumehallid juuksed, teise käega koukis ta taskurätiku ja pühkis laubalt higi. Janek sai aru, et mees pidi üsna vana olema, aga sellegipoolest väga heas vormis.

„Kurat, ma jooksin nende sitaste kummikutega läbi suure pori siia. Sa ikka teinekord võta toru vastu, kui keskusest tagasi helistatakse.”

Janek vaatas masinlikult telefoni ekraani ja tõesti seal oli näha kolm vastamata kõnet.

„Aa, see on hääletu peale pandud.”

„Puutusid midagi?” uuris konstaabel.

„Ei, noh jah. Ma panin teki talle peale,” rehmas Janek käega voodi poole.

Vanamees krimpsutas nina. „See ei meeldi neile.” Jättes täpsustamata, kellele.

„Lähme õue, istume seal laua taga, kuni teised kohale jõuavad,” käsutas konstaabel, võttis vöölt raadiojaama ja ütles: „Toomas, sa võid nüüd rahulikumalt võtta. Siin on kõik korras.” Seletas siis muheledes Janekile: „Mu abipolitseinikust partner. Mõrvale võib ainult kahekesi kohale ilmuda, aga minust jäi Toomas kilomeetri kaugusele künkale hingeldama.”

Laua ääres sai Janek meest paremini silmitseda – tal oli õigus, vanamees võis olla oma kuuekümnene, ehk mõned aastad pealegi, aga üleskeeratud särgivarred ja jässakas olemine andsid aimu, et konstaabel on palju paremas vormis, kui Janek ise eales olnud. Peale pisukest vaikust tõmbas politseinik rinnataskust välja neljaks murtud valge paberilehe. Nihutas selle Janeki ette, teisest taskust koukis välja lühikeseks kulunud pliiatsijupi ja ütles: „Kirjuta nüüd kõik üles, nagu oli.”

Janek vaatas kahtlevalt pliiatsijupi. Olukord tundus kuidagi liiga tuttav, nüüd peaks ta midagi tegema, otsustama või ütlema. Janek vihkas käsitsikirjutamist, õigemini oli ta selle oskuse peaaegu minetanud, kakskümmend aastat arvuti taga istumist jättis oma jälje. Vanamees noogutas julgustavalt, aga Janek pani pliiatsijupi ettevaatlikult paberi kõrvale tagasi.

„Ma ei suuda. Mart on surnud.”

Konstaabel muutus lahkeks, ta noogutas ja sügavad kurrud tema põskedes andsid välja midagi naeratusesarnast. „Muidugi, võta aega. Tõmba kümme minutit hinge ja siis kirjutad.”

Jah, mõtles Janek, kümme minutit on tänapäeva kiires maailmas täpselt nii pikk aeg, mille jooksul saab kenasti leinatud, ennast kogutud ja võib jälle tegusid tegema hakata – vahel võib kümne minutiga kogu elu ära elada. Nähes Janeki silmi pööritavat, kehitas konstaabel pettunult õlgu. „Kurat, eks sa ise tead. Kohtus on hiljem kõige tähtsam just see tunnistus, mis sa siin nüüd kirjutad. Kui sa midagi ei kirjuta, siis ka see ütleb midagi. Tegelikult see polegi minu asi. Jaoskonnast korjab krimipatrull su peale, küll sa neile seletad.”

Janekile hakkas asi kahtlane tunduma. Kohus? Tema peab ka sinna minema? Kas mõrvar saadakse kätte või saadi juba kätte?

Konstaabel lohutas: „Tead, ma olen enne ka sellist sitta näinud. Et, kurat, sõber tapetud. Kirves seljas. Arvan, et väänavad ettekavatsemata. Sest ikkagi sõbrad ja kirves on ka siitsamast.”

„Mulle?” Janek oli siiralt üllatunud.

„Aga kellele siis veel?” vaatas konstaabel üllatunult ringi.

„No kurat,” vihastas Janek, „ma ju rääkisin. Kirves oli kadunud. Ja keegi lõi mulle jalaga kaela pihta ning ma ärkasin Mardi kõrval. See tähendab, et keegi pidi mind sinna lohistama. Ma arvan, et mingid jäljed peaks seal ukse ees olemas olema.”

„Jaa-jaa, pista see kõik paberile. Sellest jääb päris hea mulje. Pilt taskus, afektiseisund, võid veel konksu otsast pääseda – mitte nagu see vaene havi siin,” osutas vanamees kalarapetele.

Janek hüppas laua tagant püsti, põrutas rusikaga lauale ja karjus: „Mina ei tapnud Marti!”

„Kuule, rahune maha, ega mina su üle kohut mõistma hakka. Tahtsin lihtsalt aidata, et sa vastuajamisega kõike vussi ei keeraks, aga eks sa ise tead. Ma olen selliseid näinud küll ja küll,” korrutas konstaabel.

Janekil tekkis toores isu politseinik pikali lüüa ja putket teha, aga ta talitses raevu – sellel oli praktiline põhjus, konstaabel oli liiga tugev, et ta suutnuks plaanitut korda viia. Pealegi, taolise liigutusega annaks ta süüdistajatele kaaluka argumendi.

Janek lükkas paberi kindla liigutusega eemale, konstaablist läbi vaadates. Jäi lootus, et ehk on kohale ilmuvad ametnikud avatuma meelega ja ei kipu kohe esimesele inimesele templit otsaette lööma. Üksteist piieldes ja vaikides möödus peaaegu viisteist minutit, siis ilmus pilti morni näoga abipolitseinik, kes sõnagi lausumata istet võttis. Vanamees raputas pead, muigas ja ütles: „Sa pead hakkama jooksmas käima.”

Toomas vaatas lauale ja vaikis.

Konstaabli jaamast kostis krabinat ja keegi kutsus teda. Peale seda, kui ta metsas ekslevatele kriminalistidele täpsed juhised kätte andis, ohkas ta kergendatult.

„Varsti saame minema hakata, motoriseeritud ratsavägi võtab meie positsioonid üle. Krimipatrull tuleb ka siia ja korjab sind hiljem Kuusalu konstaablipunktist peale.” Ta osutas näpuga Janekile.

Õige pea hakkas kostma nende poole tüürivat mootorimürinat. Õhtupäikest peegeldavad ATV-d ilmusid nähtavale ja surisesid õuele, viimase jõurge saatel seiskas juht mootori. Tema tagant hüppas välja lühikest kasvu naine, kes pakiraamilt tohutu suurt kohvrit sikutama hakkas. Midagi tema olemuses ütles, et abi ei tohi talle mingil juhul pakkuda. Teine masin kahe politseinikuga jõudis samuti pärale.

„Hei hoo, Rauno, sind pole ammu näha olnud,” hõikas esimese ATV juht. Politseinik heitis Janeki poole hoiatava pilgu ja läks pisut kahtlevalt ATV-dele vastu, ilmselt kartes, et Janek putket paneb. Ilmselgelt ei usaldanud ta valvurina Toomast.

„Kuule, jah, vaat siin metsade vahel nüüd teeningi. Hea rahulik enne pensionile jäämist.”

„Ehhee, jajah, kohe näha, et rahulik. Ja mis kuradi pensionile? Sa, kurat, oled kaks korda paremas vormis, kui mina.”

„Kus surnukeha asub?” segas jutu vahele kriminalist, kes oma kohvrit kandes koomiliselt kreeni oli vajunud, kuid polnud kaotanud grammigi võrra asjalikust. Janek kargas püsti ja tahtis naisele giidiks minna, kuid Rauno käratas ta paigale. Konstaabel näitas kriminalistile õige suuna kätte, pööras Janeki poole selja ja lobises tuttavaga edasi.

„Kontrollige lohistamisjälgi maja ees ja sees ka,” hõikas Janek. Keegi ei teinud temast välja. Janek toetas küünarnukkidega lauale ja hõõrus näppudega valutavat pead. Ebameeldivad mõtted tikkusid vägisi pähe – tundus peaaegu võimatu siit puhtalt välja tulla, tollel politseinikul oli ilmselt õigus. Kuidas asjale ka ei vaataks, ikka tundub, et sõbra surmas Janek ise. Võimatult raske oli kõiki veenda, et keegi kolmas dirigeeris sündmusi. Miks, kurat, oli üleüldse kellelgi vaja Mart tappa? Janeki silmanurgad kirvendasid valusalt märku andes, et sõbra surm hakkab vaikselt kohale jõudma.

Rauno sammus koos teise politseinikuga Janeki juurde, läks siis midagi ütlemata majakesse ja ilmus õige pea koos kriminalistiga. „Näe, vaata, ma oleks peaaegu unustanud, aga ta käed ja pluus.” Ta osutas Janekile.

Naine noogutas. Janek pani tähele, et ta oli üle keskmise kena. Kummikindad käes, astus naine Janeki juurde, uuris plekke pluusil ja ütles: „Võtke särk seljast ja pange kotti.”

„Hakkate tõesti kalaverd uurima?”

„Kellele veri kuulub, seda otsustab labor.”

Janek võttis pluusi seljast ja koukis seljakotist uue T-särgi.

„Nii, hakkame minema. Vaja jaoskonnas paberid korda ajada.”

„Ma ei pea kuhugi tulema!” Janekis ärkas mässumeelsus võimatu olukorra vastu.

„Pead ikka küll,” vastas konstaabel peaaegu ükskõikselt, võttis Janekil käe alt kinni ja talutas ta ATV juurde. „Meil veab, poisid viskavad metsaserva ära, sealt saame minu autoga jaoskonda edasi sõita. Toomas peab aga ise tagasi vantsima.” Ta heitis lustliku pilgu partnerile.

Janek püüdis protestida, aga keegi ei teinud sellest välja. Ta topiti ATV istmele ja masinad veeresid metsarajale, ratastega sammalt ja muru üles loopides. Läheb väga kaua, kuni jälle kõik korda saab, mõtles Janek automaatselt, teadmata isegi, kas ta pidas silmas jäljevööte või majas lamavat Marti. Ta püüdis maadvõtvast letargiast ja alistumisest välja murda, tagasi analüütilise mõtlemise juurde. Kõik järjekorras. Kõigepealt pidi lahendama küsimuse, mis juhtus. Miks tahtis keegi Marti tappa. Kuidas Mart sellest teada sai. Oli ta ju sama saatuse eest Janekit hoiatanud. Viimase tööga oli midagi lahti. Midagi läks hapuks, võimalik, et nad olid pihta pannud midagi, mis ei tohtinuks kunagi päevavalgust näha.

•••

Rauno keeras autoga kahekordse puumaja ette ja vajutas järsult pidurit. „Kohal.”

Janek kiikas esiaknast välja ja nägi eemal raamatupoodi ning üle tee väikest toidukauplust. Kõik käe-jala juures, hubane linnake see Kuusalu, mõtles ta. Janek teadis sisimas, et ükspäev kolib temagi mõnda kenasse väikelinna. Miks mitte siiasamasse. Nurgapealne ühekordne renoveeritud kivimaja tundus sobilik. Jah, muidugi ei hakka ta kunagi armastama väikelinna kõik-teavad-kõiki elu, aga küll kõrge aed ja suurte lõugadega koer sellegi pisiasja sujuvalt lahendavad. Mis tal sellest, kui teda taga räägitakse, kui ta sellest kunagi midagi teada ei saa.

Käbeda Rauno jaoks ei liikunud Janek piisavalt kiiresti. Paari sammuga oli ta teisel pool autot ja avas Janeki ukse. „Tule nüüd, mis sa passid siin,” kiirustas ta tagant. Janek tõusis vastu tahtmist autoistmelt ja vaatas unistavalt oma tulevase maamaja poole. Poodi tõttav inimene viipas neile. Pigem siiski tema taga käivale Raunole.

„Uks on lahti, vajuta linki,” julgustas Rauno, kui Janek trepil seisatas. Janek astus majja ja jäi kitsast puutreppi silmitsema.

„Meie jaoskond on muidu üleval, aga praegu ehitatakse ümber. Üldse peaks alati peale minu keegi veel siin istuma.” Rauno ohkas, sulges ukse, jäi seisma, kummardas, võttis kummikud jalast ning asendas sandaalidega. Vaatas siis vilksti Janeki poole: „Võta oma jalanõud ära, ma ei taha jaoskonda poriseid jälgi.”

Janek võttis veidi kaheldes jalad lahti ja astus ees, temast jäid põrandale märjad sokijäljed. Rauno kortsutas kulmu, kuid ei öelnud midagi.

Nad astusid avarasse tuppa, ilmselt ümberkorralduste käigus oli seinad vahelt maha võetud, nende asemel toetasid lage massiivsed palgid. Kolm töökohta ja ruumi teises otsas kaks ust, millest ühel oli pisike trellitatud luugike. Rauno toimetas Janeki tühja laua taha ning nihutas ta ette paberi ja pastaka. Janeki trotslikku nägu nähes Rauno ohkas. „Poja, ma tean, mida sa mõtled. Et kui hoiad suu kinni ja kinnitad, et seal oli keegi teine, siis pääsed ära. Ei sa pääse. Ma tean, et sa pole tegelikult süüdi – kõik lihtsalt juhtus äkki. Kirjuta ülestunnistus, sul endal hakkab kergem, saad hinge pealt ära. Ja seda käsitletaks puhtsüdamliku ülestunnistusena, kahetsemisena. Pealegi ettekavatsemata. Paarikolme aasta pärast saad jalavõruga välja.”

Janek ei ajanud tagasi, korraks ta isegi mõtles, et ehk tunnistaks üles. Siis meenus talle, et midagi pole tunnistada. Ta oli olnud valel ajal vales kohas. Ta ei saaks nii öelda, sest sinna kohta tuli ta ise ja iga aeg seal kohas oleks olnud vale. Ta otsustas paberile üles kirjutada kõik täpselt nii, kuidas juhtus, alates hetkest, mil ta Mardi mobla leidis.

„Tubli! Nii peabki,” kiitis Rauno. „Kohvi tahad? Ma teen nagunii. Sulle kulub kindlasti tassike ära.”

Janek kirjutas paar sõna ja vaatas igatsevalt kontoriarvuti poole. Saaks ta vaid seal trükkida. Tundus pööraselt mõttetu kirjutada käsitsi paberile sõnu, saamata neid oma suva järgi ümber seada ja kustutada ning uuesti kirjutada. Arvuti juurde pääsemisest sai kiiresti kinnismõte. Ta ei tahtnud Rauno käest luba küsida, sest kahtlustas õigustatult, et too ei laseks teda tehnika lähedale. Janek vaatas, kuidas vanem mees kohvimasinasse filtri libistas, seda eelnevalt käte vahel vormides, ning kappi kohvi järele küünitas. Just selle hetke kasutas Janek ära ning lülitas arvuti sisse. Kuid Rauno pani tema tegemisi siiski tähele. „Kuule, ära torgi seda arvutit seal. See niigi õnnetu, paksult mingit jama täis. Peakontorist saadavad juba kolmandat nädalat spetsialisti parandama.”

Janek kehitas pettunult õlgu ja lülitas arvuti välja. Kuid elavnes siis. „Kuule, aga ma töötan arvutitega, võin selle siin ükskaks-kolm korda teha.”

„Ei saa, reeglid ei luba.”

„Lollid reeglid!”