Читать книгу Arnold Green - Tiit Lääne - Страница 8

Elu seadis nii, et minu lapsepõlv möödus sisuliselt ema-isata. Mind kasvatas ja minu eest hoolitses peamiselt vanaema Ann.

Olen sündinud Riias. Minu ema Amalie Seeger oli pärit Virumaalt, Rakverest. Isa Karlis Grens oli rahvuselt lätlane. Mu vanemad kohtusid Esimese maailmasõja päevil. Isa teenis siis tsaariarmees sundaega ja sattus oma väeosaga Rakveresse. Seal nad ka abiellusid.

1919. aastal sõitsid vanemad elama Riiga, kus siis mina järgmisel suvel sündisin.

Isa oli aga enne seda rindel sakslaste kätte langenud ja nii oli ta minu sündimise ajal sakslaste käes sõjavangis.

Pärast minu sündimist jäi ema raskelt haigeks. Ja et olime kahekesi ning haige ema üksi minu kasvatamisega hakkama ei saanud, sõitis tädi meile Riiga järele ja tõi Eestisse. See oli veel samal, 1920. aastal.

Elasime koos emaga Rakveres, kuni mõned aastad hiljem lahutas isa emast ära, sest üks elas Eestis, teine Lätis. Juhtus nii, et nägin oma isa esimest korda alles 1938. aastal. Sõitsime siis emaga Riiga, sest kuna olin isa rahvuse tõttu Läti kodakondne, oleksin pidanud minema aega teenima Läti sõjaväkke. Selleks, et saada Eesti kodakondsust ja Läti sõjaväest pääseda, otsisime isa üles. Vaja oli isa nõusolekut kodakondsuse muutmiseks. Riia raudteejaamas me esmakordselt kohtusime. Isa tuli rongile vastu ja tõi mulle tahvli šokolaadi. Olin temast siis pool pead pikem. Isa vaatas mulle otsa ja ütles:

“Jah, ma oleks pidanud sulle piibu tooma, aga tõin šokolaadi”.

Sain temalt nõusoleku Eesti kodakondsusse astumiseks ja sedaviisi endale ka uue perekonnanime: Grensi asemel Green.

Teist ja viimast korda elusana nägin isa pärast sõda Riias, see oli vist 1946. aastal. Siis oli ta juba ka oma teisest abikaasast lahutanud. Kohtusime juhuslikult, kui olin Riias ringsõidul.

Üks kohtumine oli veel. 1950ndatel, täpselt ei mäleta, käisin Riias veel ka isa matustel.