Читать книгу Arnold Green - Tiit Lääne - Страница 5

Riias sündinud, Virumaal kasvanud, meheikka jõudes Läti kodakondsusest loobunud, Teise maailmasõja läbi teinud Arnold Green on jätnud oma jälje mitmel moel Eesti ajalukku. Eelkõige hinnatud inimesena, kes seisis aastakümnete jooksul hea sotsiaalsfääri, hariduse, kultuuri ja spordi käekäigu eest.

Järgnevatel lehekülgedel tuleb peaasjalikult juttu sellest tegevusest, mis seotud spordiga. Alustades tema kergejõustikuharrastusega kodukülas, lõpetades Eesti Olümpiakomitee presidenditooliga.

Green ise ütleb, et tal on pikal ja sündmusterohkel eluteel olnud mitu tähtsündmust, millele ta ikka ja jälle uhkusega tagasi mõtleb:

juubelilaulupeo korraldamine, Tallinna olümpiaregati ettevalmistus ja avamine, EOK presidendina Eesti tagasiviimine olümpialiikumisse.

Aga kümneid ja kümneid kordi rohkem on hetki ja sündmusi, mida seoses Arnold Greeniga võivad meenutada tema lähedased, kolleegid, spordikaaslased. Sest mitme aastakümne vältel oli vähe Eestimaal neid suuri spordisündmusi või uhkeid spordirajatisi, mille juures ei olnud tunda Greeni kätt. Paljudki asjad oleks tema abi või sekkumiseta realiseerimata jäänudki. Ta oli spordirahvale kui oma mees keerulistes pikkades ja läbipaistamatutes võimukoridorides.

Abi saamiseks mindi ikka Greeni juurde. Soovi alati aidata, on nimetatud nii Greeni tugevuseks kui nõrkuseks, sest kõiki abivajajaid ei saa keegi kunagi aidata.

Samuti on Greeni tugevuseks nimetatud tema ääretut inimlikkust. Kuid ta ootas seda ka teistelt ja kes talle sellega vastasid, neid pidas ta omaks.

Kes seda kurjalt kasutasid, nendega koostööd polnud.

Kõige selle juures on Greeni nimetatud Eesti spordiliikumises omamoodi sümboliks, mitte lihtsalt juhiks. Green oli kui ikoon, keda austati kodus ja tunti piiri taga. See tegi temast täiesti loomulikult 1989. aastal tegevust jätkanud Eesti Olümpiakomitee presidendi. Paremat persooni sellele ametipostile ei saanud Eestil siis ollagi.

Oma väärika sporditegevuse lõpusirgel panigi Green sellega eelnenule väärika punkti. Ta aitas Eesti tagasi rahvusvahelisse olümpialiikumisse ja viis EOK presidendina Eesti lipu tagasi olümpiamängudele, kust see oli puudunud 56 pikka aastat.

Kuigi Eesti Vabariik pole teda pidanud ühegi riikliku autasu vääriliseks, ei kahanda see põrmugi Greeni kohta Eesti spordi- ja kultuuriloos. Kahjuks on Eestis ikkagi vähe õpitud ajaloost ja veel vähem on oskust sellest üle olla. Hinnanguid inimestele jagatakse aga meelevaldselt nagu ühepäevapoliitikale omane.

Arnold Green, Eesti Olümpiakomitee kolmas president, tõdeb siiralt, et tema südametunnistus on puhas, sest ta pole teinud elus midagi ühe või teise inimese vastu. Võtkem siis sellisena ka tema osa meie spordiloos.

Tiit Lääne,

raamatu koostaja