Читать книгу Eelsoodumus armastada. Teine raamat - Tiit Sepa - Страница 4

Mul on nii hea meel, et olen saanud selle, mida ma ausalt öeldes polnud lootnudki. Kaheksa hooldekodus viibitud aastaga oli mul vähimgi lootus millelegi paremale kadunud. Seal olin ma päevi, kuid ja aastaid lihtsalt talunud Heino vägistamist, peksu ja mõnitusi. Kuidas oleksingi ma oma haprusega suutnud vastu hakata tugevale mehemürakale. Ta tegi minuga, mida tahtis, igasugune vastuhakk tähendanuks üksnes veel hullemat keretäit, sest kaitset polnud mul eriti kelleltki loota. Ise oled süüdi, et ei oska oma asju korraldada.

Oh issand, ma näen neid õudusi vahel siiani unes ja hommikul ärgates on mul nii halb olla, ma tunnen ennast viimase lipakana ning ma soovin, et saaksin selle kõik olematuks muuta.

Viimaks ei suutnud ma seda vägivalda enam taluda ja tapsin Heino. Tema laipa pole vist siiani leitud. Siis ma põgenesin, et ise oma elu korraldada. Ravimitest olin juba ammu enne seda salaja loobunud ja enda arvates olin ma täie mõistuse juures. Õnneks arvas sedasama ka meditsiiniõde Mari ning aitas mul sealt minema pääseda, muretsedes mulle ID-kaardi ning varustades mind nii raha kui ka riietega. Selgus ka, et olime mõlemad armastanud üht ja sama meest. Sellest hoolimata oli meie läbisaamine hea ja ma olen talle surmani tänulik kõige selle eest, mis ta minu heaks tegi. Kahjuks on tema juba siit ilmast paremasse lahkunud. Rahu talle! Vähk ei vali, kas sa oled hea või halb inimene.

Niisiis asusin pärast põgenemist oma elu sättima. Kandsin ikka veel oma kunagise abikaasa nime, keda ma kõigist elu keerdkäikudest hoolimata polnud suutnud unustada. Teda igatsedes olin ma salajas lugematuid kordi pisaraid valanud, kuid elu rasketel hetkedel olid mõtted temast mulle ikka toeks olnud.

Oma iseseisvat elu alustasin minult imikuna ära võetud tütre otsingutest. Esiotsa Leili ei uskunud, et ma tema ema olen, kuid saanud oma kasuvanematelt kinnitust, otsis ta mind lõpuks üles. Jumal küll, kui õnnelik ma olin, et sain tütre tagasi ja mind täiesti normaalseks tunnistati!

Siiski ei tea ma, kuidas oleks mu elutee läinud ilma armsa sõbraliku ja tõsiuskliku talupereta, kes mu oma hoole alla võttis. Tõeliselt kristliku meelega andestasid nad mulle isegi mu vale oma tütre kohta. Selmet öelda neile, et Leili on mu tütar, olin ma tutvustanud teda kui oma sõbrannat. Jõulude ajal olin neile siiski tõtt rääkinud ja kõigist minu kartustest hoolimata olid nad minu ülestunnistusse rahulikult suhtunud ning mulle andestanud. Ka selle eest olen neile lõpmata tänulik.

Lõpuks kohtusin ka elu armastusega, keda olin nii palju aastaid oma südames kandnud. Ja me hakkasimegi koos elama, kuigi tal oli neli last, ta ise juba kiilakas, aga ega armastus ole välimuses. Ma armastan teda väga, kuigi ta pole enam seesama tormakas mees, nagu mina olin teda kunagi tundnud. Nüüd on ta äärmiselt rahulik, aga ka väga haige. Ma hoolitsesin tema eest, kui ta insuldi sai, ja suutsin ta terveks ravida, ainult ta ei saanud rääkida. Kui ta jõulude ajal mulle Kasemäel esimesed sõnad lausus, kukkusin ma kiljuma ja tundsin, et kaotan ise kõnevõime. Sinnamaani olime suhelnud kirjutades või lihtsalt viibetega. Mina olin muidugi kogu aeg rääkinud ja pikad monoloogid maha pidanud. Tema oli mind väikese muigega kuulanud ja noogutanud. Ma olin sellega juba nii harjunud ning mõelnud, et nõnda see jääbki, aga ma olin ka valmis sedasi temaga elama, sest armastasin teda meeletult.

Perenaine Merit oli minu kisa peale ähkides üles minu väikesesse toakesse tormanud.

„Mis juhtus?“ küsis ta ehmunult.

„Ta räägib,“ kogelesin ja kallistasin oma suurt pisihuligaani, kes ta kunagi oli olnud. Endise miilitsana teadis peremees Jaan seda, sest oli ükskord mu kallima kongi viinud. Erik oli varasematel aastatel viinalembuse tõttu tihti pahandustesse sattunud. Nüüd seda muret enam muidugi polnud. Ometi ei olnud Jaan sellest suurt numbrit teinud ja oli arvanud, et me kõik võime elus eksida, aga see ei tee meid veel halvaks.

„Jummaluke, kui tore!“ hüüatas Merit selle peale mu voodile vajudes. Ta vaatas meid teraselt, kuid ilmselt polnud Erikul rohkem jututuju, sest nüüd oli ta jälle vait. Aga ma teadsin, et ta räägib. Kuulsin seda ju ise.

„Täna on nii palju üllatusi,“ sõnas naine, „sinu tütar ja nüüd Erik!“ lausus Merit ja pani oma toekad käed kokku. Ta soovis meile head ööd ja läks tagasi alla. Meie aga jäime kahekesi Erikuga minu väikesse tuppa, kus ma olin viimaks hakanud ennast inimesena tundma. Tänu muidugi lahkele taluperele, kes oli mu üles korjanud ja enda juurde tööle võtnud. Nende toel olin ma uuesti jalad alla saanud.

„Kuidas sa nüüd korraga rääkida suudad?“ küsisin Eriku käest.

Ta kehitas õlgu ja kallistas mind uuesti.

„Võib-olla suutsin ma seda juba ammu, aga lihtsalt ei rääkinud,“ kostis ta rahuliku häälega ja istus minu kõrvale madratsile.

„Miks sa siis ei rääkinud?“ tundsin huvi.

„Polnud midagi asjalikku öelda,“ ühmas tema ja ma viskasin meest padjaga. Ta püüdis selle kinni ja naeris.

„Või temal polnud midagi öelda,“ tänitasin, ehkki sain aru küll, et ta täielik kõnevõime tuli alles täna tagasi, aga ma lihtsalt tahtsin natukene tema kallal iriseda, nagu enamik naisi oma meeste kallal vingub. Millist vaeva olin ma temaga näinud, enne kui ta terveks sai. Aga pigem oleks võinud jõehobule edukalt balletti õpetada kui teda vihaseks ajada. Vahel oli tema rahulikkus isegi tüütav. Ma tõesti tahtsin, et ta oleks teinekord pahandanud ja mulle mõne krõbedama sõna öelnud, nagu ta oli seda aastaid tagasi meie esimese kooselu ajal teinud. Tema ainult naeris ja kirjutas oma raamatuid. Ükskord ta siiski solvus ning läks ära Märjamaale, kus ta tegelikult elas. Tema äraolek oleks mind peaaegu hulluks ajanud, aga õnneks leppisime tänu peretütar Carolile.

Tema haigus pole muidugi kuhugi kadunud, sest on ravimatu. Ma kardan kogu aeg, et midagi võib jälle juhtuda ja töölt koju tulles leian taas eest teistsuguse Eriku. Aga siiani on kõik korras olnud ja arstid on mulle lootust andnud. Nüüd hakkas ta ka rääkima ja see oli väga hea. Erik on insuldist täielikult paranenud. Peale selle põeb ta ka epilepsiat ja peab pidevalt tablette võtma. Aga ma tahan tema eest hoolitseda ja temaga koos olla. Midagi muud pole mulle enam siin ilmas vaja, sest olin ju nii palju aastaid teda oodanud ja tema pärast nutnud. Mõte Erikust andis mulle lohutust siis, kui Heino... Oh, ma ei taha enam sellest mõelda! See kõik oli nii vastik. Õnneks on see nüüd möödas ja ma loodan, et jäädavalt. Olen tunnistatud täielikult normaalseks ja oma elu tagasi saanud. Nüüd pean seda hoidma, sest mul on Leili, lapselaps Tanel, Erik ja veel ka Eriku lapsed, kes suhtuvad minusse kenasti. Mida veel siin ilmas tahta?

Hommikul aitasin Meritit ja me sättisime valmis hommikulauda. On ju jõulud. Erik tuli ka alla ja sai kokku perepoeg Janekiga, kes on küll natuke omamoodi – selline kiiksuga –, aga Erikuga oli tal hea klapp. Nad ajasid omavahel maha pikad jutud ja see tundus mulle kummaline. Nad suhtlesid omavahel isegi siis, kui Erik veel rääkida ei suutnud. Kummaline!

Carol tuli oma toast ja aitas meil toimetada. Ta on ilus neiu, blond ja armsake. Muide, tema värvis minugi blondiks, nii et nüüd on kadunud ka need üksikud hallid karvad, mis mul enne juustes olid.

Leili helistas ja küsis, millal ma koju tulen.

„Ma ei tea,“ vastasin. „Ma arvan, et me oleme veel siin. Kas midagi on juhtunud?“

„Ei ole, aga ma mõtlesin, et võiksime ka mõne päeva koos olla. Ivaril on praegu väga kiire ja tal pole aega. Korraga toodi talle nii palju tööd ja ta aina parandab neid arvuteid,“ seletas Leili.

„Nojah,“ pomisesin. „Kui midagi muutub, eks ma siis helistan sulle,“ lubasin.

Sättisime ennast laua äärde. Jaan naeratas mulle sõbralikult ja pakkus meile Erikuga enda kõrvale istet. See oli suur au. Selles peres olid omad kombed, mida nii naljalt ei rikutud. Istuda peremehe enda kõrval oli suur privileeg. Siis luges peremees söögipalve ning me asusime isukalt toidu kallale.

Pärast sööki kadusid Janek ja Erik jälle ära. Korraga helistas Erik mulle ja küsis, kas ma ei tahaks koos nendega suusatama tulla.

Esialgu kahtlesin, aga ka Merit soovitas mul minna ja ma olin nõus. Carol leidis mulle riided ja suusad, sest selles peres olid alati kõik asjad olemas. Ma panin ennast valmis ja läksin õue. Mehed juba ootasid mind ja me läksime. Esialgu olin nende sabas nagu katkise tiivaga ööliblikas, sest ma polnud nii ammu suusatanud. Pärast sain hoo sisse ja siis juba läksin nagu linnuke. Kooliajal olin olnud kõva suusataja ja nii polnud mul raskusi nende sabas püsida.

Vahepeal seisatasime ja puhkasime. Lumi oli paks ja me vajusime sügavale sisse. Kõige ees läks Janek, siis Erik ja viimaks mina. Rada oli juba sisse tallatud ja minul oli kõige lihtsam.

„Eks ole ju siin ilus?“ küsis Erik lumiseid puid vaadates. Üldse oli ta väga romantiline ja suur loodusearmastaja.

„Väga,“ kinnitasin. Puudelt rippusid alla paksud lumetordid ja loodus lõhnas. Ka lumi võib lõhnata. Kindlasti.

„Sellel puul on jõu maitse juures,“ kostis Janek. „Mine sinna ja kallista teda,“ soovitas ta Erikule.

Erik läkski ja kallistas puud.

„Noh, kas on?“ küsis Janek.

„On,“ kinnitas Erik ja embas uuesti puud.

„Kas te nüüd käitegi metsas puid kallistamas?“ imestasin.

„Mitte ainult.“ Erik raputas pead. „Janek näitab mulle kohti, kus on kõige tugevamad energiaväljad, ja püüab siis seda minusse ümber sättida, et ma tervemaks saaks. Ja usu, sellest on kasu olnud. Võib-olla ei saaks ma veel siiamaani rääkida, aga Janek viis mind eile väga hea koha peale ja käskis seal palvetada. Ma tegingi seda ja nagu sa ise näed... Mu keelepaelad läksid lahti,“ seletas Erik. Nii pikka juttu polnud ta minuga tükk aega rääkinud ja ma kuulasin teda mõnuga. Muidugi ei uskunud ma nende juttu, sest kuidas suudab Janek teda aidata, kui seda pole suutnud teha ka tohtrid. Aga midagi ikka toimus, sest muidu poleks Erik ju rääkinud.

Tiirutasime veel ringi ja tulime enne pimedat tagasi. Mõnus oli! Panime suusad kuuri ja ma läksin Meritile appi loomi toimetama. Rääkisin ka talle, et Janek ja Erik otsivad jõujooni ja muud sellist. Merit ajas selja sirgu ja ohkas.

„Ei tea, mis sellest tuleb. Janek räägib vahel niisuguseid asju, et lausa imesta. Nüüd ütles ta, et suudab Eriku tervemaks teha, ja seda nad kahekesi müttavad. Kas sellest ka kasu on, ei oska öelda.“

Kuulsin, et Jaan pani õues bussi käima, ja ma ehmatasin. Äkki viib ta Eriku minema, nagu seda oli juba ükskord juhtunud. Siis olin ise süüdi, aga nüüd...! Tormasin õue ja nägin, et Jaan sõitis üksinda minema. Rahunenult läksin lauta tagasi.

„Sa oled liiga pinges,“ noomis Merit mind. „Lase ennast lõdvemaks ja ole rahulikum. Vaata, kui rahulik Erik on. Püüa sinagi seda. Siis on sul endal ka palju parem olla. Jaan toob Eriku lapsed siia. Me leppisime enne kokku, aga ma unustasin sulle rääkida. Asjatoimetused tulid vahele.“

„Ahah,“ ühmasin ja läksin mune korjama.

Eriku nooremad lapsed Oliver ja Pisu saabusid tunni aja pärast. Erik ise kaasa ei läinud, vaid helistas Oliverile ja käskis lastel ennast valmis panna. Erik oli toas ja ajas Caroliga juttu. See mees sobis kõigiga ja muidugi oli Carol ka väga tore tütarlaps. Lausa kullatükk kohe. Juba see, kui palju ta mind oli aidanud, oli ise tervet varandust väärt. Tema ju oligi aidanud mul Erikuga ära leppida, kui kõik teised minu peale natuke pahased olid.

Pisut nähes oli Carolil väga hea meel ja kiiresti tõi ta laudast tuppa pappkastis jänesepoja. Väike tüdruk oli lausa hull igasuguste loomade järele ja eriti meeldisid talle jänesed.

Oliver oli pisut kohmetu, sest Carol oli kena noor neiu ja Oliverist ainult kolm aastat vanem. Aga kui Jaan ka tuppa tuli ja hakkas noormehega juttu ajama, tundis ta end juba vabamalt. Mõtlesin, kuhu lapsed magama pannakse, sest vaevalt hakkab Jaan neid öösel koju viima, aga asi oli juba otsustatud: lapsed magavad Jaani ja Meriti kõrvaltoas. Seal oli paar voodit ja nad mahtusid lahedasti ära. Vähemalt see oli tore, et Eriku endine naine ei keelanud lastel isaga koos olla ja oli selles suhtes väga mõistev. Mina poleks ka keelanud, kui mu tütrel oleks sellist isa üldse olnudki. Too mees ei tea vist siiani, et tal veel üks laps on. Võib-olla ka mitu? Jumal seda teab! Meeste värk.

Meil oli väga tore õhtu ja muidugi ka öö. Erik oli Janekiga kusagilt ikka väga palju energiat ammutanud ja jagas seda ka minuga. Siiski palusin tal ennast tagasi pisut hoida, sest päris karjuda ka ei tahtnud. Aga meil oli hea olla.

Hommikul ärkasin millegipärast vara. Ehk oli põhjuseks eelmisel õhtul joodud kohv, et ma nii aegsasti tõusin. Käisin pesemas ja võtsin siis oma päeviku. Aeg-ajalt meeldis mulle sinna oma mõtteid ja tundeid kirja panna. Nüüd läksin sellega alla kööki, tegin tassi kohvi ja istusin laua taha. Kogu pere alles magas ja mul oli aega kirjutada küll.

Vahel tundub mulle, nagu oleks maailm ainult hetk, mis kohe-kohe kaob. Olin küsinud Erikult, mida tema sellest arvab, ja Erik vastas, et küllap see nii ongi. Ka tema meelest on maailm üksnes hetkede jada, mis kiiresti olematusse kaovad. Pole ei minevikku ega tulevikku, on ainult olevik. Järele mõelnud, pidin temaga nõustuma. Ainult olevik. Ja oleks ikka kole küll, kui me alailma minevikku kinni jääksime. Ma ei taha mõeldagi, et oleksin siis jälle seal ja elaksin kõike uuesti läbi. Hea, et on ainult olevik ja see on koos Erikuga.

Me rääkisime päris kaua. Tegelikult rääkisin ikka rohkem mina, sest Erik kipub pisut sõnaahtraks jääma. Ma küsisin, kas ta tunneb end halvasti ega saa jälle rääkida, aga ta vastas, et ka kuulata on huvitav. See on tõesti hea, kui keegi tahab sind kuulata. Muidu kipuvad inimesed ainult endast rääkima ja see läheb väga igavaks. Muidugi, Erikut oleksin ma kuulanud küll, aga...

Pisu vedas jänesepoja meie tuppa ja mängis sellega siin. Tegelikult ta rohkem ikka vaatas ja tegi aeg-ajalt pai. Loom pole mänguasi ja teda ei saa liialt solgutada. Erik istus voodil ja luges piiblit, mis mul toas oli. Küsisin, kas temast on nüüd tõemeelne usklik saanud. Ta pani pühakirja käest ja vaatas mind.

Head asjad kuluvad vahest ikka ära. Kui kristlusel on selline energiapagas taga, siis aitab ta kindlasti, vastas ta.

Ma ei saanud aru, mida ta täpselt sellega mõtles, aga rohkem uurima ka ei hakanud. Ma olin juba näinud teda tões ja vaimus palvetamas ning ma olin seda ka ise teinud, kui Eriku maali ees põlvitades olin kogu südamest palunud, et ta mulle mu lolluse andeks annaks.

Kuulsin kedagi kööki tulemas ja panin kaustiku kinni. See oli unine Merit ja ma pakkusin talle tassi kohvi. Nõustuvalt noogutades istus ta laua äärde ning toetas pea kätele.

„Kallis Merit, kas sul valutab pea?“ küsisin kohvitassi tema ette lauale asetades.

„Vaata, Tiina, seal sahtlis peaks tablette olema,“ sõnas ta köögikappide poole osutades. Ma leidsin tabletid üles, andsin need Meritile ja läksin ise laudariideid selga ajama. Lehmad oli vaja ära lüpsta, munad kokku korjata ja kanad sööta ning jänesed samuti.

Olin juba kanade juures, kui Erik ja Carol appi tulid. Rõõmustasin nende üle, sest nüüd läks töö palju kiiremini. Õhtul pean ju Raplasse tagasi minema, sest järgmine päev ootab mind jälle töö Maksimarketis ja seda aasta lõpuni välja. Huvitav, mida Erik ja lapsed kavatsevad ette võtta, aga eks ma pärast jõuan küsida.

Erik aitas munarestid ära panna ja Jaan pidi need pärast ära viima. Nii suure munakogusega polnud talus midagi teha, sest ega nad iga päev ka mune söö. Jaanil olid oma kohad, kuhu ta need müüki viis, ja sai selle eest natukene raha. Muidugi tuli peamine teenistus põllupidamisest ja selleks palkas ta isegi abilisi, sest ehkki ma võisin muidu tubli abiline olla, ei osanud ma traktoriga midagi peale hakata.

Pärast läksime tuppa ja ma aitasin Meritil süüa teha. Perenaine oli täna kohe päris haige. Väike Pisu siblis pidevalt jalus ja tahtis mind aidata. Ma ei keelanud ka. Siiski hoidsin tal silma peal, et ta ennast ära ei põletaks või näppu ei lõikaks. Erik rääkis, et tüdruk oli väiksena endale tulikuuma kohvitassi peale tõmmanud ja istunud emaga ligi nädala Keila haiglas. Tema energilisuse juures polnud see mingi ime.

Erik sai Carolilt joonistuspaberit ning joonistas ajaviiteks neiust portree, mis talle väga meeldis. Kui väike plika seda nägi, tahtis temagi joonistada. Carol otsis tüdrukule värvipliiatsid.

Täna olid Janek ja Oliver kahekesi kusagile kadunud, ilmselt olid suusatama läinud. Las nad suusatavad.

„Mida sa enne aastavahetust mõtled teha?“ pärisin Eriku käest.

„Tahtsin koju minna. Olen seal ka natukene, muidu unustan ära, kuidas maja välja näeb,“ naljatas tema.

„Nojah.“ Ma ohkasin. „Ma lootsin, et sa oled Raplas, aga kui sa nii tahad, siis muidugi. Lastel on ju praegu koolivaheaeg ja sa saad nendega koos olla.“

Õhtul oli Jaan nii kena, et võttis meid kõiki peale. Minu pani ta Raplas maha, aga Eriku koos lastega viis Märjamaale edasi. Ta on alati nii abivalmis ja vastutulelik.

„Ma helistan sulle,“ lubas Erik ja suudles mind kiiresti.

„Ära siis, Tiina, meid ära unusta,“ keelitas Jaan ja ma noogutasin. Hinges oli imelik äng, aga ma püüdsin sellest mitte välja teha. Igatahes õhtul oli mul Leili korteris üksinda igav. Vaatasin televiisorit, olin veidi arvuti taga ja magama minnes tundsin, et see minu ostetud suur madrats oli kuidagi tühi ja kõle. Külm ka. Hinge puges mingi seletamatu pelg. Uinusin alles kella kahe ajal ja jätsin terveks ööks väikese lambi põlema.