Читать книгу Eelsoodumus armastada. Teine raamat - Tiit Sepa - Страница 7

Mul olid jälle mõned vabad päevad ja me läksime nagu tavaliselt Eriku juurde Märjamaale. Alles nüüd nägin, et Erik tõepoolest maalib vahetevahel. Tema molbert oli valmis ja ta istus selle taha. Enne pani ta loomulikult ahju kütte, vanem poeg oli talle puud valmis toonud. Oli nii armas, et kõik hoolisid selles majas üksteisest. Mati austas isa ja isa teda. Need polnud käsu- ja keelusuhted, vaid midagi enamat. Muidugi tuli vahel ka väikesi erimeelsusi, nagu Erik mulle rääkis, aga need lahenesid iseenesest. Mina pugesin teki alla, sest tuba oli veel võrdlemisi jahe, kuid seal oli hea, soe ja hubane.

„Ütle mulle, kallis Tiina, kuidas saab inimest soliidselt persse saata?“ küsis korraga Erik. Nüüd oli tema ebakultuurne, nagu Oliver mainis.

„Keda sa siis persse tahad saata?“ imestasin.

„Ah, on üks noor neiu, loll nagu kalavaagen,“ seletas Erik pintslitega sehkendades.