Читать книгу Arnold Green - Tiit Lääne - Страница 7

Minu suurimaks õnneks on olnud see, et olen saanud paljude inimestega koos töötades küllaltki pika aja jooksul mõndagi positiivset ära teha. Vaatamata sellele, et seda perioodi nimetatakse stagnaajaks, millest pole hea toon rääkida. Ometi töötasid inimesed ka siis heas usus, lõid päevast päeva uusi väärtusi ja võitlesid meie rahvusliku identiteedi eest.

Enda õnneks loen ka seda, et ma erakordselt ohvriterikkast Teisest maailmasõjast eluga tagasi tulin. Minu aastakäigu meestest suurem osa langes lahingutes, ükskõik kummal poolel nad siis sõdisid. Eluga pääsemine oli minu jaoks kahtlemata suur üllatus ja õnn.

Õnn oli ka võimalus olla Eesti Olümpiakomitee taastamise juures. Hetk, mil Eesti Olümpiakomitee võeti tagasi rahvusvahelisse olümpiaperre, vääris neid jõupingutusi, mis sel keerulisel teel tuli teha, ja on parim tänu tehtu eest.

Mind on rahustanud teadmine, et mu tegevus on toimunud rahva silme all. Südametunnistus on selles mõttes puhas, et ma pole teinud midagi ühe või teise inimese vastu. Ka ühiskonna vastu mitte, kui silmas pidada rahvuse olemasolu, kultuuri säilimist, sportliku mõttelaadi süvendamist. Nii olen elanud ja püüdnud alati võimaluste piires inimesi aidata. Usun, et midagi on ka tehtud, ja selle eest võlgnen tänu paljudele oma lähedastele, kes mind aastate jooksul ümbritsenud. On nad siis seotud spordi või kultuuriga.