Читать книгу Õnnelille pisarad - Tiit Sepa - Страница 4

Ma ei vihka inimesi, aga kahjuks ei anna inimesed mulle põhjust ­neisse hästi suhtuda. Kõik arvavad, et süüdi olen mina ise, aga minu meelest on asi lihtsalt keskkonnas, kus ma elan. Varem polnud eriti vigagi: ema käis tööl ja isa oli bussijuht. Siis sattus isa Valgu–Nurtu teel ­avariisse. Libedal ja pehmel teeserval vajus buss kraavi ning juhuslik teekäija jäi selle alla. See oli keegi vanem naine, aga eks me kõik saame kunagi vanaks ja inimesest on kahju ikka. Mu hea südamega isa elas seda raskelt üle. Ta tuli töölt ära, kaotas kõige vastu huvi ja püüdis alkoholiga olemist rõõmsamaks teha. Viimaks sai ta tööd autojuhina, aga jõi selle koha sõna otseses mõttes maha ning jäi ka lubadest ilma. Palju ei puudunud, et oleks ka kinni läinud. Purjus peaga muutub ta vahel agressiivseks ja ükskord kippus politseinikele kallale. Isa pandi raudu ja viidi Raplasse kongi. Siis tuli kohus ja isa pääses õnneks välja, aga jõi edasi. Ikka rohkem ja rohkem.

Ema on mul hüsteerik. Ta on juba mitu korda pidanud töökohta vahetama, sest kaotab kergesti ja tühistel põhjustel enesevalitsuse. Vahel, kui ta eriti vihane on, peksab ta mind vana ­pesumasinavoolikuga. Ühel suvel olin nii vorpe täis, et ei julgenud nädal aega nägu õue pista. Ei saa ju sedasi õhukese kleidi ja pluusiga kuhugi mina, kui käed sinikaid täis.

Minu nimi on Alice. Ilus nimi. Ma oleksin sellega väga rahul, kui mu elu niisama ilus oleks. Tegelikult võiksin ka mina elu vabalt võtta ja lasta ringi poistega, nagu mõned mu klassiõed teevad, aga see ei huvita mind. Mul pole isegi arvutit. Isa mulle seda ei osta ja emal pole ka millegi eest osta, sest hakkas koos isaga jooma ja jäi samuti ilma tööta. Siiski on meil õmblusmasin ja harvadel selgetel päevadel teenib ta pisut õmblustööga, sest ta on väga hea õmbleja. Ega tellimusi eriti palju ole ja teinekord pole meil mitu nädalat raha ega süüa. Vahel harva õnnestub isal mõni juhuslik tööots leida, aga selle raha joob ta kiiresti koos emaga maha. Õnn on vähemalt see, et isa sai naabri­mehega kahasse talveks küttepuid teha, muidu oleksime külmas ka veel olnud. Elekter ja vesi on samuti makstud, aga sõimata saan ikka, kui kogemata mõne tule põlema unustan. Telekat ei vaata ma üldse, sest polegi, mida vaadata. See töötab paar tundi ja siis kaob pilt eest kuni järgmise päevani. Külmkapp ka ei tööta, sest meil polegi midagi sinna panna.

Koolis kutsutakse mind pipravituks. Mis sellest. Olen siis olen, aga igasugustega jooma ja aelema ma ka ei lähe. Parem loen raamatuid. Mul on lakas oma salakoht, kus ma vaikselt istun ja raamatuid loen. Suvel on hea, isegi palav hakkab, aga sügisel läheb jahedaks. Istun seal pehmel madratsil, keeran endale teki ümber ja loen, kuni pimedaks läheb. Siis pean tuppa minema. Mul on ka vend, minust paar aastat noorem ja tema nimi on Enn. Ta on sünnist saati puudega, nii vaimult kui ka kehalt, tal pole näppe. Ise ta saab küll kuidagi süüa, kui on mida süüa. Sügisel korjasin talle aiast õunu, koorisin need ära, lõikasin tükkideks ja toppisin talle siis suhu. Enn sai kõhu täis ja jäi rahulikult magama. Tema väike tuba haiseb koledal kombel, sest ta pissib voodisse, ja ma tuulutan seda kogu aeg. Koolis Enn ei käi, peaks koduõppel olema. Ta taheti hooldekodusse panna, aga ema ei lubanud. Mina hakkasin ka hirmsasti nutma, nii jäetigi Enn koju. Ma olen ju temaga väiksest saadik koos olnud, olen teda aias kärutanud ja isegi üks kord kogemata käru kummuli ajanud. Siis sain jälle voolikuga õpetust.

Ma käin sageli metsas jalutamas. Võtan Ennu ka endaga kaasa, sest käia ta ikka suudab, kuigi on nõrk ning peab iga natukese aja tagant puhkama. Eks me siis istumegi kahekesi. Enn suurt ei räägi, aga selle eest räägin mina temaga. Olen juba seitsmeteistaastane ja suudan nii enda kui ka tema eest hoolitseda. Ainult raha ei ole. Üks klassi­õde irvitas mu üle ja ütles:

„Sa oled ilus ja kena neiu, Alice. Mine prostituudiks. Head litsid teenivad päris korralikult.“

Selle iiveldama paneva jutu peale oksendasin ma kodus tükk aega. Ema arvas, et ma olen rase, ja kukkus mind sõimama, aga mina ei taha ühtki meest näha. Ma olen päris sageli näinud, kuidas mu isa ja ema teiste külajoomaritega aelevad, ja see on nii jälk. Ma ei tea üldse, kas suudangi kunagi enda kõrval meest taluda. Naist samuti mitte, sest lesbilisi kalduvusi mul pole.

Tihtipeale räägin ma Ennuga. Pajatan talle lilledest ja puudest, nende tunnetest ja mõtetest, sest ma olen kindel, et nii puudel kui ka lilledel on need. Ma räägin talle ka lindudest ja loomadest, kes oma poegade eest hoolitsevad. Meilgi võiks armastav ja üksteisest hooliv pere olla, kui ainult ema-isa sedasi ei jooks ega tassiks igasugu lakkekrantse meie koju. Olen siis Ennu toas ja keeran ukse lukku. Sinna isa või ema meid otsima ei tule. Istun seal koos Ennuga ja ajame sosinal juttu. Mõnikord käib pidu hommikuni ja ma pean hommikul silmatäitki maga­mata kooli minema. Ükskord jäin tunni ajal tukkuma ja õpetaja äratas mu üles ning saatis klassist välja. Pärast naersid kõik mu üle ja narrisid mind.

Kevadel kaevasime aiamaad ja tegime peenraid, isegi isa tuli meile appi ja tõi pärast seemneid ka. Sügiseks saame ube, porgandeid, herneid ja sibulaid. Sibulad on head sousti sisse panna. Enn sööb seda ka hea meelega. Isa oli isegi nii tubli, et ostis meile talvekartuleid ja me viisime need keldrisse. Kelder on meil küll väike, aga üht-teist sinna ikka mahub. Sügisel sõin neid ube juba üksinda, sest Ennu enam polnud. Ühel päeval aitas ta mul peenraid rohida ja kukkus äkki vagude vahele pikali ega liigutanud enam. Ma olin nii ehmatanud, et hakkasin kiljuma. Üks naabritest kuulis mind ja tuli joostes vaatama, mis on juhtunud. Enn enam ei hinganud. Südamepuudulikkus, ütlesid arstid, aga mina arvan, et ta nälgis lihtsalt surnuks, sest sõi nii vähe ja viimasel ajal oli ta sellest vähesestki suurema osa välja oksendanud.

See juhtus juulis, paar nädalat enne Ennu kuueteistkümnendat sünni­päeva. Kuigi vanuse poolest juba teismelise eas, oli ta käitumiselt ja mõistuselt koolieeliku tasemel. Teinekord mängis ­täheklotsidega ja püüdis neist sõnu kokku laduda. Oli ka hetki, kui ta endamisi, mulle põhjust seletamata nuttis. Vahel ta kallistas mind. Enn oli minust küll suurem, aga mulle oli ta alati väikevend.

Jälle tikub nutt peale ja ma mõtlen Ennu haual ära käia. Viin talle pojenge, mis meil aias õitsevad. Need on kohevad ja lõhnavad nii hästi. Küllap tunneb ka Enn nende lõhna seal, kus ta nüüd on.

Kaua istusin ma Ennu hauakääpa juures, nuttes ja talle mõeldes. Kuigi ta oli isemoodi, armastasin mina teda ikka. Ta oli vist ainuke, keda ma kogu südamest hoidsin ja kellest hoolisin. Ma ei suuda vist kellestki enam nii palju hoolida kui oma armsast vennast, rohmakas ja ­tahumatu, nagu ta oli. Puud mu ümber kõikusid ja tundus, nagu oleksid nad jaganud minu leina, ja ma tänasin neid mõttes. Need suured ja tugevad puud on siin surnuaias näinud küllaga valu ja mina olin ­lohutamatu. Viimaks jätsin mõttes vennaga jumalaga ja hakkasin surnuaia tagant kõrvalist teed mööda kodu poole minema, et vältida mõnd vastu tulevat tuttavat, kes võinuks mu nutust punaste ja paistes silmade kohta pärida. Poolel teel tabas mind ootamatu nõrkusehoog. Tahtsin ­meelega kõrvalisi teid mööda minna, et vähem inimesi mind näeks. Kukkusin ja maailm mu ümber vajus pimedusse. Olen väikest kasvu ja kerge ka nagu udusulg. Keegi oli mind märganud ja enda juurde koju viinud. Ärgates ei saanud ma arugi, kus ma olen, ja vaatasin suuril silmil kõrget valget lage oma pea kohal. Keegi rääkis midagi, kuid sõnade mõte minuni ei jõudnud. Olin kaetud õhukese tekiga ja ma märkasin üht vanemat meest ja naist toas.

Vahel on mul kuulmisega raskusi, aga siis läheb see mööda ja ma kuulen taas normaalselt. Koolis olen selle pärast isegi pahandada saanud, aga see ei mõjuta mu õppeedukust. Esimestel aastatel jäin mõned korrad isegi istuma, aga nüüd õpin ainult viitele ja neljadele. Kuulmisega algasid hädad siis, kui ema mulle voolikuga vastu vasakut kõrva lõi. Jube valus oli ja ma arvasin, et suren, aga ma ei pelga surma. Kunagi tuleb see nagunii. Mu elu on raske, sest elan alalises hirmus keretäie ees, mis ema käest on kerge tulema. Isa on isegi mitu korda vahele tulnud, kui ema mind nüpeldab. Siis saab tema ka.

„Kuidas sa ennast tunned?“ küsis naine. Nüüd jõudsid tema sõnad minuni.

„Hästi,“ sõnasin, kuigi heast enesetundest oli asi kaugel. Mu pea käis ringi ja jalad valutasid meeletult. Miks just jalad, ei saanud ma aru. Olin ju kukkudes pea ära löönud. Nüüd tuli see mulle tasapisi meelde. Ja pea oli katki ka. Pead pöörates nägin padjal vereplekke, aga pererahvas, kes mind üles korjas ei teinud sellest välja, vaid pühkis hoolikalt mu juukseid ja pead. Varsti tuli kiirabi, mulle tehti pähe neli õmblust, tõsteti autosse ja viidi minema. Autos tundsin taas suurt nõrkust ega saanud arugi, kuhu mind viidi. Ärkasin uuesti alles Rapla haiglas. Nüüd olin juba haiglariietes ja korralikult teki all. Mulle olid külge pandud voolikud ja minu kõrval istus arst.

„Mida sa sööd, et nii kõhn oled?“ küsis arst.

„Mida on, seda söön,“ pobisesin. Teadsin, et inimesi ei tohi usaldada, sest siis kasutavad nad seda kurjasti ära. Ma ei usaldanud ka arsti. Ka koolis umbusaldasin ma peaaegu kõiki, välja arvatud paar sõbrannat, kes polnud mind seni petnud. Õpetajatega pidi eriti ette vaatama. Kui mõni neist teinekord vihastas, siis sain igasuguseid ­mõnitusi kuulda. Lüüa nad ei tohtinud, aga sõnad tegid isegi ­hullemini haiget. Õpetajaid on ju ka igasuguseid.

„Seda, mida on,“ kordas arst ja vaatas mind teraselt. „Kas teid on pekstud?“

„Ei,“ valetasin.

Arst tõstis hellalt mu käe ja näitas mulle siniseid vorpe küünarvarrel.

„Miks sa valetad? Sind on löödud ja ma tahan teada millega,“ uuris noor mees edasi.

Ma vaikisin ja puhkesin nutma. Keerasin pea kõrvale ja surusin selle padja sisse.

„Hea küll,“ sõnas arst. „Puhka. Ma tulen sind õhtul jälle vaatama. Peame sulle põhjalikud uuringud tegema. Põhjuseta inimene kokku ei kuku. Sul võib epilepsia olla,“ arvas ta ja läks minema.

Hea ja rahulik oli sedasi üksinda olla. Kuulsin, kuidas koridoris käisid inimesed ja keegi seletas midagi. Tilguti tilkus ka ühtlaselt nagu liivakell ja seda vaadates jäin ma magama. Üldse tahan ma viimasel ajal väga palju magada. Ma ei tea miks, aga pärast venna surma on vist uni see, mis mul kõike unustada aitab. Lakas on mul isegi ase, kus saan ennast kerra tõmmata. Mu sõbranna Airi teab seda ja alati, kui ta mind otsima tuleb, siis vaatab ta kõigepealt kuuri.

„Alice!“ hüüab ta vaikselt ja ma ärkan.

„Ma olen siin,“ vastan talle ja Airi ronib redelist üles. Ta pressib ennast kola vahelt läbi ja ongi minu juures väikese akna all, kust ähmast valgust sisse paistab. Arvasin, et seda kohta ei tea keegi, aga ühel päeval märkasin, et lakka olid vana vatitekk ja pehme padi siginenud, ilmselt oli isa mu peidupaiga avastanud. Ka oli seal küpsiseid ja limonaadi. Ma pole siiani aru saanud, miks oli isa sellise nõiaga nagu minu ema abiellunud? Kas see oli tõepoolest armastus või oli ema ta lihtsalt ära nõidunud, sest isal oli maja, aed ja korralik kuur koos saunaga, mida küll keegi polnud enam ammu kütnud.

Airi ja mina lobiseme tavaliselt vaikselt minu salapaigas. Sügisel tõi Airi mulle suure kausitäie ploome, sest meil neid ei ole. Me sõime, nii et paha hakkas. Ploomid olid nii head ja ma ei suutnud ennast tagasi hoida. Järgmisel päeval ei saanud ma kooli minna, sest öösel algasid hirmsad kõhuvalud ja ma jooksin ainult kemmergu vahet. Pärast olin nii nõrk, et ei jõudnud kättki tõsta. Olin Ennu voodis pikali ja oigasin. Ma elangi nüüd seal, sest tema toas on mul tunne, nagu oleks vend endiselt minu juures. Kõik tema asjad on alles ja ma panin need ­ilusasti riiulitele. Ennu tuba on majas kõige vaiksem, aga kui isa ja ema pidu panevad, kostab kära ka siia ära. Pesin Ennu voodi puhtaks ja magan siin. Ennul on hea ja pehme voodi. Ainult natukene haiseb veel, ­muidu on korras. Tõin ka oma asjad siia ja väikese laua, mille taga ma õpin. Ühel õhtul tundus mulle, nagu oleks siniste plaatidega üle löödud laest paistnud Ennu rahulik nägu. Nägin seda aina selgemini ja korraga oli mul nii hea olla. Ma ei kartnud üldse. Mitte raasugi. Me lihtsalt rääkisime ja Enn ütles mulle, et tal on nii hea olla seal, kus ta on, ja kutsus mind ka. Võib-olla lähengi. Midagi kindlat ma ei lubanud. Muidu jääb ta ootama. Eks ma siis tulen, kui…

Magasin sügavalt ja rahulikult. Mind ei seganud teiste haigete jutu­kõma ega sammud koridoris. Ärkasin alles õhtul ja tundsin ennast ­palju paremini. Õde oli tilgutis lahuseid vahetanud ja kotid olid jälle täis. Ikka silks ja solks. Sedasi vaikselt ja aegamisi. Taburetile oli valmis pandud tassike teega ja mõned võileivad. Ma ajasin ennast aegamisi istukile ja hakkasin sööma. Kõht oli kole tühi ja mulle tuli meelde, et olin viimati söönud eelmise päeva lõuna ajal, kui olin endale Türgi ube soolaga keetnud ja neid siis õlis praadinud. Toiduõlipudelit hoian ma oma ehk endises Ennu toas, sest muidu praeb ema sellega endale rasvaseid kartuleid ja mul pole jälle midagi. Ma olin toonud kuurist vana kahekohalise elektripliidi ja peitnud selle voodi alla. Kui süüa teen, siis tõmban selle välja ja keedan salaja. Ema mind üles korrusele otsima ei tule. Isa vahel käib ja toob mulle leiba. Tema teab, mida ma teen, aga emale ta seda ei maini. Isa on mulle isegi vorsti toonud. Ta joob küll, aga ostab vahel ikka süüa ka. Isegi uue jope muretses mulle talveks ja samuti saapad. Muidu peaksin jälle botastega nagu eelmisel aastal suure lume sees käima ja ma näeksin tõepoolest tobe välja. Isegi ­sooje sokke polnud ja mu nina oli kogu aeg nohune.

„Kuidas neiul läheb?“ küsis arst ja käskis mul särgi üles tõsta. Pelgasin natukene, sest arst oli ikkagi meesterahvas ja mina neiu, aga mis teha. See oli tema töö. Tõstsin särgi üles ja arst vaatles mind. Ta keeras minu väikesed rinnad enda poole ja katsus ühte.

„Kas on valus?“ küsis ta.

Oli küll, sest ka sinna oli ema löönud. Viimasel ajal on ta üldse väga pöörane. Võtab sisse mingisuguseid tablette, joob õlut peale ja läheb lolliks. Viimane kord, kui ta sousti ja kartuleid keetis ja mind ka sööma hõikas, jäin ma natukeseks kokutama ja ema vihastas selle peale. Ta viskas mulle kogu selle tulise jama kaela ja õnn oli, et sain kibe­kiiresti särgi seljast ära, muidu oleks mul nahk maas olnud. Ma ei ­vihka teda, aga ei armasta ka, sest pole ju millegi eest armas­tada. Isa on mulle kallim.

Järgmisel päeval tuli isa mind haiglasse vaatama. Tal olid küljes kerged õllelõhnad, aga muidu oli ta täiesti kaine. Ta istus mu juurde, küsis kuidas ma ennast tunnen, ja vaatas siis mulle kavala näoga otsa.

„Ma ostsin sulle midagi,“ ütles ta. „Ära ainult emale räägi ega näita ka,“ hoiatas ta ja võttis pintsaku põuetaskust välja väikese pakikese. Ta pani selle mulle voodile ja ma juba aimasin, millega oli tegemist. Mul hakkasid isegi käed värisema, kui ma pakki lahti harutasin. Välja tuli tuttuus Nokia mobiilitelefon. Puutetundlik ja puha.

„Ma panin sulle kõneaega ka sisse. Sellega saad internettigi minna. Akulaadija on ka siin. Rohkem mu mõistus ei võtnud. Ah jaa, müüja soovitas veel mingisuguse mälukaardi ka osta ja ma ostsin. Võta!“

Isa andis mulle mälukaardi ja pani selle voodile. Mul oli nii hea meel, et ma kallistasin isa. Musitasin tema habetunud põske ja sedasi arst meid leidiski. Ta sulges vaikselt ukse, aga mina muudkui kallistasin isa. Küll ta oli mul ikka hea.

„Isa, miks sa elad sellise naisega nagu ema?“ küsisin.

Isa muutus tõsiseks ja kehitas õlgu. Nõutult vaatas ta mind ja kohendas patja mu pea all.

„Harjunud juba. Aastaid koos oldud ja vanasti polnud ta nii segane. Kuhu ma ta ikka ajan? Jääb kodutuks ja joob ennast täitsa põhja,“ seletas isa. Ta hallid silmad olid nukrad.

„Isa, kust kohast sa nii palju raha said?“ uurisin. Telefon oli täitsa uus ja isegi ostukviitung oli alles. Isa oli selle alles pool tundi tagasi Rapla Elionist ostnud.

„Ära küsi, tütreke. Õnnestus saada. Ära ainult jumala eest emale räägi,“ hoiatas isa veel kord.

„Isa, mis oleks, kui sina ja mina Märjamaalt üldse ära kolime? Jätame ema kus seda ja teist ja läheme minema. Müü maja maha, anname sealt emale ka natuke ja läheme ise minema. Sa oled muidu nii tubli mees, miks sa pead ennast sedasi sellise naise kõrval hävitama?“ nuiasin.

„Mõtleme seda veel, tütreke. Võib-olla teemegi nii. Ma saan load tagasi ja autojuhte läheb ikka vaja. Aga kuhu me kolime?“

„Ükspuha kuhu. Peaasi, et emast eemale,“ ägasin.

„Vaatame, kallis laps,“ kostis isa ja tõusis. Mul oli nii kahju, et ta ära läks. Uksel keeras ta ennast ringi ja lausus veel: „Ära sina mulle helista. Ma ise helistan sulle. Selle kaardiga peaksid saama kuu aega oma võrgus tasuta rääkida ja internet on samuti tasuta. Vähemalt nii müüja ütles.“

Ma oleksin tahtnud isa saatma minna, aga ma ei saanud ju, sest olin igasuguste voolikute otsas ja pidin oma asjad ka siibrile tegema.

Ma paitasin oma uut telefoni, panin selle tööle ja läksin internetti. Nüüd mul enam igav polnud. Viimane telefon läks mul juba üle poole aasta tagasi kaotsi, ma olen kindel, et see varastati mul taskust ära. Kellele sellist vana käia vaja läks, seda mu mõistus küll ei võtnud. Inimestel on lihtsalt pikad näpud. Olen ka ise varastanud, aga ainult süüa. Siis, kui kodus enam midagi pole olnud. Ma võtsin lihtsalt salaja kooli sööklast venna jaoks kilekotiga toitu koju kaasa. Võib-olla mõni ­nägigi, aga kaebama ei läinud keegi.