Читать книгу Õnnelille pisarad - Tiit Sepa - Страница 6

Nii ka minul. Mulle teevad valu paljud asjad, aga ma püüan nendest üle olla. Koolis arvavad teised, et Toivo ja mina käime, aga tegelikult oleme üksnes head sõbrad. Toivo on pikk ja tugev. Ta kaitseb mind ja hoolitseb minu eest. Kuidagi märkamatult, nagu ma ise endaga hakkama ei saaks, aga nii armas on, kui keegi sind tähele paneb.

Toivo pole eriti hea õpilane ja hakkab vahel ka õpetajatele vastu. Juba mitu korda on teda ähvardatud koolist välja visata. Tundidest viskavad õpetajad teda üle päeva välja, aga seda tehakse ka teiste poistega, nii et see pole midagi erilist. Minu arvates elavad õpetajad vahel õpilaste peal oma koduseid pingeid välja, aga võib-olla ajavad õpilased neid lihtsalt närvi. Olen ju ise näinud, et teinekord pole poisid midagi hullu teinud. Tüdrukutega tuleb seda samuti ette, ehkki pisut harvemini. Mindki on keemiatunnist välja visatud, kuna olin liiga pikaldane ja tõstsin koolikoti laua peale. Tegelikult polnud tund veel alanudki. Õpetaja arvates olin ma klassile rumalaid nägusid teinud. Õiendada polnud mõtet, sest õiguse saab alati pedagoog, nad kõik on enamasti veendunud, et tänapäeva noored on hukas. Vanasti olevat kõik õpilased kukupaid olnud. Rumal jutt, sest isa on mulle rääkinud, milliseid lollusi nemad koolis tegid.

Samuti pole Toivo nii rikkast perest kui mõned teised poisid. Tema isa poleks suutnud ema Itaaliasse viia nagu nüüd tema uus mees. Aga Toivos on palju südamlikkust ja inimlikkust. Minu meelest püüab ta seda varjata, seepärast käitubki ta vahel trotslikult ja satub pahandustesse. Ta on ka üsna kinnise iseloomuga, ei kipu eriti endast ja oma perekonnast lobisema, aga kuna meie alev on väike ja kõik tunnevad kõiki, siis on siin igaühe kohta midagi rääkida. Natuke on neis juttudes ka tõtt, aga suurem osa on tavaline keelepeks.

Ma tunnen ka Toivo vanemat venda ja tema kolmandas klassis õppivat nooremat õde. Tean ka Toivo ema, aga tema mulle ei meeldi, ehkki ta tundub alati nii kena ja sõbralik olevat ja varem pidasin teda väga heaks inimeseks, aga Toivo on mulle temast rääkinud ja...

Ma olen tuttav ka Toivo isaga, väga sümpaatne ja tark mees, öelgu siis teised, mida tahavad. Minu isa on ju ka väga tore, kuigi terve alev räägib, et üks igavene lakard ja kaabakas. Ema oli mul tegelikult kaabakas, aga nüüd räägitakse, et isa olevat ema välja ajanud ja ta poolpaljalt minema peksnud. Ema läks ju ise minema, keegi ei ajanud teda ära. Kuigi mul on hea meel, et see nii on. Võib-olla tuleb Malle varsti jälle meile, mulle ta igatahes meeldib. Mis sellest, et pisut lapsemeelne, aga kes meist poleks vahel? Lapsemeelsus kuulub elu juurde ja liiga täiskasvanuks saada on isegi vastik.

Toivo kutsus mind enda poole külla ja võib-olla ma lähengi. Ta on tore poiss, kuigi pisut kummaline. Minuga on ta väga viisakas, aga teiste poiste ja tüdrukutega läheb vahel kaklema. Käisin Toivoga jalutamas ja mu külg hakkas jälle valutama. Ta võttis mul käest kinni ja see ei häirinud mind. Isegi tore oli. Loomulikult nägi alevi rahvas meid koos, aga mis sellest. Ma ei ela ju ometi teistele, vaid ikka endale.