Читать книгу Eelsoodumus armastada. Teine raamat - Tiit Sepa - Страница 6

Erik oli nüüd siin ja ma tundsin ennast kohe palju paremini. Järgmisel päeval tööl naeratasin kogu aeg ega uskunud, et Henno enam tagasi tuleb. Sai ju selge sõnaga öeldud, et Leili ei taha teda näha ja mina ammugi mitte. Tookord olin olnud kõhn kondine plika, loll nagu luuavars, et lasin üldse asjal nii kaugele minna. Ja veel oma sõbranna mehega! Kuid Leili üle on mul väga hea meel ning me hoolisime teine­teisest.

Õhtul koju jõudnud, leidsin Eriku istumas arvuti tagant. Ta muigas ja kutsus sööma. Keset lauda nägin suurt vaasi roosade roosidega. Selline punt võis maksta kena kopika. Erik hakkab kindlasti jälle ära pöörama, pean tal hoolega silma peal hoidma. Pagan teab, millal talle hoog peale tuleb!

„Miks sa nii palju lilli ostsid?“ küsisin. „Paarist oleks aidanud küll.“

„Mina tõingi sulle ainult kaks punast ja need on siin," ütles Erik, osutades väiksemale vaasile aknalaual.

„Ja need...?“ Ma sihtisin lusikaga roose punnis vaasis.

„Küllap on sul salajasi austajaid, kes raatsivad rohkem kulutada kui mina,“ arvas tema sööma asudes.

Vaatasin roose ja keerasin vaasi. Teisel pool oli väike kaart ja ma tõmbasin selle ära.

Minu unustamatule noorusmälestusele. Sinu Henno oli sinna kirjutatud.

Kerigu kuradile! Mis unustamatu noorusmälestus, kui me õieti ei tundnudki teineteist? Kus oli see noorusmälestus siis, kui ma hooldekodus olin ja tõesti kedagi vajasin! Siis ei tulnud keegi mind vaatama ja ainuke, kellele ma mõtlesin, oli see mees, kes praegu teisel pool lauda ketšupiga jamab.

Veidi mõtisklenud, tõusin püsti, võtsin vaasist roosisülemi ja surusin selle prügiämbrisesse ja ämbri tõstsin rõdule.

Erik jälgis mind sõnatult. Ma võtsin tema lilled ja sättisin need äravisatute asemele vaasi.

„Kuidas need roosid siia said?“ küsisin lõpuks uuesti istet võttes.

„Päeval koputas keegi, aga ma ei teinud lahti. Sinul ja Leili on endal võtmed ja ma olen ikkagi võõras korteris. Pärast läksin siiski piiluma ja leidsin selle roosisülemi. Tõin tuppa ja panin vaasi. Oligi kõik,“ seletas Erik.

„Sa oleksid võinud need kohe minema visata.“

„Kust mina teadsin, mida nendega teha! Mõtlesin, et äkki peabki nii olema,“ lausus Erik, asudes lauda koristama. Talle kohe meeldib köögis toimetada. Mina läksin ennast pesema. Enne hõikasin vannitoa ukse vahelt:

„Teinekord mõtle vähem ja kui veel midagi peaks tulema, siis tead, kus prügikastid on!“

Kas see on imelik, kui mehele meeldib teha koduseid töid, mõtlesin töölt koju minnes. Erik koristas, pesi põrandaid, võttis tolmu ja tegi süüa. Ta ei peljanud ka nõudepesemist ja ainult pesu polnud ta veel pesnud, sest meil polnud pesumasinat. Leili pesi oma ja lapse asjad Ivari juures ja mina viisin musta pesu Märjamaale. Muidugi loputasin ma mõned asjad ka käte vahel ära, aga suurema pesu pesin seal.

Olin parajasti kaupluses, et enne kojuminekut mõned ostud teha, kui Erik helistas.

„Sa käskisid küll kõik asjad ära visata, mis ta toob, aga kõike ka päris ei saa,“ ütles ta.

„Mida nimelt?“ tundsin huvi.

„Teda ennast. Kuidas ma mehe prügikastidesse viin? Selleks peaksin ta maha lööma, aga see oleks juba...“ lausus mees.

Mu hinge puges halb eelaimus. Hammustasin huult ja pillasin mahlapaki põrandale. Korjasin selle üles ja panin korvi.

„Kus ta on?“ uurisin väriseva häälega.

„Noh... ütleme, et siin ja ootab sind. Ta tahab väga sinuga rääkida ja on üsna mures,“ seletas Erik täiesti rahulikult. Mõni teine oleks hakanud armukadedusest stseene tegema, aga tema isegi irvitas, nagu mulle tundus.

„Miks sa ta üldse sisse lasid?“ kriiskasin nii, et mõned inimesed jäid mind vaatama.

„Kogemata,“ pomises Erik, „aga ta on rahulik vennike ega tee halba. Selline mures pisut. Istub nagu paha häda toas diivanil ja vaatab telekat,“ kostis Erik.

„Sinuga muidugi rahulik, aga minuga…“ õiendasin. Ma ei usaldanud mehi üldse. „Mina koju ei tule, lähen hoopis mujale ööbima.“

„Eks sa ise tead,“ teatas Erik. „Tema ütles, et enne ta ära ei lähe, kui saab sinuga rääkida.“

Mingu kukele! Mida küll ette võtta, mõtlesin kõnet lõpetades. Erik oleks võinud ta trepist alla visata või siis lihtsalt ukse taha jätta. Kes ta üldse selline on! Kusagil pole kirjas, et ta on Leili isa. Muidugi saab seda DNA-analüüsiga tõestada, aga see on juba tema mure, mitte minu. Leili on täiskasvanu ja kas ta tahab isaga suhelda või mitte, on tema otsustada.

Kaupluse ees seistes jõudsin otsusele, et pean ikka koju minema ja temaga asjad sirgeks rääkima. Muidu jääbki ta mind kummitama ega anna enam rahu. Mida mul ikka karta on? Erik on ju ka seal.

Henno istuski toas. Laual oli veinipudel ja kommikarp. Seljas oli tal kampsun ja kaelas kett, mille otsas tilbendas pealuu. Oma arust oli vist vinge musklimees.

Erik tuli köögist mulle vastu. Suudlesin teda kuumalt ja andsin toidukoti tema kätte. Seejärel võtsin üleriided seljast ning astusin tuppa.

„Mida sa minust tahad?“ küsisin Henno käest ja istusin madratsile. Panin jalad kokku ja toetasin pea põlvedele. Nii oli hea olla. Erik askeldas köögis.

Henno tõusis ja lükkas vaheltukse kinni.

„Ma olen seda asja nii- ja naapidi mõelnud, Tiina,“ sõnas ta. „Tule mulle naiseks.“

„MIDA?“ Ma ei uskunud oma kõrvu. Mul on mees kodus ja tema tuleb mulle kosja! Debiilik on või? Muud seletust ilmselt pole.

„Mul on juba mees,“ vastasin siiski rahulikult.

„Mees,“ põlastas tema. „Sulle on vaja midagi ilusat, sest vaata, kui kena sa ise oled. Selline vaene ja vana kunstnik on nagu naljanumber. Sulle on vaja hoolitsust. Ma olen Estrist juba ammu lahus ja nüüd sind nähes teadsin kohe, et sina oled see õige, keda ma vajan, ja mina see, keda sina vajad.“

„Tead, mis?“ ütlesin vaikselt ja naeratasin.

„Mida?“ küsis tema sama armastusväärselt.

„Laku panni! Kas sa ise oled peeglisse vaadanud? Erik hoolitseb minu eest väga hästi ja rohkemat pole mul vaja,“ ütlesin teravalt.

„Nojah, aga vaata mis tingimustes sa elad!“ Henno näitas käega mööda üsna lagedat elutuba. „Sul pole midagi. Mingi tohletanud mööbel, vana telekas ja arvuti, mille koht oleks ammu prügimäel. Mina ostaksin sulle ilusa suure korteri, korraliku mööbli ja me hakkaksime seal kahekesi koos elama. Raha mul on. Ma olen hulk aega juba edukalt äri ajanud ning mul on soliidne pangaarve kogunenud. Erik on vaene, ei saa ennastki toidetud, rääkimata siis sinust.“

„Miks sa nüüd korraga mind nii visalt taga ajad? Kui sul raha on, siis mine püüa endale milline linnukene tahes. Mina olen juba vana, sa võid poole noorema saada,“ uurisin.

„Mul on sinuga laps. Ma tahan olla naisega, kellega mind midagi seob,“ seletas Henno.

„Meid ei seo mitte miski!“ karjatasin kõvema häälega. „Lihtsalt juhtus nii ja see on minu mure, et ma õigel ajal aborti ei teinud. Ma olen õnnelik, et mul tütar on, aga mingit isa pole vaja ei temal ega minul. Meil on Erik ja sellest piisab.“

Henno kallas klaasidesse veini ja kutsus mind enda kõrvale. Ma keeldusin.

„Ma ei joo alkoholi,“ teatasin.

„Sinu mees on ju joodik. Kui ma siia tulin, olid tal ka lõhnad juures,“ valetas Henno, lootes mind nii Eriku vastu üles ässitada. Selle peale puhkesin naerma, sest ma ju teadsin, et Erik oli alkoholiga ammu lõpparve teinud.

Erik koputas viisakalt ja vaatas siis ukse vahelt sisse. Ta kutsus mind kööki ja ma tõusin.

„Käin korraks ära,“ sõnasin Hennole ja läksin. Sõnatult viis Erik mind läpaka juurde ja näitas midagi. Esialgu ei saanud ma aru.

„Henno on pankrotis,“ sosistas Erik mulle. Ega Henno ju teadnud, et meil oli kodus teine arvuti veel, palju korda võimsam kui see toas olev. Samuti oli Erikul ka internetipulk.

„Ah nii!“ Ma noogutasin ja läksin tuppa tagasi ning lükkasin ukse koomale.

„Tule istu minu juurde,“ nuias Henno.

„Ei,“ keeldusin kindlalt ja istusin tagasi madratsile.

Henno asus jälle kirjeldama, kui ilus elu meid ees ootaks, ja lubas mulle kokku taevad ja mäed. Erik ei lubanud midagi. Ta ütles lihtsalt, et vaatame, mis elu toob. Tema arvates polnud mõtet nii pingsalt homsele mõelda, kui me ei tea sedagi, mis veel täna juhtuda võib. Mulle oli selline suhtumine meelt mööda ning ma olin selle täiesti omaks võtnud. Nii oli muretsemist palju vähem. Elu oli ju hetk ja neid oli väga kiireid ning mööduvaid, nagu Hennogi minu noorusmälestustest.

„Ma pole enam üldse selline, nagu ma kunagi olin, ja minuga on väga raske koos elada. Ma olen muutunud väga tujukaks ja üldse olen ma äkiline ja viletsa iseloomuga. Vahel võin suure vihaga isegi kallale tulla. Õnneks on Erik minuga harjunud, aga keegi teine... Ilmselt oleksime juba mõne kuu pärast laiali, aga seda muidugi ei tule mitte kunagi,“ kostsin.

„Proovida ikka võime,“ arvas Henno kindlalt. Ta muigas endamisi ja vaatas köögi poole, suutmata ilmselt ette kujutada, kuidas ma suudaksin kallale minna mehele, kes on minust vaat et poole suurem. Üks Eriku rusikahoop oleks mind kuuks ajaks koomasse viinud.

„Ei proovi. Ma olen rahul, mis mul on, ega hakka riskima kellegi mulle täiesti võõra ja tundmatuga.“

„Kuidas tundmatu?“ imestas Henno.

„See paar tundi, mis me sinuga siis koos olime ja veini jõime, ei tähendanud kõige vähematki. Kuidas sa aru ei saa?“ Ma hakkasin juba vihastama, et Henno selline puupea on. Ma annan talle tõesti ühe tou, kui ta kohe minema ei hakka. Võib-olla on siis tema paar tundi koomas.

Ootamatult kõlas koputus välisuksele ja ma läksin avama. Oliver tuli meie juurde ja mul oli väga hea meel. Juhatasin poisi isa juurde kööki, sest pidin veel Hennoga asjad ära lõpetama.

„Kes tuli?“ küsis Henno.

„Eriku noorem poeg,“ vastasin.

„Meil võiks veel lapsi olla. Sa ei pea kasvatama võõraid,“ ütles Henno.

„Ei pea ega kasvatagi. Erik kasvatab Oliveri, aga mulle on tema lapsed kalliks saanud ja ma hoian neid. Ma olen alati suurt perekonda igatsenud.“

„Kõiki nelja?“ päris Henno silmi kissitades. Ta jõi veidi veini ja pani punakalt sillerdava pokaali tagasi lauale.

„Oh issand küll!“ Ma ohkasin tüdinenult. „Kaks neist on juba suured. Mida sa pärid kogu aeg? Mulle meeldib mu elu, ma olen sellega rahul. Kõik ja jutul lõpp. Jäta mind nüüd rahule! Võta oma pudel ja mine ära. Ma ei taha, et sa enam siia tuled.“ Ma tõusin ja andsin Hennole pudeli.

Õnneks oli Henno mõistlik. Ta võttis pudeli, aga pani siis tagasi lauale.

„Las jääb parem sulle,“ kostis ta ja läks esikusse mantlit selga ajama. Mul oli hea meel, et ta viimaks siiski asjast aru sai. Kui muidugi sai.

„Tiina, kas sa Eriku kõrvalt ka vahel mujalt noolid?“ küsis ta enne uksest välja minemist.

„Tema kõrvalt pole seda vaja teha, aga mõne teise juures kohe kindlasti,“ vastasin ja saatsin ta minema. Toetasin korraks selja vastu ust, hingasin sügavalt sisse ja läksin kööki. Vahva, et Oliver meid vaatama tuli! Mul oli poisi tuleku üle tõesti hea meel.

Siis helistas Leili. Ta kutsus meid kangesti enda poole külla. Mina polnud seal ausalt öeldes kordagi käinud, kuigi tüdruk oli juba paar kuud Ivari juures ja kahjuks ei tundnud ma Raplat ka nii palju, et oleksin teadnud, kus kandis Ivari maja oli. Rääkisin sellest Erikule.

„Mina tean,“ vastas mees. „See pole siit eriti kaugel, taksot pole vaja võtta.“

„Muidugi, sina tead meil alati kõike,“ tänitasin ja läksin riideid vahetama. Olin siiani veidi liimist lahti. Erik vaatas mind ja hakkas siis naerma. Huvitav, mis talle nalja tegi?

Miks peab sellel talvel lumi selline olema, et niipea kui auto tuleb ja mina teelt kõrvale astun, olen kohe vööni lumes, Erik ja Oliver ainult põlvini? Kurat küll! Naised ei vannu, nagu ma kuulnud olen, aga mina teen seda küll, sest minus on ka üht-teist mehelikku.

Erik jälgis mind itsitades ja tõdes siis:

„Mehelikkust sinus muidugi on, seda ma ei salga, aga sinu naiselikkus on lausa võrratu.“

„Pea lõuad!“ sisistasin lumest välja ronides ja oma ilusat punast mantlit lumest puhtaks rapsides.

„Aga su intellektuaalsuses on mõningaid puudujääke,“ arvas Oliver viisakalt.

Ma vaatasin suurte silmadega nagu leemur poisile otsa ega öelnud sõnagi. Pean vist tõesti hakkama oma sõnavara kohendama, mitte ropendama nagu Peterburi voorimees.

Leili oli meile vastu tulnud ning teatas rõõmsalt:

„Terve pere tahab näha, millised Ivari ämm ja äi välja näevad,“ seletas tüdruk.

„Mida?“ küsisin. „Erik pole Ivari äi ja mina olen üks ropu suuga mutt.“

„Ivar suhtub Erikusse kui minu isasse ja mina ei hakka teda ümber veenma Ma olen natukene rääkinud teie elust ja nad polegi väga imestunud. Elus juhtub ju kõike,“ seletas Leili. Täpselt samasugune valevorst nagu mina olin, kui oma tütre maha salgasin. Nüüd tegi tema Erikust endale isa.

„Sinu isa saatsin ma tund aega tagasi enda juurest minema. Ta tahtis mind endale naiseks,“ ütlesin.

Leili puhkes naerma. Lausa luksus. Jube lõbus! Mingid vanad kallimad tahavad mind enda juurde vägisi ära vedada ja tema naerab. On ikka plika, ma ütlen.

„Kui mina olen sinu isa, siis on Oliver su vend,“ sõnas Erik rahulikult. Olle vaatas suurte silmadega Leilit ega saanud midagi aru: üks suur õde tal juba oli, mingi väike, pruunide silmadega nähvits ka ja kuidas neid siis nüüd korraga nii palju on?

„Muidugi, vennake!“ itsitas Leili poissi emmates. Kõik muudkui kipuvad teda täna kallistama ja käperdama ning poiss tundis ennast veidi ebamugavalt.

Väike Tanel oli Ivari süles ja esimese asjana kallistasin ma teda. Ma polnud jõudnudki Hennole öelda, et ta vanaisa on, aga ehk teab ta seda juba isegi. Ajasime riided seljast ja läksime Ivari töötuppa. See asus garaaži peal ja oli täis arvuteid, millest osa töötas ja osa mitte. Ma nägin, kuidas Oliveri silmad põlema läksid ja poiss esialgu tagasi­hoidlikult arvuteid uuris. Siis küsis ta üht-teist ja Ivar vastas poisile lahkesti. Varsti olid nad kahekesi ninapidi koos ja miski ei suutnud neid enam lahutada.

Ivari vanemad kutsusid meid alla ja meie neljakesi – Tanel kaasa arvatud – läksime, aga Ivar ja Oliver ei lasknud end häirida, nemad jäid arvutite manu. All oli kaetud korralik õhtulaud, mille keskel põlesid isegi küünlad.

Ivari vanemad olid soliidsed inimesed. Selgus, et noormehe isa oli arst ja ema õpetaja. Tundsin ennast ebamugavalt, sest minu haridustee oli Leili sünni tõttu pooleli jäänud ja pärast olin õhtukoolis pinki nühkinud. Läbi häda olin siiski keskhariduse kätte saanud. Õnneks lugesin ma raamatuid ja see andis mu haritusele midagi juurde, kuid loomulikult olin enamasti viibinud üsna lihtsakoelises seltskonnas ning ka see mõjutas minu enesehinnangut.

„Mida sa pabistad,“ rahustas Erik mind. „Me oleme samasugused inimesed nagu nemad. Ka president on inimene kõikide oma puuduste ja voorustega. Tunne ennast vabalt. Kui sa millestki aru ei saa, siis ole vait, kuula ja nooguta. Kui oskad kaasa rääkida, siis räägi,“ õpetas Erik mind vaikselt ja mu tuju läks paremaks. Keemiast taipasin ma vähe, aga ega Ivari ema keemiast rääkima hakanudki. Rohkem olid meil teemaks lihtsad majapidamisasjad ja lapsed. Selle kohta oskasin minagi sõna sekka öelda. Esialgu natukene kramplik olemine muutus vabamaks ja meeldivamaks.

Ivar ja Oliver tulid ka viimaks garaaži pealt alla.

„Sellel poisil on imeline taip arvutite peale. Ma pean talle täna isegi maksma, sest ta tegi täiesti ise ühe arvuti korda. Mina poleks seda jõudnudki,“ kiitis Ivar.

„Pole vaja,“ tõrjus Oliver, kuid võttis ikkagi noormehelt raha vastu ja pani selle taskusse. Anne ja Aivar (nii olid Ivari vanemate nimed) vaatasid mulle ootavalt otsa. Kes see poiss veel on? Pidin selgitama:

„Oliver on Eriku noorem poeg,“ ütlesin.

„Tähendab Leili vend või poolvend,“ järeldas ema.

„Võib ka nii öelda,“ pomisesin. Pagana plika! Keerab jama kokku ja mina nüüd õiendagu, mõtlesin tusaselt.

Leili oli ülemeelikus tujus ja togis Oliveri. Poiss ei osanud midagi öelda ja oleks tundnud ennast ilmselt äärmiselt ebamugavalt, kui ta poleks Ivari hoole all olnud.

Raske on seletada inimestele, kes on kolmkümmend aastat koos elanud ja korralikult oma ainsat poega kasvatanud ning üheskoos kodu loonud, meie peremudelit, mis oli nii kirju ja segane, et ühe õhtuga seda lahti harutada oli võimatu. Nad poleks sellest aru saanud. Mina olin nende jaoks ainult kena välimusega tots, Leili ema, kuigi ka selles kippusid nad kahtlema, sest nägin veel üsna noor välja, ja Erik oli mees eikuskilt. Nad ei teadnud temast midagi, sest nad polnud tema kirjutatud raamatuid kunagi ei lugenud. Õnneks tõi kiire taibuga Ivar vanematele – otse söögilauda – sülearvuti ja näitas neile. Algul ei saanud nad midagi aru, kuid viimaks taipasid, et raamatud, mida poeg neile netist näitas, oli kirjutanud seesama mees, kes nende vastas blondi tibi kõrval istus, ja nende suhtumine meisse muutus kohe hoobilt paremaks. Haridus ja haritus olid siin peres väga tähtsad. Mina olen muidugi tobuke, aga Erik...! Tema juba oli keegi.

Õhtuks olin nii väsinud, et pidin jalapealt magama jääma. Tahtsin koju minna ja koos Erikuga madratsile pugeda. Tavaliselt magas Oliver minu juures olles Leili diivanil, kuid nüüd palus ta isa käest luba siia jääda. Temal ja Ivaril oli arvutitega veel nokitsemist ja Oliver meeldis Ivarile. Ta ootas poisi kõrval, mida Erik ütleb. Erik oli tasase loomuga ja vaikne, kuid sisendas austavat suhtumist endasse ning tema sõnal oli kaalu. Kas oli tema pilgus midagi erilist või... Ma ei saanud aru. Ka mina tundsin teinekord temaga suheldes aupaklikkust, aga tema oli ju minu mees ja ma ei peljanud teda nagu võib-olla teised.

„Kui ta teile tüli ei tee,“ kahtles mees.

„Mis tüli nüüd?“ Anne rehmas käega. „Maja on suur ja küll me talle ikka koha leiame.“

„Las ta siis jääb. Eks ma homme helistan talle ja küsin, kuidas ta tahab...?“ kohmetus veidi ka Erik ja aitas mulle mantli selga.

„Olge rahulikud. Poisil pole siin häda midagi,“ kinnitas Aivar ja me tulime tulema. Musitasin veel Tanelit ja Leili saatis meid trepile.

„Huh,“ ohkasin, kui olime majast juba kaugemale jõudnud. „Mul oli seal raske olla. Liiga targad ja liiga haritud. Aivar vaatas mind, nagu tahaks minust läbi puurida.“

Erik kehitas õlgu ja ulatas mulle käe. Koos läksime edasi ja jõudsime varsti koju tagasi. Märkasin maja eest töötavat autot ja mulle tundus, nagu oleks selle juht kuidagi imelikult kössi vajunud. Näitasin seda ka Erikule ja me arvasime, et ehk on midagi juhtunud. Näiteks on inimene saanud rabanduse, mõne ataki või on tegemist epilepsiahooga. Asi lõpeb kehvasti, kui neile õigel ajal tähelepanu ei pöörata, ja me läksime asja uurima.

Rooli taga oli Henno ja magas. Terve auto haises kas viina, viski või millegi muu sellise järele ja ka mehe kõrvalistmel oli mingisugune alkoholipudel. Rohkem ei hakanud me enam midagi uurima ja Erik lükkas ukse uuesti kinni.

„Sa oleksid võinud süüte välja keerata,“ arvasin trepist üles minnes.

„Külm hakkab,“ arvas tema korteriust lahti tehes. „Suur mees juba. Ise teab, mis teeb. Peaasi, et sõitma ei lähe. Hommikuks auto nagunii ei liigu, sest paak oli juba tühi.“ Isegi seda jõudis ta märgata, imestasin.