Читать книгу Õnnelille pisarad - Tiit Sepa - Страница 5

Haiglas paranesin ma jõudsasti. Sain korralikult süüa ja mulle piisas sellest täielikult. Mina sain kõhu täis, kuigi teised virisesid vähese ­toidu üle ja lasid endale lisa tuua. Võtsin saia ja leiba palatisse kaasa, et seda õhtul veel nosida. Üldse oli haiglas väga tore ja rahulik. Ka Airi ja Kadi tulid mind vaatama ja meil oli tore koos olla. Airi vanemad on korralikud ja üsna jõukad. Airi tõi mulle ka suure kilekotitäie igasugust nodi, mille ma kappi panin. Kadi ei toonud midagi, aga tal oli vist piinlik, et polnud külakosti toonud, ja ta andis mulle kümme eurot. Nad olid mu parimad sõbrannad.

Ühel päeval tuli arst kurva uudisega, et ultraheli oli näidanud minu vasaku rinnakorvi all kasvajat ja mind tuleb üle viia Tallinna Mustamäe haiglasse täpsemateks uuringuteks. Korjasin oma kodinad kokku ja juba õhtul sõidutas kiirabi mind Tallinna. Järgmisel päeval selgus, et ongi kasvaja ja mind tuleb opereerida. See oli emalt saadud löögi taga­järg, aga seda ma loomulikult kellelegi ei rääkinud. Ma ei tahtnud pereasju võõrastele rääkida, häbi oli. Juba järgmisel päeval sõidutati mind operatsioonile. Mulle pandi mask näole ja enam ei mäletanud ma midagi.

Valu oli kohutav. Esialgu ei saanud arugi, aga kui narkoosi mõju kadudes tasapisi toibusin, tundsin meeletut valu. Õde tegi mulle süsti, lohutas mind natuke ja ütles, et kõik on hästi. Oleks asi kaugemale läinud, poleks mind poole aasta pärast enam olnudki. Nüüd võivat ma kas või saja-aastaseks elada, sest kasvajale olevat õigel ajal jaole saadud.

Süst tegi mind uimaseks ja valu kadus mõneks ajaks, aga siis tuli jälle tagasi. Nutsin vaikselt ja üks mu palatikaaslane tuli minu juurde. Terve öö istus ta mu kõrval ja käis isegi õdede toast mulle unerohtu küsimas. Anti ka. Selle kaastundliku keskealise samariitlase nimi oli Maire. Ta rääkis, et tal on minuvanune tütar ja ka poeg. Tema oli Rakverest Tallinna uuringutele saadetud.

Mina rääkisin talle oma vennast ja tema ootamatust surmast. Rääkisin sedagi, kuidas ma olin vennaga metsas jalutamas käinud, ja kogemata lobisesin ka oma ema ja isa alkoholilembusest. Selle peale jäi Maire väga nukraks:

„Nii on raske elada. Ole tubli tüdruk. Leiad endale toreda mehe ja saad temaga õnnelikuks.“

Noogutasin, aga tegelikult ei tahtnud ma mehi nähagi. Mulle aitas juba sellest, mida ma kodus nägin. Kõik oli nii vastik ja...

Paar päeva hiljem valu leevenes. Haav kasvas tasapisi kinni ja kahe nädala pärast kirjutati mind juba haiglast välja. Riided anti kätte ja pihku pisteti patakas pabereid, mis ma pidin oma perearstile viima, ja saadeti minema. Mul oli alles Kadi antud kümme eurot ja nii sain ma tagasi koju sõita. Liikuda oli raske, ma ei saanud õieti istuda ega astuda. Kuidagi vedasin ennast siiski bussijaama ja tegin sealt isale vastamata kõne. Veerand tundi hiljem helistas ta tagasi ja ma rääkisin talle asja ära. Isa oli väga ehmunud ja lubas mulle bussijaama vastu tulla. Aga buss Märjamaale tuli alles kolme tunni pärast.

„Võta takso!“ käskis isa.

„Isa, aga raha. Meil pole nii palju raha, et taksot võtta,“ vaidlesin. Väga paha oli olla ja kogu ülakeha valutas. Olin apteegist odava raha eest saanud mingisuguseid valuvaigisteid, aga need ei aidanud. Söö sisse, palju tahad.

„Võta takso, saad otse koju! Raha on minu probleem. Ära muretse midagi. Ema kodus pole, kõik on rahulik. Ma ootan sind,“ rääkis isa.

Olgu siis. Lonkasin taksopeatusse ja istusin taksosse. Ütlesin, et kodus isa maksab, ja taksojuhil polnud selle vastu midagi. Tund aega hiljem olin juba koduväravas ja isa läks mehele arvet maksma.

„Kus ema on?“ küsisin.

„Läks kusagile, vist õe juurde. Mulle ta ei öelnud,“ seletas isa ja aitas mul tuppa minna. Istusin köögis laua taha ja toetasin ennast ­vastu seina. Nii oli parem olla. Isa tõi mulle süüa ja andis piima ka.

„Ma sain tööd,“ seletas ta. „Ehitan ühte maja ja saan korralikku palka. Nüüd on mul raha ja on isegi parem, et ema kodus pole.“

„Ta joob su raha kohe maha,“ arvasin.

„Seda küll,“ nõustus isa.

Hea oli jälle kodus olla. Paari nädala pärast pidi kool algama, aga mind ei lubatud enne kuud aega kooli. Käisin õpikute järel ja rääkisin klassijuhatajaga. Kuulanud mu loo ära, sõnas ta:

„Alice, sa oled hea õpilane ja jõuad ise kiiresti teistele järele. Õpi kodus, ma saadan sulle õppekava. Sul vist arvutit pole.“

„Nüüd on.“ Ma näitasin õpetajale oma uut telefoni.

„Tore, siis saad ise e-koolist õppimist vaadata. Ole siis tubli,“ soovis õpetaja mulle südamlikult.

Tarisin õpikud koju ja läksin oma peenraid vaatama. Kurke oli palju ja ma korjasin need kokku. Mida selle laariga nüüd edasi teha, seda mu mõistus ei võtnud. Mul olid pärast narkoosi tekkinud ajutised mälulüngad, ma kippusin asju unustama ja segamini ajama. Perearst ütles, et see läheb varsti üle, ja kirjutas mulle ravimid välja. Ma ei teadnud, mis tabletid need on, aga Airi seletas, et tema ema oli samasuguseid võtnud ja need pidid olema antidepressandid. Võtsin neid tablette ja tundsin end paremini ning ka meel oli rõõmsam. Võib-olla sellepärast, et ema polnud veel tagasi tulnud. Isaga oli parem olla ja ta oli isegi uue televiisori ostnud. Nüüd saime vaadata päris palju kanaleid. Istusime kahekesi koos ja ajasime juttu. Isa jõi küll õlut, aga mind see ei häirinud. Vahel tegi mõne suitsu ka, aga käes oli soe august ja aken oli meil kogu aeg lahti. Kass hüppas akna kaudu tuppa ja puges minu kõrvale diivanile. Silitasin kassi sooja pehmet keha ja nurru­mootor hakkas tööle.

Kurgid aitas isa sisse soolata. Tema oskas seda ja juba paari päeva pärast saime soojade kartulite kõrvale kurki hammustada. Issand, kui mõnus see oli. Kui ainult haav poleks vahel valutanud. Nutsin Ennu voodis kaua, enne kui magama jäin.

Viisin Ennu hauale jälle lilli. Istusin kaua tema kalmu juures ja rääkisin talle kõigest endaga juhtunust. Ma teadsin, et ta kuulis mind ja sai nüüd kõigest aru. Tema hing on minuga ja ajuti ma lausa tajun tema kohalolekut. Ma tean, et ta ei jäta mind kunagi, sest ta armastab mind nagu mina tedagi.

Ema polnud ikka veel koju ei tulnud ja ma lausa palusin, et ta enam kunagi tagasi ei tuleks. Ühel päeval ilmus ta lõpuks välja koos mingisuguse habetunud tüübiga, kes haises pesematuse ja liisunud õlle järele. Ta ütles isale, et see on tema uus mees, ja nõudis isa käest poole maja eest raha kätte. Maja on isa vanemate ehitatud ja temal polnud siit midagi nõuda. Isa seletas talle rahulikult asja, aga mutt ei saanud mõhkugi aru. Too paadialune, kes pidi olema nüüd tema uus mees, püüdis ka midagi seletada, aga isa pani tal kiiresti suu kinni. Isa on mul tugev mees ja igal tolgusel endale peale põrgata ka ei lase. Ema sai ka minu peale tigedaks ja haaras jälle vooliku järele, aga isa rabas selle enda kätte ja lubas ema enda läbi nüpeldada, kui ta oma lollusi ei jäta. Vooliku viskas isa pärast üldse minema. Viimaks korjas ema oma asjad kokku ja surus ka õmblusmasina auto pakiruumi. Siis sõitsid nad minema.

Ema oli läinud. Isa jõi küll õhtul ennast korralikult täis, aga kuri ta polnud. Hoopis naeris ja sajatas ema, kuni elutuppa magama jäi. Ma panin talle teki peale ja läksin üles oma tuppa. Enn naeratas mulle laest vastu ja mul oli nii hea ning kerge tunne. Täna ei valutanud isegi haav ja ma jäin rahulikult magama.

Kui ma hommikul ärkasin, oli isa juba tööle läinud ning lauale kirja jätnud, et ma külmikus oleva vorsti või konservlihaga võileibu teeksin. Ärgu muretsegu, kui ta veidi kauemaks jääb, sest täna tahavad nad ühe asjaga valmis saada. Ma sain aru, et isal oli pisut raske, sest oli mis oli, aga ta vist ikka hoolis emast.

Vaatasin televiisorit ja nokitsesin peenramaal. Nüüd polnud mu vaja ennast lakka peita, sest ema oli läinud ja ma lootsin, et lõplikult.

Airi tuli mulle külla ja me ajasime mõnusasti juttu. Tegime vahepeal süüa ja ma rääkisin talle, et ema läks minema. Loodetavasti lõplikult. Airi ju teadis mu kodusest elust ja missugune mu ema oli. Ka temal oli hea meel. Siiski arvas ta, et mutt võib uuesti silmapiirile ilmuda, kui ta elu jälle sassi läheb, aga minu meelest oli see niikuinii sassis.

Isa tuli üsna hilja. Ta oli täitsa kaine, sõi minu tehtud toitu ja istus pärast koos minuga elutoas.

„Mis sa arvad, tütreke, kui ma endale uue naise toon?“ küsis ta minu käest.

„Ainult mitte joodikut. Muidu tee, mis tahad. Kui ta ainult tige ei ole,“ vastasin ja kerisin jalad enda alla. Isa märkas seda ja lükkas akna koomale. Õhtul oli juba jahedaks läinud. Päike vajus madalamale ja õunapuud aias tundusid punakad.

„Ainult et...“ hakkas isa rääkima ja jäi siis vait.

„Mis on?“ uurisin.

Isa sügas mõtlikult lõuga ja jätkas siis:

„See naine pole päris terve. Sant ta pole, käed-jalad on terved, aga peas pole kõik paigas. Ära karda, ta pole idioot, lihtsalt pisut lapse­meelne. Ta on üksik, mina olen talle ainus lähedasem inimene. Kusagil on tal ka tütar, aga tal pole aimugi, kus ta laps praegu olla võiks,“ seletas isa ja naeratas. „Ta on armas, aga peab kogu aeg ravimeid võtma, vastasel juhul võib ta kokku kukkuda.“

„Mis haigus tal on?“ ehmatasin.

„Alzheimeri tõbi. Praegu elab ta hooldekodus, aga ma saan teda mõneks ajaks enda juurde võtta. Siis peab ta jälle tagasi minema, aga eks paistab, mis edasi saab.“

„Isa, kust sa seda naist sedasi tunned?“ pärisin. „Ja mis ta nimi on?“

„Oi, see on väga vana lugu. Ma tundsin teda juba enne seda, kui ma sinu emaga kohtusin. Ma olin siis päris noor. Ta nimi on Malle. Eks ma teinekord räägin sulle, aga nüüd lähen magama. Sina vaata veel telekat, kui tahad,“ lubas isa lahkelt ja mul oli tõesti hea temaga koos olla. Las ta toob pealegi selle naise meile. Isa ütles küll, et Malle suitsetab, aga alkoholi ei võtvat suu sissegi. Vähemalt seegi hea. Lapsemeelsusega saan ma hakkama, sellega olen harjunud, sest Enn oli ju laps mis laps.

Vaatasin veel telekat ja läksin siis magama. Riidest lahti võttes mõtlesin, milline see Malle välja võib näha. Küllap ma varsti ise näen, kui isa ta meile toob.

Malle oli täiesti tavaline naine. Ainult et suitsetas küll hirmsasti. Paki sigarette tõmbas ära poole päevaga. Isa keelas teda ja andis talle suitsu jao pärast, muidu oleks ta ennast sedasi ära tapnud. Piiri ta pidada ei osanud. Kohvi jõi ka. Päris palju ja veel õhtul hilja. Isa ja mina jõime kohvi väga harva. Isa andis talle ka kohvi jao pärast. Muidu oli ta tore ja väga sõbralik ja tahtis aidata mul isegi toimetada, kuid oli õhtuks nii väsinud, et istus siis lihtsalt minu juures, kui ma kööki koristasin ja nõusid pesin. Ta suitsetas ja jõi kohvi.

Ühel õhtul, kui isa oli juba magama läinud ja mina üleval toas raamatut lugesin, kuulsin trepil vaikseid samme ja siis koputust uksel.

„Jah! Tule sisse!“ hõikasin ja Malle astus tuppa. Ta oli väikest ­kasvu nagu minagi ja kõhn. Tema ümarat nägu raamisid pikad helepruunid juuksed ning ta oli väga armsa olemisega. Teadsin, et isast oli ta vanem, aga viiskümmend ta veel polnud

„Ega ma sega sind?“ küsis ta ja istus mu voodile.

„Ei-ei. Ole aga siin,“ lubasin.

„Isa jäi magama, aga mul pole und. Ma kuulsin, kuidas sa ringi käisid, ja mõtlesin, et tulen sind vaatama. Ära pane pahaks.“ Ma kinnitasin, et kõik on korras. Minulgi polnud und. Haav tuikas ja hea oli kellegagi pisut lobiseda. Põhiliselt rääkis küll Malle. Ta pajatas oma elust, kuidas ka tema ema oli teda kummivoolikuga peksnud. Imelik, et vahel võib täiesti võõraste inimeste elu nii sarnane olla. Temagi elus oli olnud palju häda ja viletsust, kuni ta nii haigeks jäi, et õde ta haiglasse pani. Seal oli ta olnud juba kümme aastat ja mida siis tahta naisest, kes on kümme aastat veetnud koos skisode ja poolemeelsetega. Sa võid ise küll normaalne olla, aga midagi hakkab tahes-tahtmata ikkagi külge. Ta rääkis mulle ka oma tütrest ja järsku tekkis mul mõte.

„Otsime sinu tütre üles,“ panin ette. „Äkki on tal ka Facebookis konto nagu minul ja siis saame teada, kus ta on.“

Malle suhtus minu ettepanekusse kõhklusega ja isegi pisut pelglikult. Viimaks oli ta siiski nõus ja ma võtsin telefoni. Malle ütles oma tütre nime ja mina hakkasin otsima. Viimaks leidsingi ja näitasin pilti Mallele.

„Issand, ongi Maiu!“ Malle ohkas ja puhkes nutma. Mul oli temast tõesti kahju. Nihkusin talle lähemale ja kallistasin teda. Malle oli soe ja pehme. Tundsin, et ta värises üleni.

„Tead, saadame talle sinu nimel sõnumi. Vaatame, kas ta vastab või mitte.“

„Mida ma talle küll kirjutan?“ küsis Malle närviliselt käsi mudides. Ta oli tõepoolest endast väljas, sest polnud oma lapsest viimasel kümnel aastal midagi kuulnud.

„Ma kirjutan ise, ära muretse,“ lubasin ja hakkasin sõnumit toksima. Saatsin selle Maiu seinale ja panin telefoni ära. „Eks homme näeb, kas ta vastab või mitte.“

Malle rahunes viimaks ja ma rääkisin talle oma operatsioonist ja sellest, kuidas ma haige olin ja ema õnneks minema läks.

„Raivo on tore ja hea südamega mees,“ kiitis Malle minu isa. „Kahju, et ta elus sedasi läinud on. Sai endale sihukese lolli naise.“

Malle küsis minu käest paberit ja kirjutas mulle ilusa ja südamliku luuletuse armastusest. Tal oli väga ilus käekiri.

„Armastus on siin elus kõik. Ilma armastuseta elada ei saa,“ ütles ta veendunult ja ma isegi uskusin teda. Minul polnud peale isa kedagi armastada. Vahest Ennu. Mis sellest, et ta surnud on, aga armastada võib ikkagi.

Malle märkas, et olin juba väsinud.

„Jää nüüd puhkama. Ma lähen alla. Vaataksin veel televiisorit, aga ma ei oska seda käima panna,“ tunnistas ta. Seda oli imelik kuulda, sest teleka sai ju käima ühe nupuvajutusega puldil ja kinni ka panna. Siiski läksin alla ja aitasin teda. Malle istus tugitoolis ja vaatas telekat. Mulle tundus, et ta oli nüüd rahulik ja isegi õnnelik. Mina läksin ­magama.

Hommikul aitas Malle mul kasvuhoonest tomatid ära korjata ja me tegime salatit. Isa oli mulle toidu jaoks raha jätnud, aga ta hoiatas ka, et ma poodi minnes Mallel silma peal hoiaksin, sest ta ei oskavat rahaga ümber käia. Ta ei osanud kauba hinda eurodes üldse arvestada. Tema meelest oli kõik nii odav, aga minule jälle kallis. Valisin hoolega, mida osta ja mida mitte. Malle oleks võtnud kõike, millel silm pidama jääb. Kassas tekkis meil väike pahandus, sest Malle võttis endale ka paki sigarette, aga kuna mina maksin, siis pidas müüja mind sigarettide jaoks liiga nooreks. Seletasin siis rahulikult, et me ostame koos, ainult raha on lihtsalt seekord minu käes. Malle peaks juba nii vana küll olema, et tohib endale suitsu osta.

Müüja kehitas nõutult õlgu ja lõi ka sigaretid kassast läbi.

Kodus vaatasime Facebooki ja Maiu oligi emale vastanud. Mallel oli nii hea meel, et ta lausa keksis mööda tuba nagu plikake. Ta luges seda sõnumit aina uuesti ja uuesti. Tütar ikkagi mäletas ema ja muretses tema pärast. Muidu oli tal kõik korras ja palus, et me veel talle kirjutaksime sellest, mida ema teeb ja kus ta nüüd on. Ma kirjutasin ka.

Malle väsis varsti nii ära, et läks isa tuppa puhkama. Ma ajasin vaikselt oma asju. Lappisin ja parandasin oma riideid, millega sain veel kodus ja isegi väljas käia. Vahel kulusid riided kuidagi nii kätte ära, et alles hiljem avastasin, et kaenla all on suur auk ja rinnahoidja pael ripub ainult mõne niidi otsas. Uusi riideid ei saanud ju kogu aeg ka osta. Vähemalt õmblemise olin ma tänu emale ära õppinud ja häda korral oleksin võinud endale isegi korraliku kleidi valmis õmmelda. Ainult et õmblusmasinat polnud enam. Mul on üks saladus ja ma ei taha, et mu klassikaaslased seda teada saavad, sest siis hakkavad nad mind mõnitama. Nemad peavad seda viimaseks moeröögatuseks ja imestavad, kust kohast ma raha võtsin, et endale nii uhked riided osta. Tegelikult tegin ma need ise. Võtsin moeajakirjadest snitti, vaatasin teisi riideid ja hakkasin oma vanu asju katki lõikama. Sobitasin need enam vähem värvide järgi kokku ja õmblesin endale püksid, pluusi ja jaki veel ka. Isegi ema ei uskunud, et ma need ise endale tegin, ja oli vist veendunud, et ma valetasin, aga mis minul sest. Just tänu oma õmblemisoskusele ja riiete kohendamisele käisin riides enam vähem viisakalt. Ma ei kiirustanud vana asja ära viskama, vaid pidasin plaani, mida sellega veel teha saab. Nii oli mul kogunenud üsna palju riidetükke, mida sai ära kasutada. Muidugi, ega igat riiet saa omavahel kokku panna ja selleks on vaja valida materjalide tugevuse ja kulumisastme järgi. Igatahes kudus Malle mulle talveks veel kolm paari villaseid sokke ka, mille üle oli mul väga hea meel, sest kududa ma kahjuks ei osanud.

Just tänu Mallele hakkasin tundma, et meil on perekond. Isa oli nüüd ka enam vähem kaine ja ainult vahel võttis pärast tööd mõne õlle. Siis ta naeris ja oli lõbus. Kallistas mind ja Mallet ja viskas nalja. Meil oli lõbus olla.

Ühel päeval korjasime õunu. Mina olin nagu orav osav puude otsa ronima. Andsin sealt õunu isale ja Mallele kätte. Nemad viisid need keldrisse ja riiulid saidki õunu täis. Lõpuks ei pidanud üks oks mu raskusele vastu ja murdus ära. Ma kukkusin alla ja otse kõhu peale. Kaotasin teadvuse, sest nii valus oli. Operatsioonist oli ju vaevalt kuu möödas ja mina lähen juba turnima. Pagana ohmakas selline! Isa ja Malle viisid mind tuppa ja panid elutoas diivanile. Õnneks tulin peagi teadvusele ja ma palusin, et nad kiirabi ei kutsuks. Saan jälle sõimata ja viivad veel haiglasse ka. Rääkisin isale, et kasvaja tekkis mul nähtavasti ema peksmise tagajärjel, sest arstide arvates olin sinna saanud tugeva mehaanilise vigastuse. Isa vihastas nii, et lubas selle eide maha lüüa, kui ta veel välja peaks ilmuma. Ma isegi kartsin teda natuke, kuigi minu peale ta ju tige polnud. Malle istus mu kõrval ja silitas mu õlga. Ta kurvastas mu pärast ja soovis kogu südamest, et ma kiiresti paraneksin. Ta tuli mind õhtu jooksul veel mitu korda vaatamas. Nii isa kui ka Malle muretses mu pärast. Haav oli veidi lahti läinud ja sealt immitses verd. Õnneks jäi see hommikuks pidama, aga valu ei kadunud.

Malle nägi mu kannatusi ja ühel õhtul läks ta sõna lausumata minema ja tuli tagasi alles mõne tunni pärast. Tal oli kaasas pakk tablette, mis ta mu lauale pani.

„Võta kohe kolm tükki ära. Need on eriti kanged valuvaigistid ja põletikuvastane toime on neil ka, need leevendavad valu. Neid saab muidu ainult retseptiga,” lausus ta.

„Kuidas sina neid said?“ küsisin.

„Mul on siin üks tuttav, kellel on võimalik rohtu tuua,“ vastas Malle ja andis mulle kolm tabletti. Ma võtsin need ära ja tõepoolest muutus mu keha pool tundi hiljem tuimaks ja ma ei tundnud enam üldse midagi. Õieti jah... Midagi ei tundnud. Jäin nii magama, et ei kuulnud enam midagi. Ärkasin alles järgmisel päeval kella kahe ajal. Malle istus mu juures ja ootas.

„Kas vaatame nüüd sinna veisbuuki?“ küsis ta.

Haigutasin ja olin nii uimane, et ei suutnud kättki liigutada. Malle läks alla ja tegi mulle tassi kanget kohvi ning mõned võileivad. Isa oli täna jälle tööl, ehkki oli laupäev. Aga ta korjas raha millegi jaoks ja rabas tööd mis hirmus.

Maiu oli jälle kirjutanud ja kutsus ema külla. Malle mõtles natuke aega ja lausus siis:

„Praegu ma veel ei lähe, ma ei ole valmis temaga kohtuma.“

Minu sünnipäev on oktoobri alguses. Käisin juba esimest nädalat koolis ja esialgu oli kõik korras. Keegi ei norinud mu kallal, sest nad teadsid, et olin käinud operatsioonil, ja mõned klassiõed tundsid mulle isegi kaasa. Meie klassis oli siiski üks eriti vastik ja ülbe Mareti-nimeline tüdruk, kes elas kusagil Haimre kandis. Kasvult oli ta suur ja tugeva kondiga. Tema pilusilmades oli alati midagi salakavalat. Mul jooksid judinad üle keha, kui ta mind kauaks vaatama jäi, ja oli tunne, et midagi head tal küll plaanis pole. Õppis ta kehvasti, aga kuidagi ikka vedas ennast klassist klassi. Kuna mina olin paar korda istuma jäänud, siis olin enamikust klassikaaslastest mõne aasta vanem, aga sellest hoolimata sain peaaegu kõigiga hästi läbi, kuid Maretiga küll ­mitte. Ta võis vähimagi põhjuseta solvata ja tema jaoks polnud miski püha.

Maret seisis koos mõne klassiõega koridoris ja seletas kõva ­häälega teistele, et oli suvel armunud ja kui vahva neil oli olnud. Poiss hoidvat teda ja nende armastus olevat lausa tulipalav. Nad olevat teinud isegi seda...

Jalutasin sellest seltskonnast mööda ja kuulsin tema juttu tahtmatult pealt. Maret märkas mind ja käratas:

„Mida sina, pipravitt, vahid?! Mida tead sina armastusest, igavene libu selline? Kas sa oled juba süütuse kaotanud või oled ikka veel neitsi?“

Mõned itsitasid, sest kartsid Maretit ja tahtsid temaga hästi läbi saada. Kõige targem oli siis tema nõmedusele kaasa elada, arvasid nad. Ma ei teinud Maretist väljagi ja kõndisin rahulikult edasi. See vihastas teda veelgi rohkem. Võib-olla lootis ta, et lähen närvi, aga mul oli savi. Siis jooksis ta selja tagant minu juurde ja torkas käe mulle jalgevahele.

„Oled siis süütu veel või mitte?“ küsis ta.

Ma ehmatasin ja vihastasin ka. Mis see tema asi on, va paks töllmokk! Keerasin ennast kiiresti ringi ja lõin teda vastu nägu. Tugevasti ja kogu jõust.

Maret taganes ehmunult. Hetk hiljem ta juba ründas mind ja mul polnud põgeneda kusagile. Maret pressis mind vastu seina ja lõi mulle tugevasti kõhtu. Mul olid valust silmade ees värvilised rõngad, aga Maret peksis edasi, kuni keegi tüdrukutest ta lausa juukseid pidi minust eemale tiris. Siis tuli õppejuhataja ja viis meid mõlemaid direktori kabinetti. Pahandust oli palju, sest Maret karjus, et esimesena olin mina teda löönud. Tunnistasin, et nii see ka oli, ja rääkisin, miks ma seda tegin.

Direktor keerutas sõrmede vahel pastakat ja vaatas õppejuhataja poole, kes, käed vaheliti rinnal, ukse juures seisis. Siis näitas ta pastakaga minu poole.

„Sina mine kooliõe juurde, su pluus on rinna alt verine, aga Maretiga räägime veel natukene,“ ütles ta.

Ma vaatasin ehmunult oma pluusi ja nägin seal vereplekke. Nii ei kasva see haav ju kunagi kinni, muretsesin ja läksin. Kooliõde pani mulle mingisugust salvi ja plaastri peale, käskis oma asjad võtta ja koju minna. Tänasin teda ja tulin tulema. Kabinetti täitis erinevate ravimite lõhn, mis ajas mind iiveldama ja pani pea ringi käima.

Läksin klassi, kus meil parasjagu tund oli, ja ütlesin vene keele õpetajale, et mul kästi koju minna. Õpetaja ainult noogutas ja seletas tundi edasi. Mina võtsin oma koti ja läksin. Koridoris tuli mulle vastu Maret ja ma kartsin, et äkki tuleb ta mulle jälle kallale! Maret läks aga, pea maas, minust mööda.

„Kuradi pipravitt,“ sisistas ta ainult ja kadus teise koridori.

Kodus ootas mind ees üllatus. Tegelikult isegi kaks. Esiteks oli Malle läinud mõneks ajaks tagasi ja mul oli selle pärast kahju. Teiseks oli isa ostnud mulle sülearvuti. Üsna võimsa ja vastupidava, millega sai mänge mängida, nii ta mulle kinnitas. Olin selle üle nii üllatunud, et vajusin sõnatult oma voodile. Vaatasin kord isa ja siis arvutit, aga isa seisis ahju juures ja naeris.

„Noh, võta pakk lahti. Mis sa ootad? Ma võtsin plaate ka ja kõigepealt peab midagi salvestama või installima, aga eks ise vaata, sina jagad seda värki paremini. Mina ei taipa neist arvutitest vähimatki.“

Isa hakkas juba uksest välja minema, kui talle midagi veel meelde tuli. Ta astus minu voodi juurde, otsis midagi taskutest ja andis mulle internetipulga. Ta oli ka sellega liitunud.

„Ma maksan selle eest ise. Arved las jääda minu kätte, aga ma võin need sulle ka tuua, kui sa tahad.“

Ma ainult vaatasin isa suurte silmadega ega suutnud midagi ­vastata. Miski pitsitas mu kõri kinni ja ma ei saanud rääkida.

Isa lõi käega ja läks alla tagasi. Kuulsin, kuidas ta köögis kolistas. Isa oskas muide väga hästi süüa teha, aga mina ei suutnud ikka veel uskuda, et see kõik oli mulle. Silitasin hellalt pakki ja võtsin arvuti välja. Kallis riistapuu oli. Võimsa mäluga. Mul polnud enne elus arvutit olnud ja esialgu ei osanud ma sellega midagi peale hakata. Loomulikult olin ma koolis nendega tuttav ja meil olid arvutitunnid, aga minu enda oma... Ka installimisest ei saanud ma midagi aru ja mõtlesin, mida teha. Viimaks võtsin julguse kokku ja helistasin klassivennale, kellega ma ka Facebookis sõber olin. Rääkisin talle asja ära ja ta lubas poole tunni pärast minu juurde tulla. Jäin sõpra ootama ja läksin alla. Seal hakkasin jälle oigama, sest isa oli katnud kööki ilusa laua ja ostnud ka tordi. Laual vaasis oli kolm punast roosi.

„Ega igapäev kaheksateistaastaseks saada,“ ütles ta.

„Isa, ma unustasin sind enne tänada,“ ütlesin ja kallistasin isa. Olin nii liigutatud, et hakkasin isegi nutma.

„Ole rahulik, tütreke. Sinu silmad ütlesid juba kõik. Kas Airi ka tuleb?“ küsis veel isa.

„Jah, ja üks sõber lubas veel läbi astuda. Ta aitab mul arvuti tööle saada. Paneme ühe taldriku veel,“ palusin.

„Miks ka mitte,“ nõustus isa ja sättis ka Toivo jaoks laua äärde koha. Õhtu kujuneski nii, et kõigepealt sõime, jõime teed ja pärast läksime arvutit installima. Airi kinkis mulle veel ühe mälukaardi ja see kulus nüüd arvuti juures ära. Toivo tõi mulle suure šokolaadi, sest ta oli enne Airile helistanud ja saanud teada, et mul on sünnipäev. Lillepoed olid selleks ajaks juba kinni ja roose poiss tuua ei saanud. Päev oli alanud kehvasti, aga lõppes igatahes väga ilusasti.

Toivo tegi mu arvuti töökorda ja õpetas mulle, kuidas sellega hakkama saada. Üht-teist oskasin ma isegi, aga nii tark nagu Toivo ma polnud. Teadsin juba koolist, et ma meeldisin talle, aga ma kartsin poisse. Toivo polnud selles suhtes mingi erand. Tema pidas end iga­tahes väga tasakaalukalt ja viisakalt üleval ja kui Airi koju läks, jäi Toivo veel mitmeks tunniks minu juurde istuma. Ta ei rääkinud mõttetuid sõnu ega naernud mu üle. Ta suhtus kõigesse tõsiselt ja see meeldis mulle väga. Teised olid sellised irvhambad ja kippusid kohe käperdama ja seda isegi koolis. Toivo oli hoopis teistsugune. Me lihtsalt rääkisime ja ta näitas mulle internetist muusikavideoid, mis talle meeldisid. Tegelikult olid need tema isa lemmikud. Just isa oli talle neid näidanud, aga ma olin südamest üllatunud, kui Toivo pani mulle Mozarti klaverikontserdi number 21 ja ütles, et see meeldib nii talle kui ka isale ja tema vanemale vennale. Võis aru saada, et isa oli Toivole tõeline autoriteet ja eeskuju. Ma teadsin, et tema isa ja ema olid juba mitu aastat tagasi lahku läinud ning sel kevadel kuueteistkümneaastaseks saanud Toivo oli isa juurde elama läinud. Vahel käis ta ka ema juures, aga isa oli talle sisse sättinud mõnusa toa ja Toivol oli seal hea olla. Noorem õde elas küll koos emaga, kellel oli nüüd juba uus elukaas­lane, ja järgmisel suvel pidid nad Toivo teadmist mööda kaheks ja pooleks nädalaks Itaaliasse sõitma. Isa ja ema vahel oli kõik läbi. Ta ütles küll, et temal on täiesti ükskõik, mida isa ja ema teevad, aga ma tajusin, et südames soovib ta, et ema ja isa suhted oleksid paremad olnud. Iga laps tahab seda. Ainult mina mitte. Olen selles suhtes erand.

Kui Toivo koju läks, jäin ma veel päris kauaks istuma ja mõtlesin Toivo peale. Poiss meeldis mulle, aga ma suhtusin temasse kui heasse sõpra. Mul oli hea meel, et ta mind aitas.

Kui ma magama läksin, oli kell juba üle kahe. Tõmbasin ennast teki sees kerra ja mõtlesin, et oleksin pidanud täna natukene ahju kütma, aga ma ei viitsinud. Nüüd tundusid riided niisked olevat.